KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.12.12

Kristjan Sander «Õhtu rannal»

Mu õde rääkis mulle kunagi, mingist ägedast loetud jutust ja Ulmekirjanduse BAASi abil tuvastasin ma, et see pidi seesama jutt olema...


Sisu
Loo sisu on intrigeeriv ja samas lihtne: mingid tegelased on paaneelmaja katusel lõksus, sest on toimunud mingi katastroof ja veetase on kõvasti tõusnud. Sügav vesi loksub ka ümber sellesama paneelmaja.

Autor annab küll mõista, et kusagil mägedes võibolla läheb elu vanamoodi edasi, aga mitte lauskmaal ja rannikualadel. Mis juhtus, see saab jutu kulgedes küll pisitasa selgemaks, aga täit tõde me teada ei saa, sest seda ei tea ka jutu tegelased. Lugeja saab aga meeleoluka pildi tegelaste ellujäämispüüdlustest ja sellega seonduvatest mitte eriti humaansetest seikadest.


Seosed
Kuna mul tükk aega almanahhi «Täheaeg» seda köidet polnud, siis sain ma juttu lugeda alles nüüd, kui see ilmus Kristjan Sanderi autorikogus.


Hinnang
Nagu juba mainitud, on tekst meeleolukas... ka on seda lugedes tunda, et autor on küps kirjanik, kes valdab sõna ja süžeekerimisoskust enam kui vabalt. Kuni jutu lõpuni olin ma veendunud, et siit tuleb maksimumhinne, aga tuleb hoopis väga nõrk neli, sest lõpp on pettumus. Õigem oleks vast öelda, et lõpu puudumine valmistab suure pettumuse. Jah, mõistusega saan ma aru, et ka nii võib, aga emotsionaalselt pole ma pakutuga rahul, sest autor läks taaskord kergema vastupanu teed. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt olen napimate kirjanduslike vormide austaja...


Viited

30.12.12

Maria Galina «Сержант Ее Величества»

Vaatasin taaskord selle uue Holmesi-sarja kordusi ning millegipärast sattus näppu Maria Galina jutt Tema Majesteedi seersandist.


Sisu
Teksti sisu keerleb Arthur Conan Doyle isiku ümber. Tuntud kirjanik, sõjaväearst ja spiritist ning jutu põhiline raskus on just sel viimatimainitud tegevusel. Jutt koosneb dateeritud lõikudest, mis haaravad ajavahemiku 24. aprill 1900 – 10. november 1918, ehk siis Buuri sõjast kuni esimese ilmasõja lõpuni.

Lugu esitatakse kuues pildis, mille kaudu avatakse Arthur Conan Doyle spiritistliku tegevuse pöördepunkte: spiritismihuvilisest sõjaväearstist meheni, kes toob maailmale rahu. Sest surma ju pole!


Seosed
«Сержант Ее Величества» ilmus esmakordselt müstilise ulme antoloogias «Новые легенды - 2» (2005) ning hiljem on see leidnud taastrükkimist autorikogudes «Берег ночью» (2007) ja «Красные волки, красные гуси» (2010).

Jutu peategelane on Arthur Conan Doyle, kuid tegelaste hulgas on ka Rudyard Kipling... tõsi, vaid eesnimega. Osa tegevust toimub neis paigus, kus Sherlock Holmes ajas taga ühte kuulsat musta koera ning eks seoseid ole teisigi.


Hinnang
Tunnistan ausalt, et ma pole väga põhjalikult uurinud, et kas Arthur Conan Doyle oli spiritismist huvitatud ka varem, või sai see huvi algtõuke poja, venna ja kahe nõo surmast esimeses ilmasõjas. Mul on siiski jäänud mulje, et päris tühja koha peale see huvi ei tekkinud.

Tunnistan ka, et ma ei ole üldse spiritismi või muu taolise mumbo-jumbo austaja, aga kirjanduses ei eksisteeri minu jaoks tabuteemasid või -ideid... kui autor tahab ja suudab, siis andku minna!

Jutt on pisut hüplik ja pisut ka sogane, vähemasti minu jaoks, aga eks teema ole ka vastav. Samas, Maria Galina kirjanduslik võimekus ja töö valitud materjaliga on tekitanud olukorra, et see jutt kerib juba kolmandat päeva mu peas ringiratast. Ehk on sellest arvustusest abi ning ma saan lahti teatavast painavast meeleolust?


Viited

10.12.12

Kristjan Sander «Kolmevalitsus»

Käesolev tekst peaks andma märku, et ma olen alustanud Kristjan Sanderi jutukogu «Õhtu rannal» lugemise ja arvustamisega.


Sisu
On maailm, kus inimkonna üldiseks hüvanguks on igast isikust kolm saanud... et kuidagi optimaalsem ja jätkusuutlikum...


Seosed
Pealkiri «Kolmevalitsus» annab üsna hästi edasi jutu mõtet, kuid miskipärast kahtlustan ma selles ka teatavat torget nende n-ö toredate inimeste suunal, kes ikka ja mõnuga seletavad, kuidas nende kõige kohutavam lugemiselamus oli miski hiinlase romaan «Kolmevalitsus».


Hinnang
Jutt on hea ja mulle meeldis... kohe päris lõpuni meeldis, aga lõpus endas ma pisut pettusin. Autor mõtles välja intrigeeriva (ja üsna originaalse) maailma, käivitas ka sündmused ja siis üsna kohe ka lõpetas. Lõpp ei ole ju otseselt halb, aga eelnevat arvesse võttes mannetu. Otsekui ei oleks osanud autor enam midagi edasi teha ja siis sõlmis kiirelt ja üsna banaalselt otsad kokku. Sellest siis neli.


Viited

24.10.12

Hea lask

Käesoleval kuul, täpsemalt 4. oktoobril möödus 55 aastat esimese Sputniku stardist.


Kahe kuu pärast, täpsemalt 4. jaanuaril 1958 see tehiskaaslane küll lahkus orbiidilt n-ö parematele jahimaadele, aga see pole enam oluline. Käesoleva postituse seisukohalt on oluline pigem, et ulmeajakirja «Imaginative Tales» 1958. aasta mainumbris ilmus ülalolev pilapilt. Pildi autorit ma kahjuks ei tea, sest ajakirjas polnud teda märgitud ning kui mõni laineline joon pilapildil ongi kunstniku signatuur, siis mina seda tuvastada ei suuda.


Viited

23.10.12

Eesti ulme bibliograafia

Võiks ju alustada sõnadega, et kaua tehtud kaunike, aga see poleks vist päris täpne?


Selline algus sobiks siis, kui kõik oleks valmis ja lõpetatud ja kriips all. Esialgu on valmis ainult skelett, kuhu tuleb hakata liha peale kandma.


Viited

30.9.12

Hans Laansalu «Preparaat XZ»

Esimest ja ainumast korda kuulsin ma seda kuuldemängu millalgi 80ndatel... olin maal vanaema juures, oli sügis, me võtsime põllul kartuleid ja puuoksa küljes kõlkus transistorraadio Selga. Nüüd siis teist korda...


Sisu
Loo peategelaseks on idealistlik teadlane, kes leiutab aine, mis lahustab kõike.


Seosed
Kuuldemäng on salvestatud 1977. aastal ning minu andmetel ei ole selle tekst kunagi paberil ilmunud.


Hinnang
Sisu on üsna kohutav: naiivne teadlane, merkantiilne teadlane ning naine nende vahel. Rääkimata roiskuva kapitalismi kriitikast. Näitlejad teevad oma tööd korralikult ja kuulata kannatas. Kuid kuidagi nõrk oli see kõik... äh, kuulake ise, kui huvi on...


Viited

28.9.12

Septembris oli taas hiirekuu

Ma tean küll, et minult oodatakse juba pool kuud ühte postitust ja tänasest ka vist teist, aga mina teen need mõlemad ehk alles homme...


Tahaks lihtsalt ära märkida, et sel kuul ilmus taaskord ka ulmeajakiri «Algernon». Pole vist ilus kritiseerida väljaannet, kus ka ise end teinekord ilmutad, aga mulle jääb tõesti arusaamtuks, et kuidas ei suudeta isegi kord kvartalis ajakirja ilmutada – suvel jäi ju üks number ilmumata. Ka jääb arusaamatuks, et kuidas ei suudeta poole aasta jooksul mitte ühtegi juttu ajakirja leida, eriti olukorras, kus toimetusse kuulub (või selle lähiorbiidil) tiirleb kolm kirjanikku? Kui ühtegi tasemel teksti ei laekunud, siis kirjutanud ise... või tõlkinud midagi..?


Viited

19.9.12

Rafał Kosik «Mars»

Kas Marsile jääb elu..?


Sisu
Kunagi alustati Marsi terraformimisega, aga projekt polnud lõpuni läbi mõeldud ja läks nihu. Maa valitsused lõid kogu üritusele n-ö käega ja jätsid sajad tuhanded inimesed Marsile surema.


Seosed
Poolakas Rafał Kosik kirjutas selle jutu ühel 2001. aasta veebruariõhtul. Tuli mõte, pani ühe soojaga kirja ja unustas. Umbes aasta hiljem saatis selle ja portsu teisi jutte ajakirja «Science Fiction», mille toimetaja Robert J. Szmidt arvas, et Marsi-jutust võiks romaan tulla. 2003. a avaldaski Rafał Kosik oma esikromaani «Mars».

Ka jutt ise läks lõpuks käiku – kui ajakirjast «Science Fiction» sai novembris 2005 ajakiri «Science Fiction, Fantasy i Horror», siis selle esimeses numbris ilmus ka see jutt.

Romaanis antakse ka mingeid aastaarve, aga jutus mitte ning seetõttu jätan ma tegevusaja siinkohal mainimata.


Hinnang
Jutt on lühike, umbes 3–4 raamatulehekülge, aga samas on see jutt tihe. Ma täitsa mõistan, et miks Robert J. Szmidt romaanist rääkima hakkas.

Marsist on ulmes ikka väga palju kirjutatud, aga Rafał Kosik on leidnud vanas teemas uue vaatenurga, tekst on meeleolukas ja läbimõeldud – hästi tehtud lühijutt ja sellest ka hinne.


Viited

1.9.12

Kiira, Kirill ja Alissa

Kunagi ühte wõrguotsingut tehes ma sellele fotoseeriale sattusin... täna hommikul tulid need jälle meelde ja siis ma need uuesti üles ka otsisin...

Tegu siis fotoseeriaga, mis kajastab ööpäeva Moskva arhitekti Kiira Sošinskaja elust.

Pildistas Juri Abramotškin ning need näitusel «APN-68» eksponeeritud seeria pildid on suures osas üles võetud 10. jaanuaril 1968.

Minu jaoks on nende väärtus pigem selles, et näen inimest, keda ma tean eelkõige kui ulmeraamatute illustreerijat ja mõne leidlikku lühijutu autorit, hoopis teistsuguses ja märksa argisemas valguses. Jah, võib öelda, et fotod on klantspiltlikud ja tegelikkust lakeerivad propagandapildid... aga aeg oli teine, esteetika oli teine ja mina küll miski kohtumõistja olla ei taha.


Sel pildil on arhitekt Kiiral ja tema abikaasal Igoril (seisab ja serveerib) aga külalised. Igaks juhuks ütlen, et Igor Možeiko oli juba 1968. aastal mõõdukalt tuntud kui kirjanik Kirill Bulõtšov. Tõsi, sel ajal teadsid antud fakti vaid lähedased ja paar-kolm toimetajat. Kulus aastaid ja kirjanikunimest Kirill Bulõtšov sai Kir Bulõtšov, kasvas kuulsus ning riikliku preemia määramisel ei olnud enam võimalik varjunime saladust hoida...


Põhisarjast eraldi on aga 13. jaanuaril pildistatud foto, kus Kiira Sošinskaja on koos tütre Alissaga. Jah, seesama Alissa, kes andis nime kuulsale Alissa Seleznjovale...


Viited

31.8.12

Augustikuine «Reaktor» ilmunud

Täna pärastlõunal ilmus ulmeajakirja «Reaktor» 11-s ehk augustinumber.


Numbris näikse olevat paljugi huvitavat: koomiksiarvustus, viimase Estconi viie ettekande trükiversioonid, koomiks, loomulikult ulmejutud jne.

Eraldi pean ma esile tõstma Diana Ostrati tehtud võrratu kaanepildi!


Viited

26.8.12

Klaus Frühauf «Was du ererbt...»

Kui juba mingi asi ette sai võetud, siis tuleb ka lõpuni minna...


Sisu
«Was du ererbt...» on pajatuslik lugu Mehhikost, kus ühes kehvikuperes on põlvkondade kaupa häid võitlushärgi kasvanud...


Seosed
See on Klaus Frühaufi teise autorikogu kolmas jutt. See on ka üks mehe viiest jutust, mis Vikerraadios järjejutuna ette loetud. Eesti keeles on jutu pealkirjaks «Mis on pärilik» ja esitas seda näitleja Hans Kaldoja.


Hinnang
Jutt on muidugi kõvasti parem kui «Öine rong» (Nachtzug), mida ma siinsamas paar-kolm päeva tagasi n-ö kottisin. Oleks ehk isegi nõrga nelja pannud, aga lõpp läks jälle tarbetult segaseks ning üle kolme oleks patt panna...


Viited

25.8.12

Mike Gelprin «Ант и Барбоска»

Ajakirja «Tehnika – molodjoži» augustinumbri juttudega saab kohe ka ühele poole...


Sisu
On küberkoer Ant, kelle nimi on lühend sõnast «antiterror» ning kes tegeleb ilmvõimatute pantvangikriiside lahendamisega... ja on küberkoer Barboska, kes peab ühe poisi käimistel silma peal hoidma. Jutt ongi antud vaheldumisi peatükkidena nähtuna kahe koera silme läbi. Eks taoline esituslaad annab mõista, et mingil ajal need kaks lugu peavad kohtuma, lõikuma või üheks saama.


Seosed
Autor väidab, et see jutt kuulub n-ö robotite sarja... et neli juttu on ja siinarvustatav jääb tõenäoliselt viimaseks...


Hinnang
Mike Gelprin on augustikuise «Tehnika – molodjoži» kolmest ulmeautorist kindlasti kõikse nimekam... tundub ka, et kõige andekam. Ning ometigi vedeles see 2010. aastal kirjutatud jutt ajakirja toimetuses paar aastat, enne kui avaldamiskõlblikuks tunnistati.

Tekst on elavalt kirja pandud, on häid detaile, on läbimõeldud lugu, on isegi leidlikke pöördeid, on krõbedat keelekasutust ja karmi tänavaelu. Miinuseks aga teatav etteaimatavaus.

Peamiseks miinuseks siiski, et kogu lugu on antud küberkoerte pajatustena. Kuulun nimelt sellesse koolkonda, kes arvab, et võõrast psühholoogiat pole võimalik välja mõelda ning ma pole kohanud mitte ühtegi veenvat teksti, kus on püütud minavormis esitada võõra eluvormi arutlusi. Kõik need teosed on alati pseudolt mõjunud – nii ka see lugu. Halvemast hindest päästab see, et Mike Gelprin ei ole lugu sajaprotsendiliselt koerte silme läbi näidanud, et vahel saavad ka inimesed sõna...


Viited

Valeri Gvozdei «Стечение обстоятельств»

Jätkan ajakirja «Tehnika – molodjoži» augustinumbri ulmejuttudega...


Sisu
Lendab üks kaubalaev kosmoses – kapteniks lahutatud naine ja tüürimeheks mees. Pärast ruumihüpet satuvad nad miski keelutsooni servale ning kohe on võõrtsivilisatsiooni kosmosehävitajate kolmik ka neil kannul.

Õnneks on läheduses planeedisüsteem ja kaubalaev meeskond otsustab seal pelgupaiga leida. Planeedisüsteemi serval pesitsevad aga kosmosepiraadid, kes kohemaid ka ründavad...


Seosed
Valeri Gvozdei on minu jaoks tuntud nimi. Tõsi, lugenud (ja siin arvustanud) olen temalt vaid ühte juttu, aga ainuüksi ajakirjas «Tehnika – molodjoži» on sel mehel ilmunud käesoleval aastal juba seitse juttu... ja seda kõigest kaheksas numbris!?


Hinnang
Lugeda ju kõlbas, elamust ei saanud, aga silmaringi ehk kröömikese avardas. Nali oli sellise kommunaalhuumori tasemel: ei muutu alimendid sellest naljakamaks, kui teema kosmosesse lohistada.


Viited

24.8.12

Fatima Erkenova «Недольман»

Võtsin siis ette ajakirja «Tehnika – molodjoži» sellekuise numbri ulmejutud...


Sisu
Nedolman on keegi «hull füüsik», kes on teinud mingi kohutava avastuse ning keda seepärast kõik kardavad...


Mongoolia valitsus pakkus mehele miljardit, aga mees keeldus... ning ajakirjanikke vaevab küsimus, et ega Nedolman ei kavatse ometi Universumit kokku pressida..?


Seosed
Fatima Erkenova on ilmselt debütant, sest sellise (üsna haruldase nimega) isiku kohta leiab venekeelsest wõrgust infot küll ja küll, aga sel kõigel on vähe pistmist ulme ja kirjandusega.


Hinnang
Eks see üks järjekordne hullu teadlase lugu ole, plussiks üsna muhe esituslaad ja lühidus. Loed, muigad pisut ja unustad...


Viited

23.8.12

Klaus Frühauf «Nachtzug»

Üldiselt on inimestel kombeks kiruda saksa ja eriti endise Ida-Saksa kirjandust... enamjaolt on need kirujad muidugi lollpead, kes kiruvad seda, millest neil aimugi pole... kui tahta otsida, siis leiab igast kirjandusest sellises koguses saasta, et iga rahva kirjanduse võib silmagi pilgutamata maha kanda...

Klaus Frühaufi lugu «Nachtzug» on mehe jutukogu «Das fremde Hirn» (1982) esimene tekst. See on minu andmetel ka antud jutu ainus ilmumiskord.


Sisu
Tekst tegeleb elundisiirdamise problemaatikaga ning peamiselt sellega, et organism tahab võõrast elundit ära tõugata.


Seosed
Kuigi lugu on esitatud teadusliku fantastikana, esineb tekstis ka õuduskirjanduse elemente.


Hinnang
Ma alustasin oma tillukest arvustust täitsa teadlikult negatiivses võtmes, sest sellest jutust saadud elamus on kõike muud kui positiivne. Autor oli lühikesse juttu mõõdutundetult kõiksugu asju kokku kuhjanud ning tulemuseks oli enam kui sogane esitus, mille varjust võis leida üsna primitiivse ja vaimuvaese loo.

Ega ma rohkem ei viitsigi seletada, sest huvilised (kui neid on) leiavad jutu eesti tõlke «Öine rong» Andres Raagi etteloetuna ERR-i digiarhiivist.


Viited

15.8.12

«Saladuslik tsaar» vene keeles?

Vaatasin üle mitme aja venelaste ulmelaboratooriumi-portaali ja mida ma näen...

... et Maniakkide Tänava, J. J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühiskogu «Saladuslik tsaar» on juba eesti keele piire ületamas.

Blogija angels_chinese kirjutas 11. augustil kolme mehe kogust ja juba postituse pealkirjast «Эстонская фантастика форева: «Таинственный царь»» võib mõista, et ta on vaimustuses.

Blogija tsiteerib naudinguga lõiku:
Olgem eestlased, kuid jäägem ka inimesteks, mõtles Ristjan, vaadates, kuidas vang konservi avas ja sealt näppudega sisu suhu toppima hakkas.
Kes vene keelt mõistavad, need leiavad altpoolt viite blogiloole ja selle kommentaaridele... igatahes ähvardab angels_chinese, et tõlgib septembris paar juttu sellest raamatust vene keelde...


Viited

1.8.12

Kuu. Tormide ookean. Gagarini prospekt. Aasta 1996

Käesoleva kunstipostituse teemaks on Juri Švets ja üks tema viimaseid ulmemaale.


Maali nimi on «Луна. Океан бурь. Проспект им. Гагарина. 1996 год» ning see on ajakirja «Tehnika – molodjoži» väitel dateeritud 1972. aastaga. Kuna kunstnik samal aastal ka liiklusõnnetuses hukkus, siis võib üsna kindlalt oletada, et tegu ongi Juri Švetsi viimase maaliga... või siis vähemasti viimase lõpetatud maaliga.

Pilt annab ka aimu, et mehe (1902–72) parimad loomeaastad jäid varasemasse aega, täpsemalt kolme-, nelja- ja viiekümnendatesse. Tuleb veel ka mainida, et tänapäeval mäletatakse Juri Švetsi eelkõige kui filmikunstnikku. Eks pealkirjad «Город под ударом» (1933), «Новый Гулливер» (1935), «Космический рейс» (1935), «Небо зовет» (1959) ja «Мечте навстречу» (1963) kõnelevad enda eest ning nimetatud said vaid ulmefilmid.


Viited

30.7.12

Kümnes tuumahiid

Tubli tuumahiid ehk ulmeajakiri «Reaktor» jõudis täna oma kümnenda numbrini.


Ei hakka suuri sõnu tegema ja pidulikke kõnesid pidama – ajakirja jaoks on kõige parem õnnesoov, kui ta levib ja kui seda loetakse.

Võimast levikut ja rohkelt lugemisväärset materjali!


Viited

23.7.12

Jaagup Mahkra «Väike täpp horisondil»

Kolme mehe kogus on järg jõudnud järgmise autorini, ehk siis Jaagup Mahkra ainsa tekstini selles raamatus...


Sisu
Jutu tegevus toimub Eesti ja Vene piiril, kus meie snaiper kõmmutab üle jõe hiilivaid punaste androide.


Seosed
«Väike täpp horisondil» näitab olukorda Maal, kus tähelaevad on lahkunud ning allesjäänud peavad elama orbiidil tiirleva Ippoliti valvsa ja karmi pilgu all.


Hinnang
Tõttöelda, kartsin hullemat... lugesin kogemata teiste arvustusi ja sealt jäi mulje, et otsekui oleks tegu miski nõrga jutujubinaga. Ei olnud nõrk, pigem suisa hea jutt. Isegi muhe puänt oli! Viriseda ju võiks, aga enne raamatu lõpetamist oleks see vist tänamatu tegevus, sest ilmselgelt tuleb neid jutte vaadelda üheskoos ja kogumiku kontekstis.


Viited

22.7.12

2011. aasta parim ulmeraamatu kaas

Eesti Ulmeühing otsustas koos Stalkeri-hääletusega läbi viia ka küsitluse parima eestikeelse ulmeraamatu kaane asjus. Igaüks, kes osales Stalkeri hääletusel, võis kirja panna tema arvates parima 2011. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatu kaane. Hinnata võis ainult kaanepilti, aga võis hinnata ka üldmuljet tervikuna.

Võiks öelda, et küsitlus erilist vastukaja ei saavutanud, aga võimalik, et me reklaamisime seda ka vähe... igatahes väitsid mitu inimest, et nad ei teadnudki sellest. Napid tulemused leiab ULME.EE lehelt (viide allpool).

Ise ma küsitluses ei osalenud, aga kuna see teema on juba mitu päeva kirgi kütnud, siis ma leidsin, et arukam oleks oma valik siia panna, et siis on mul lihtsam seletamise asemel lingiga vehkida.

Kaks n-ö enam äramärkimist leidnud kaanepilti Pierre Péveli «Kardinali Mõõgad» (Varrak) ja Maniakkide Tänava «Euromant» (Fantaasia) minus suuri ja sügavaid tundeid ei tekitanud.

Ma pole Péveli romaani veel lugenud, aga see, mida ma teose kohta tean, ei lähe just kokku selle kaanepildiga. Samas, pilt on kena! Kuid need praktiliselt nähtamatud kuldsed kirjad!? Ma võin olla puudega, aga ma tahaks siiski teada, et mis raamat see on ja kes on autor.

Maniakkide Tänava jutukogule on etteheited praktiliselt samad. Pilt on hea, aga kirjad on taas peaaegu loetamatud... vabandust, raamatu pealkiri on siiski loetav, kuigi seda lahendust just heaks ei nimetaks.

Ma panen muideks teadlikult selle postituse juurde kaanepildid üsna pisikestena, et näidata, kuivõrd hämar puder kodumaise ulmeraamatu kaanel valitseb...

Allpool siis kolm minu arvates parimat eestikeelse ulmeraamatu kaant möödunud aastast...

Minuarust kõige parem eestikeelse ulmeraamatu kaas oli Guy Gavriel Kay «Tigana» (Varrak). Jah, kui norida, siis tõstatub taas küsimus, et miks maakeelne ulmekas on sinise kaanega... ei meeldi mulle ka pealkirja poolitamine, aga siin ma suisa lepin sellega. Suurimaks miinus on pigem, et kaanepilt viitab antiigile ning ega väheminformeeritud lugeja ei saagi aru, et tegu on fantasyromaaniga.

Siiski tuleb nõustuda ühe ulmefänni öelduga: «Toomas Niklus on parim raamatukujundaja Eestis!»

China Miéville «Linn ja linn» (Varrak) saaks minult siis n-ö teise koha. Kujundanud Jüri Jegorov. Eks ta pisut sinna fotokaane nurka läheb ning fotokaasi ma jälestan... kuid tulemus loeb ja tulemus mulle meeldib. Eks raamatu puhul olegi oluline, et kutsuks kätte võtma, oleks meeldiv käes hoida ning lugemisjärgselt kah tõrget ei tekitaks.

Olen kunagi ammu isegi ühele kunstnikule seletanud, et suurt kunsti võid sa teha ateljees ja kunstisaalis, raamatukaas peab aitama raamatut müüa. Või siis vähemasti ei tohiks võimalikku ostjat/lugejat peletada...

Kolmanda koha annaks ma H. P. Lovecrafti romaani «Hullumeelsuse mägedes» (Fantaasia) kaanele.

Ma ei ütle, et kõik «Orpheuse Raamatukogu» vihikud oleks ühtemoodi head. Mihkel Laari üldkujundus pole just 100% mu lemmik ning ka kaanepildid on teinekord pannud õlgu kehitama. Kui sarja esimene köide pani laksu ära küll: seekord sobis nii üldkujundus, kui ka Aleksander Rostovi kaanepilt.

Jah, paar-kolm head kaanepilti leiaks ma veel... ning siis ongi kõik!? Masendav, eksole!? Ma ei saa öelda, et kaaned poleks profilt tehtud, aga kui kõik muu on isegi enam-vähem korras, siis kindlasti osatakse kaanele panna mõni loetamatu font, teha see imepisikeseks, või panna vale värviga ebasobivale taustale. Esineb ka abituid joonistusi ning mõttetuid fotosid odavatest pildipankadest. Eestikeelse (ulme)raamatu kaane(pildi) puhul pole isegi mõtet arutleda, et kas see on moodne ja ajaga kaasaskäiv – pigem võib arutleda teemal, et kas õnnestus, või siis mitte.


Viited

21.7.12

Maniakkide Tänav «Robonaut»

Jätkan taas nn kolme mehe kogu arvustamist... sedapuhku siis lühijutt «Robonaut».


Sisu
Estronaut Jaak on oma tegemistega Kuule jõudnud ning oma eelnevate tegemiste tõttu pole ta seal just eriline rahva lemmik.

Ühel kenal päeval läheb Jaagul oma järjekordse paarimehega sõneluseks ning tüli tulemusena tuleb Jaagul üksinda tööle minna ning loomulikult just sel päeval juhtubki...


Seosed
Jutu peategelane Jaak on seesama mees, kes oli ka jutus «Lahkumiskink»... tõsi, vahepeal on vähemasti paarkümmend aastat mööda läinud... «Robonaut» mõjub ajuti kui jutu «Lahkumiskink» seletus...


Hinnang
See lugu avab üsna palju raamatu «Saladuslik tsaar» maailma, lugu on ka meeleolukas ja isegi põnev. Samas on selles loos kompositsioonialaseid eksimusi ning ütleme ausalt, et tegu on ju mõneti mõttetu tekstiga. Samas, see SF gore oli ju mõnus! Nõrk neli tuleb siiski ära, aga see on tõesti nõrk neli...


Viited

19.7.12

Stalker 2012

Et mitte siin blogis üheülbaliseks minna, teen ma kolme mehe ühiskogu juttude arvustamisele vahe sisse ja vahendanud ühe mitte enam kõige värskema uudise.

14. juuli õhtupoolikul kuulutati Estcon 2012 raames välja selleaastased Eesti ulmeauhinna Stalker võitjad.

Parim tõlkeromaan
George R. R. Martin
Mõõkade maru
A Storm of Swords
2000
kirjastus Varrak
tõlkis Mario Kivistik

Parim antoloogia või kogumik
Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid
kirjastus Fantaasia

Parim tõlkejutt
Paolo Bacigalupi
Liiva ja räbu rahvas
The People of Sand and Slag
2004
antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»
kirjastus Fantaasia
tõlkis Eva Luts

Parim eesti autori romaan
Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid
autorikogus «Suudlevad vampiirid»
kirjastus Fantaasia

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Indrek Hargla
Jõgeva elavad surnud
autorikogus «Suudlevad vampiirid»
kirjastus Fantaasia

Parim eesti autori lühijutt
Maniakkide Tänav
Euromant
autorikogus «Euromant»
kirjastus Fantaasia

Indrek Hargla on nüüd kokku võitnud 17 Stalkerit, George R. R. Martinile oli seekordne võit aga kolmas – nemad ongi selle ulmeauhinnaga enimpärjatud autorid Eestist ja mujalt. Paolo Bacigalupile oli see teine võit ja Maniakkide Tänavale esmakordne.

Viisakas inimene lõpetab sellega, millega alustas. Nii minagi ja vahendan ühe kirjaniku pisut sapise ütluse, et järgmine aasta tuleb postituse alguses mainitud kolmele mehele teha omad auhinnakategooriad ning igaühele eraldi.


Viited

17.7.12

Maniakkide Tänav «Lahkumiskink»

Kunagi ammu ilkusin ma ulmelistis, et kodumaine lähituleviku kosmoseulme oleks ilmselt miski «Jüri ja Mari kosmoses» laadi jura.

Tundub, et asjata ilkusin...


Sisu
Jutu peategelaseks on estronaut Jaak, kes koos Madis-Jacques-Keviniga istub kosmosejaamas ja tegeleb kõikvõimaliku kosmoseprahi hävitamisega.


Seosed
Ippoliti sarjas on see esimene tekst estronaut Jaagust ning vähemasti üks tekst on sellest mehest veel. Samuti kirjeldatakse selles jutus pisut Ippoliti ja seda, kuidas Ippolit alustas.


Hinnang
Lugu on pisut hüplik ning ilmselt saab raamatu lõpuni lugenuna sellest parema elamuse. Küll tahaks aga ära märkida mõnusa keelekasutuse ja lahedad viited, mis pisut teistsuguses taustsüsteemis...


Viited

16.7.12

Maniakkide Tänav «Ja rongid peatusid»

Mõneti on tore, et mu kallil kaasal on sünnipäev Estconiga ühel ajal. See tekitab alati enne üritust küünilisevõitu ennustusvõistluse, et kes ja millise raamatu kingib. Taiplik lugeja ilmselt aimab, et kolme mehe ühiskogu «Saladuslik tsaar» oli üks selleaastase Estconi kingitusi...


Sisu
Jutu «Ja rongid peatusid» pikkuseks on kaks lehekülge ja see tekst annab eeldatavasti pigem avatakti järgnevatele juttudele.


Seosed
Kogumik «Saladuslik tsaar» kirjeldab orbitaalkaitsekompleksi Ippolit poolt valvatavat maailma ning avatekst annab aimu, et hästi sel maailmal ei tohiks minna.


Hinnang
Sedavõrd lühikeste tekstide puhul määrab hinde reeglina see, et kas kolksatas või mitte. Minul kolksatas ja viis tuleb ludinal.


Viited

3.7.12

Kirill Benediktov «Орихалк»

Esimest korda hakkasin ma seda lühiromaani ilmselt lugema 2004. aastal, siis kui ilmus Kirill Benediktovi esimene kogumik «Штормовое предупреждение» ja siis kui ma selle operatiivselt kohe ilmumisjärgselt ka ostsin...

Hakkasin lugema... ja takerdusin üsna esimestel lehekülgedel. (Lugesin küll selle raamatu tagaotsast mõned lühemad jutud, aga täna ei kirjuta ma neist.) Peaaegu romaani mõõtu lühiromaani «Орихалк» võtsin ma uuesti ette alles käesoleva aasta algul ja siis lugesin selle ka paari õhtuga läbi.


Sisu
Pealkirjas mainitud orihalk on mingi haruldane, ülihinnaline ja ebamaine metall, mille järele saadetaks ühele kummalisele saarele üks üsna veider ekspeditsioon.

Laev asub teele Atlantisest ning ürituse juhiks on määratud õukonnas ebasoosingusse langenud noor, aga igal alal osav aadlimees. Merekarud on küll karmid tegijad, aga sinivereline nolk paneb nemadki kiirelt paika.

Reisisihiks on mõistatuslik saar, mida ümbritseb kõrge purskaevutaoline veesein ning lugedes tundub, et ebasoosingus aadlik saadeti lihtsalt jalust ära, et las läheb ja saab otsa... ning kui tal tõesti õnnestub saarele pääseda ja orihalki tuua, et siis...

Loomulikult jõuab aadlivõsu saarele ja leiab ka kohe rannalt ühe naise ja...


Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 2003. aastal Vassili Melniku koostatud antoloogias «Фэнтези-2003». See Svjatoslav Loginovi mõttest ellukutsutud antoloogia oli esimene omataoliste seas ning eelmise aasta lõpus ilmus seda juba kümnes köide.


Hinnang
«Орихалк» oli sariantoloogia esimese köite esimene tekst ja ka autorikogus oli see esimene – selline asetus otsekui eeldaks midagi... vähemasti mina oma mõistusega eeldan, et esimene tekst peaks kiirelt käima minema ja olema mõnuga loetav, sest kui ma lugedes juba esimesega takerdun, siis tõenäoliselt jääbki see raamat lugemata. Tundub, et niimoodi mõtlen siiski vaid mina, või ei võimaldanud minu peakuju sellest tekstist köitvust leida...

Lühiromaani algus oli kohe iseäranis puine ja stamplik. Noh, et on miski laev, on mingid karmid tüübid, on mingi ränk retk jne. Kui tagasiulatuvalt Atlantise ja aadlinooruki ebasoosingusse langemise kohta vihjeid anti, siis hakkas juba minema... ka esimesed päevad saarel olid üsna head – oli mõistatust, saladust ja pinget. Kahjuks läks autor seikluste kirjeldamisega hoogu ja ühtlasi läks ta hoogu ka jaburuste kuhjamisega teksti ning tekst mattus totrusesse.

Pilt pärineb autorikogu «Штормовое предупреждение» tagakaanelt ning
siin on kunstnik Anatoli Dubovik püüdnud kujutada seda võimsat ja müstilist veeseina.

Tuleb tunnistada, et Kirill Benediktovil jutt jookseb ja fantaasia möllab, aga tervikuna kippus see lühiromaan siiski lahjaks jääma. Samuti tuleb tunnistada, et autorit huvitasid kirjutajana hoopis teised asjad, kui mind lugejana ning seetõttu jooksis see teos minust mõneti ka mööda. Veesein mulle meeldis ning cthulhoidne koobastik ja sealsed asukad samuti, aga toimuv ja eriti selle juhuslikkus ja liigne lihtsus ajasid ajuti mind suisa närvi.


Viited

30.6.12

Vastamisi vaenuliku tulnukaga

Mul on selle pildi suhtes miski kummaline nõrkus... seletada ei oska, aga on...


Pildi autor on Ken Barr ja selle pealkiri peaks olema «Confrontation with Hostile Alien», vähemasti väitis seda ajakirja «Omni» 1980. aasta märtsinumber, kus see (ja teiste kunstnike taolised) illustreeris(id) Robert Sheckley mõtisklust «Star Seekers».

Tuleb tunnistada, et ma ei teagi, kas see pilt on tehtud konkreetset teose põhjal, või on Ken Barr lasknud oma fantaasial vabalt möllata. Jah, esiplaanil oleva mehe käisel paistev embleem peaks mul justkui mingi kellukese helisema panema, aga ei pane...


Viited

9.6.12

Ilmus Eesti esimene duubelulmekas

On ilmunud kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat... või peaks ütlema raamatud, sest ühtede kaante vahel on tegelikult kahe autori jutukogud...


Nagu juuresolevalt kaanepildilt näha on tegu Gene Wolfe'i koguga «Doktor Surma saar» ja John Varley koguga «Barbiemõrvad» ning kokku annavadki need Eesti esimese duubelulmeka. Tekstid valis ja tõlkis ning saatesõnad kirjutas Arvi Nikkarev.

Duubelraamat on siis selline köide, kus on kaks esikaant ning kus on otsekui kaks raamatut selgapidi kokku köidetud. Ameerika ulmes on selline formaat vägagi tuntud, siinmail vast mitte. Kunagi tahtsid Veiko Belials ja Marek Simpson teha sellise ühise jutukogu, aga kirjastaja lõpetas tegevuse ja sinna see jäigi ning autorid tegid oma juttudele maotu raamloo ning neist tekstidest sai ühisromaan «Existerion» (1999). Kuigi Eestis on luuleduubleid varemgi avaldatud, on kirjastuse Skarabeus tehtud Gene Wolfe'i ja John Varley köide esimene taoline ulmeraamat.


Viited

28.5.12

Seitsmes tuumahiid

Käesolev blogipostitus on mõneti mõttetu, aga ilmselgelt vajalik. Jobutasin, mis ma jobutasin ning nüüd ma olengi seisus, kus ma kirjutan ulmeajakirja «Reaktor» aprillinumbrist hetkel, mil toimetus juba usinalt mainumbrit kokku paneb.



Samas kirjutamata ka ei taha jätta... juba kasvõi seetõttu, et taaskord on tore võimalus viidata onu Kalveri arvustusele. (Või siis seetõttu, et numbris on ka paar minuga seotud tükki.)


Viited

21.5.12

Terry Bisson «Dear Abbey»

Oeh, lõpuks ometi sain ma selle läbi... sadakond lehekülge, aga milline piin...

Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.

Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.


Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.


Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.


Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.


Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...


Viited

24.4.12

Uus hiir ja uus Friedenthal

Aprill on hiirekuu, ehk taaskord ilmus ulmeajakirja «Algernon» värske number.


Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.


Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...


Viited

12.4.12

Kosmonautikapäev

Täna, 12. aprillil on kosmonautikapäev... ei, mitte Eestis, ikka seal, kus kosmonautika au sees on... tähtpäeva puhul siis paar kosmonaudi ulmemaali...


Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.


Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.


Viited

11.4.12

Cowboys & Aliens (2011)

Hakkasin filmi vaatama üsna ettevaatlikult, sest mulle oli justkui kusagilt kõrvu jäänud, et ilge jama on...


Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.


Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...


Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.


Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.


Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.


Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.


Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.


Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.


Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.


Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.


Viited