Sisu
Pealkirjas mainitud orihalk on mingi haruldane, ülihinnaline ja ebamaine metall, mille järele saadetaks ühele kummalisele saarele üks üsna veider ekspeditsioon.
Laev asub teele Atlantisest ning ürituse juhiks on määratud õukonnas ebasoosingusse langenud noor, aga igal alal osav aadlimees. Merekarud on küll karmid tegijad, aga sinivereline nolk paneb nemadki kiirelt paika.
Reisisihiks on mõistatuslik saar, mida ümbritseb kõrge purskaevutaoline veesein ning lugedes tundub, et ebasoosingus aadlik saadeti lihtsalt jalust ära, et las läheb ja saab otsa... ning kui tal tõesti õnnestub saarele pääseda ja orihalki tuua, et siis...
Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 2003. aastal Vassili Melniku koostatud antoloogias «Фэнтези-2003». See Svjatoslav Loginovi mõttest ellukutsutud antoloogia oli esimene omataoliste seas ning eelmise aasta lõpus ilmus seda juba kümnes köide.
Hinnang
«Орихалк» oli sariantoloogia esimese köite esimene tekst ja ka autorikogus oli see esimene – selline asetus otsekui eeldaks midagi... vähemasti mina oma mõistusega eeldan, et esimene tekst peaks kiirelt käima minema ja olema mõnuga loetav, sest kui ma lugedes juba esimesega takerdun, siis tõenäoliselt jääbki see raamat lugemata. Tundub, et niimoodi mõtlen siiski vaid mina, või ei võimaldanud minu peakuju sellest tekstist köitvust leida...
Lühiromaani algus oli kohe iseäranis puine ja stamplik. Noh, et on miski laev, on mingid karmid tüübid, on mingi ränk retk jne. Kui tagasiulatuvalt Atlantise ja aadlinooruki ebasoosingusse langemise kohta vihjeid anti, siis hakkas juba minema... ka esimesed päevad saarel olid üsna head – oli mõistatust, saladust ja pinget. Kahjuks läks autor seikluste kirjeldamisega hoogu ja ühtlasi läks ta hoogu ka jaburuste kuhjamisega teksti ning tekst mattus totrusesse.
 |
| Pilt pärineb autorikogu «Штормовое предупреждение» tagakaanelt ning siin on kunstnik Anatoli Dubovik püüdnud kujutada seda võimsat ja müstilist veeseina. |
Tuleb tunnistada, et Kirill Benediktovil jutt jookseb ja fantaasia möllab, aga tervikuna kippus see lühiromaan siiski lahjaks jääma. Samuti tuleb tunnistada, et autorit huvitasid kirjutajana hoopis teised asjad, kui mind lugejana ning seetõttu jooksis see teos minust mõneti ka mööda. Veesein mulle meeldis ning cthulhoidne koobastik ja sealsed asukad samuti, aga toimuv ja eriti selle juhuslikkus ja liigne lihtsus ajasid ajuti mind suisa närvi.
Viited
No comments:
Post a Comment