KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



20.11.17

Reidar Jensen «Forsidepiker smiler aldri to ganger»

Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette...

Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe...


Sisu
Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui juttude pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...

1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».


Hinnang
Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.


Viited

11.10.17

Robert J. Szmidt «Ognie w ruinach»

Leidin siit blogist miski selle jutu teemalise vana visandi eelmise aasta algusest. Noh, et pärast mitmendat lugemist otsustasin kirjutada, aga sinna see jäi. Täna hommikul lugesin seda teksti vähemasti viiendat korda ning täna siis ma...


Sisu
Poola poliitikud on välja töötanud välksõja plaani, et kui sobiv juhus, siis Poola ründab Ukrainat, taasühendab põlised Poola alad jne. Sobiv juhus tekib, kui India ja Pakistan omavahel hulga tuumalööke vahetavad, suured linnad rusudes, vähemalt 350 miljonit hukkunut – kes sellises olukorras märkab Poola kallaletungi Ukrainale. Õnnetuseks oli Ukraina just nii kehv vastane, kui Poola luure teadis ning viimases hädas põrutasid ukrainlased Poola poole teele oma ainsa allesjäänud tuumaraketi.


Poola valitsus peredega ja valitud eriüksuslased varjusid sõja ajaks Wrocławi lähedal oleva Ślęża mäe sisemusse rajatud nn Bastioni. Istusid kaks aastat seal varjul ja kui tundus, et väljas on kõik rahunenud, siis saadeti välja kolmemeheline luuresalk, mis pidi uurima ümbrust ja vaatama, mis on saanud Wrocławist. Õhtu hakul jõuabki luurajate Hummer linna lähedale, kuid neid juba oodatakse – snaiper laseb autojuhiks olnud dessantlase maha ning ülejäänud kaks meest võetakse vangi...


Selgub, et lisaks Ukraina tuumaraketile, tulistas ka Venemaa hulga oma rakette välja, neile vastas omaltpoolt NATO ning Euroopast on selle tulemusena saanud paras radioaktiivne tühermaa. Tasub veel mainida, et Wrocławit ja muud lähemat Poolat valitseb karmi käega ambitsioonikas prohvet Pan Jan, mees, kes teab rohkem kui mõni tuumarünnaku üle elanud kiiritushaavades inimvare teada tohiks.


Seosed
See, pea lühiromaani mõõtu jutustus ilmus esmakordselt 2001. aasta märtsis ajakirja «Science Fiction» teises numbris. Ajakirja toimetaja ja vist ka omanik oli Robert Jerzy Szmidt ise.


Jutustusest «Ognie w ruinach» sai paar aastat hiljem autori esikromaani «Apokalipsa według Pana Jana» (2003) proloog. Tegu on populaarse romaaniga, mida on kolmes kirjastuses ilmunud neli trükki, viimane alles eelmisel aastal. Võib-olla just seepärast ei pannud autor nii populaarset juttu esikkogusse, küll aga ilmus jutt Robert J. Szmidti teises kogumikus «Alpha Team» (2010).


Hinnang
Kuigi ma nüüd tean, et jutustus on romaani proloog, on tekst täiesti iseseisvalt loetav. Selline realistlik ja vihane ulme... et üsna argised ja usutavad kirjeldused mobilisatsioonist ja mobiliseeritute reaktsioonidest ning põlgus ja raev poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste asjus. Eks nii ole igal pool, et reeglina keeravad jama kokku need, kes ise ei vastuta ja oma nahka n-ö turule ei pea viima.


Ühes poolakeelses fänniarvustuses suisa väideti, et see tekst on üks esimesi poola autori n-ö postapo lugusid, aga taoline väide osutab vaid arvustaja olematule lugemusele. Äh, isegi mina võin pikemalt mõtlemata nimetada paar-kolm postapo teksti juba eelmise sajandi 80ndate poola ulmest ning mul on kahtlusi, et neid kirjutati ka varasematel kümnenditel... kindlasti kirjutati. Kuid kindlasti on Robert J. Szmidti «Ognie w ruinach» tugev ja omanäolise tekst.


Viited

4.10.17

Ronald Anthony Cross «A Citizen of 3V»

On selline suundumus ulmemõttes, et tekitada võimalikult palju punk-liitega ulme alamžanre. Sel juhul oleks antud jutt telepunk, või midagi taolist...


Sisu
On tulevik ja TV on asendunud 3V-ga. Autor täpsemalt ei seletada, aga midagi interaktiivset see 3V on ja lisaks veel ka selline liikuv, et programmid justkui ise hüppavad kanalilt kanalile... et kannatamatum rahvas püüab siis programmide sabas hüpata ja n-ö lainel püsida... väärikam osa inimkonnast võtab asju pisut stoilisemalt.


Jutu minategelane on hispaaniakeelsete ja -meelsete 3V programmide lõa otsas. Ikka kohe tõsiselt, et käib riides otsekui teleseebi hispaanlane ja peab end ka ise hispaanlaseks, kuigi elukohaks on Burbank ja ta on tavaline ameeriklane. Naaber kannab tal aga kilti ja näikse olevat šoti 3V programmidest sisse võetud...


Seosed
«A Citizen of 3V» ilmus esmakordselt 1984. aastal «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine'i» mainumbris, James Odberti illustratsiooniga. Ühtlasi on see ka jutu ainus trükk inglise keeles.



Ise lugesin ma juttu esmakordselt 1990. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Гея». Vene tõlge «Гражданин стереовидения» on ka jutu ainus tõlge maailmas... vähemasti minu andmetel.


Hinnang
Kui omal ajal vene keeles lugedes tundus jutt pisut elukauge hoiatusliku satiirina, siis eelmine nädal originaalis üle lugedes tundus see pigem vananenud ja ajale jalgu jäänuna. Tegelikult polnud tekst omal ajal eluvõõras, ega ole ka praegu ebaaktuaalne, küll on aga teos selline lihtsakoeline ja liigselt näpuga näitav. Hoiatus, satiir ja didaktika ning sellisena suhteliselt sihitu. Jah, televisioon on endiselt kõige edukam ja julmem ajude pesija ja mädandaja, aga teleohvrid ju kirjandust ei loe... ja kui isegi loevad, siis mitte jutte ja mitte selliseid.


Viited

29.9.17

Daniel Suarez «Influx»

Ega ma täpselt enam ei mäletagi, et kuidas see romaan mulle lugerisse sattus... tõenäoliselt niimoodi, et surfasin kõikvõimalikel ulmeteemalistel arvustuste ja bibliosaitidel ning autor jäi meelde ja mingil ajendil siis ma ta miski üksikteose...

Ilmselt olid ajendiks kiitvad arvustused ja saadud auhind. Peamiseks ajendiks siiski ilmselt intrigeeriv sisututvustus...


Sisu
«Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...

FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...

Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...


Seosed
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu.


Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.


Hinnang
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...

Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome

Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee

Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina põlistanud.


Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...

Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...


Viited

20.9.17

Antoloogia «Shanidar»

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.


Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.


Viited

19.9.17

Andrzej Ziemiański «Zapach szkła»

Otsustasin, et hakkan Andrzej Ziemiański kogumikku «Zapach szkła» otsast ja järjekorras lugema. Noh, et paar-kolm asja on sealt juba varem ajakirjades loetud ja need on väga meeldinud.


Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.


Sisu
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.

Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...


Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.

Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.


Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...


Seosed
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise, sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi eraldi postituse tegema.


Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti.


Hinnang
Lühiromaan on üsna kirju segu ökopõnevikust, militaarsest märulist, krimiloost, spioonipõnevikust ning esineb ka lembeloo ja õuduskirjanduse elemente. Selline põnev ja samas kuidagi rahulik lugu, kus autor pajatab mõnusas rahvalikus keeles karmi loo, mille käigus lugejal tuleb pidevalt omi arusaamu ja hoiakuid tegelaste asjus ümber hinnata, nagu ka tegelastel endil...

Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.


Viited

10.7.17

Indrek Hargla «Clemens Fellinus, Rex Estonicum»

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...


Sisu
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.

Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.


Seosed
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».


Hinnang
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.

Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.


Viited

22.5.17

Ṭālib ʻUmrān «Laysa fī al-qamar fuqarāʼ»

Ma võin nüüd eksida, aga siinvaadeldav tekst oli mul tõenäoliselt esimene kord lugeda araabiakeelset žanriulmet.

Jutu autor Ṭālib ʻUmrān on Süüria teadlane ja kirjanik ning teda on sageli nimetatud ka araabiakeelse žanriulme (üheks) rajajaks...


Sisu
Maale läheneb hiiglaslik komeet. Arvutused näitavad, et peaks toimuma kokkupõrge. Maa valitsused püüavad komeedi trajektoori rakettidega muuta, kuid see ebaõnnestub. Seejärel võetakse salaja vastu otsus ehitada suur kosmoselaevastik ja emigreeruda Kuule. Kuna kõigi Maa elanike päästmine pole võimalik, siis koht laevas maksab ja mitte vähe. Tasuta saavad kaasa tippteadlased ja teised Kuu ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikud, aga mitterahakad.

Minategelaseks on astronoomiadoktor Samer, kes on sedavõrd oluline teadlane, et tema ja ta pere võetakse Kuule tasuta kaasa. Doktor Sameri närivad pidevad kahtlused, et selline põgenemine pole eetiliselt õige ning Kuul need kahtlused/kõhklused vaid süvenevad...


Seosed
Jutt, mille pealkiri maakeeles «Kuul vaeseid pole», ilmus esmakordselt 1983. aastal Ṭālib ʻUmrāni samanimelises autorikogus. Ülalolev kaanepilt on küll selle raamatu 2002. a kordustrüki oma. Väidetavalt on autor seda teksti kolm korda ümber kirjutanud ja/või redigeerinud.

Mina lugesin juttu vene tõlkes «На Луне не бывает бедных» ja lugesin seda kommunistliku ulme almanahhi «Buinõi brodjaga» viiendast numbrist, mis ilmus eelmise aasta sügisel. Sealtsamast pärineb ka allpoololev illustratsioon.


Hinnang
Eks see ole üks keeruline tekst hinnata. Üheltpoolt selline tavaline, pisut heietav ja n-ö punane lugu. Pole ka ju kuigi vapustav idee. Samas, autor näikse üldiselt oskavat. Sõnailu ma eriti hinnata ei saa ja tundus, et see polnud ka teemaks, kuid kompositsioon oli paigas ning näiline etteaimatavus sai mitu korda jõnksu sisse.



Kindlasti ei olnud jutu lugemine minu jaoks vapustav elamus, samas kurnav kah polnud. Jah, oli pisut vanamoodne ja meenutas nõukogude ulmet, aga teistsugune kogemus on ka midagi väärt. Hoolimata sellest, et tekst oli vormistatud korraliku ja tõsise teadusliku fantastikana, esines seal ka usklike motiive, rääkimata revolutsioonist ja kogukondliku maailmavaate kiitusest. Tugev kolm tuleb auga ära.


Viited

21.4.17

Jaagup Mahkra «Tarvaste tulek»

Tuleb tunnistada, et olin hinnet andes omajagu hädas...


Sisu
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.


Seosed
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».


Hinnang
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...

Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...

Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.


Viited

Ilja Varšavski «Старший брат»

Arvan, et kõik kirjanikud peaksid oma lootusetud käsikirjad hävitama!


Sisu
Üks mees sõidab vihmase ilmaga pimedal maanteel ning kuuleb ootamatult hüüatust: «Seis!». Mees vajutab pikemalt mõtlemata piduripedaali, saab auto pidama ja märkab siis asfaldil istuvat hiidtitte. Titt nagu titt ikka, aga ilgelt suur ning peas on kõrvaklapid ja rinnal miski karp, millest läheb juhe klappidesse.


Mees võtab tite autole, viib suvilasse, kuhu ta ise parajasti teel oli. Suvilas nad siis vestlevad. Selgub, et titt on n-ö vanem mõistuslik vend, kelle teadvus energikimbuna Maale saadeti ja millele siin kohalikest materjalidest keha ehitati...


Seosed
Jutt «Vanem vend» ilmus esmakordselt 1989. aastal ajakirja «Junõi tehnik» märtsinumbris O. Tarassenko illustratsioonidega. Tegu on n-ö postuumse publikatsiooniga, sest Ilja Varšavski oli selleks ajaks juba pea viisteist aastat surnud.



2002. aastal taastrükiti see jutt mahukas, 800-leheküljelises koondkogus «Тревожных симптомов нет» ja eelmisel aastal veel ka valikkogus «Под ногами Земля».


Hinnang
Ma olen seda teksti kaks korda lugenud – kohe ilmudes ja eile. Meelde polnud jäänud ja korduslugemine elamust ei andnud. Intrigeeriv algus mandus üsna kähku päris puiseks seletamiseks. Mõni mõte ju oli, aga üldiselt tüütu.



Ma pean Ilja Varšavskit autoriks, kes oma parimate tekstidega on absoluutne maailmatase. «Vanem vend» nimetatud tasemel ei ole, kohe üldse ei ole. Võimalik, et jutt sellisel kujul pole lõpetatud tekst – lõpp tuli ootamatult ja n-ö puänt mõjus päris mannetult. Ma mõistan, et on olemas seisukoht, et iga tekstiräbal autori arhiivist tuleks kindlasti avaldada, aga sellised tekstid autori renomeele tegelikult head ei tee.


Viited

21.3.17

Dezső Kemény «A harmadik generáció»

Kosmos ja robotid – paljude arvates selline see ulme ongi...


Sisu
Jutu tegevus toimub Maal, kus pärast Kahetunnist sõda ei ela enam ühtegi inimest. Kosmosesse ehitati Suur Rõnga nime kandev Maad ümbritsev võrumaailm ning vähene ellujäänud inimkond kolis sinna. Maal ja mujal Päikesesüsteemis tegutsevad robotid, varustades Suure Rõnga elanikke kõige vajalikuga. Orbiidil on sündinud ja üles kasvanud juba kolm põlvkonda ning see pealkirjas mainitud kolmas põlvkond pole oma eluga enam päris rahul...

Ja siis ühel ilusal päeval astub Maal asuva robotite ja küborgide tööbüroo uksest sisse inimene, kes tahab teada, mis tööd talle pakkuda on. Tegu on esimese inimesega, kes orbiidilt Maale tagasi on tulnud, aga mehe jutust selgub, et temasuguseid on varsti veel tulemas...


Seosed
Jutu esmatrükk ilmus 1984. aastal ulmealmanahhi «Galaktika» 55. numbris, mis oli järjekordne ungari autorite eriköide ja mille illustreeris Lajos Kondor. Kolmanda põlvkonna jutu illustratsioon on ülalpool kenasti näha. Samas, see esmatrüki küsimus on vaieldav, sest 1980. aasta lõpupoole ilmus Jaapanis kaheköiteline Ida-Euroopa ulme antoloogia (東欧SF傑作集) ning seal oli Dezső Kemény tekst, mille pealkiri tähendab jaapani keeles kolmandat põlvkonda (第三世代) ja see on tõesti seesama jutt. Et kas tõlgiti käsikirjast, mis on vaieldav, sest ülejäänud antoloogia tekstid on kõik märksa vanemad, või on see lugu ungari keeles ka varem ilmunud (ajaleht, fanzine) või sealses raadios ette loetud?


Lisaks jaapani keelele on juttu tõlgitud rumeenia (Generaţia a treia) ja vene keelde (Третье поколение). Tõlgete ilmumiskohad annavad suurepäraselt aimu ka teksti temaatikast: rumeeniakeelne robotiulme antoloogia «Povestiri ciberrobotice» (1986) ning venekeelsed loodushoiu teemat kaardisatavad antoloogiad «Ночная погоня» (1989) ja «Рай земной» (1990). Esimesena mainitud venekeelsest antoloogiast on pärit ka allpoololev Jelena Fljorova illustratsioon.


Hinnang
«A harmadik generáció» pole paha jutt, aga ega see vaimustusest ka ohkima pane. Selline pisut skemaatiline situatsiooni kirjeldus, et pikemana ei oleks viitsinud ehk lugeda, aga praegusel kujul pole ka mingi elamus. Kiita tuleb taustal tuksuvat huumorit ja autori oskust anda üsna napimahulises tekstis edasi päris terviklikku maailmapilti. Laita polegi otseselt midagi...



Samas, üle tugeva kolme oleks patt anda: loed läbi, mühatad ja muigad ning unustad üsna ruttu. Segadus jutu esmatrüki ümber on tunduvalt intrigeerivam ning kui tekst üleüldse meelde jääb, siis just seetõttu.


Viited

16.3.17

Dmitri Volodihhin «Колонисты»

Milline see tulevik siis kord kunagi tuleb...


Sisu
Üks mitte kõige optimistlikum pildike kosmose koloniseerimisest... et tulevik, kauge planeet ja agraarne elulaad.


Seosed
See pisut üleleheküljeline laast kuulub sarja «Labürindi Oikumeen», on kronoloogiliselt sarja teine tekst. Tegevusajaks on aasta 2050 ja tegevuskohaks planeet Terra-2.

Lugu ilmus esimest ja ainumast korda aprillis 2007 fanzine'i «Bezõmjannaja Zvezda» kaheteistkümnendas numbris.


Hinnang
Tugev tekst, vist suisa meisterlik. Sellise lühikese looga annab autor mitu vaatenurka ning suudab isegi pisukese mõtte ja moraali esitada.


Viited

15.3.17

Harry Turtledove «The Road Not Taken»

Harry Turtledove on enam kui viljakas autor, kes tänapäeval kirjutab peamiselt vaid alternatiivajalugusid ning peamiselt tüsedate romaani(sarja)dena.


Kunagi ammu, kirjanikukarjääri algusaastatel avaldas Turtledove omi tekste pseudonüümi Eric G. Iverson all. Algajana kirjutas ta loomulikult rohkem jutte ja kirjutas neid ka märksa laiemas teemaspektris.


Sisu
Kosmoses lendab üks armaada, mille laevades pole elektrit ning seal on rõske ja haiseb väljaheidete järgi. Võitlusvaim on neil aga äge ja üks planeet teise järel saab nende omaks...



Jutu alguses märkavad roksalanid järjekordset paljulubavat planeeti ning kuna autor on armaadalaste võõrikust omajagu rõhutanud, siis keskmiselt taiplik lugeja mõistab, et uus vallutusobjekt on Maa. Nii ongi ning edasine jutt on kahe tsivilisatsiooni kohtumisest, sõjast ja selle tagajärgedest.


Seosed
Jutt käimata radadest ilmus esmakordselt 1985. aastal, ajakirja «Analog» novembrinumbris ning on Roxalani-sarja avalugu. Kummalise tõsiasjana ilmus sarja teine (ja viimane) jutt «Herbig-Haro» aasta varem.



Tundub, et tegemist on populaarse tekstiga, sest juba järgmine aasta ilmus see menuka antoloogiasarja «There Will Be War» viiendas köites «Warrior». Seejärel autorikogus «Kaleidoscope» (1990), mis tõlgiti ka tšehhi keelde. Seejärel venekeelses valimikus «Земная хватка» (1995). Lisaks veel valikantoloogiad «Masterpieces: The Best Science Fiction of the Century» (2001) ja «Alien Contact» (2011), neist esimene on täies mahus ilmunud ka tšehhi, poola ja hispaania keeles. Et pidevad kordustrükid ja viis tõlget... eriti, kui arvestada, et Harry Turtledove ei ole eriti tõlgitud autor.


Hinnang
Tõttöelda mind hämmastab selle jutu menu. Jah, on leidlik ja omajagu jabur idee tulelukuga püssidega mõistuslikest karudest kosmoses. On huvitavaid mõtteid. Kummalise ja jabura loona alanud jutt kisub teises pooles pigem traagiliseks ning seal teises pooles esitatud mõtted on tegelikult päris ägedad... Kuid autor ja tema stiil, õigemini selle puudumine. Jah, ma saan aru, et algaja ja tahtmist täis, aga tulemus on kohutav. Alguses mingi surmigav salatsemine, kuigi Bob Waltersi illustratsioonid andsid ju kohe teada, et karud. Lahingukirjeldused olid päris head, aga asjad läksid ikka nii, nagu autor oli plaaninud, ja see oli primitiivne ja läbinähtav. Jah, lõpp juba lubas ning jutu teine pool oli ka mõnusam lugeda, aga kolmest kõrgemat hinnet ma panna ei suuda. Lugemisjärgselt ja bibliograafiates sobrades selgus, et mul on isegi kodus olemas see venekeelne valikkogu, püüdsin meenutada, et kas ma seda juttu ka sealt lugesin ja läbi hägu meenus, et alustasin, aga ei suutnud...



Ja mind jääb ikkagi vaevama küsimus, et kuidas jõudis see tekst XX sajandi parimaid ulmelugusid koondavasse antoloogiasse. Orson Scott Card koostajana sellele vastust ei andnud... ütles lihtsalt, et tema valik, et võtke või jätke. Üks võimalik seletus, et see jutt mõjub üsna vanamoodsana, et otsekui oleks kirjutatud juba 1955. aastal ning lombitaguses ulmes, kus nostalgia on alati oluline, et järsku seepärast...


Viited

13.3.17

Dmitri Volodihhin «Сюрприз для небогатых людей»

Lugesin kunagi, vähemasti pooltosinat aastat tagasi üht Dmitri Volodihhini lühiromaani, mis oli küll hästi kirjutatud, aga millest jäi väga halb järelmaitse. Piisavalt halb, et autor lugemistväärivate hulgast eemaldada...

Siis sattusin aga kogemata kuulama üht audioraamatut mehe jutuga ning see jutt meeldis mulle kohe väga. Mispeale uurisin pisut taustu ja tuvastasin, et meeldinud jutt kuulub autori ühte sarja ning alustasin seepeale sarja lugemist algusest...


Sisu
Meie maailmas pole asjad kuigi hästi läinud... kriisid ja muud vapustused ning kellegil tuleb järjekordselt pähe mõte, et vähemate inimestega oleks maailm parem. Paneme aga kurjategijad, vaesed jne kosmoselaevadele ja saadame uusi maailmu koloniseerima.

Jutt siis kirjeldabki ühe taolise laevatäie inimmaterjali komplekteerimist ja selle tähelaeva lendu uude maailma...


Seosed
«Сюрприз для небогатых людей» kuulub Dmitri Volodihhini sarja «Labürindi Oikumeen» (Ойкумена Лабиринта), mis on tulevikus ja suuresti kosmoses toimuv alamsari märksa suuremast sarjast «Oikumeeni ajalugu» (История Ойкумены). Tegu on Labürindi-sarja avalooga ja autori kronoloogia järgi on tegevusajaks aasta 2026.

Jutt ilmus esmakordselt 2000. aastal almanahhi «Naša fantastika» esimeses köites. 2004. aastal taasavaldas autor selle oma kogus «Конкистадор».


Hinnang
Hea tekst, mulle meeldis. Hindega on aga pisut keerulisem, kuid olles natuke mõelnud, paneks korraliku nelja siiski ära.

Kõhklusi tekitas just see pealkirjas lubatud vaesema rahva üllatus... et ei olnud väga üllatus ja loogikaosakond mu peas hakkas ka lärmi lööma. Samas, üks autori esimesi tekste ning võib-olla oli selles maailmas midagi sotsiaal-majanduslikku, mis võimaldas taolisi üllatusi teha.


Viited

12.3.17

Herbert W. Franke «Schlag und Gegenschlag»

Võimalik, et elamust tappis mu lugemus ning pea kuuskümmend aastat tagasi ei olnud jutus toimuv lugejatele veel nii ilmselge...


Sisu
Kai ja Ben, kaks kosmosehunti maanduvad ühel planeedil. Tundub, et planeedil elu enam pole, aga mingil hetkel läheb madinaks... et mingid vanad relvasüsteemid hakkavad tööle...

Et siis selline laast hukkunud planeedist ja selle ikka veel tulevalmis relvasüsteemidest... et löök ja vastulöök...


Seosed
See lühike jutuke kuulub autori nn Kai ja Beni sarja, ehk siis sarja kus nimetatud tegelased kosmoses kõikvõimalike kummaliste nähtustega kokku puutuvad. Võõrtsivilisatsioonid, võõras tehnika jne.

Jutt ilmus esmakordselt 1958. aastal amatöörajakirja «Nova» viiendas numbris, seejärel Herbert W. Franke esikkogus «Der grüne Komet» (1960).


Teksti on tõlgitud jaapani ja ungari keelde, vastavalt siis ajakirjad «S-F Magajin» ja «Galaktika». Ungarlaste ajakirjast on pärit ka ülalpoololev Mihály Vassi illustratsioon. Samuti on jutt leidnud taastrükkimist antoloogias «Der letzte Frieden: Science-fiction-Geschichten gegen den Krieg» (1983).


Hinnang
Eks see hinne üks väga nõrk kolm tuleb... kahest päästab peamiselt autori üsna olematu kirjanikustaaž.



Selline pisike jutuke, kus lugejal on asjad üsna kohe selged, kangelastel aga mitte ning lugeja peab kannatlikult koos Kai ja Beniga võõrast planeeti uurima ja siis järeldusi tegema.


Viited

9.3.17

Oleg Divov «Катька, звезда Чукотки»

Oleg Divov on üks kuulsamaid koerakirjanikke venekeelses ulmes. Ei, ta kirjutab ka kassidest, aga peamiselt siiski koertest. Mõnikord ka teistest loomadest, sedakorda siis näiteks mammutitest...


Sisu
Tsaariajal leiti ühelt Põhja-Jäämere saarelt paar elusat mammutit. Polnud enam nii suured kui olid nende kunagised eellased, aga milleks siis teadus ja aretustöö on...

Jutt algab umbes sealt, kus tänapäeval üks emane mammut käima peal on. Mammutikasvanduse pealik on juba ette erutusseisundis, et väärikad vanemad ja siit peaks väärikas järglane tulema – mees valib teatmeteostest muudkui nimesid. Siis aga tehakse ultraheli ning selgub, et sündimas on kaksikud. Kõigil on tuju nullis, et kui emamammut isegi elama jääb, siis lapsed ikkagi täissuurust ei saavuta, et kellele taolisi äbarikke vaja.

Sündisidki kaksikud, tüdruk sai nimeks Katastroof ja poiss Caterpillar, mõlema hüüdnimeks sai aga Katka. Tüdruk oli kõigile rõõmuks ning mammutimajanduse avalike suhete osakond tegi temakesest populaarse esinduslooma. Mida aga poisiga teha, arukas küll, liigagi arukas, aga turjakõrgust ja jõudu napib. Mammutikasvanduse pealikul ronis pähe aga mõte, et parseldaks poisi kuhugi polaarlennuväljale, et kui eksperiment õnnestub, siis on sõjaväe näol ju igavene klientuur kohe võtta.

See ongi lugu Caterpillarist, kellest sai alguses (ja aruandluses) ühe pisikese lennuvälja (bio)buldooser ning pärast Tšukotka staar Katka...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 2015. aastal antoloogias «Русская Арктика 2050», kandideeris paarile auhinnale, aga ühtegi ei saanud. Autor kirjutas jutu romaaniks «Родина слонов», mis ilmus käesoleva aasta jaanuaris ning mis võib ka kuulduste järgi mõne järje saada. Vähemasti fännid loodavad...


Hinnang
Lugesingi juttu seepärast, et saada aimu, kas ma romaani võtan ette... või ei võta. Tundub, et romaan läheb lugemisele.

Jutt oli hea, aga üle (tugeva) nelja ei pane, sest jutt pole tervik. On kolm üsna loogiliselt järgnevat juppi: mammutikasvandus, Caterpillar aerodroomil ja tšuktsist meremehe lugu. Otsekui oleks Oleg Divov võtnud mingid jupid pooleliolevast romaanist ja lisaraha eest antoloogiast läbi lasknud. Jupid olid head, aga tervik logises.

Samas, alla nelja ei tahaks ka panna, sest see alternatiiv- või krüptoajalooline maailm on päris huvitav, jutus on vaid hägused vihjed, aga romaanis saab ehk rohkem. Muidugi Divovi keelekasutus ja maailmanägimine, mis on mulle enam kui mokkamööda. Ja otse loomulikult keskmine jupp biobuldooserist lennuväljal, mis tegi tuju ikka enam kui heaks. Selline armas-küüniline loomalugu.


Viited

26.1.17

Anton Pervušin «Колыбель разума»

Inimesed, kes kasvõi mõne aasta oma teadlikust elust nõukogude võimu nägid, mäletavad kindlasti Konstantin Eduardovitš Tsiolkovski teemalisi kirjatükke ning lugusid tagasihoidlikust Kaluuga kooliõpetajast, suurest kosmose-visionäärist.


Nõukogude Liidus oli Tsiolkovski otsekui pühakust suurkannataja... muu maailm suhtus mehesse ja tema teadussaavutustesse tunduvalt tagasihoidlikumalt. Tänapäeva Venemaal on mitmed teadusloolased Tsiolkovski pärandisse samuti skeptilisemalt suhtuma hakanud, skandaalialtimad on meest suisa šarlataniks nimetanud.


Sisu
Ühel juunikuu päeval tormab Aleksandr Tšiževski oma vanema kolleegi Konstantin Tsiolkovski koju. Tsiolkovski teeb puutööd ja pole ootamatu külastuse peale üldsegi rõõmus, kuid Tšiževski arvab, et tal on visiidiks kaalukas põhjus – hommikul kukkus Romodanovo lähedal alla aeroliit, selline tohutusuur kamakas, võimas plahvatus oli ja väikekodanlasi tormas murdu kokku. Tuleb kiiresti kohale minna, enne kui tohutu teadusliku väärtusega objektiga midagi juhtub.

Tsiolkovski püüab oma noorema kolleegi õhinat pisut jahutada ning teatab, et see oli hoopis marslaste teadmismürsk, mitte aeroliit. Tšiževski läheb hoopis enam põlema, et mõeldaks esmakordselt kukkus selline mürsk Venemaale. Tsiolkovski muutub aga üha mornimaks, et nüüd läheb sõjaks ja tema on selles süüdi, sest ta saatis omal ajal marslastele teateid...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «Jesli» 2015. aasta esimeses numbris. Tegemist oli legendaarse ajakirja uue tulemisega ning tegu oli kosmoseteemalise erinumbriga. Tore, et «Jesli» siiski uuesti ilmuma hakkas, kuigi tundub, et ajakirja uus inkarnatsioon jääb alla omaaegsele – pisut sisult, aga kindlasti ning iseäranis visuaalilt. Tõenduseks kasvõi siinsamas kõrval olev Anton Pervušini jutu päis...

Jutu kordustrükk ilmus Igor Minakovi koostatud antoloogias «Русская фантастика – 2016» ning seal oli see tekst n-ö kaanelooks. M. Petrovi illustratsioon kaanel pole kuigi tekstitruu, kuid siiski...


Hinnang
Meeldis jutu maailm... selline H. G. Wellsi marslaste-romaanist ajendatud alternatiivajalugu, kus hoolivad marslased saadavad Maale nn teadmismürske, et maalased saaksid oma elujärge edendada ja parandada. Inimkond käitub aga ikka inimlikult ja kui mõnda riiki teadmismürsk kukub, siis naaberriigid sellele riigile ka kallale tungivad, et saaks aga teadmised endale krahmata...



Märksa vähem meeldis aga jutt kui selline. Ei, stiliseering oli hästi teostatud ja tegelased olid mõnusalt kujutatud. Jutt ise oli kuidagi lombakas, tegevus ja eriti just lõpp, mille kohta võiks suisa öelda, et seda polnud. Ma olen juba ammu aru saanud, et Anton Pervušini kireks on pigem ideed ja teaduse populariseerimine, aga kui autor teeb ilukirjandust, siis võiks ta seda ikka ka korralikult teha.


Viited

19.1.17

Meelis Friedenthal «Deemonid ja trilobiidid»

Meelis Friedenthal on autor, kelle teine nimi on Pettumus. Jah, kunagi tundus mees olevat üks paljulubavamaid uusi autoreid eesti ulmes, aga kahjuks need lubadused ei realiseerunud...


Sisu
Ma ei tahaks jutu sisu siin väga lahti seletada, sest igaüks võib juttu ju lugeda ning see, kuidas autor asju avab ja lahti kerib, et see on teksti parim osa.

Märksõnadeks: noored teadlased, tunded ja muidu armastus, saladuslik artefakt Tartu lähedalt jne.


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Berk Vaheri koostatud antoloogias «Tartu rahutused» (2009).


Hinnang
Mäletan, et kui ma seda juttu kunagi lugesin, siis see mulle meeldis, et selline mõnus intlilugu, et oli pinget ja oli sisu jne. Lugedes oli selline mõnus erutus sees, selline surin, mis tahtis särtsudes sõrmeotstest väljuda. Lugesin ja olin üsna veendunud, et siit tuleb elamus... elamus suure algustähega. Kuid siis märkasin, et jutu lõpuni on miski paar-kolm lehekülge ning hinge hiilis kahtlus, et autor ei saa nii nappidel lehekülgedel mitte kuidagi kokku tõmmata kõike seda, mida ta seni mõnusalt lahti oli kerinud. Kahtlustest sai kartus ja kartusest pettumus. Autor valis võimalikest kehvadest lõppudest selle kõige lollima.

Pettumus! Seda enam, et Meelis Friedenthal võiks olla üks väheseid autorid siinmail, kes suudaks kirjutada maailmatasemel arukat ulmet. Noh, et on ulme- ja muud lugemust, on kirjanduslik anne, on oskus mõelda, on vähe pärssivaid komplekse. Kuid autoril on ilmselt muud ambitsioonid ning mina pean elamuse saamiseks teisi autoreid lugema.


Viited

18.1.17

Stefan Darda «Opowiem ci mroczną historię»

Ma olen umbes viimased kümme aastat arvanud, et poola ulmet ma üldiselt tunnen... noh, nii laias laastus... jah, ikka selgub, et mõni oluline autor on teadmata, aga üldiselt... umbes pooleteise aasta eest tekkis mul aga tunne, et vähemasti üks poola ulme kiht on mul kahe silma vahele jäänud... jutt siin, romaan seal, see autor, teine autor... umbes eelmisel aastavahetusel panin killud kokku ja ma jõudsin järeldusele, et poola ulmes on täitsa tugev ja huvitav õudusskeene...

Kuidas siis selline asi sai juhtuda, et õudus jäi kahe silma vahele? Väga lihtsalt. Need tekstid ilmuvad kas spetsiifilistes ajakirjades/antoloogiates, või väiksemates või suisa mitteulmekirjastustes... meil on enamjaolt nii, et ulme=SF+F+H... Poolas ei peeta õudust sageli n-ö fantastyka (ek ulme) osaks, pigem läheb see ühte lahtrisse põnevus- või suisa üldkirjandusega... eks autoridki ole üsna tihti taolise ambitsiooniga...


Sisu
Ajakiri «Twoje Medium» kuulutab välja süngete lugude konkursi... noh, et müstika-ajakiri leidis lihtsa viisi, kuidas lehekülgi täita. Toimetusse helistab keegi Adolf Krawczyk, kel on rääkida üks hästi hirmus ja sünge lugu, et sõitku aga ajakirjanik tema juurde vanadekodusse jne. Minategelasest ajakirjanik püüab küll seletada, et konkursi tingimused näevad ette, et lugejad panevad ise oma lood kirja ja saadavad e-postiga toimetusele, kuid pan Krawczyk on järjekindel ja nii sõidabki ajakirjanik ise kohale...

Lugeja saab seejärel osa kahest omavahel põimuvast loost: ajakirjaniku sõit ja suhtlemine vandekodus ning Adolf Krawczyki ränk elusaatus. Märksõnadeks surm ning surnute ja elavate maailma põimumine.


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 2012. aastal antoloogias «13 ran», mis sisaldas anglo-ameerika kõlavate ja vähemkõlavamate nimede kõrval ka poola autorite õudustekste. Kaks aastat hiljem andis see jutt nime ka Stefan Darda esimesele jutukogule.


Hinnang
«Räägin sulle hirmsa loo» on esmapilgul selline tüüpiline moodne õudus, kus lugeja uputatakse rohkete ja hästi argiste kirjelduste lasu alla. Kuid nagu ma juba rääkisin kahe loo põimumisest, siis see teine lugu, mida Adolf Krawczyk pajatab oma sõjajärgsest noorusest... just see teeb jutust midagi meeldejäävat. Selline huvitav keskkond ja seal toimuv – teise ilmasõja järgne Poola küla, kus uus sotsialistlik elukorraldus põimub eelmiste aegade katoliiklusega.

Hea ja meeldejääv jutt, mis saab nelja eelkõige autori mõningase alasoorituse tõttu. Stefan Darda oskab, aga mitte piisavalt... vähemasti oleks seda juttu saanud paremini kirjutada... noh, et autor jäi võetud vormile pisut alla... need liinid ei jooksnud mu arust päris hästi ning vahepeal unustas autor end ka liigselt lobisema.


Viited

Herbert W. Franke «Start»

Hakkasin eelmine aasta lugema Herbert W. Franke esikkogu «Der grüne Komet» (1960). Saksa keeles... noh, et arendada ja siluda oma saksa keele oskust.


Sisu
Üsna keeruline on anda mingit suurt ja köitvat sisuseletust jutust, mil pikkust napp viis lehekülge ja mis suuresti koosneb meeleolukatest kirjeldustest.

Lühidalt: jutt on esimese kosmoselaeva stardi kirjeldus. Tee tähtedele on nüüdsest siis avatud. Ja siis on veel üks väike jõnks...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1960. aastal Herbert W. Franke esimese raamatu avajutuna. Selline programmiline tekst, et otsekui proloog kõigele järgnevale...

Teksti on taastrükitud kahes saksakeelses antoloogias ning tõlgitud jaapani ja vene keelde.


Hinnang
Nagu öeldud, on tegu programmilise teksti ja/või jutukogu proloogiga. Ilmselt seetõttu pole see tekst vist kunagi ka üksi ilmunud, ikka on vähemasti kaks (või rohkem) muud juttu veel juures.


Taolises kontekstis tuleb nõrk neli ka ära, kui oleks seda kusagil üksi lugenud, siis üle kolme ei paneks.


Viited