Ulmeseosed: Science Fiction (2001

Showing posts with label Science Fiction (2001–05). Show all posts

10.9.23

Wojciech Świdziniewski «Policzcie piramidy»

Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks allpool käsitletav jutt ei ole kindlasti tekst, millest lugevad massid heldiksid, aga minul on see tekst tervelt viis korda tuju heaks teinud...

Tegu on lühikese jutuga, mille moodustavad dokumentide katkendid, ajaleheväljalõiked ja lühidialoogid – ainult asjast, ei mingit lödi heietamist.

Poola egüptoloogia edendamiseks sõlmitakse Poola ärimeestega võimas raamleping ja esimese sammuna toimub siis Poola ärieliidi ja tippegüptoloogide ühine väljasõit Egiptusesse. Ajal, mil poolakad Giza kandis püramiide imetlevad, otsustab mingi rätipeade bande maailmale sõnumi saata. Üks plahvatus ja mõned automaadivalangud ning Poola ärieliidi ja egüptoloogia tippudega on ühel pool. Egiptuse riigile ja maailmale ei lähe toimunu korda, mispeale Poola eriüksus õhib sfinksi...

Olukord üha eskaleerub. Seda enam, et pearätipea on mingi Egiptuse võimumehe lähisugulane. Poolakad pöörduvad abi saamiseks USA poole. Ikkagi auküsimus! USA president Joseph Levinsky teatab, et poolakatel pole kunagi mingit au olnud ja selle, mida nad auks peavad, võivad nad pista teadagi kuhu. Mispeale astuvad tegevusse Poola häkkerid ja maailm on kohe sammu kaugusel tuumasõjast...

Ja kui pärast pressikonverentsil Poola presidendi kõneisikult küsitakse, et mida te lõppude-lõpuks saavutasite, siis kõlab tagasihoidlik soovitus püramiidid kokku lugeda.

Jutt «Policzcie piramidy» ilmus esimest ja ainumast korda 2001. aastal Poola ajakirja «Science Fiction» kümnendas numbris. Number pole dateeritud, aga kusagil aasta lõpus see ilmus.

Väga lustlik jutt! Jah, mitte kõige originaalsem, sest sel teemal, kuidas Poola ja/või poolakad maailmas korda loovad, seda on Poola ulmes omajagu. Ilma erilise pingutuseta võib taolisi tekste kümmekond üles lugeda. Eks poolakatel ole ajaloolisi solvumisi jne, aga enamjaolt on need tekstid ikka keel-põses-lood või suisa räme irvitus. Wojciech Świdziniewski jutt on pigem irvitav ja üsna teadlikult ka varasematele viitav. Võiks ju kaaluda punktilangetust, aga jutt, mis viiel erineval lugemisel suu kõrvuni veab ja tuju heaks teeb – selline jutt on väärt vaid maksimumhinnet.

Viited

11.10.17

Robert J. Szmidt «Ognie w ruinach»

Leidin siit blogist miski selle jutu teemalise vana visandi eelmise aasta algusest. Noh, et pärast mitmendat lugemist otsustasin kirjutada, aga sinna see jäi. Täna hommikul lugesin seda teksti vähemasti viiendat korda ning täna siis ma...

Sisu
Poola poliitikud on välja töötanud välksõja plaani, et kui sobiv juhus, siis Poola ründab Ukrainat, taasühendab põlised Poola alad jne. Sobiv juhus tekib, kui India ja Pakistan omavahel hulga tuumalööke vahetavad, suured linnad rusudes, vähemalt 350 miljonit hukkunut – kes sellises olukorras märkab Poola kallaletungi Ukrainale. Õnnetuseks oli Ukraina just nii kehv vastane, kui Poola luure teadis ning viimases hädas põrutasid ukrainlased Poola poole teele oma ainsa allesjäänud tuumaraketi.

Poola valitsus peredega ja valitud eriüksuslased varjusid sõja ajaks Wrocławi lähedal oleva Ślęża mäe sisemusse rajatud nn Bastioni. Istusid kaks aastat seal varjul ja kui tundus, et väljas on kõik rahunenud, siis saadeti välja kolmemeheline luuresalk, mis pidi uurima ümbrust ja vaatama, mis on saanud Wrocławist. Õhtu hakul jõuabki luurajate Hummer linna lähedale, kuid neid juba oodatakse – snaiper laseb autojuhiks olnud dessantlase maha ning ülejäänud kaks meest võetakse vangi...

Selgub, et lisaks Ukraina tuumaraketile, tulistas ka Venemaa hulga oma rakette välja, neile vastas omaltpoolt NATO ning Euroopast on selle tulemusena saanud paras radioaktiivne tühermaa. Tasub veel mainida, et Wrocławit ja muud lähemat Poolat valitseb karmi käega ambitsioonikas prohvet Pan Jan, mees, kes teab rohkem kui mõni tuumarünnaku üle elanud kiiritushaavades inimvare teada tohiks.

Seosed
See, pea lühiromaani mõõtu jutustus ilmus esmakordselt 2001. aasta märtsis ajakirja «Science Fiction» teises numbris. Ajakirja toimetaja ja vist ka omanik oli Robert Jerzy Szmidt ise.

Jutustusest «Ognie w ruinach» sai paar aastat hiljem autori esikromaani «Apokalipsa według Pana Jana» (2003) proloog. Tegu on populaarse romaaniga, mida on kolmes kirjastuses ilmunud neli trükki, viimane alles eelmisel aastal. Võib-olla just seepärast ei pannud autor nii populaarset juttu esikkogusse, küll aga ilmus jutt Robert J. Szmidti teises kogumikus «Alpha Team» (2010).

Hinnang
Kuigi ma nüüd tean, et jutustus on romaani proloog, on tekst täiesti iseseisvalt loetav. Selline realistlik ja vihane ulme... et üsna argised ja usutavad kirjeldused mobilisatsioonist ja mobiliseeritute reaktsioonidest ning põlgus ja raev poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste asjus. Eks nii ole igal pool, et reeglina keeravad jama kokku need, kes ise ei vastuta ja oma nahka n-ö turule ei pea viima.

Ühes poolakeelses fänniarvustuses suisa väideti, et see tekst on üks esimesi poola autori n-ö postapo lugusid, aga taoline väide osutab vaid arvustaja olematule lugemusele. Äh, isegi mina võin pikemalt mõtlemata nimetada paar-kolm postapo teksti juba eelmise sajandi 80ndate poola ulmest ning mul on kahtlusi, et neid kirjutati ka varasematel kümnenditel... kindlasti kirjutati. Kuid kindlasti on Robert J. Szmidti «Ognie w ruinach» tugev ja omanäolise tekst.

Viited

6.6.13

Magdalena Kozak «Operacja «Faust»»

Mul ei olnud plaanis seda autorit veel lugeda... kunagi ehk jah, aga mitte kohe...

Sisu
Jutu peategelaseks on keegi Jerzy Arlecki, kellega lugeja kohtub tema esimesel tööpäeval uues ametis. Töökohaks on mingi häärber vaikses metsatukas, kus Jerzy peab arvutitaga mingit infot koguma – luure ja nende saladused.

Üsna kohe läheb ka olukord imelikuks, sest Jerzy Arlecki peab hakkama wõrgust koguma kõikvõimalikku infot vampiiride kohta. Arlecki mõtleb, et ju see mingi järjekordne test on, et enne kui talle tõeline töö usaldatakse. Ükskord ütleb ta sedasorti mõtted ka valjult välja ning arvamusavaldus oleks lõppenud äärepealt naiskolleegipoolse näopeksuga.

Veelgi kummalisem, et Arlecki (ja ka teised arvutinohikud) peavad trenni tegema ja peavad ränka trenni tegema. Sõjaväeline töökoht ja selle võlud, eksole. Hullem veel, samas häärberis näikse pesitsevat suur hulk rahvast, keda Jerzy praktiliselt ei kohta... tõsi, paar korda on ta silmanurgast märganud mingeid tumedates riietes ja ebainimliku kiirusega liikuvaid tegelasi...

Seosed
Kui see jutustus 2005. aasta mais ajakirja «Science Siction» 49-s numbris ilmus, siis lugejad veel ei teadnud, et tegu on Magdalena Kozaki esikromaani «Nocarz» (2006) esimese osaga.

Hinnang
Jutustuse sisuks ongi Jerzy Arlecki sisseelamine üksildases häärberis tegutsevasse kollektiivi. Mehe mõtted, treeningud ning ootamatu välioperatsioon. Kui nii võtta, siis pole ju jutus midagi erilist – lihtsalt ühe sarja olulise tegelase kujunemine ja lugejale maailma avamine. Kuid kuidas see kirja on pandud! Jah, autor on siin mõnuga kasutanud omi sõjalisi ja instruktoritöö kogemusi, kuid millise mõnusa kummastusega kirjeldab ta meest uues ja pentsikus ametis.

Lugesin seda teksti just seetõttu, et saada aimu autorist ja tema populaarsest sarjast. Mõnus ju, et romaani asemel pääsed jutuga... kahjuks (või pigem siiski õnneks) sain hamba nii verele, et ilmselt loen ka selle romaani veel lähiajal läbi. Kuigi jutt on lõpetatud tekst, tahaks ma teada, et mis saab edasi...

Viited

19.9.12

Rafał Kosik «Mars»

Kas Marsile jääb elu..?

Sisu
Kunagi alustati Marsi terraformimisega, aga projekt polnud lõpuni läbi mõeldud ja läks nihu. Maa valitsused lõid kogu üritusele n-ö käega ja jätsid sajad tuhanded inimesed Marsile surema.

Seosed
Poolakas Rafał Kosik kirjutas selle jutu ühel 2001. aasta veebruariõhtul. Tuli mõte, pani ühe soojaga kirja ja unustas. Umbes aasta hiljem saatis selle ja portsu teisi jutte ajakirja «Science Fiction», mille toimetaja Robert J. Szmidt arvas, et Marsi-jutust võiks romaan tulla. 2003. a avaldaski Rafał Kosik oma esikromaani «Mars».

Ka jutt ise läks lõpuks käiku – kui ajakirjast «Science Fiction» sai novembris 2005 ajakiri «Science Fiction, Fantasy i Horror», siis selle esimeses numbris ilmus ka see jutt.

Romaanis antakse ka mingeid aastaarve, aga jutus mitte ning seetõttu jätan ma tegevusaja siinkohal mainimata.

Hinnang
Jutt on lühike, umbes 3–4 raamatulehekülge, aga samas on see jutt tihe. Ma täitsa mõistan, et miks Robert J. Szmidt romaanist rääkima hakkas.

Marsist on ulmes ikka väga palju kirjutatud, aga Rafał Kosik on leidnud vanas teemas uue vaatenurga, tekst on meeleolukas ja läbimõeldud – hästi tehtud lühijutt ja sellest ka hinne.

Viited