KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.7.11

Stalker 2011

Olen enam kui kindel, et suur osa ulmefänne ja muiduhuvilisi teab juba kõike alljärgnevat, aga päris kindel ma pole ning eks pildid anna ka midagi juurde.

22.–24. juulil toimus Saarjärvel Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon. Ürituse kulminatsiooniks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine laupäeval 23. juuli õhtul.


Parim tõlkeromaan
Vernor Vinge «Leek sügaviku kohal» (A Fire Upon the Deep, 1992)
Raamatu tõlkis Liisi Ojamaa ja avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim antoloogia või kogumik
«Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»
Raamatu koostas Raul Sulbi ja avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim tõlkejutt
Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал, 1980)
Tõlkis Arvi Nikkarev ja ilmus see Kir Bulõtšovi autorikogus «Perpendikulaarne maailm», mille avaldas kirjastus Skarabeus.


Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: III osa. Rahu»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.


Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Siim Veskimehe jutustus «Kuldhordi teine tulek»
Ilmus Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 7: Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall», mille avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim eesti autori jutt
Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus»
Ilmus ajakirja «Algernon» 2010. aasta detsembrinumbris.


Tulemused on tulemused ning mida siin kommenteerida. Paar tähelepanekut siiski...

Almanahhile «Täheaeg» oli see esimene Stalker ning kuigi võit tuli vaid ühe punktiga, ei saa öelda, et see oleks teenimatult tulnud. Ilmus ju seitsmendas «Täheajas» Siim Veskimehe Stalkeri saanud jutustus ning kõik teisedki sama kogumiku tekstid saavutasid vastavates kategooriates kõrged kohad.

Väga hea meel on mul ka Siim Veskimehe topeltvõidu üle algupäraste juttude kategoorias ja seda hoolimata, et ma ise andsin lühiromaani/jutustuse kategoorias võidupunktid ühele teisele tekstile. Veskimehel on kogu aeg Stalkeriga kiiva kiskunud ning ta on kogu aeg erinevatel põhjustel auhinnast ilma jäänud. Kas on olnud konkurents eriliselt tihe, või on ta pidanud just konkurentsi puudusel oma romaaniga kandideerima koos tõlgetega. Nüüd siis tuli kamulaga!


Viited

15.7.11

Karen A. Simonjan «Մենք խաղալ էինք ուզում»

Armeenia ulme ja Karen A. Simonjani looming pole eesti lugejale päris tundmatu... küll on aga tundmatu jutt, mille maakeelne pealkiri võiks olla «Aga meie tahtsime mängida».


Sisu
Loo tegelasteks on kaks poisiklutti, kes tahavad plehku panna oma robothoidja käest... noh, et minna naabripoiste juurde tennist mängima. Robotil on aga konkreetsed juhtnöörid, et kõigepealt poisid õpivad ja alles siis...

See Jevgenia Sterligova tehtud pilt illustreeris jutu vene tõlget «Мы хотели играть»
ajakirja «Uralski sledopõt» 1982. aasta detsembrinumbris.

Ühel poisil tuleb idee, et võtaks robotiga midagi ette... et nokitseks pisut roboti kallal, kuniks teine poiss tähelepanu kõrvale juhib. Võiks öelda, et halb idee oli...


Seosed
Tuleb tunnistada, et armeenia ulme kohta ükstapuha millise info hankimine on üsna keeruline... isegi minusugusel. Nii näiteks tean ma käesoleva jutu kohta vaid, et see andis nime Karen A. Simonjani 1963. aastal ilmunud sajaleheküljelisele jutukogule ja et see on ilmunud korra ka vene ja tšehhi keeles.


Hinnang
«Meie tahtsime mängida» on üsna tüüpiline Karen A. Simonjani jutt... või vähemasti on kaks kolmandikku minu poolt loetud jutte sel mehel just sellised. Peategelasteks on lapsed, tegevuskohaks on kõletehnoloogiline tulevik ning näilisest lastekirjanduslikkusest hoolimata on loos ka iva, mis jõukohane pigem täiskasvanutele.

Pilt pärineb ajakirjast «Zápisník»,
kus see illustreeris jutu tšehhi tõlget «Jak jsme si chtěli hrát».
Pildi autor ja täpsem ilmumisaeg on mulle teadmata.

Ega ma vist üle kolme poleks pannud, aga lõpp vedas mul suu muigele ning mulle meeldib, kui mõtlematus karistatud saab... vähemalt kirjanduseski.


Viited

14.7.11

Ondřej Neff «Bílá hůl ráže 7,62»

Kui Ondřej Neff 1985. aastal oma esikkogu «Vejce naruby» avaldas, siis oli kohe ka selge, et tšehhikeelne ulme on saanud uue ja huvitava autori.

Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.

Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.


Sisu
Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.


Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.

Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...


Seosed
Kuigi jutustus põhineb originaalsel ideel ja tegu on populaarse tekstiga, ei ole minu andmetel sellest tehtud ei koomiksit, ei filmi...


Hinnang
Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.

Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.

Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.

Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...


Viited

12.7.11

Wing Commander (1999)

Kunagi ammu oli ulme nimeks teaduslik fantastika ja ulme all mõeldi peamiselt kosmost, roboteid ja muud rauakolu... ajad on muutunud ning ajuti jääb mulje, et ulme tohib olla kõike muud, kui ulme ise...


Pooldan ise küll küll seda arusaama, kus ulme alla mahub kõiksugu asju, aga eks ka minusugusel saab aeg-ajalt kõrini kõikvõimalikest nihestatud reaalsustest, düstoopsetest visioonidest, võlurpoistest ja niudevöödega barbaritest, vampiiridest ja teistest ebasurnutest rääkimata...


Ja siis võtad kätte ja vaatad näiteks filmi «Wing Commander» ja tunned rahuldust, et oled taaskord sinasõber selle kõige õigema ulmega... noh, enam-vähem...


Sisu
Tulevik, kosmos ja üks vaenulik võõrtsivilisatsioon. Ja kaks üsna poisiohtu kadetti, kes saavad suunamise miskile suurele laevale.


Seikluslik ja ohtlik on juba teekond sihtkohta ning kohale jõudes toovad noored endaga kaasa ka teate alanud sõjast...


Seosed
Film põhineb samanimelisel arvutimängude sarjal ning wõrgumaterjalidest olen aru saanud, et ega see film eriti täpselt mängude maailma ei sobitu.


Filmi põhjal on valminud enam kui filmitruu romaniseering, autoriks keegi Peter Telep.


Hinnang
Sedasorti filmi on äärmiselt lihtne ja samas enam kui keeruline hinnata.


Lihtne, sest tegu on vaimuvaese katsega populaarset mängusarja ekraniseerides raha teha. Kuigi näitlejate paraad on täitsa muljetavaldav, ei ole näitlejad, ega ka lavastaja, eriti pingutanud. Üsna lödi toode on välja tulnud.


Kuna ma ei tea mitte midagi neist arvutimängudest, sellest maailmast ja kõigest muust taolisest, siis olen ma üsna nõutu teemal, et kas on hea ekraniseering... wõrgus pisut uurides, sain aru, et üldiselt ei olda sellega rahul. Samas, need etteheited mõjusid ikka väga otsitutena.


Hinne on kolm ja minu hinnang on positiivne just põhjusel, et mulle meeldivad ehedad kosmoseooperid ja film «Wing Commander» seda kindlasti on. Meeldis ka visuaal ja meeldis filmi (või mängu) mütoloogia. Olin kunagi filmi tagumist poolt näinud ja nüüd võimaluse avanedes vaatasin kogu filmi ära. Üldsegi ei välista, et kunagi vaatan veel. Sümpaatne ajaviide.


Viited

2.7.11

Hilda ja tondijutud

Tavaliselt ma n-ö ristpostitusi ei tee... st pean oma erinevad blogid lahus... kuid mõnikord ikka juhtub. Näiteks täna nende piltidega Hildast – üks kohe sobib siia blogisse!


Duane Bryersi tehtud pilti vaadates tuli kohe endalgi tahtmine mõnda head tondilugu lugeda... või suisa karmi õudusjuttu...


Viited