KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.10.08

Valentina Kutsenko «Океан»

Tundmatute autorite ja suvaliste juttude lugemisel on oma võlu ning mõnikord satub sedasi isegi miskit huvitavat näppu. Enamjaolt muutub võlu aga üsna kähku valuks...

Valentina Kutsenko lühijutt «Океан» ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1967. aasta juulinumbris ning teadaolevalt on see ka autori ainus ilmunud jutt.

Sisu:
Tegevus toimub mingil kaugel planeedil, kus asub maalaste uurimisjaam. Kodu on kaugel ning koduigatsust leevendavad kosmoseuurijad miski pseudokaminaga, mis küll kahjuks kohutavalt energiat tarbib...

Jutu esimene kolmandik ongi uurimisjaama elu-olu kirjeldus.

Jutu esimese kolmandiku lõpus leiavad kaks jaama jäänud uurijat kalda lähedalt veest oma meeskonnakaaslase.

Neli uurijat laskus sukeldumisaparaadiga planeedi ookeani ning nüüd vedeleb selle neliku juht üksinda vees...

Ülejäänud jutu moodustabki pääsenu jutustus sellest, kuidas kaaslased hukkusid, et milliseid võõraid eluvorme (ja ilmselt ka mõistust) nad ookeanis kohtasid, aga ka pääsemise kirjeldust.

Seosed:
Valentina Kutsenko jutt «Океан» saavutas kolmanda koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.

Hinnang:
Saavutada kolmas koht enam kui kuuesaja võistlustöö hulgas... see pole ju halb tulemus... iseküsimus, et mis tasemel see ülejäänud jutulaadung oli..? Jutu hindeks on kaks eelkõige seepärast, et juttu ennast õieti polegi... on vaid paar sugestiivset ulmelist (kujutlus)pilti, mida siis püüdlik sõnamört püüab ühtseks tervikuks tsementeerida.

Andrei Sokolovi maal ja ka illustratsioonid jutule oleksid võimaldanud enamat.

Lingid:

Poolelijääv «Jää ja tule laul»

Suvel kingiti meie perele George R. R. Martini jutuloomingu paremikku koondav kogu «GRRM: A RRetrospective» (2003) rahvaväljaanne «Dreamsongs: GRRM: A RRetrospective» (2006).

Olen seda köidet siit ja sealt lugenud, aga seni olen peamiselt lugenud autori enda põhjendusi ja pajatusi: noh need mälestushõngulised esseed raamatu osade alguses ja kommentaarid konkreetsetele tekstidele.

Kõikse kummalisem on, et ikka ja jälle kordub üks ja sama motiiv... noh, et autor kirjutas jutu või kaks ning koos järgnevate tekstidega pidi neist sari saama. Aga neid järgnevaid tekste ei tulnudki – kas jäid üldse kirjutamata või polnud George R. R. Martin tehtuga rahul ja ei läinudki järge kuhugi pakkuma. Olgu, paarijutulised sarjad, aga pooleli on tal jäänud ka mitmeid köiteid hõlmanud ja ülipopulaarsed sarjad. Igatahes pole kirjanik seni ühtegi oma sarja lõpuni viinud!

Tekkiski küsimus, et kas «A Song of Ice and Fire» ehk eesti keeles «Jää ja tule laul» saabki kunagi lõpuni kirjutatud. Romaanid ilmuvad hilinemisega ning igast köitest jääb muudkui materjali üle, mis peaks siis järgmisesse köitesse mahtuma. Ja pole ka kirjanikuhärra enam esimeses nooruses ja raudse tervisega...


Viited

29.10.08

Cory Doctorow «When Sysadmins Ruled the Earth»

Blogimine kitsamalt ja kõikvõimalik wõrgukultuur laiemalt on viinud selleni, et tänapäeval pälvivad tähelepanu asjad, mis seda pälvima ei peaks... vähemasti mitte sellises mahus.

Wõrguajakirja «Jim Baen's Universe» 2006. aasta augustinumbris ilmunud Cory Doctorow jutt «When Sysadmins Ruled the Earth» on just selline tekst, mis tänu ilmumiskohale (ja ka sisule) on pälvinud rohkem tähelepanu, kui peaks...

Sisu:
Jutu peategelane on keegi Felix, kel on naine ja laps, keda ta kutsub nimega 2.0 ... kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis on tegu tüüpilise habetunud ja tüsedusele kalduva süsteemiadminnist arvutinohikuga.

Kell kaks öösel äratab Felixi töötelefon ning naise pahameeleks peab tüüp tööle minema ja taas mingit jama lahti lappima hakkama...

Tööl on tõsine hullumaja ning tundub, et kõik n-ö patsiga poisid on kohal, sest toimub miski eriti raju ussirünnak.

Kõik see on aga vaid algus, sest kohe-kohe on saabumas maailmalõpp...

Seosed:
Minu andmetel puuduvad jutul seosed nii autori ülejäänud loomingu kui ka teiste autorite loominguga.

Hinnang:
Tegelikult tahaks panna sellele jutule maksimumhinde, aga on suur hulk põhjusi, miks ma seda teha ei saa ja ei taha. Peamine põhjus oleks see, et jutt pole tervik: on lahedaid lõike ja ideid... puudub, aga arvestatav sisu ja loogika. Minuarust pole autor endale selgeks teinud, et mida ta siis kirjutas: naljaloba või tõeliselt tõsist apokalüptilist traagikat..?

Praeguse seisuga tekkis mul küll lugedes tunne, et nagu loeks tõsimeelset mõrvalugu, kus mõrv on toimunud sedamoodi, et peategelane on kolgitud surnuks koheva vatitupsuga! Olgu, see võrdlus on ehk pisut liialdatud, aga tõsiselt ma seda juttu võtta ei saa... autor samas aga vist tahaks, et ta juttu tõsiselt võetaks ning muudkui kangutab miskit traagikat ja pateetikat.

Samas ei tahaks ma ka autori kallal eriti õiendada, sest kirjutab ta muhedalt, on mõnusaid detaile ning isegi traagika on tal üsna mõjuv. Kuid nauditavat tervikut pole!

Tulles tagasi postituse alguses öeldu juurde, et jutt on saavutanud rohkem tähelepanu, kui jutt ise vääriks. Kirjutatakse ju arvutitest ning kuna jutt on veel ka vabalt wõrgus saadaval, siis on arvutipoiste kollektiivne orgasm garanteeritud.



Võib muidugi olla, et lihtsalt mina olen piiratud teadmistega humanitaar ning ei mõista jutus esinevat ägedat visionäärsust, aga üldiselt ma sellise mõtte välistaks.

Jutt on ilmunud ka Cory Doctorow autorikogus «Overclocked: Stories of the Future Present» (2007) ning kahes teemaantoloogias: James Patrick Kelly ja John Kesseli koostatud «Rewired: The Post-Cyberpunk Anthology» (2007) ja John Joseph Adamsi koostatud «Wastelands: Stories of the Apocalypse» (2008). Autorikogu, see on arusaadav ning ka teemaantoloogiate taastrükid ei tekita küsitavusi... arusaamatuks jääb aga ajakirja «Locus» lugejaküsitluse võitmine parima jutustuse kategoorias.

Ilmselt just tänu auhinnale tõlgiti jutt ka itaalia ja vene keelde.

Ajakirja «Jesli» 2008. aasta esimeses numbris oli see suisa kaanelugu. Ju siis toimetus leidis, et tegu on olulise tekstiga.

Kuigi see ei puutu enam jutu autorisse, aga ütleks, et Igor Taratškovi kaanepilt ajakirjale «Jesli» meeldib mulle rohkem, kui Rob Dumuhosky koomikslikud väripildid ajakirjast «Jim Baen's Universe».

Itaalia keeles ilmus jutt 2007. aastal ajakirja «Robot» 52. numbris ning tõlke pealkirjaks oli «Quando i sistemisti domineranno la Terra».

Lingid:

12.10.08

Иное - Интуиция (2007)

Mõnikord näeme midagi unes, unenägu jääb kripeldama ning kui miskit viltu veab, siis ütleme targalt, et teadsin ju, et nägin ju unes... Võibolla ongi unenägudel mingisugune varjatum mõte, aga kes oleks nii tark ja oskaks neidsamu unenäguseid pädevalt tõlgendada..?

Sisu:
Sergei Bahtin on suure firma marketingiosakonna mänedžer. Ühel ööl näeb ta miskit painajalikku und... noh, et on oma töökohal ja siis põgeneb ja ei pääse jne.

Hommikul ärgates on Sergei pisut ärevas meeleolus, aga ta naine väidab, et pole põhjust muretseda, et kas ta siis nägi halba und, kui nende auto ärandati...

Sergei on tööl parajalt pinges ja kogu aeg talle tundub, et nüüd kohe lähebki jamaks. Kutsutaksegi ülemuse jutule. Töökaaslane oli ka enne just rääkinud mingitest vallandamistest ning Sergei Bahtinil on asi selge... vallandavad! Ülemus teatab aga hoopis, et Sergei head tööd on märgatud ning Sergei saab ametikõrgendust ja kõvasti palka juurde.

Seosed:
«Интуиция» on osa telesarjast «Иное»... DVD-l oli see teine osa, mitmes aga teles..?

Hinnang:
Telenovellil «Интуиция» on väga rammus puänt ning ega kõik eelnev ka halb polnud... et võiks suisa nelja ära panna, aga see näitleja, kes mängis Sergei Bahtinit käis mulle aga ikka kõvasti närvidele. Ja ega ta naine mulle ka ei meeldinud... ärritas küll vähem, aga koos oma filmiabikaasaga mõjus väga väheveenvalt. Kuna kaks näitlejat kes, eraldi või koos, olid kogu aeg ekraanil ja käisid närvidele, siis üle kolme siit ei tule.

Lingid:

11.10.08

Mart Kivastik «Ordnung macht frei!»

Kultuurilehe «Sirp» sellenädalases numbris ilmus Mart Kivastiku jutt «Ordnung macht frei!», mida võib igasugu mööndusteta ulmejutuks nimetada.

Sisu:
Jutu sisuks on kirjanik Mart Kivastiku esimene päev vanglas, kuhu ta sattus, sest tema poolt kulkale esitatud mitteperioodilise trükise eelarve oli kortsus.

Seosed:
Pole.

Hinnang:
Eks see üks päevakajaline paskvill ole, aga suht lõbus oli lugeda. Omas laadis üsna kõbus, aga ei suuda mina sellist asja heaks kirjanduseks pidada.

Lingid:

10.10.08

Иное - Суккуб (2007)

«Иное» on 12-osaline telesari, mille kohta teispool Peipsit on öeldud, et Vene «Tales from the Crypt». Jah, on jutustaja ja on lühilood, mis pole omavahel seotud. Samas näitab võrdlus, et Venemaa filmivaataja on üsna harimatu, sest miks «Tales from the Crypt»? Järsku hoopis «Alfred Hitchcock Presents», või «The Twilight Zone», või «The Outer Limits», või hoopis «Night Gallery»? Olgu, ma saan aru, et ilmselt ei pruugi ka telesarja «Иное» (2007) tegijad neist sarjadest midagi teada...

Sisu:
Linnas toimuvad jõhkrad kuriteod! Näiliselt tavalised ja rahumeelsed inimesed võtavad kätte ja hakkavad tapma nii võõraid, kui ka lähedasi ja kallimaid. Otsekui miski hulluse laine. Kriminaaljälituse töötajad panevad linna kaardil kuritööd ritta ja joonistubki välja teatav marsuut...

Ja siis tuleb linna kriminaaljälitusse pime neiu Oksana ja ütleb, et tema ongi kõiges süüdi. Oksana kallim Sergei töötab samuti sellesamas kriminaaljälituses ning Sergei on üsna nõutu, et mis nüüd...

Eks filmi jooksul saab selgeks, et Oksanal on kuritegudega seos täitsa olemas. Ka Sergei on asjaga seotud ning selgub veel palju muudki.

Seosed:
«Суккуб» on telesarja «Иное» esimene novell. Vähemasti on see nõnda DVD-l! Wõrgus sobrades avastasin, et Venemaa telekanalid on sarja «Иное» lugusid hoopis teises järjekorras näidanud ja «Суккуб» oli teles hoopis viies osa. Kuna mina neid DVD-lt vaatan, siis arvustan ka neid selles järjekorras, nagu need plaadil on.

Hinnang:
Noh, viite ei saa, aga neli tuleb küll auga ära! Idee polnud ju uus, kuid asja toomine Venemaale andis pisut teistsuguse elamuse.

Lugu oli ka hästi keritud ning polnudki sedavõrd sirgjooneline, kui alul paistis.

Film on selline uuema Venemaise filmikunsti tüüpiline toode. Noh, et rohkelt argielu räpasust, sotsiaalpornot ja üsna avameelseid viiteid ka päris seksile. Ütleks, et julmem ja otsekohesem kui lääne analoogid.

Lingid:

6.10.08

Septembrikuu parim arvustus

Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv Ulmekirjanduse BAAS on ilmselt tuttav igaühele, kes eesti keeles ulmet loeb ja wõrguühendust omab. Alates 2004. aasta veebruarist on BAASis igakuiselt määratud ka parimat arvustust. Esimese parima arvustuse määras Andri Riid, kelle idee ja teostus BAAS on. Edaspidi on parimat arvustust määranud eelmise kuu parima arvustuse autor. Kuna augustis sai parima arvustuse tiitli minutehtu, siis nüüd tuli taas minul parimat määrata...



Lugesin siis täna tööl pauside ajal kõik eelmise kuu arvustused läbi ning tegin oma valiku. Tegelikult oli valik lihtne, sest võitjat teadsin ma juba siis, kui antud arvustust esmakordselt lugesin... noh, et see rokkis! Aga kõigepealt märgiks teised kohad ära... (NB! Kõik pealkirjade lingid viivad teose arvustuse juurde BAASis!)

Raux arvustab palju saksa ja vene autoreid, mis on minu jaoks vägagi sümpaatne, sest ulme ei ole vaid ingliskeelne nähtus... loomulikult arvustab Raux ka anglo-ameerika autoreid. Mehe septembrikuisest saagist tõstaks eriti esile arvustused Ursula K. Le Guini romaanile «Always Coming Home» (1985), Wolf Weitbrechti jutukogule «Das Psychomobile» (1976) ning Peter Lorenzi romaanile «Aktion Erde» (1988).

Silver Sära eriliseks kireks on õuduskirjandus. Septembris näis tema lugemisnurgas aukohal olevat James Ambuehli koostatud antoloogia «Hardboiled Cthulhu: Two-Fisted Tales of Tentacled Terror» (2006). Eriti tõstaks esile sealt kolme jutu arvustusi. Jeffrey Thomase «Pazuzu's Children» (1997) ja William Jonesi «A Change of Life» (2004) – nende arvustused olid sellised mõnusad ja mahlakad ärapanemised, eriti lõpuosas. Tim Currani jutu «Eldritch-Fellas» (2006) arvustus üllatas mind meeldivalt, sest tean, et kamraad Sära ei hinda õuduse ja huumori segamist. Aga näe! Hindab küll.

Järgmisena nimetaks portsu arvjajaid, kes kõik ühe teosega sõelale jäid. Kristjan Rätsep oli järjekordne isik, kes arvustas Kristjan Sanderi romaani «Kolmteist talvist hetke» (2008) ning tema arvamusele kirjutaks ka mina suures osas alla.

Ants Milleri arvustus Jerry Pournelle'i kogumik/romaanile «Falkenberg's Legion» (1990) väljendas kenasti ka minu arvamust, et kõik on ju hea, aga midagi jääb ikka puudu... olles niimoodi toredaks tasakaaluks sama teose kahele esimesele ülikiitvale arvustusele.

Meelis Friedenthal arvustas Haruki Murakami romaani «Umibe no Kafuka» (2002), mis sel aastal ilmus eesti keeles ja pealkirjaga «Kafka mererannas». Olen Murakamit üsna palju lugenud, aga eesti keeles ilmunud asjad on seni pannud õlgu kehitama. Tundub, et see Kafka-romaan võib kobedam olla...

Pronto kirjutas talle omaselt asise arvamuse Terry Pratchetti romaanile «Going Postal» (2004). Silma hakkas arvustus eelkõige seetõttu, et Pratchetti tavaliselt nii põhjalikult ei käsitleta.

Lauri Lukas aga arvustas Susanna Clarke'i romaani «Jonathan Strange & Mr Norrell» (2004) nii veenvalt, et võtsin asja lugemisjärjekorda... loodan, et ma ei kahetse!

Indrek Hargla arvustus Stephen Kingi romaanile «Cell» (2006) mõjus samuti veenva soovitusena.

Kristjan Ruumeti arvustus Peter F. Hamiltoni uue triloogia avaromaanile «The Dreaming Void» (2007) oli samuti köitev, kuigi see Hamilton ehmatab mind oma romaanide mahuga.

Must Kass aga üllatas mind sellega, et arvustas ära kogu Holly Blacki n-ö moodsa haldjatriloogia, ehk siis romaanid «Tithe: A Modern Faerie Tale» (2002), «Valiant: A Modern Tale of Faerie» (2005) ja «Ironside: A Modern Faery's Tale» (2007). Ma täitsa kaalusin juba seda, et anda kuu arvustaja tiitel Mustale Kassile. Et arvustaja kohta kummaline teostevalik ja üllatavalt positiivsed hinnangud. Kohe suisa intrigeeris!

Eks häid arvustusi oli rohkemgi, aga need jäid lõpuks sõelale, pluss veel mees, kes tegi septembrist BAASis tõelise mardikuu.

Arvustaja Mart K. küttis BAASis sedavõrd ägedalt, et varjutas enamuse teenelistest BAASihaidest. Võtta või arvustus J. G. Ballardi lühijutule «Why I Want to Fuck Ronald Reagan» (1966). Võis siis arvustus Arturo Pérez-Reverte romaanile «El club Dumas, ó La sombra de Richelieu» (1993), või Samuel R. Delany romaanile «Babel-17» (1966). Igaüks neist eraldi olnuks auhinda väärt, aga ei saa, sest oli veel arvustus Jonathan Lethemi romaanile «The Fortress of Solitude» (2004). Tõenäoliselt ma seda Lethemi romaani ei loe, aga arvustus oli hurmav!

Lingid:

4.10.08

Nick DiChario «Dragonhead»

Mõnikord satud tekstile, mida autoril oli põnev välja mõelda ja huvitav kirjutada. Lugemiselamus aga...

Sisu:
Jutu (õigemini laastu) sisuks on ühe haige inimese mõtted. Haigus on seotud ajusse tulvava info uputusega ning seetõttu saab lugeja oma kraesse ühe paraja pudru sõnadest ja lausetest. Infot on palju ja selle seos on segane. Täielik pudru ja kapsad.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Autor püüab kirjeldada haige inimese maailma seestpoolt. See tal õnnestub ning isegi mingit traagikat aimdub. Miinuseks on selle lausesodi tüütu loetamatus, plussiks ulmelaastu lühidus. Autor oskab, mina piinlesin. Piinade eest üks, oskuste eest viis – kokku saabki aus kolm!

Jutuke ilmus «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2003. aasta juulinumbris ning aasta hiljem pani Gardner Dozois selle antoloogiasse «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection». Kindlasti huvitav katsetus, aga kas see peaks taasilmuma aasta parimate lühilugude valikus..?

Lingid:

3.10.08

Mike Resnick «Second Contact»

Mike Resnick on kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kuid väga viljaka kirjanikuna on ta avaldanud ka väga eripalgelist ja kõikuva tasemega loomingut. Romaan «Second Contact» (1990) kuulub pigem nende kaheldava väärtusega teoste hulka.

Sisu:
Major Max Becker saab ülesandeks kaitsta kohtus tähelaeva Theodore Roosevelt komandöri Wilbur H. Jenningsit, kes laskis maha kaks oma meeskonnaliiget... väites, et nood olid tulnukad...

Max Becker peab paari nädalaga oma kaitse üles ehitama, sest ajakirjandus juba süüdistabki Pentagoni teovõime puudumises. Ega keegi kahtlegi Jenningsi süüs, kuid sõjakohut on vaja kasvõi vormitäiteks. Mida rohkem aga Max Becker komandör Jenningsi süüasja süveneb, seda segasemaks see kõik tema jaoks muutub. Hakka või uskuma, et Provost ja Greenberg olidki tulnukad.

Kui aga major Becker oma järeldustes sinnamaani jõuab ning püüab hakata tõestama, et komandör Jennings tappis kaks meest õige asja nimel, siis pole ka major Beckeri elu enam midagi väärt...

Seosed:
Kuigi romaanis mainitakse tähelaeva Theodore Roosevelt, pole see siiski see laev, mis figureerib nn Birtright-sarja ühes alamsarjas. «Second Contact» on täiesti omaette seisev ja sarjadesse mittekuuluv romaan.

Hinnang:
Tuleb tunnistada, et ma vaatasin esmalugemise ajal korduvalt raamatu kaant, et kas tõesti on selle kõik Mike Resnick kokku kirjutanud. Ega romaan halb pole, aga Resnickult ootaks justkui midagi enamat.

Idee ise polnudki ju halb... häiris teatav lapsikus, et kuidas vastaspool ei suutnud Max Beckerit «ära nullida» – minuarust oli see majorist advokaat ikka paras käpard, eriti kui võtta arvesse vastaste vandenõu haaret.

Ajaviiteks võib kindlasti lugeda, kuid tutvust Mike Resnicku loominguga sellest raamatust alustada ei maksa. See oleks viga!

Eks romaani nõrkust näitab ka tõlgete vähesus: teadaolevalt on seda tõlgitud vaid itaalia, jaapani ja vene keelde. Jaapani tõlke kaanepilt on alumises pildireas keskmine. Itaallaste kaanepilti ma ei hakanud panema, sest korralikku ma wõrgust ei leidnud ning pealegi kasutab see ingliskeelse esmatrüki kaanepilti. Hämmastab hoopis ameeriklaste pehmekaaneline väljaanne (allpool esimene), kus kaanel seesama David Hardy pilt, kuid pea peale pööratuna! Siit reast puudub ka inglaste kaanepilt, sest ma ei suutnud seda leida.



Lugesin romaani kõigepealt vene tõlkes «Второй контакт», kus kaanel oli suvaline Bob Eggletoni pilt ning sees kaks mustvalget illustratsiooni Aleksei Meževitšilt. Nüüd vahetult enne selle blogiposti tegemist lappasin ka pisut ingliskeelset Fictionwise'i väljannet, mille kaanepilt on selles kolmeses reas viimane.

Teist korda ma seda romaani lugeda siiski ei viitsinud!

Lingid:

1.10.08

Kolleeg!!!

Käesolev Sergei Kudrjavtsevi pilapilt sattus mulle eile õhtul ette, kui ma skännisin hoopis midagi muud ajakirja «Uralski sledopõt» 1990. aasta kuuendast numbrist. Kuna pilt mul tuju heaks tegi, siis otsustasin seda ka teistega jagada.



Kommentaariks vast niipalju, et Nõukogude Liidus joonistasid karikaturistid iiveldamiseni miskeid totraid ja sageli ka ebanaljakaid pildikesi ufonautidest ja robotitest. Ajuti suisa tundus, et seda tehakse teadlikult, et ulme mainet kahjustada. Mõnikord sattus pahna sekka aga ka pärleid...