Tüütud telesarjad

Käesoleva postituse põhjuseks on tahtmine seletada. Seletada endale ja teistele, et miks ma mingeid telesarju otsekui vastumeelselt vaatan.

Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.

Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.

Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.



Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!

Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?

Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...


Viited

• IMDB: Carnivàle (2003–2005)
• IMDB: True Blood (2008–)
• IMDB: The Walking Dead (2010–)
• IMDB: Game of Thrones (2011–)

Lasteromaan – 1908. aasta kaanon

Alustama peaks vast klassikaliselt – et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et Sash Uusjärv viitas eile Facebookis asjalikule artiklile «An introduction to pulp fiction in Europe before 1914». Üks teoseid, mida selles artiklis mainiti, oli prantslase Pierre Giffardi romaan «La guerre infernale», mis juhtumisi oli ka ainus seal mainitud teostest, mida mina lugenud olen.

Romaan «La guerre infernale» ilmus esmakordselt 1908. aastal ja ilmus 30-leheküljeliste vihikutena. Tuntud kunstnik ja kirjamees Albert Robida, kellest tuleks kunagi kindlasti eraldi kirjutada, tegi sellele romaanile üle viiesaja illustratsiooni ning arvan, et just need pildid on suuresti põhjuseks, miks sellest romaanist tänapäeval räägitakse...

Aga selle romaani ja nende illustratsioonide väärtus pole põhjus, miks ma käesoleva postituse tegin. Põhjuseks on tõsiasi, et mitmel pool wõrgus nimetatakse romaani «La guerre infernale» laste- või noorsooromaaniks.

Jah, Wikipedias on see «roman d'aventures pour la jeunesse» või «adventure novel for children» ning samasuguseid vanusemääratlusi olen ma kohanud mujalgi. Täitsa huvitav oleks lugeda, et mis teeb kellegi arvates sellest teosest lasteromaani..?

Jah, tänapäevane «young-adult fiction» on tegelikult ju lastekirjandus ning eks ühiskond titestub kah usinas tempos, aga siiski ei arva ma, et 1908. aastal olidki uljad piinamisstseenid ja BDSM-illustratsioonid lastekirjanduse lahutamatuks osaks. Wikipedia eksib ning ilmselt pole wikiartiklite autorid seda romaani lihtsalt lugenud. Huvitav, et kas wikipedistid ise lasksid antud lolluse ringlema, või korjasid nad selle lihtsalt heas usus üles..?


Viited

• io9: Jess Nevins «An introduction to pulp fiction in Europe before 1914»
• Wikipédia: Pierre Giffard
• Wikipédia: Albert Robida

Paraulme

Käesoleva postituse põhjustas ühes eesti nädalalehes läinud nädala avaldatud kirjatükk. Kuigi ma pooldan sõnavabadust ja muud taolist, leian ma siiski, et Eesti meedia pühendab liialt aega ja resurssi kõiksugu nõidade, posijate, pendeldajate ja muude taoliste sogade jaoks. Konkreetselt käesoleva postituse põhjustasid aga selle nädalalehes avaldatud loo kommentaarid eestikeelses sotsiaalmeedias, kus enamjaolt leiti, et kuigi need ennustused paika ei pea, aga lahe ulme ikkagi. Ei ole lahe ja ei ole ulme... iga sogane sonimine pole ulme, ammugi siis lahe!

Jah, ulmet on püütud žanri algusest alates kõiksugu väärakustega siduda ja seostada ning kõiksugu parasogad pole selles tegevuses sugugi viimased tegijad. Kõige kuulsam, ehk suisa õpikunäide on keegi Richard S. Shaver, kes avaldas ulmeajakirjas «Amazing Stories» laadungi ulmetekste, mida ta väitis põhinevat reaalsetel faktidel.

Algas see kõik ühest Shaveri lugejakirjast, aga tõeline hullus algas siiski 1945. aastal, mil ajakirja märstinumbris (Robert Gibson Jonesi kaanepildiga) ilmus Richard S. Shaveri lühiromaan «I Remember Lemuria!». Ilukirjanduslikku teksti saatis n-ö teaduslik kirjatükk, mis avas loo taustu ja andis asjale otsekui realistlikuma ja suurema tähenduse.

Mingile osale lugejaskonnast selline kompott meeldis ning ajakirja tiraaž tegi paraja hüppe ülespoole... samas leidsid paljud ulmefännid ja -kirjanikud, et sedasorti «looming» hoopis solgib ulmet.

Loomulikult ei arva ma, et ulme ei võiks olla iidsetest tehnoloogilistest rassidest, ennustamistest ja kasvõi UFOdest... kõigest võib, aga küsimus selles, et kuidas... kui ikkagi püütakse ulmevormis vassida teadusega või tõestada miskit jaburat teooriat, siis leidub kindlasti suur hulk ulmefänne, kes sellise teose igal juhul jampsiks või sonimiseks kuulutavad. Mina samuti!


Viited

• Wikipedia: Richard Sharpe Shaver
• ISFDB: Richard S. Shaver

Ulmeguru ja Facebook

Olen tegelikult pikka aega mõelnud, et kas teha Facebooki lisaks isikukontole ka Ulmeguru konto ning jõudsin lõpuks järeldusele, et ju ikka peab...

Põhjusi on mitmeid ning püüan need siis suvalises järjekorras üles lugeda:

• Minu jaoks on ulme ja sellega seonduv oluline, kindlasti kõige olulisem mu tegemistest.
• Isikukontol hakkas see ulmekraam kõige muu hulka ära lahustuma, ehk siis sama ajend, miks omal ajal see blogi siin sai tehtud.
• Tahaks omi ulmetegemisi kompaktsemalt promoda.

Kindlasti oli teisigi põhjusi, aga need olid vast kõikse peamisemad...

Negatiivsematest ajenditest võiks märkida n-ö elava surnu Blog.tr.ee, mis oma tähenduse on enamjaolt minetanud ning toob mu blogi(de)sse eelkõige vaid suvalist publikut. (Mitte et mul suvalise publiku vastu miskit oleks.)

Kui kellegil tekib küsimus, et kas ta peab nüüd kindlasti Facebookiga liituma, siis lohutan, et ei pea. Ulmeguru Facebookis koondab pigem mu ulmealaseid tegemisi erinevates kohtades ning olen avastanud, et Facebooki kaudu satuvad mu blogisid lugema sageli need, kes muidu ei käiks.

Et eelkõige siiski üks uus reklaamikanal, kus esialgu pole eksklusiivset sisu plaanis. Nänni ka ei kavatse jagada. Esialgu. Võibolla edaspidi hakkan jagama, aga siis mitte kindlasti sellega n-ö hingi püüdma... võimalik nännijagamine saab siiski toimuda vaid juba olemasolevate fännide vahel.

Ulmeguru konto loomise üks ajendeid oli ka tõsisasi, et mu isikukontoga on liitunud üsna mitu inimest, kes on maininud, et nad liituvad just ulme pärast... arvestades eestlaste tagasihoidlikkust, siis võib oletada, et kui palju neid on liitumata jäänud... ehk nüüd siis liituvad, sest Ulmeguru on ikkagi vähem isikulisem kui Jüri Kallas.


Viited

Ja kaaned on neil ka enamjaolt sinised...

Elu on taaskord jõudnud sinnamaale, et ma teen ulmeuudiseid portaalile ULME.EE. Põhiliselt tähendab see seda, et panen portaali uudiste alla kirja ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud.

Antud tegevuse käigus on hakanud mulle silma mitu tähelepanekut:

• väga paljud eesti keeles ilmunud ulmeraamatud on vampiiriromaanid
• sageli on raamatu autoriks naisterahvas
• praktiliselt alati on raamat mõeldud teismelistele või noortele
• tihti on ulmeosa vaid lisandiks lembeloole
• ja kaaned on neil ka enamjaolt sinised

Loomulikult annan ma aru, et tegu on üldistusega ... ja see ei ole enam tendents, see on kehtiv reaalsus.


Viited

• ULME.EE: Uudised

Kes suudab kõvema kosmoseodüsseia teha?

Ma saan aru küll, et paari/kolme filmi põhjal üldistusi teha on tobedus, aga hakkas selline asi silma...

«2001: A Space Odyssey» (1968) oli ja on ülikõva film ning pani ka kindlasti filmikunsti võimsa märgi maha. See, et kas see film ka meeldib või mitte, see on juba omaette teema.

Vaatasin filmi «Sunshine» (2007) ning see vana märgiline film tuli meelde. Filmi «Moon» (2009) puhul sellest vist suisa räägiti. Täna vaatasin filmi «Dante 01» (2008) ja jälle tuli see odüsseia-film pähe. Ma tegelikult ei oskagi öelda, et milles see seos Stanley Kubricki filmiga täpselt avaldub, aga kõigi nende kolme puhul oli üsna alguses selge, et jälle üks odüsseia!

Mulle «2001: A Space Odyssey» (1968) meeldib ja kindlasti ei süüdista ma neid uusi filme milleski ning päris halb polnud neist ka ükski. Samas on ilmselge, et suure eeskuju tasemele küünib neist vaid Kuu-film, teistel on vähemal või rohkemal määral ikkagi vajakajäämisi.

Tegelikult huvitab mind, et kas neid kosmoseodüsseia austusavaldusi on viimasel ajal veel tehtud? Omal ajal küll, sest siis oli see kõik värske ning iga tegija püüdis Kubrickil selga prügiseks teha... õnnestus see siiski vaid teatavate mööndustega Douglas Trumbullil filmiga «Silent Running» (1972), aga tal oli ka kõva edumaa, sest mees oli ka Kubricki filmi juures ametis.

Poolelijääv «Jää ja tule laul»

Suvel kingiti meie perele George R. R. Martini jutuloomingu paremikku koondav kogu «GRRM: A RRetrospective» (2003) rahvaväljaanne «Dreamsongs: GRRM: A RRetrospective» (2006).

Olen seda köidet siit ja sealt lugenud, aga seni olen peamiselt lugenud autori enda põhjendusi ja pajatusi: noh need mälestushõngulised esseed raamatu osade alguses ja kommentaarid konkreetsetele tekstidele.

Kõikse kummalisem on, et ikka ja jälle kordub üks ja sama motiiv... noh, et autor kirjutas jutu või kaks ning koos järgnevate tekstidega pidi neist sari saama. Aga neid järgnevaid tekste ei tulnudki – kas jäid üldse kirjutamata või polnud George R. R. Martin tehtuga rahul ja ei läinudki järge kuhugi pakkuma. Olgu, paarijutulised sarjad, aga pooleli on tal jäänud ka mitmeid köiteid hõlmanud ja ülipopulaarsed sarjad. Igatahes pole kirjanik seni ühtegi oma sarja lõpuni viinud!

Tekkiski küsimus, et kas «A Song of Ice and Fire» ehk eesti keeles «Jää ja tule laul» saabki kunagi lõpuni kirjutatud. Romaanid ilmuvad hilinemisega ning igast köitest jääb muudkui materjali üle, mis peaks siis järgmisesse köitesse mahtuma. Ja pole ka kirjanikuhärra enam esimeses nooruses ja raudse tervisega...


Viited

• George R. R. Martin's Official Website
• Wikipedia: A Song of Ice and Fire
• Westeros: The 'A Song of Ice and Fire' Domain
• An Encyclopedia of Ice and Fire ~ Tower of the Hand