Juhuslikult sain Aleksandr Gromovi blogist teada, et tema lühiromaanist «Arvestaja» (Вычислитель; 2000, ek 2006) on valmimas samanimeline film.
Jevgeni Mironov mängib nimitegelast Erwinit.
Ilmselt ei pea ma siin hakkama seda lühiromaani ümber jutustama. Tekst on ju maakeeles ilmunud ning isegi Eesti ulmeauhinnaga Stalker pärjatud. Niipalju ehk küll, et teose peategelane on Erwin, kes alati arvestab kõike ette ning loodab selle oskuse abil ka ellu jääda...
Vinnie Jones ja Linda Nigmatullina pääsesid miski kombitsa haardest.
Lühiromaani tegevus toimub planeedil Mülgas, kus on kombeks kurjategijaid – nii kriminaale kui ka poliitilisi –, saata igavesele asumisele asustamata soisele mandrile.
Videoklipist võib aru saada, et Vinnie Jones mängib filmis kriminaalset autoriteeti Just van Borgi, hüüdnimega Polaarhunt. Iseküsimus, et kas ta filmis just sellist nime kannab.
Selline nägi Mülgas välja kunstniku esialgsel kavandil.
Filmiti Islandil ning just sealse looduse toores ilu viis filmi lavastaja Dmitri Gratšovi mõttele hüljata kunstniku esialgne kavand. Elame-näeme, kas see oli arukas otsus... vähemasti on see film, mille valmimist ma ootan... ja samas kardan...
Hakkasin filmi vaatama üsna ettevaatlikult, sest mulle oli justkui kusagilt kõrvu jäänud, et ilge jama on...
Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.
Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...
Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.
Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.
Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.
Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.
Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.
Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.
Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.
Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.
Niipalju, kui ma mäletan, on see film ikka tegemisel olnud... olgu, liialdan, sest võtted algasid alles 1999. aastal. Samas, juttu oli sellest juba mitu aastat varem, sest antud romaan ju suisa karjus uue ekraniseeringu järele.
Jutt siis Arkadi ja Boriss Strugatskite romaani «Raske on olla jumal» (Трудно быть богом, 1964, ek 1968) uuest filmiversioonist.
Meenutaks, et esimest korda tõi selle romaani ekraanile sakslane Peter Fleischmann ning seda Saksa, Prantsuse ja Nõukogude Liidu osalusel valminud saksakeelset «Es ist nicht leicht ein Gott zu sein» (1990) peetakse üldiselt väga viletsaks filmiks.
Uue ekraniseeringu lavastaja Aleksei German nimetas üsna alguses seda filmi oma viimaseks ja tundub, et sedakorda olid need sõnad prohvetlikud. «Трудно быть богом» või «Резня в Арканаре» või «Что сказал табачник с Табачной улицы» või «История арканарской резни» või «Хроника арканарской резни» tõotab Aleksei Germani jaoks minna juba elutöö mõõtu.
2006. aasta augustis lõppesid võtted, 2008. aasta kevadel lõppes montaaž ja seda näidati isegi mingitele valitud tegelastele. Vastuvõtt oli vaimustav! Esilinastus määrati 2009. aasta algusesse... siis räägiti, et Cannes'i filmifestivalil 2010... siis räägiti, et 2011. aasta lõpus... nüüd sattusin uudisloo peale, kus räägitakse juba järgmise aasta lõpust.
Fotod pärinevad filmi võtetelt, alumisel on esiplaanil don Rumata (Leonid Jarmolnik).
Fotod: Sergei Aksjonov
Antud uudisloos (viide allpool) on juttu sellest, et filmi plakat on juba Lenfilmi hoone seinal näha ning Boriss Strugatski loodab siiski, et film tuleb romaani pealkirjaga. Üht ja teist on veel, kuid saab ka selgeks, et ega see 2012. aasta lõpp pole ka kuigi kindel tärmin.
Kunagi ammu oli ulme nimeks teaduslik fantastika ja ulme all mõeldi peamiselt kosmost, roboteid ja muud rauakolu... ajad on muutunud ning ajuti jääb mulje, et ulme tohib olla kõike muud, kui ulme ise...
Pooldan ise küll küll seda arusaama, kus ulme alla mahub kõiksugu asju, aga eks ka minusugusel saab aeg-ajalt kõrini kõikvõimalikest nihestatud reaalsustest, düstoopsetest visioonidest, võlurpoistest ja niudevöödega barbaritest, vampiiridest ja teistest ebasurnutest rääkimata...
Ja siis võtad kätte ja vaatad näiteks filmi «Wing Commander» ja tunned rahuldust, et oled taaskord sinasõber selle kõige õigema ulmega... noh, enam-vähem...
Sisu
Tulevik, kosmos ja üks vaenulik võõrtsivilisatsioon. Ja kaks üsna poisiohtu kadetti, kes saavad suunamise miskile suurele laevale.
Seikluslik ja ohtlik on juba teekond sihtkohta ning kohale jõudes toovad noored endaga kaasa ka teate alanud sõjast...
Seosed
Film põhineb samanimelisel arvutimängude sarjal ning wõrgumaterjalidest olen aru saanud, et ega see film eriti täpselt mängude maailma ei sobitu.
Filmi põhjal on valminud enam kui filmitruu romaniseering, autoriks keegi Peter Telep.
Hinnang
Sedasorti filmi on äärmiselt lihtne ja samas enam kui keeruline hinnata.
Lihtne, sest tegu on vaimuvaese katsega populaarset mängusarja ekraniseerides raha teha. Kuigi näitlejate paraad on täitsa muljetavaldav, ei ole näitlejad, ega ka lavastaja, eriti pingutanud. Üsna lödi toode on välja tulnud.
Kuna ma ei tea mitte midagi neist arvutimängudest, sellest maailmast ja kõigest muust taolisest, siis olen ma üsna nõutu teemal, et kas on hea ekraniseering... wõrgus pisut uurides, sain aru, et üldiselt ei olda sellega rahul. Samas, need etteheited mõjusid ikka väga otsitutena.
Hinne on kolm ja minu hinnang on positiivne just põhjusel, et mulle meeldivad ehedad kosmoseooperid ja film «Wing Commander» seda kindlasti on. Meeldis ka visuaal ja meeldis filmi (või mängu) mütoloogia. Olin kunagi filmi tagumist poolt näinud ja nüüd võimaluse avanedes vaatasin kogu filmi ära. Üldsegi ei välista, et kunagi vaatan veel. Sümpaatne ajaviide.
Eks tegelikult oleks pidanud võtma tõsiselt seda hoiatust, et absoluutselt sõltumatult valminud film... et oleks pidanud kohe kiirelt ka saalist lahkuma... aga kuna päev alles algas ja vaim oli värske, siis jäin vaatama... kodus oleks sellise filmi DVD tõenäoliselt juba kümnendal minutil mängijast eemaldanud.
«Teispool musta vikerkaart» oli käesoleva aasta HÕFF-il minu kõikse kurnavam filmikogemus.
Sisu
Igasugune sisututvustus selle filmi puhul on ääretult tänamatu ettevõtmine, sest mul on tõsiseid kahtlusi, et isegi lavastaja ei tea selle filmi sisust suurt midagi...
On miski uurimislabor. Laboris on miski mittekontaktne tütarlaps, keda miski tüüp teispool klaasi uurib. Midagi muud toimub veel... ja hiljem toimub midagi rohkematki...
Seosed
Eks see ole üks suur segapudru käsikirja autori ja filmi lavastaja Panos Cosmatose peas toimuvast ning mehe poolt nähtud filmidest...
Igal pool seostatakse seda filmi kõigepealt Tarkovski «Solarisega», aga minuarust tehakse seda alusetult. Andrei Tarkovski oli küll üks küllaltki vaatajavaenulik lavastaja, aga tema «Solaris» on selle vikerkaare-filmiga võrreldes suisa hoogne seiklusfilm.
Hinnang
Hindeks kaks, sest olen nüüd ühe jama võrra targem, aga üldiselt ei kahetse, sest ka negatiivne kogemus on kogemus.
Filmi kõikse positiivsem moment oli seotud meespeategelasega, õigemini teda mänginud Michael Rogersi rollisooritusega... mulle see tüüp meeldis, mees oli otsekui tuntud filminäitleja mr Walkeni ja mitte vähemtuntud kodumaise poeedi fs-i lähisugulane – stiilne ja veenev! Halb polnud ka katsealust mängiv Eva Allan, aga sellega filmi plussid üldiselt piirduvad.
Loogika oli filmis puudulik, et kui tüdruk suutis mõttejõul telekanaleid vahetada, siis miks ta ei suutnud elektroonilisi ukselukke avada? Filmi kompositsioon logises... noh, et sinnamaani, kus tüdruk põgenemiskatse järel kambrisse tagasi viidi, sinnamaani oli veel enam-vähem, edasi läks kompositsioon täitsa rappa. Milleks oli vaja sisse tuua president Reaganit ja diktaator Noriegat, et kas seda filmi tehti sedavõrd kaua või toimuski filmi tegevus 1983. aastal? Küsimusi ja küsitavusi oli veel ja veel, aga kahtlen, et kas isegi tegijad oskaks neile vastata...
Selle filmi vaatamine oli paras piin! Ei, film ise polnud kuigi kurnav, vaid just vaatamise protsess ja koht ise – HÕFF-i esimese päeva hilisõhtul Haapsalu ordulinnuse varemetes. Ilm oli küllaltki külm ja tuuline ning filmielamust tuli jagada soenduseks kaasa võetud kangema kraadiga joogiga.
Erilise mõnitusena mõjus muidugi tiitrites olev märgistus 3D ... eriti hästi mõjus see pimedates varemetes külma tuule käes väriseval kinolinal.
Sisu
Filmi peategelaseks võiks nimetada noort ... st noorukest Tamali, kes filmi alguses sai enesele olulise müstilise talismani ja esivanema tarkusesõnad. Edasine elu orvustunud Tamalil enam sedavõrd hästi ei läinud ning ta müüdi mingisse kahtlasesse kalapüügiartelli, mis tegelikult on miski vaiadel seisev veepealne pilpaküla.
Tamali elu seal veepealses kalatööstuses on kõike muud kui kerge ja meeldiv... pigem ikka mõnitused, peks ja raske töö. Kalapüügiartelli juhiks on boss Harris, kes näeb välja otsekui Elvise tugevalt ülekaaluline asiaadist vend. Võrdlus Elvisega polegi nii kohatu, sest boss armastab vabal ajal ka ise elektrikitarri sõrmitseda.
Filmi teiseks peategelaseks võiks pidada merebioloogi Skylar Shane'i, kes mingil ajal kaotas ekspeditsioonil oma väikese tütre ning kellele seepeale igal pool viirastus ta surnud tütar. Punapäise ja troopilistel vetel kindlasti eksootiliselt mõjuva naisterahva on oma hoole alla võtnud keegi Jack Bowman – mees, kes tegeleb mitme ja sageli ebaseadusliku asjaga ning kes nii mõnelegi suuremale tegijale võlgu on.
Jack Bowman on võlgu ka boss Harrisele ning seetõttu kohtuvad ka Tamal ja Skylar ning filmis käivitub tõeline tegevus...
Seosed
Tegu on üksikfilmiga ja ma tõesti loodan, et sellele ei tehta järgesid «Amphibious 3D – Reborn» ja «Amphibious vs Non-Amphibious» jne.
Hinnang
Kuigi filmi käsikirja autoriks on rahvusvaheliselt kõige tuntum Tai ulmekirjanik Somtow Sucharitkul ja lavastajaks kultuslik Brian Yuzna, on tegu üsna üsna kehva filmiga. Ausaltöelda oli vaadates korduvalt tunne, et ma näen miskit 80ndate filmi, mis küllaltki mõistetavatel põhjustel seni nägemata on jäänud.
Küsisin filmi vaadates endalt korduvalt, et kas selle tõesti on teinud ikka seesama Yuzna, kes tegi fimi «Society» (1989)? Tõttöelda, hakkasin ma merekoletise filmi edenedes selles üha enam ja enam kahtlema...
Ei, filmis oli häid kohti! Näiteks kui koletis tuli ja ühe poiskluti läbi peldikupõranda tõmbas... või siis boss Harrise kangelaslik lõpp... või...
Enamuse aega oli aga piinlik, igav ja tüütu. Eriti käis mulle närvidele merebioloog Skyleri tegelaskuju, sest see naine oskas käituda kui kõige tüütum 80ndate filmi kisakuninganna. Palju ta just ei kisanud, aga seda enam tegi ta lollusi ja paistis silma ääretu abituse ja tölplusega.
Ma ei saa väita, et ma selle filmi vaatamist kahetseks, kuid kindel on, et ma kunagi seda enam ei vaata. Tõttöelda imestan ma pisut endapandud hinnet, aga selle peamine õigustus on vast see, et mul tekkis ajuti kahtlus/kõhklus, et kas pole see mitte mingi abitu austusavaldus 80ndate õudusfilmidele. Brian Yuzna nime taha tekkis minu mõtteis igatahes rammus miinus, kuna mul puudub organ, mis lubaks lollust nalja(ka)na võtta.
Peaksin alustama vast ülestunnistusest, et ma olen kogu oma teadliku elu tahtnud seda filmi näha. Nõuka-ajal oli ulmefilme vähe ning kuna romaan mulle üldiselt meeldis, siis huvi oli... kahjuks mäletan ma oma teadlikust elust vaid ühte korda, mil mul oleks olnud võimalus seda filmi näha... ja just sel päeval pidin ma sõitma teise Eesti otsa... ja videomakke siis veel polnud...
Hiljem muidugi huvi langes, sest lugesin selle filmi kohta põhiliselt vaid hävitavaid hinnaguid ning piirid läksid lahti ja maailm avardus. Kui ma lõpuks läinud aastal miskis venekeelses torrentifoorumis selle filmi DVD-le komistasin, siis suhtusin filmi juba rahulikult ja kui võtsin selle leidmist, kui asjade loomulikku käiku...
Sisu
Filmis on kaks n-ö samaaegset ja paralleelselt toimuvat süžeeliini: elu-olu tuleviku kommunistlikul Maal ja tähelaeva «Tantra» retk kaugkosmoses.
Elu tuleviku Maal on ühteviisi nii monumentaalne, kui ka abstraktne ning ega filmi vaataja sellest eriti sotti ei saa, sest meile näidatakse mingeid seosetuid lõike teadlastest/ametnikest ja miskeid pateetilisi kaadreid küpsusvandest igavese tule paistel.
Kosmoselend ja tähelaev «Tantra» on pisut konkreetsemad asjad, aga eks teatav sumbuursus valitseb ka selles osas... vähemasti on Raudtähe süsteemis toimuv üsna põnev...
Seosed
Ilmselt oleks see film minu jaoks veelgi segasemaks jäänud, kui mul poleks olnud korduvalt loetud filmi algallikas – Ivan Jefremovi romaan «Andromeeda udukogu» (Туманность Андромеды, 1957, ek 1962).
Tegelikult on selle filmi pealkiri «Туманность Андромеды: Часть 1. Пленники железной звезды», ehk siis meile teada olev film on kõigest esimene pool plaanitust. Ametlik põhjendus teise osa mittefilmimiseks oli, et Dar Veterit mänginud Sergei Stoljarov suri... kahtlustan, et põhjusi oli teisigi... nii rahalisi, kui ka kunstilisi...
Hinnang
Väga raske on hinnata poolikut filmi, aga kahtlustan, et veel teist samapalju taolist filmi oleks hinde poole madalamaks langetanud. Jah, film on ilmne ebaõnnestumine. Tegelikult on üsna keeruline ette kujutada, et kuidas sellest romaanist üldse vähegi vaadatavat filmi teha, sest tüüpilise utoopiana on romaan üks panoraamne piltide jada, et pigem reisiraamat kui romaan.
Kõige ausam hinnang oleks, et film on seosetu pildirida, illustreerimaks romaani. Madalaimast hindest päästab see, et see pildirida on ajuti üsna uljas ja ületab ilmselgelt omaaegse nõukogude kinokunsti taset. Tõttöelda, oleks täitsa huvitav vaadata, et kuidas saab sellest filmist aru inimene, kes romaani pole lugenud... iseküsimus, et kust selline inimene leida... ja kui leiakski, et miks ta peaks tahtma seda filmi vaadata..?
Kui ma siin paar postitust tagasi ilkusin «et millal valmivad Hollywoodis filmid lemmingute-mängust või siis Tetrisest», siis ei osanud ma arvata, et mu Facebook'i tuttavate seas sellest muhe arutlus tõuseb. Möödminnes visati sinna ka kõikvõimalikke wõrguviiteid... kamraad Laur pani viite temaarust ühele asisemale arvutimängu põhjal tehtud (fänni)filmile. Jutt siis filmist «Escape from City-17», mis põhineb mängul «Half-Life».
Tegelikult muidugi filmi kui sellist veel pole... on vaid isuäratav lõik... õigemini esimene osa sellest. Aga olen tõesti nõus, et vendade Purchase'de tehtu on just selline, nagu peaks olema sedasorti mängu põhjal tehtav film.
Kui 386-seeria arvuti veel kõva sõna oli, siis üks menukas mäng oli ka platvormikas Pärsia printsist. Olen isegi seda omal ajal mänginud, kuigi minu suur lemmik see polnud. Kui keegi aga oleks mulle sel ajal rääkinud, et see mäng (täpsemalt küll selle miski hilisem osa) saab kunagi filmiks... siis ilmselt oleks ma selle inimese vägagi mõnitavalt välja naernud. Õnnetuseks on (filmi)maailm omadega nüüd sinnamaani jõudnud, et igasugune tuletatud toode on iseäranis au sees.
Sisu
Pärsia keisril on kolm poega (kaks lihast ja üks lapsendatud). Pojad koos onuga on sõjaretkel ning pärast mõningasi vaidlusi vallutavad Alamuti linna. Nimelt väidavad onu palgal olevad salakuulajad, et Alamuti linn müüb relvi pärslaste vaenlastele.
Linna valitseb imeilus printsess Tamina, kelle vanem poegadest tahab naiseks võtta, et seeläbi rahu kindlustada. Kahjuks ei anna keiser poja abielule õnnistust ning leiab, et Tamina võib samahästi ka tema naiseks saada. Õnnetuseks ei ela keiser pärast seda avaldust kuigi kaua.
Peamiselt asjaolude kokkulangemisena jääb keisri surmas süüdlaseks orvust prints Dastan, kes on sunnitud põgenema. Printsiga koos põgeneb ka printsess Tamina ning küllaltki suur roll sündmustes on kummalisel ja haruldasel pistodal, mis langes linna vallutamisel Dastani saagiks.
Seosed
Nagu öeldud, põhineb film mängul «Prince of Persia: The Sands of Time» (2003).
Hinnang
Alustama peaks sellest, et tegu on nn koguperefilmiga, mis tähendab, et sobib vaatamiseks kogu perele ja samas mitte kellegile.
Film on ilus ja värviline ja vaatemänguline ja samas küllaltki sisutühi, sest arvestava hulga filmi ajast võtavad enda alla koperdamised kõrbes ja iidsete aegade parkuur prints Dastani esitatuna muistse Pärsia linnades.
Ma ei saaks öelda, et ma vaadates oleks igavlenud või millegi peale eriti vihastunud, aga ega erilist pinget ja elamust ka polnud. Selline pisut tuim ja väga ükskõikseks jättev, aga samas üsna korralik käsitöö.
Antud film tekitas minus ka mõned uitmõtted ning nüüd ootan ma pikisilmi ja erutusvärinal, et millal valmivad Hollywoodis filmid lemmingute-mängust või siis Tetrisest.
Oleksin üsna aus, kui ütleksin, et ootasin seda filmi pikisilmi ja ootasin suure hirmuga. Solomon Kane on mulle hästi sümpaatne tegelane, aga samas kartsin ma, et filmitegijatel saab jälle olema miski iseäranis kummaline ja jaburalt poliitkorrektne nägemus mehest ja tema verdtarretavatest seiklustest.
Sisu
Filmi tegevusajaks on XVII sajand ja tegevuspaigaks peaasjalikult Inglismaa. Jah, filmi algus toimub Põhja-Aafrikas, aga see on pigem proloog, mis peaks vaatajale kätte andma õige meeleolu jne.
Filmi kangelaseks on keegi Solomon Kane, kelle hing peaks juba kuuluma põrguvürstile ning kes siis oma hinge ja elunatukese alleshoidmise nimel vingerdab, põgeneb ja tapab...
Seosed
Solomon Kane'i mõtles välja Robert E. Howard ning esimene jutt selle kangelasega ilmus juba 1928. aastal.
Filmi seosed Howardi loodud kangelasega on minimaalsed: mehe nimi, kübar ja keep, tulelukuga püstolid, nõidus ja tapatöö.
Hinnang
Pean tunnistama, et esimesel vaatamisel oli see film mulle paras pettumus ning ma oleks hulga rõõmsam, kui selle filmi pealkiri oleks näiteks mõne muu mehe nimi. Mulle sai saatuslikuks liigne lugemus ning loetud Solomon Kane'i juttude valguses oli sellest filmist raske heldida.
Filmi suurim miinus on muidugi kogu selle krempli sidumine Solomon Kane'iga, aga ka teatav hõredus... filmi vaadates igav ju polnud, aga takkajärgi tekib küsimus, et mis siis üldse toimus ning selgub, et ega eriti ei toimunudki. Lisaks veel see, et juttude veendunud puritaanist sai filmis lihtsalt üks seikleja, kes häda sunnil heategusid tegema asus. Halvad olid ka alguses ja lõpus näidatud kollid, mis nägid välja otsekui oleks nad arvutimängust plehku pannud.
Plusse on samuti omajagu. Eelkõige muidugi meeleolu ja pilt, mis oli sünge ja mudane. Meeldis ka realistlik ja tuleriidane lähenemine nõidadele ja nõidumisele. Üleüldse oli see film üsna vaba kõikvõimalikest imalatest fantasykirjanduse ja Hollywoodi stampidest. Oli häid näitlejatöid ning iseäranis meeldis James Purefoy nimiosalisena, kohe väga meeldis!
Tahaks esile tõsta Rachel Hurd-Woodi mängitud Meredith Crowthorni.
Ütleks, et kõigi eelduste järgi oleks pidanud sellest oma žanri tipptegu tulema, aga miks segada asja Solomon Kane'i ja miks hoida kokku korraliku käsikirja pealt... seda enam, et kui Kane, et siis on ju suurepärased Robert E. Howardi jutud ka võtta...
Teisel vaatamisel, mil ma suhtusin sellese kui lihtsalt ühte sword & sorcery filmi, siis oli juba märksa mõnusam vaatamine. Sealt ka hinne lavastaja Michael J. Bassetti tehtule.
Aasia SF filmid pole just sagedad külalised mu DVD-mängijas ... eriti kui eemaldame Aasiast Jaapani. Paari-kolme olengi ehk näinud ning seetõttu olen püüdnud ära vaadata iga sellise toote, mis näppu on juhtunud.
«Mei loi ging chaat», mida muu maailm teab kui filmi «Future X-Cops» on Honkongi ja Taiwani ühisjõududega toodetud SF, ehk siis film, mis püüab vähemasti jätta muljet, et toimuv on kuidagi tänase ja võimaliku homse teadusega põhjendatav.
Sisu
On aasta 2080. Superpolitsei peab kaitsma nn puhta energia leiutanud doktor Mastersoni.
Toimub mingi muuseumisaali avamine ning seal ründabki doktorit kari pahasid küborge. Politseinikud kannavad ränki kaotusi, doktor pääseb ning filmi peategelane notib praktiliselt kõik küborgid maha. Kaks pahalast siiski pääseb ja kavatsevad rännata minevikku, et tappa doktor Masterson lapsena. Peategelasest supervõmm tehakse ka küborgiks ning saadetakse samuti minevikku...
Seosed
Tegu on remake'iga Jing Wongi enda filmist «Chao ji xue xiao ba wang» (1993), mida läänes tuntakse kui filmi «Future Cops».
Ma ei ole seda vana filmi näinud, aga wõrgust sain teada, et see oli miski odav kompott lääne filmidest ja arvutimängudest ning ka seda, et uus film on remake üsna tinglikult.
Hinnang
Alustaks hindest, mis on kusagil kahe ja kolme vahel ning kolm tuleb siit ainult eksootika pärast, sest ma pole praktiliselt näinud hiinlaste SF filme.
Filmil on üks suur puudus ja hulk pisemaid. Suur puudus on, et film ei ole tervik, on hunnik juppe, mis püüavad olla üks ja ainumas film, kuid pole seda mitte. Väiksemad puudused oleks: lonkav loogika, tegelaste käitumine, tegelaste informeeritus, toimuva põhjused, kehvad näitlejatööd jne. Käsikirja autor ja lavastaja Jing Wong on teinud sadakond filmi, aga vaadates seda küll tunda pole ... isegi kui võtta arvesse kollase filmitööstuse üleüldine rohmakus.
Positiivse poole pealt tooks esile küborgid, kes loogiliselt võttes olid jaburad, aga ilus oli vaadata neid metalseid nanojasemeid ja -kombitsaid, mis tüüpidel võitluse ajal kerest välja ronisid. Kuigi, kui järele mõelda, eks see üks idamaise kaklusfilmi ulmeline edasiarendus ole – kaklusfilmis on terasküüntega kindad, ulmefilmis nanojäsemed. Ikkagi mõnus vaadata!
Kindlasti tuleks ära märkida Barbie Hsu osatäitmine, sest see oli ainus, mille kohta sai öelda näitlejatöö. Ülejäänud (Andy Lau kaasarvatud) olid vaid mingid rahmeldavad kujud.
Esiplaanil olevad tüdrukud tegidki filmi ainukesed näitlejatööd, eriti see suurem.
Kindlasti ei ole selline film minu maitse. Osaliselt võib põhjus olla rassilises eripäras, sest õhtumaiselt tundub ikka väga maitsetu, kui ulmemärulina alanud film kusagilt poole pealt lembelooks keerab ja kõik see on veel tembitud jabura tolatsemisega. Samas oli see lembeline lõpp täitsa kena ja jättis sellise mõnusa järelmaitse.
.jpg)
