Kolm meest kulguriga Marsil täitmas ülesannet, mille olemust neile alles töö käigus seletatakse. Selline klassikaline planeediseiklus, kus karused, aga kergelt tülpinud mehed probleemid lahendavad ja asjad ära teevad. Kuna aga tegu on moodsa tekstiga, siis on võõrplaneetse probleemide taustad suisa maised.
Jutu algus oli minu jaoks pisut tüütu. Meenutas vana nõukogude ulmet, kus karmid mehed üksteist verbaalselt patsutavad – ma täitsa ootasin (seltsi)mehelikke embusi, aga õnneks ei saanud mu ootused liha luudele. Probleem, mida kolmik lahendama saadeti, oli aga äge ja uhke. Kuna ma ei taha võimalike lugejate elamust rikkuda, siis ma rohkem ei räägi. Küll aga ütlen, et lisaks lohisevale algusele, võinuks ka lõpp järsem olla.
Antoloogias «Pidu aja lõpus» saadab juttu «Hauarahu» Liis Rodeni hurmavalt uhke illustratsioon, mida ma siin päris teadlikult ei jaganud. Osaliselt seetõttu, et maakeelne raamat pole mingi haruldus, aga peamiselt seetõttu, et minu mõtted viis see pilt hoopis teises suunas minema. Noh, et ma olin juba pilti näinud ja siis juttu lugedes ootasin ma hoopis midagi muud. Ei, pilt on täpne ja puha, aga parem on seda näha raamatus just siis, kui oled jutu lugemisega sinnamaani jõudnud...
Kõrvaline mõte, aga kas ma olen ainus, kel seda teksti lugedes tuli meelde keegi Elon Musk ja tema Marsi-auto?
Viited
No comments:
Post a Comment