KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.12.09

«Realms of Fantasy» uus number

Kirjutasin siin blogis aasta esimestel kuudel ajakirja «Realms of Fantasy» raskest saatusest ... ning unustasin sujuvalt selle teema, sest raskusi oli ka teistel ajakirjadel.

Täna sattusin poolkogemata aga taas ajakirja kodulehele ning suur rõõm oli näha, et asjad on ülesmäge läinud, et ajakiri ikka ilmub ja isegi koduleht on lõpuks elule ärganud.

Seoses kodulehe uue tulemisega on wõrgus tasuta allalaetav ka järgmise aasta esimene ehk siis veebruarinumber. Samas on kummaline, et ma ei suutnud seda allalaadimise viidet leida ajakirja enda kodulehelt? Samas aga tundub see allalaadimine siiski ametlik olevat... noh, et kui kedagi säherdused probleemid vaevavad...

Mina igatahes olen oma koopia alla laadinud ning nendin rahuldustundega, et ajakirjas on uus Harlan Ellisoni jutt ning on uus jutt ühelt uuelt ja paljulubavalt autorilt, kel nimeks Aliette de Bodard. On ka muid huvitavaid jutte ja artikleid... näiteks rohkete piltidega lugu Charles Vessi kunstist.

Viited

27.12.09

A Day Without a Mexican (2004)

Vahepeal oli meil kodus elektrikatkestus ning seetõttu tuli ka digiboksi taaskäivitada. Kui digiboks taas tööle oli saadud, siis klõpsisin ma ka filmikanalid läbi... noh, et mida näidatakse. Märkasin muu hulgas ka filmi «A Day Without a Mexican» (2004) ning kuna ma selle teist poolt olin kunagi näinud, siis oli selge, et just seda ma vaatangi.

Sisu
14. mail kaovad California osariigist kõik latiinojuurtega inimesed. Täpsemalt öeldes ei kao kõik kohe, aga mingil hommikul on hulk rahvast puudu ning päeva jooksul inimesed muudkui kaovad.

Selgub ka, et California osariik on muust maailmast ära lõigatud... et osariiki ümbritseb mingi roosa udu... et sellest udust läbi ei pääse... et selle udu tõttu pole California osariigil mitte mingit raadio-, telefoni-, wõrgu- ja mistahes ühendust muu maailmaga...

Filmis on mitmeid peategelasi, aga kõige tähtsam on siiski telenägu Lila Rodriguez, kes on ainus teadaolev allesjäänud latiino ning kelle abil püütakse siis juhtunus selgusele jõuda ja kriitilist olukorda kuidagi lahendada.

Seosed
Puuduvad.

Hinnang
Film on lahendatud libadokumentaalina ning on paras puder satiirist, ühiskonnakriitikast ja ulmest.

Ulmeosa on omakorda paras segapuder... et kui see kadumise (müstiline) seletus kõrvale jätta, siis on tegu vägagi žanripuhta teadusliku fantastikaga, kus maailmaga on tehtud väike muudatus ja siis kliinilise halastamatusega jälgitakse toimuvaid protsesse. Sotsiaalne ulme on mulle alati meeldinud ja meeldib ka see film. Selline tõsine ja tahe tükk, kuigi turustatakse seda vist hoopis komöödia pähe.

Hoopis hämmastavam oli see, et kui ma antud postituse jaoks wõrgust pilte otsisin, et siis selle filmi arvustusi lugedes oli tunda, et film astus üsna mitme konnasilma peale. Praktiliselt kõik arvustused olid negatiivsed, filmile tehtud etteheited olid jaburad ning paljud arvustused olid kirjutatud toonis, mis ilmselgelt viitas autorite umbkaitses olemisele.

Viited

Ilmus «Surmakarva»

Ma ei tea, et kuidas suhtuvad inimesed reklaami... mina suhtun ebalevalt... samas, siin ma nüüd olen ja reklaamin... et on ilmunud romaan «Surmakarva»... autoriks Maniakkide Tänav... väljaandjaks kirjastus Varrak...



Miks ma seda romaani siin siis reklaamin?
Esiteks võiks öelda, et mulle meeldib Maniakkide Tänava looming.
Teiseks võiks öelda, et selle romaani käsikirja esimene variant viibis ka meie majapidamises ning kallile kaasale see meeldis juba siis.
Kolmandaks võiks öelda, et see romaan sai ostetud pikemalt mõtlemata ning seda hoolimata sellest, et selle oleks me pere ilmselt ka tasuta saanud.
Neljandaks võiks öelda seda, et tõstsin romaani lugemisjärjekorras kõige-kõige esimeseks.

Viited

18.12.09

John Kippax «Friday»

Inglise ulmekirjanik John Kippax polnud eriti viljakas: paarikümne aastaga avaldas ta neli romaani ja umbes nelikümmend juttu. Ei omanud vapustavat menu eluajal ning on tänapäeval praktiliselt unustatud. Et miks teda siis üldse lugeda? Spetsiaalselt mehe tekste vist otsida ei tasu, aga kui ette jääb ja huvi on, siis lugeda ju võib. Ametioskused olid autoril korralikud ning isegi omad helged hetked olid ta teostes olemas.

Jutt «Friday» ilmus 1959. aasta veebruaris ajakirja «New Worlds Science Fiction» 80. numbris. Teksti on peetud taastrükkimise vääriliseks inglise keeles ning on tõlgitud ka vene keelde.


Sisu
Kahemeheline kosmoselaev teeb võõral planeedil mitte just kõikse õnnestunuma maandumise ning meestele saab üsna pea selgeks, et sel planeedil peavad nad pikemalt elama.

Eks võetakse ette ka pisuke uurimisretk ja leitakse kusagilt koopast inimese skelett... ning mehe päevikutest selgub, et ka tema tegi läbi laevahuku ja...


Seosed
Minu andmetel pole see jutt ühegi sarja osa.


Hinnang
Kui nüüd päris aus olla, siis oli tegu sellise mittemidagiütleva jutuga. Miks siis ikkagi hindeks neli?

Esiteks oli seda juttu mõnus lugeda... et võtsin voodi eest Jevgeni Brandise, Vladimir Dmitrevski ja Venjamin Kani koostatud antoloogia «Туннель под миром: Сборник англо-американской фантастики» (1965) ning lugesin jutu ühe hooga läbi. Teiseks oli see selline tore ja lihtne lugu... et ei mingit postmodernset punnitamist. Kolmandaks oli see jutt mõnusalt lühike. Neljandaks oli seal siiski ka mõni jõnks sees... et polnudki nii lihtne lugu.

Ja samas poleks ka midagi katki, kui ma poleks seda juttu lugenud.


Märgiks veel ka ära mõnusa ja pulbimaigulise pildi, mis seda juttu antoloogias illustreeris. Vaatad ja ei usugi, et Jevgeni Batšurin on autoriks.


Viited

3.12.09

Jumper (2008)

Sellest filmist sain ma teada nõnda, et lugesin korrektorina (siis kui veel ajalehes töötasin) filmi «Jumper» (2008) tutvustust... naersin ja lubasin, et nii lolli filmi ma küll ei vaata.

Tutvustuses vist isegi mainiti, et film on romaani põhjal ja mainiti vist isegi autori Steven Gouldi nime, mis oli mulle tuttav, kuid kellelt küll ühtegi loetud teksti mulle ei meenunud.

Sisu:
On üks tavaline tänapäeva USA koolipoiss David, kes eluohtlikus olukorras avastab, et suudab teleporteeruda. Ootamatult sülle langenud imevõime ajab poisil muidugi pea pööritama... poiss jätab kooli pooleli ja läheb laia ilma oma õnne ja seiklusi otsima.

Filmi käigus selgub muidugi, et poiss pole ainus selliste oskustega isik maailmas ning selgub ka, et on olemas teleporteerujaid (ehk hüppajaid) jahtiv organisatsioon.

Seosed:
Film «Jumper» põhineb üsna lõdvalt Steven Gouldi samanimelisel 1992. aastal ilmunud debüütromaanil.

Steven Gould on kirjutanud ka romaanid «Reflex» (2004) ja «Jumper: Griffin's Story» (2007). Esimene on siis Davidi elust täiskasvanuna ning teine on filmi käsikirja ainetel valminud romaniseering, mis avab rohkem taustu Griffini (see metsikum hüppaja) varasemast elust.

Filmi põhjal on valminud konsoolimäng ning filmi tegijad on rääkinud ka ühest või mitmest järjefilmist.

Hinnang:
Kui ootusi pole, siis pole võimalik ka pettuda... ja kuna ma filmi suhtes olin pigem tõrjuvalt häälestatud, siis võib saadud elamust täitsa positiivseks lugeda. Esimese hooga oleks isegi ehk nelja pannud, aga kainelt järele mõeldes ikka üle kolme ei tule.

Filmi põhiline viga on selles, et tegijad on püüdnud korraga n-ö mitut kärbest tabada, aga pihta pole saadud ühelegi. Tulemuseks: efektne ja omajagu kööbakas ulmeosa, nummi ja samas väheköitev teismeliste armulugu, banaalselt paranoidne vandenõuteooria. Filmi päästsid peaosalise pisut küünilised monoloogid filmi algul, efektsed hüppamised ja sõgedama loomuga hüppaja Griffin.

Ilmselt võtan ka romaani ette... kas just läbi loen, aga pilgu viskan peale küll...

Lingid:

27.11.09

Cthulhu Tales: Exactly the Right Word

Pärast pikemat blogipausi on üsna raske uuesti rea peale saada ning algatuseks tuleb seega kiiresti üks lühike blogipostitus teha, et saaks taas n-ö käe valgeks.

Uueks tulemiseks siis lühikoomiks «Exactly the Right Word», mis ilmus 2008. aasta märtsis, ajakirja «Cthuhu Tales» esimeses numbris. Käsikirja autoriks on Tom Peyer ja joonistas selle Chee.

Sisu:
Lühikoomiksi tegevus keerleb lombitaguste seas sedavõrd populaarse pesapalli ümber.

Miski meeskond pole kaua võitnud, aga nende suurim fänn arvab, et seekord läheb kõik tema lemmikmeeskonnale soodsas suunas. Õnnestumiseks vajalikke ettevalmistusi on tehtud nii mängijate kui ka fännide poolt.

Seosed:
Cthulhu seos on muidugi olemas, sest seda lubab koomiksivihiku nimi ning sellel suunal on pingutanud ka autorid.

Hinnang:
Lajatasin kolme, aga põhjendamisega olen pisut raskustes.

Muidugi, lühikoomiks, et mis sellest nii väga tahta! Tegelikult on ju kogu puänt ühes sõnas... et jõuad viimasele leheküljele mühatad ja unustad. Samas oleks võinud Cthulhu asemel mistahes koll olla ning pesapalli asemel mistahes spordiala... aga täpsemalt ei saa ma kirjutada, sest see võrduks juba ankdoodi lõpu väljalobisemisega.

Lingid:

23.10.09

Meenutades tulevikku

Kirjutasin siinsamas blogis eelmise aasta detsembris, et Robert J. Sawyeri romaanist «Flashforward» (1999) tehakse telesarja. Kirjutasin, käisin aeg-ajalt kirjaniku blogis ka värskemaid uudiseid lugemas, aga üldiselt mu hoog rauges.

Miski kuu aega tagasi oli aga Facebookis juttu selle sarja eestikeelsest pealkirjast ja eneselegi ootamatult avastasin ma end eelmine reede kell üheksa teleka ees istumast... Vähe sellest, täna olin ma taas kell üheksa teleka ees!



«FlashForward» (2009), ehk siis maakeeli «Meenutades tulevikku», jutustab loo maailmast, kus kõik inimesed kaotavad korraga kaheks minutiks ja seitsmeteistkümneks sekundiks teadvuse. Toimub õnnetusi ja kollektiivse teadvusekaotuse järel pole maailm enam kuigi rõõmus ja rahulik paik. Hullem on aga see, et inimesed nägid teadvusekaotuse ajal n-ö und ning ei kulu palju aega, kui selgub, et n-ö uni näitas poole aasta pärast saabuvaid sündmusi.

Tegu siis põneva ulmeseebiga ning karta on, et järgmine reede olen ma taas telekat vaatamas. Iseküsimus, et kas mul jätkub püsivust niimoodi 25 reedet end teleka ette sättida... või löön ma mingil hetkel käega ja hakkan kodukino reliisi ootama..?

Lingid:

21.10.09

Hirm (2004)

Ei viitsinud tänase õhtusöögi kõrvale miskit DVD-d vaadata... sai siis telekat klõpsitud ja mitut seriaali vaadatud... söök sai söödud ja seeditud, kui avastasin, et ETV2 näitab miskit 2004. aastal valminud lühifilmi «Hirm»...

Sisu
Keegi noorem naine saab telefonikõne, et ema on surnud ning selle kõne tulemusena sõidab ta kuhugi kolkasse miskisse raviasutusse pabereid vormistama.

Soesed
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang
Filmi pikkuseks on 24 minutit... ja need on üsna tüütud 24 minutit... ikka väga tüütud...

«Hirm» on tähendustiinete kaadritega täidetud pildirida, mil veel ka pretensioonikas helitaust. Lisaks hulgaliselt tühja, venivat ja ilmselgelt ebavajalikku pildimaterjali. Lugu pole... õigemini oli see lugu sedavõrd hale ja primitiivne, et vaadates hakkas suisa valusalt piinlik!

Isegi imestan, et miks ma siin kõikse hullemat hinnet ei pane. Näitlejatööde ja mõningase meeleolu pärast ehk..? Oli tunda ja näha, et käsikirja autor ja lavastaja Anri Rulkov õudusfilmi soont omas ja ehk oleks ta kunagi isegi mõne korraliku õudusfilmi teinud... aga eks nüüd ole need vaid oletused...

Viited

Tulevase sõja tank

Oli aeg, mil ennustamist (peenema nimega prognostikat) peeti ulme lahutamatuks osaks. Noh, et lisaks ilukirjanduslikule ulmele oli ka veel n-ö dokumentaalne ulme, kus püüti siis (näiv)teaduslikult tulevikku ennustada/prognoosida. Põhiliselt tegeleti muidugi tulevikutehnika prognoosimsiega.

Allpoololev pilt ilmus ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta detsembrinumbri tagakaanel. Antud ajakirjal oli kombeks oma tagakaanele panna miskeid n-ö prognostilisi pilte, aga tavaliselt olid need kas tulevikulinnade või võõraste planeetide vaated. Paari kuu eest Euroopas alanud sõda tegi aga pildivalikus omad korrektiivid.



Kui pilt suuremaks klõpsata, siis võib lugeda pildilt naiivoptimistlikku teksti, kus taaskord seletatakse, et kuidas võimas tehniline vidin elu lihtsaks teeb. Noh, et selline võimas tank ning sõda saab kiirelt ja väheste ohvritega läbi... vaenlase hukkunud muidugi ohvritena kirja ei lähe...

Pildi maalis Stanley Ryter ning põhineb see kellegi Henry Juliani artiklil. Kuna kummagi tegelase kohta ma mingit infot kiirelt ei leidnud, siis lisan hoopis lingi tulevikusõja teemat (ja rohke pildimaterjali abil) lahkavale saidile.

Lingid:

16.10.09

Next (2007)

Otsisin filmide andmebaasist hoopis ühte Prantsuse filmi... filmi pealkirja ei mäletanud... olin vaid selle filmi kohta kunagi arvustust lugenud ja oli vaid meeles, et miski seos PKD-ga seal oli... hakkasin siis selle kirjaniku järgi otsima ning ei leidnud midagi...

Kuid eneselegi ootamatult avastasin, et vahepeal on tehtud film «Next».

Sisu:
Filmi peategelaseks on mees, kel on võime näha ette kahte minutit oma tulevikust... mees töötab lavamaagina Las Vegases... nii elatise pärast, kui ka enda imevõime varjamiseks...

Film sündmused käivituvad sellest, et tüübi vastu hakkab huvi tundma FBI.

Venelastel on miski tuumajurakas ära pätsatud, see on ilmselt USA-sse smuugeldatud ning plahvatuse ja rohkete ohvrite ärahoidmiseks oleks tulevikkunägeva mehe abi vägagi teretulnud...

Seosed:
Film põhineb Philip K. Dicki jutustusel «The Golden Man» (1954). Teisisõnu on tegu väga vabameelse ja algtekstist hälbiva ekraniseeringuga. Kirjaniku fänne see vabameelsus ilmselt pahandab, aga tänapäeval oleks selle jutu tekstitruu ekraniseerimine ikka enam kui jabur ettevõtmine.

Hinnang:
Ma ei võrdle siin jutustust filmiga, sest see oleks mõttetu ning ega film ka niiväga seda seost rõhuta.

Tegu on nõrgalt ulmelise ja tugevalt romantilise põnevuslooga ning sellisena pole film üldse paha. Kiidaksin kompositsiooni... eriti seda, kuidas vaatajal nii mõnigi kord n-ö vaip alt ära tõmmatakse ja kuidas vaataja taipab, et nägi vaid peategelase tulevikunägemust, et reaalne situatsioon alles tuleb. Lavastaja Lee Tamahori on selle asja vägagi kenasti välja mänginud.

Filmi põhivõlu vast ongi see, et kui mõnusalt on näidatud tulevikku nägeva mehe ja muu maailma suhted. Noh, et mees ütleb naisele, et see oli mõnus... naine küsib mis... see ütleb mees ja suudleb! Või siis see koht kus tüüp koos eriüksusega laevas terroriste jälitab ning muudkui näitab, et snaiper seal, ja pomm seal, jne. Kuratlikult efektne oli ning pani mõtlema, et kuidas muutuksid asjad, kui olekski nii...

Kindlasti pole tegu miski filmikunsti verstapostiga, aga mõnus ja armas ajaviide on see «Next» küll. Ma pole Nicolas Cage'i fänn, aga selles filmis tegi ta minuarust väga kena soorituse... siia kohe sobis see tema natuke jobu nägu ja see alailma pisut lahtine suu. Julianne Moore ja Jessica Biel eristusid samuti ülejäänud ansamblist, aga Cage'i vastu nad siiski ei saanud...

Tarkadest andmebaasidest sain veel ka teada, et käsikirja esimese versiooni tegi Gary Goldman, kelle jaoks pole see esimene kord PKD jutte ekraanikõlblikuks kirjutada.

Lingid:

6.10.09

The Stand (1994)

Nädalavahetusel möllas siin saarel torm Sören. Meie maja ümber see igatahes puid ei murdnud, aga selline õrnalt apokalüptiline ilm ja kalli kaasa pisut põdur (sõbrantsi sünnipäevajärgne) tervis määrasid ka vaadatava filmi.

Kuna pikk õhtu oli ees, siis tundus üsna õige ette võtta kuuetunnise minisarja «The Stand» (1994) vaatamine. Jah, seesama, mida rohkem jupitatult on kunagi näidatud ühes kohalikus telekanalis pisut labastava pealkirjaga «Viirus».

Sisu:
Sisu on tegelikult lihtne.

Miskis (sõjaväe) laboris pääseb viirus lahti... st toimub pisuke leke. Üks valveteenistuse mees lööb vedelaks ja paneb perega putku... kihutades läbi mitme osariigi levitab mees usinalt viirust ning varsti ongi suur üleameerikaline jama käes. Sõjavägi püüab alguses asja salata, aga lõpuks tuleb ka neil tõde tunnistada... ja surra...

Selgub siiski, et mõned inimesed on selle viiruse suhtes immuunsed ning kuidas sõjaväe arstid ka ei uuri, mittemingit meditsiinilist märki immuunsusest pole. Üks arst viskabki mõru nalja, et jumal jne.

Võimalik, et see jumal tõesti mõnesid inimesi hoiab, sest viirusest mittenakatunud näevad ka reaalsusega haakuvaid nägemusi. Üks nägemus on keset maisipõldu elav 106-aastane neegrimammi, kes kutsub kokku häid inimesi, sest maisis on rotid.

Nähakse ka nägemuslikke unenägusid ühest tumedast mehest, kes esindab ilmselgelt paha poolt ning kes kogub samuti ellujäänud rahvast kokku ja ähvardab ka neegrimammit, et küll ta...

Vaataja saabki siis jälgida erinevate võtmeisikute lugusid ja ka seda, kuidas nad rahvast kokku koguvad ning kuidas head ja pahad paika loksuvad. Selge, et vastasseis on ja...

Seosed:
Minisari põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil... õigem oleks öelda, et autor kirjutas stsenaariumi oma romaani kärbitud versiooni põhjal.

Kes pole kursis, siis neile teadmiseks, et kirjastajate nõudel ilmus romaan 1978. aastal kärbetega... alles 1990. aastal ilmus n-ö täielik ja kärpimata väljaanne, mis on paar-kolmsada lehekülge paksem.

Hinnang:
Minisari on vägagi tekstitruu, mis käsikirja autorit arvesse võttes pole ka teab mis üllatus. Jah, lahknevusi esineb, aga neist rääkimine oleks pahatahtlik norimine.

Näitlejatöödele suurt midagi ette heita pole, aga ka kiitmiseks üldiselt põhjust ei näe – selline teleprofi argipäev. Nimeliselt märgiks ära vaid Stu Redmani mänginud Gary Sinise'i, sest tema oli ülejäänud seltskonnast ikka peajagu üle. Eks peaosa seda ka rohkem võimaldas, aga mitte ainult...

Lavastaja Mick Garris on samuti head tööd teinud, aga mitte väga head.

Ma olen hinnangu andmisega tegelikult pisut raskustes, sest ühelt poolt on tegu sellise lödivõitu teleseebiga. Teisalt, ma olin ju kunagi algust ja lõppu näinud, aga ikka vaatasin. Ja vaatasin põnevusega... noh, et üks seeria lõppes, et siis kohe järgmine, et esimene plaat välja ja kohe teine sisse. Jah, niipea uuesti ei vaata, aga järelmaitse pole paha.

Neli olekski üsna aus ja õiglane hinne, sest paljud asjad, mis häirisid, on Stephen Kingi «süü», aga milleks süüdistada Kingi, et ta King on...

Lingid:

4.10.09

Marslaste mandala

Tänase tormise ilmaga tundub alljärgnev pilt iseäranis sobilik. Mulle tundub ja võibolla tõesti vaid tundub, et otsekui oleks mulle kusagilt kõrvade vahele jäänud, et selle pildi nimi on «Marslaste mandala» või siis «Marsi mandala». Tegin ka kiire otsingu, aga tundmustele kinnitust ei saanud.



Pildi autoriks on Virgil Finlay ja kaunistab see ajakirja «Fantastic Universe» 1957. aasta aprillinumbri kaant. Nagu selles ajakirjas enamjaolt kombeks, ei illustreeri kaanepilt ühtegi juttu... on vaid üks ilus asi iseeneses. Jah, planeet pildil võib tõesti Marss olla... noh, et punane liivakõrb ning Maa tundub ka kohalikele üsna tuttav olevat...

Lingid:

25.9.09

Kevin L. Donihe «The Last Living Man»

Juhulugemisel on ka omad võlud. Võtad kätte D. L. Snelli ja Elijah Halli koostatud antoloogia «The Undead: Zombie Anthology» (2005), vaatad sisukorda ning näed, et praktiliselt kõik nimed on tundmatud. Lõpuks leiad Kevin L. Donihe nime, mis oleks justkui kusagilt tuttav ja loed selle autori teksti läbi.

Sisu:
Antoloogia ja jutu pealkirjade ühildamisel peaks jutu sisu ka selge olema.

Nii ongi!

Jutt on viimase elava inimese minavormis pajatus ebasurnutega täidetud maailmast ning antud isiku kohast selles ilmas.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ei meeldi mulle pajatuslikud tekstid. Enamjaolt ei meeldi. Samas, see viimase inimese roll selles ilmas oli ju leidlik!? Jutt on aga lühike ja jätab siiski üsna ükskõikseks. Autorilt loeks aga midagi veel...

Lingid:

24.9.09

Fahrenheit 451 (1966)

Ajuti tundub mulle, et see film on saatnud mind kogu elu... vähemasti teadliku osa sellest. Kui aga kainelt järele mõelda, siis tõesti vaid tundub, sest esimest korda lugesin ma sellest filmist ilmselt alles ülikoolis õppides ning siis nägin ilmselt ka esimesi pilte sellest. Filmi ennast nägin ma esimest korda aga circa viisteist aastat hiljem... ehk siis paarkümmend aastat tagasi.

Sisu:
Tegevus toimub düstoopses tulevikus, kus raamatud on keelatud ning nende omamise eest (lugemisest rääkimata) saab karmilt karistada. Tuletõrjujad (loe: meelsuspolitsei) tegelevad sellega, et otsivad ja põletavad raamatuid ning nad püüavad ka neid, kes ei taha järgida antud ühiskonna norme.

Filmi peategelaseks on tuletõrjuja Guy Montag, kel on kodus võõrandunud naine, kelle ainsaks tegevuseks näikse olevat teleris esinevatele nn nõbudele kaasa elamine.

Tänapäevases mõistes võiks seda nõbude värki nimetada interaktiivseks tõsieluseebiks.

Guy Montag pole oma pritsimehe-ameti ja üha juhmistuva naisega rahul ning sellises kahtlevas meeleolus kohtubki ta lapsesuise Clarisse'iga.

Seosed:
Film on vägagi tekstitruu ekranissering Ray Bradbury samanimelisest 1953. aastal ilmunud romaanist.

Hinnang:
Ütleks kohe, et «Fahrenheit 451» (1966) on väga mõjuv film. Kõik need kõledad ja enamjaolt inimtühjad linnavaated, pisut räämas keskkond, haige ühiskond ja mõned normaalsed inimesed ka seal sees.

Kiidusõnad pälvivad Guy Montagi kehastanud Oskar Werner ja Montagi naise ja Clarisse'i kaksikrolli teinud Julie Christie. Meeldejääva soorituse tegi ka Cyril Cusack pritsimeeste pealikuna.

Öeldagu mida tahes, aga François Truffaut tegi tugeva ja ilmselt isegi omast ajast ees oleva ulmefilmi. Kummaline küll, aga ma hindan filmi kõrgemalt kui romaani.

Lingid:

23.9.09

Karel Vrchovecký «Vezmi poklady a odejdi»

Vene keeles lugedes juhtub tihti nõnda, et loed mõnda teksti ning pärast hakkad juurdlema, et kes see autor selline on ja kuidas võiks teksti pealkiri kõlada originaalis.

Teadupoolest on venelastel suuri raskusi ladina tähestikuga ning sellest (aga mitte ainult) tulenevalt ei meeldi neil panna tõlkelugude juurde autori nime originaalkuju, rääkimata juba teksti originaalpealkirjast...



Lugesin kunagi koolipoisina ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1984. aasta septembrinumbris juttu «Возьми сокровища и уходи!». Ajakirjas väideti, et tegu on Tšehhoslovakkia autoriga ja et tõlge on tehtud tšehhi keelest. Mingit muud infot polnud.

Paar aastat tagasi sattusin aga wõrgus mitmele asjalikule ja põhjalikule tšehhikeelse ulme bibliograafiale ning neis polnud mingitki märget sellest jutust, autorist rääkimata.

Tõlkisin autori nime tagasi tšehhi keelde ning leidsin, et Karel Vrchovecký on avaldanud vaid asjalikke aimeraamatuid õhusõidust ja Moraaviast ning et 1978. aastast elas mees Saksamaal ja suri USAs. Saksa keeles on ta aga nime Karl von Wetzky all avaldanud mitu raamatut juutidest ja Holokaustist ja isegi nende eest auhindu saanud.

Karl von Wetzky on saksa keeles ka ühe ulmejutu avaldanud ning saksakeelse ulme bibliograafia märkis, et Karl von Wetzky pseudonüümiks on Karl Wrchowetzky, kelle kontos on veel neli saksakeelset ulmejuttu. Kõikse vanem neist ongi «Nimm die Schätze und verlasse uns!», mis ilmus 1982. aastal ajakirja «Heyne Science Fiction Magazin» kolmandas numbris.

Kuna ma ei suutnud leida mingit märget, et (vähemasti) kakskeelne autor oleks tšehhi keeles mõne ulmeteksti avaldanud, siis kaldun arvama, et jutt ongi kirjutatud saksa keeles ja selles ajakirjas ilmumine oligi esmatrükk. Ma muidugi ei välista, et see jutt on tšehhi keeles kusagil perioodikas ilmunud... Kuid nüüd pea kuus aastat hiljem sain teada, et mees jõudis enne Lääne-Saksamaale pagemist selle jutu siiski ka tšehhi keeles avaldada, täpsemalt ajakirja «Věda a život» 1978. aasta kolmandas numbris.


Sisu
Jutt on esitatud inkade preestri kirjana oma ülemusele, kus ta kaebab miski valge mehe peale, kes varandusi ei taha, aga samas tüütab varanduse valvureid oma jutuga miskitest lendavate taldrikutega saabuvatest jumalatest.

Noh, et need, keda valge mees jumalateks nimetab... et järsku need võtavad selle tüütu tegelase kaasa ja panevad oma maailmas loomaaeda...


Seosed
Jutt tallab paleokontakti rohtumata radadel... õnneks omal sarkastilisel moel...


Hinnang
Tegu on humoreskiga, kus on leidlikke käike, aga mis lugeda on pisut tüütu. Kuna tekst on lühike, siis kord lugemist pole kurjast...


Viited

17.9.09

The Mists of Avalon (2001)

Olin selle minisarja kohta lugenud üsnagi hävitavaid hinnanguid. Mitte just lausmaterdamist, aga pigem sellist ümmargust ja keerutavat mula, mis tavaliselt saadab teoseid, mille kohta halba öelda ei taheta ja head ei suudeta öelda. See tegi justkui ettevaatlikuks. Kuna tegu on siiski ühe vägagi märgilise romaani ekraniseeringuga, siis ikkagi hankisin DVD ja asusin vaatama...

Sisu:
Filmi peategelane on Morgaine, kes jutustab oma loo. Tema lugu on tihedalt seotud ka tema venna Arthuri looga.

Teisisõnu siis kuningas Arthuri lugu Morgan Le Fay silme läbi.

Seosed:
USA, Saksamaa ja Tšehhi koostööna valminud minisari «The Mists of Avalon» (2001) põhineb Marion Zimmer Bradley samanimelisel 1983. aastal ilmunud (ja isegi eesti keelde tõlgitud) romaanil.

Hinnang:
Ütleks, et mitmedki asjad selles filmis mulle ei meeldinud... aga need asjad ei meeldinud mulle ka romaanis...

Kui aga ideoloogia kõrvale jätta, siis on tegu vägagi korraliku minisarjaga. Uli Edeli lavastatu on romaani suhtes täpne ning õnneks pole filmitegijad arvanud, et nad on targemad kui kirjanik.

Kiita tuleb ka kunstnikutööd, sest loodusvaated ja riietus on vägagi lummavad ja samas ka ehedad. Eraldi tõstaks aga esile Lee Holdridge'i muusika.

Näitlejate nimed olid mulle esmavaatlusel tundmatud... vaid Anjelica Huston oli tuttav nimi, aga temalt olen ka paremaid sooritusi näinud.

Nimed nimedeks, aga filmis oli suur hulk toredaid ja veenvaid näitlejatöid. Kõigepealt muidugi Morgainet mänginud Julianna Margulies! Aga ka Michael Byrne (Merlin), Mark Lewis Jones (Uther Pendragon), Hans Matheson (Mordred), Michael Vartan (Lancelot) ja Joan Allen (Morgause) tegid vägagi head tööd. Eraldi tooks välja vaid paar korda ekraanil olnud Tony Currani, kes mängis Uther Pendragoni nimetut väepealikut.

Kuigi minisari on kuningas Arthurist, pole filmis parktiliselt üldse madinat ega lahingustseene. Jutustaja on ju naine ja tema keskendub hoopis teistele asjadele. Ja kuigi minisari kestab kolm tundi, on seda suhetepundart ja võimuintriige vägagi huvitav vaadata. Võibolla mõjutab mu pandud maksimumhinnet ka kuristik ootuste ja elamuse vahel, aga neli oleks liialt nõder number tähistamaks seda rahulolu, mis mind filmi vaatamise järel täidab.

Lingid: