Eesti Ulmeühing otsustas koos Stalkeri-hääletusega läbi viia ka küsitluse parima eestikeelse ulmeraamatu kaane asjus. Igaüks, kes osales Stalkeri hääletusel, võis kirja panna tema arvates parima 2011. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatu kaane. Hinnata võis ainult kaanepilti, aga võis hinnata ka üldmuljet tervikuna.
Võiks öelda, et küsitlus erilist vastukaja ei saavutanud, aga võimalik, et me reklaamisime seda ka vähe... igatahes väitsid mitu inimest, et nad ei teadnudki sellest. Napid tulemused leiab ULME.EE lehelt (
viide allpool).
Ise ma küsitluses ei osalenud, aga kuna see teema on juba mitu päeva kirgi kütnud, siis ma leidsin, et arukam oleks oma valik siia panna, et siis on mul lihtsam seletamise asemel lingiga vehkida.
Kaks n-ö enam äramärkimist leidnud kaanepilti Pierre Péveli «Kardinali Mõõgad» (Varrak) ja Maniakkide Tänava «Euromant» (Fantaasia) minus suuri ja sügavaid tundeid ei tekitanud.
Ma pole Péveli romaani veel lugenud, aga see, mida ma teose kohta tean, ei lähe just kokku selle kaanepildiga. Samas, pilt on kena! Kuid need praktiliselt nähtamatud kuldsed kirjad!? Ma võin olla puudega, aga ma tahaks siiski teada, et mis raamat see on ja kes on autor.
Maniakkide Tänava jutukogule on etteheited praktiliselt samad. Pilt on hea, aga kirjad on taas peaaegu loetamatud... vabandust, raamatu pealkiri on siiski loetav, kuigi seda lahendust just heaks ei nimetaks.
Ma panen muideks teadlikult selle postituse juurde kaanepildid üsna pisikestena, et näidata, kuivõrd hämar puder kodumaise ulmeraamatu kaanel valitseb...
Allpool siis kolm minu arvates parimat eestikeelse ulmeraamatu kaant möödunud aastast...
Minuarust kõige parem eestikeelse ulmeraamatu kaas oli Guy Gavriel Kay «Tigana» (Varrak). Jah, kui norida, siis tõstatub taas küsimus, et miks maakeelne ulmekas on sinise kaanega... ei meeldi mulle ka pealkirja poolitamine, aga siin ma suisa lepin sellega. Suurimaks miinus on pigem, et kaanepilt viitab antiigile ning ega väheminformeeritud lugeja ei saagi aru, et tegu on fantasyromaaniga.
Siiski tuleb nõustuda ühe ulmefänni öelduga: «Toomas Niklus on parim raamatukujundaja Eestis!»
China Miéville «Linn ja linn» (Varrak) saaks minult siis n-ö teise koha. Kujundanud Jüri Jegorov. Eks ta pisut sinna fotokaane nurka läheb ning fotokaasi ma jälestan... kuid tulemus loeb ja tulemus mulle meeldib. Eks raamatu puhul olegi oluline, et kutsuks kätte võtma, oleks meeldiv käes hoida ning lugemisjärgselt kah tõrget ei tekitaks.
Olen kunagi ammu isegi ühele kunstnikule seletanud, et suurt kunsti võid sa teha ateljees ja kunstisaalis, raamatukaas peab aitama raamatut müüa. Või siis vähemasti ei tohiks võimalikku ostjat/lugejat peletada...
Kolmanda koha annaks ma H. P. Lovecrafti romaani «Hullumeelsuse mägedes» (Fantaasia) kaanele.
Ma ei ütle, et kõik «Orpheuse Raamatukogu» vihikud oleks ühtemoodi head. Mihkel Laari üldkujundus pole just 100% mu lemmik ning ka kaanepildid on teinekord pannud õlgu kehitama. Kui sarja esimene köide pani laksu ära küll: seekord sobis nii üldkujundus, kui ka Aleksander Rostovi kaanepilt.
Jah, paar-kolm head kaanepilti leiaks ma veel... ning siis ongi kõik!? Masendav, eksole!? Ma ei saa öelda, et kaaned poleks profilt tehtud, aga kui kõik muu on isegi enam-vähem korras, siis kindlasti osatakse kaanele panna mõni loetamatu font, teha see imepisikeseks, või panna vale värviga ebasobivale taustale. Esineb ka abituid joonistusi ning mõttetuid fotosid odavatest pildipankadest. Eestikeelse (ulme)raamatu kaane(pildi) puhul pole isegi mõtet arutleda, et kas see on moodne ja ajaga kaasaskäiv – pigem võib arutleda teemal, et kas õnnestus, või siis mitte.
Viited
