Maniakkide Tänava uus romaaniga on selline kummaline lugu, et kõigepealt üllatas sellega üks õhtu mind kallis kaasa, kes tuli töölt ja kilkas, et näe mis ostis... siis tegin ma sellest ka pisukese reklaampostituse siia blogisse ning kõige tipuks sai selle romaani arvustus ka minu esimeseks sissekandeks Raamatumaailma blogi minule täita olevas alajaotuses...Sisu
Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, kelle vapiks on Kolm Viljapead ning kes sõidab Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti. Teel Raudkäsna juurde ründas Ora ja ta kaaskonda miski kooljate rühm ning metsikust tapatalgust pääses peale Ora vaid üks sõjasulane.
Niisama värvikalt ja detailselt ning samuti ka hoogsalt romaan jätkub. Tuleb veel ka märkida, et uue tegelase ilmumisel pole kuigi kindel, et kas too püsib elus kaks või kakskümmend lehekülge... enam kui paarkümmend lehekülge eluspüsivad tegelased on antud romaani mõõtkavas juba vägagi pikaealised. Selline (isegi oluliste) tegelaste suremus lisab romaanile samuti meeleolukat pinget.Seosed
Raamatus pole küll mainitud, aga on tunda, et Maniakkide Tänavat on antud romaani kirjutamisel inspireerinud ta enda loodud larbimaailm Iidmaa. Tõsi, nendel larpidel osalemine või lähem tutvus Iidmaa elu-oluga pole romaani lugemise seisukohalt absoluutselt vajalik. Tegu on siiski kahe täiesti erineva asjaga. Lihtsalt, et kui tead mõlemat, siis saad aru, et kuskohast mõni asi on tulnud.
Iidmaa maailmas toimub ka jutu «Elu kaja» (2009) tegevus ning tegelikult ongi jutt kokkukirjutatud romaani «Surmakarva» tükkidest.
Hinnang
Romaan mõnus ja hoogne lugemine ning mina ohverdasin sellele küll oma mitu tundi vajalikku uneaega, aga see oli väärt ohverdus.
On rõõm näha, et Maniakkide Tänav on hoolega endaga tööd teinud ning antud romaanis puudub see mõningane rabedus ja konarlikkus, mis teinekord ta varasemaid teoseid iseloomustas. Hästi komponeeritud ja väga kompaktne romaan ning minuarust üks paremaid, mis Eesti ulmekirjandusel ette on näidata. Originaalsusest ja läbimõeldusest ma parem ei räägi, sest sellega on samuti kõik kõige paremas korras.
Võimalik, et kellegile tundub, et ma liialt kiidan, aga mulle see romaan tõesti meeldis ja ma olen tõesti sellest vaimustuses.
Äh, lugege parem ise! See paarsada lehekülge läheb kui lennates ning pärast veel tänate, et ma teile head asja soovitasin.
Viited
