KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



14.2.16

Roman Podolnõi «Приезжайте в Куртеневку»

Sobrad vanu pabereid ja satuvadki miskid väljalõiked kätte...


Sisu
Jutu sisuks on kahe mehe malemäng, aga see pole maleulme, sest samahästi oleks nad võinud mängida ka kabet... malemäng on lihtsalt taustategevus, mis saadab ühe mehe mõtteid ja arutlusi. Tegevus toimub Nikita Hruštšovi valitsemisajal ning anekdoot kolhoosnikust ja kunstnikust peaks toimumisaja kenasti kätte andma.


Jutu minategelane on saanud enda valdusesse mingid vastasmängija perekonna paberid... ei midagi kriminaalset ega kompromiteerivat, kuid siiski pisut kummaline kiri, mille kohta mees ei tea kuidas sellest oma mängupartnerile rääkida, kui üldse...

Kiri avab mehe mängupartneri vaarisa kohta infot, mis on üsna kummaline... vaarisa oli prantslane, kes pärast Napoleoni lüüasaamist tuli Venemaale elama, abiellus, sai aadlitiitli ning kellel olid teatavad kummalised võimed. Mees nimelt oli sellist sorti inimene, kes sageli sattus ajalugu mõjutavate pöördeliste hetkede toimumispaika ja kelle teod neid hetkedes tõmbasid käima inimmassi. Noh, et selline märkamatu tegelane, kes alati asjade kulgu mõjutab...


Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Energija» 1989. aasta novembrinumbris, Andrei Baldini illustratsiooniga ja kandis esmatrükis pealkirja «Однажды в Куртеневке». Pean tunnistama, et ajakirjas ilmunu pealkiri on muarust jutule sobivam, kuid eks autor teab enamjaolt paremini. See oli üks viimaseid Roman Podolnõi eluajal ilmunud ulmetekste. Aasta hiljem ilmus see jutt mehe teises autorikogus «Легкая рука», mida kirjanik trükituna ei näinudki.


Hinnang
Tegu sellise üsna tüüpilise Roman Podolnõi tekstiga. Tegevust suurt pole, vesteldakse, teemadeks on ajalugu, võim, poliitika ja looming. Tekst on tihe ja lugeja peab taustad enesele ise selgeks tegema, sest hea mälu ja suurte teadmistega autor usaldab ja austab oma lugejat.

Jutt «Ükskord Kurtenevkas» (või siis «Külastage Kurtenevkat») pole just kirjaniku tipptekst, hea lugu siiski ja kindlasti parem kui nii mõnegi teise mehe tipplood. Siiski pean tunnistama, et esmailmumise aegu lugedes olin jutust rohkem vaimustuses... praegu panen vaid nelja.


Viited

12.2.16

Albert Aribaud «Comment les Seirangs n'envahirent pas la Terre grâce au Général Coleman»

Ülilühikeste lugudega on ikka nii, et kas kolksatab või mitte...


Sisu
Maale ligineb võimas tulnukate eskaader, poolteistsada laeva. Maal on paras paanika, kuid hävinguoht paneb unustama vanad vaenud ning kõik rahvad/riigid löövad seljad kokku, et hävitada ühine vaenlane. Õnnetuseks on tulnukad nii võimsad, et nad praktiliselt ei märkagi maalaste vastupanu. Algavad rahuläbirääkimised, mille käigus siis kindral Coleman kõigile ära teeb...


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainumast korda 1997. aasta aprillis fanzine'i «Chimères» 35. numbris.


Hinnang
Tekst on pisut kuivavõitu pajatus, kuid väheviljakas amatöörautor on mõnusalt küüniline ning puänt lustlik.


Viited

Branka Horvat «Bara Sraka»

Indrek Hargla käis suvel Horvaatias, kohtus seal kohaliku ulmeajakirja «Sirius B» peatoimetaja Davorin Horakiga ning sai paar ajakirja värsket numbrit ka siinmail jagamiseks kaasa... üks neist jõudis minu töntsakate näppude vahele...

Indrek Hargla vahendas omi muljeid wõrguajakirja «Reaktor» veergudel (viide allpool)... mina siis mõtlesin nüüd ajakirjanumbri ainsast horvaadi autori esmatrükist kirjutada...


Sisu
Lühilugu koosneb suuresti kahest lõigust: Bara Sraka põletamine XVIII sajandi Zagrebis ja Zagrebi esimene naismeer Barbara Ptičar XXI sajandil. Mõlemad lõigud lõpevad sellega, et naised annavad hävitava hinnangu ümbritsevale rahvamassile.


Seosed
See leheküljeline satiir ilmus Horvaatia ulmeajakirja «Sirius B» 23. numbris, mis on dateeritud eelmise aasta mai/juuniga.


Hinnang
Toimetusepoolne saatesõna küll väidab, et tegu on ebatavalise jutuga, mis on ühtlasi ka autori debüüdiks antud ajakirjas. Mina midagi ebatavalist selles tekstis küll ei leidnud. Kahtlustan, et mul võis tausta teadmata mingi oluline seos märkamata jääda, aga eks see oht ole alati...

Panen algajale naisautorile raske südamega kahe ning loodan, et see satiir pole tema võimete lagi...


Viited

11.2.16

Anna Kańtoch «Sztuka porozumienia»

Mitte et ma auhindu väga fetišeeriks, kuid midagi need siiski näitavad, kas just šedöövrit, aga kindlasti teksti, mida tasuks ehk lugeda...


Sisu
Kusagil kaugel planeedil on linn, mis ehitatud tuhandeid aastaid tagasi ärakuivanud mere põhjale. Punane liiv ja ammuväljasurnud olendite suured ja võikad skeletid ning kõrgtehnoloogiline linn, mis kunagi ei maga.

Jutu, mille pealkirja ma tõlgiks ehk pisut vabameelselt kui «Oskus mõista»... jutu peategelaseks on oma eluga ummikus olev eradetektiiv, keda palgatakse otsima kaotsiläinud tütarlast. Teise liinina siis ühe tütarlapse ekslemised mingis fantasy-maailmas. Ei pea olema geenius, et taibata, et just selle tütarlapse detektiiv leidma peabki, kuid ega selles pole siis loo saladus ja pinge...


Seosed
See lühem jutustus ilmus paralleelmaailmade teemalises originaallugude antoloogias «Światy równoległe» (2014) ja võitis parima poola ulmejutuna eelmise aasta sügisel Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, Poola oluliseima ulmeauhinna. 2016. aastal taasavaldati jutt veel ka ülimahukas e-antoloogias «Geniusze fantastyki». Lugejad on avaldanud ka soovi, et autor võiks sinna maailma veel midagi kirjutada, Anna Kańtoch vastas, et tal mingit sarja mõtet polnud, aga lubas veel mõelda...


Hinnang
Eks väärikas auhind kruvib ikka ootusi, tahad sa seda või mitte, kuid kui püüda hinnata neutraalsemalt, siis ka sel juhul leiab tekstis puudusi. Mitte et ma neid puudusi ilgelt otsiks, aga jutustuse maailm oli kordades huvitavam, kui selles maailmas toimuv.

Maailm on pisut võõrik, küberpunklik, kuhu oli siis sisse kirjutatud fantasyt ja suisa muinasjutulikke momente. Meeldis ka teksti igast poorist väljapressiv noir – naised ilusad ja riivatud, detektiiv on närakas ning mõrvad maniakaalsed. Lugesin kusagilt, et Anna Kańtoch esindab poolakeelses ulmes, seda suunda, mida inglise keeles märgitakse sõnapaariga new weird. Jah, konkreetselt selle teksti puhul ma taolist hinnangut isegi ei vaidlustaks.

Probleem on pigem see, mis jutus toimub, ehk siis lugu ise. Ma ei saaks öelda, et lugu pole, suisa mitu lugu on, mis lõpuks ka omavahel kokku jooksevad. Algas lugu ägedalt, aga autor muudkui kuhjas ja ajas asja segasemaks ning lõpuks oli jutulõng küll kenaks pusaks kokku sasitud, aga lahti seda ei harutatud ja mina ka enam ei viitsinud.

Olen lugenud Anna Kańtochilt mitmeid jutte ja siinarvustatav on mulle seniloetust kõige vähem meeldinud. Kõike eelnevat arvesse võttes ma üle kolme ei tahaks hindeks panna.


Viited

10.2.16

Robert Anton «Le phénomène»

Teinekord wõrgus kolades satub ette midagi ootamatut...


Sisu
Geenius viib viittuhandet kretiini vaatama fenomeni, ehk siis tavalist inimest, kes pole ei kretiin, ega kindlasti ka geenius. Tegevuspaigaks, siis tuumakatsetuste või suisa sõjajärgne maailm, kus elab vaid üks normaalne inimene...


Seosed
See leheküljeline laast ilmus 1960. aasta veebruaris ajakirja «Fiction» 75. numbris.

Hiljem on see leidnud taastrükkimist noorteulme antoloogias «L'homme qui n'oubliait jamais et autres récits sur l'homme» (1982) ja mingis lugemiku-tüüpi antoloogias «La science-fiction (6e/5e)» (1994).

Pisut ka autorist. Rosa Alice Krausz sündis Austrias, põgens natside eest Prantsusmaale, abiellus ja ta nimeks sai Alice Penkala. Kirjutas ja avaldas Robert Antoni nime all ühe (või mitu) ulmeromaani ja kaks (või pooltosinat) ulmejuttu... osa tekste olid kindlasti kirjutatud saksa keeles ja siis käsikirjana prantsuse keelde tõlgitud.


Hinnang
No selline lühike laast, mil on isegi puänt. Ei oska takkajärgi otsustada, kuidas see võis mõjuda 1960. aasta Prantsusmaal... ilmselt mingit päevakajalist laengut see omas, kui otsustada kordustrükkide põhjal... 2016. aasta Eestis sellise jutuga loorbereid küll ei lõikaks.


Samas, kui kõike eelnevat arvestada, siis nõrk neli tuleb lõdvalt ära, sest puänt kerge muige suunurka ju veab.


Viited

Jacek Sawaszkiewicz «Sygnał»

Avastasin hiljuti ehmatusega, et mu viimane BAASiarvustus pärineb 2014. aasta 11. novembrist... ma teadsin küll, et paus on pikaks veninud, aga et nii pikaks...


Sisu
Uus töötaja saabub observatooriumi. Vanade olijate sõnul on töö rahulik ja konti ei murra – istutakse vaheldumisi valves ning aeg-ajalt võetakse kosmosest vastu signaale, mis seni on osutunud lihtsalt kosmiliseks müraks. Jaama töötajatel on isegi hobi seda n-ö müra muusikaks kokku monteerida.


Eks selline rahumeelne algus häälestab lugejat millekski ootamatuks... et seekord ja uue töötajaga on saabuv signaal midagi muud. Ja ega autor lootusi/ootusi ka peta, iseküsimus, kas...


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Jacek Sawaszkiewiczi esimeses ulmeraamatus, autorikogus «Czekając» (1978). On olemas ka vene tõlge «Контакт», mis ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1979. aasta juuninumbris. Juri Makarovi illustratsioon on küll uljas, aga pisut mööda – jutus olid makilindid, aga pildil MacInto käes olev...

Ega ma omal ajal päris kindel polnud, kas poolakeelne «Signaal» ja venekeelne «Kontakt» on üks ja seesama jutt, aga eelmisel nädalal sain kätte Sawaszkiewiczi esikkogu ning nüüd pole enam kahtlust: sama tekst jah!


Hinnang
Ühelt poolt on meeldiv, et autor palju ja pikalt ei laterda, aga teiseltpoolt on jutt kuidagi rabe ja lame. Ei jätnud see jutt mingit muljet omal ajal vene keeles, ei olnud elamus ka eelmisel nädalal poola keeles. Ei, jutt pole halb, jääb meelde, aga kuidagi ükskõikseks jätab. Seetõttu ka hindeks selline pisut tülpinud kolm.


Viited