Ulmeseosed: vene

Showing posts with label vene. Show all posts

27.6.26

Andrei Miller «Безнаказанность»

Jutu peategelase hüüdnimi on Charon ja ta töötab ühe n-ö põllumajandusliku objekti valvurina. Valvab objekti ja elab selle kõrval soojakus. Objektiks on biotermilise auk ehk siis betoneeritud veekindel kaev, kuhu visatakse loomakorjused, lisatakse naatriumhüdroksiidi (tuntud ka kui seebikivi või kaustiline sooda) ning siis biotermiliste protsesside tulemusena laguneb kõik see mõne kuu jooksul kompostiks.

Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...

Lühilugu ilmus esmakordselt wõrguajakirja «DARKER» 2019. aasta juulinumbris, mis sajanda ehk juubelinumbrina oli pühendatud vene õudusele. Järgmisel aastal sai jutt taastrüki autorikogus «El creador en su laberinto», mis hoolimata hispaaniakeelsest pealkirjast on täitsa tavaline väikekirjastuslik venekeelne pehmekaaneline.

Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.

Viited

27.5.23

Kirill Jakimets «Отряд «Омега»»

Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest:

tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused,
autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe,
tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).

Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.

Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...

Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.

Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.

Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.

Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.

Viited

29.2.20

Lev Veršinin «Возвращение короля»

Kuna eelmise aasta lõpus ilmus maakeeles juba teine Lev Veršinini raamat, siis mõtlesin, et lehitseks üle esimese – lühiromaani «Kuninga tagasitulek».

Sisu
On üks pseudokeskaegne planeet, mida uurivad maalased. Elu planeedil on karm ja vägivaldne ning maalased kasutavad oma vaatlusküberi varjamiseks legendi Verevast Rüütlist. Kahjuks on nõnda, et kui viskad vette kivi, siis vesi lööb lainetama ja lainetus levib viskekohast ka kaugemale. Legendaarse Vereva Rüütli taasilmumine ajab rõhutud massid liikvele, algab mäss, millest saab suur ülestõus...

Seosed
See pikk lühiromaan ilmus esmakordselt 1991. aastal noorte autorite antoloogias «Ошибка дона Кристобаля». Aasta hiljem oli kordustrükk Lev Veršinini esimeses autorikogus «Ущелье трех камней», kust minagi seda esmakordselt lugesin. 1996. aastal ilmus lühiromaan Lev Versinini kaheköitelise teostevalmiku esimeses köites «Хроники неправильного завтра» – ja sellega ilmumiskorrad ka ammenduvad.

2002. aastal ilmus lühiromaan Veiko Belialsi tõlkes eesti keeles ning minu andmetel on see ka antud teksti ainus tõlge kogu maailmas. 2003. aastal avaldas Lev Veršinin romaani «Доспехи бога», mis on kuninga-lühiromaani pikem ja ümbertöötatud versioon ning mis ühtlasi jäi ka autori luigelauluks ulmes, sest poliitika ja publitsistika seljatas kirjanduse.

Hinnang
Pea romaani mahus lühiromaan «Kuninga tagasitulek» on mõneti segadusttekitav tekst. Vormilt otsekui fantasy, mis lugemise edenedes pigem SF-ks osutub. Segadust tekitab ka teksti julmus, või siis pigem illusioone purustav realism. Olgem ausad – enamus ulmelugusid on siiski pigem kommertslikud lohutuslood nohikutele, kus karmlõikav realism on välistatud, sest tüüplugeja taolisi asju ära ei seedi. Lev Veršinin on hariduselt ajaloolane, kes sai ka omal nahal tunda jälgi riigivõimu sunni- ja karistusmehhanisme ning ilmselt seetõttu kirjutas just nii, nagu kirjutas.

Isiklikult minul pole probleeme, kui ulmekirjandus on julm, jälk ja realistlik. Küll aga on lühiromaanil selliseid puudusi, mis ei luba mul maksimumhinnet panna. Ma täpselt ei oskagi öelda, et mis mind täpselt häirib, aga häirib. Detail siin ja teine seal ning kokku kujuneb mulje, et autor sikutas asju endale sobivamaks. Ma ehk ei oleks nii karm, aga kui autor otsustas julmustes realistlik olla, siis võinuks ta ka seda loogikas olla. Näiteks oleks võinud paremini põhjendada, miks pidi luureküborg sedavõrd silmahakkav olema?

Viited

21.2.19

Pjotr Bormor «В яблочко»

Pean kirjutama, muidu ma unustan selle teksti taas ning loen järsku veel ka kolmandat korda.

Sisu
Surmatähe projekteerimisel tekib probleem, et kuigi hästi võimas relv, on tegu niivõrd keerulise ehitisega, et seda on ilmvõimatu hävitamatuks ehitada. Küll aga tekib asjaosalistel geniaalne idee, lekitada mässajatele infot, et Surmatähe nõrk koht on reaktori juures. Et las siis pommitavad reaktorit seal kitsas kanalis...

Seosed

«В яблочко» ilmus esmakordselt 2015. aasta detsembris ajakirja «Mir fantastiki» 148-s numbris Aleksandr Remizovi illustratsiooniga ning see on ka teksti ainus ilmumiskord.

Tegu on ajakirja alguses ilmuva n-ö humoristliku laastuga, mis peaks numbri sisse juhatama. Kuna antud ajakirjanumbris oli väga palju materjale Star Warsi teemal, siis...

Hinnang
Mingi kirjanduslik saavutus see tekst küll pole. Suuresti oli seda päris tüütu lugeda, aga puänt oli ja isegi mingi muige sain suunurka ning isegi korduslugemisel.

See Luke Skywalker oli tõepoolest üks eri kuradi käpard...

Viited

15.2.19

Aleksandr Kopti «И раздаётся детский плач...»

Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...

Sisu
Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...

Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.

Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».

Hinnang
Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.

Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.

Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.

Viited

21.4.17

Ilja Varšavski «Старший брат»

Arvan, et kõik kirjanikud peaksid oma lootusetud käsikirjad hävitama!

Sisu
Üks mees sõidab vihmase ilmaga pimedal maanteel ning kuuleb ootamatult hüüatust: «Seis!». Mees vajutab pikemalt mõtlemata piduripedaali, saab auto pidama ja märkab siis asfaldil istuvat hiidtitte. Titt nagu titt ikka, aga ilgelt suur ning peas on kõrvaklapid ja rinnal miski karp, millest läheb juhe klappidesse.

Mees võtab tite autole, viib suvilasse, kuhu ta ise parajasti teel oli. Suvilas nad siis vestlevad. Selgub, et titt on n-ö vanem mõistuslik vend, kelle teadvus energikimbuna Maale saadeti ja millele siin kohalikest materjalidest keha ehitati...

Seosed
Jutt «Vanem vend» ilmus esmakordselt 1989. aastal ajakirja «Junõi tehnik» märtsinumbris O. Tarassenko illustratsioonidega. Tegu on n-ö postuumse publikatsiooniga, sest Ilja Varšavski oli selleks ajaks juba pea viisteist aastat surnud.

2002. aastal taastrükiti see jutt mahukas, 800-leheküljelises koondkogus «Тревожных симптомов нет» ja eelmisel aastal veel ka valikkogus «Под ногами Земля».

Hinnang
Ma olen seda teksti kaks korda lugenud – kohe ilmudes ja eile. Meelde polnud jäänud ja korduslugemine elamust ei andnud. Intrigeeriv algus mandus üsna kähku päris puiseks seletamiseks. Mõni mõte ju oli, aga üldiselt tüütu.

Ma pean Ilja Varšavskit autoriks, kes oma parimate tekstidega on absoluutne maailmatase. «Vanem vend» nimetatud tasemel ei ole, kohe üldse ei ole. Võimalik, et jutt sellisel kujul pole lõpetatud tekst – lõpp tuli ootamatult ja n-ö puänt mõjus päris mannetult. Ma mõistan, et on olemas seisukoht, et iga tekstiräbal autori arhiivist tuleks kindlasti avaldada, aga sellised tekstid autori renomeele tegelikult head ei tee.

Viited

16.3.17

Dmitri Volodihhin «Колонисты»

Milline see tulevik siis kord kunagi tuleb...

Sisu
Üks mitte kõige optimistlikum pildike kosmose koloniseerimisest... et tulevik, kauge planeet ja agraarne elulaad.

Seosed
See pisut üleleheküljeline laast kuulub sarja «Labürindi Oikumeen», on kronoloogiliselt sarja teine tekst. Tegevusajaks on aasta 2050 ja tegevuskohaks planeet Terra-2.

Lugu ilmus esimest ja ainumast korda aprillis 2007 fanzine'i «Bezõmjannaja Zvezda» kaheteistkümnendas numbris.

Hinnang
Tugev tekst, vist suisa meisterlik. Sellise lühikese looga annab autor mitu vaatenurka ning suudab isegi pisukese mõtte ja moraali esitada.

Viited

13.3.17

Dmitri Volodihhin «Сюрприз для небогатых людей»

Lugesin kunagi, vähemasti pooltosinat aastat tagasi üht Dmitri Volodihhini lühiromaani, mis oli küll hästi kirjutatud, aga millest jäi väga halb järelmaitse. Piisavalt halb, et autor lugemistväärivate hulgast eemaldada...

Siis sattusin aga kogemata kuulama üht audioraamatut mehe jutuga ning see jutt meeldis mulle kohe väga. Mispeale uurisin pisut taustu ja tuvastasin, et meeldinud jutt kuulub autori ühte sarja ning alustasin seepeale sarja lugemist algusest...

Sisu
Meie maailmas pole asjad kuigi hästi läinud... kriisid ja muud vapustused ning kellegil tuleb järjekordselt pähe mõte, et vähemate inimestega oleks maailm parem. Paneme aga kurjategijad, vaesed jne kosmoselaevadele ja saadame uusi maailmu koloniseerima.

Jutt siis kirjeldabki ühe taolise laevatäie inimmaterjali komplekteerimist ja selle tähelaeva lendu uude maailma...

Seosed
«Сюрприз для небогатых людей» kuulub Dmitri Volodihhini sarja «Labürindi Oikumeen» (Ойкумена Лабиринта), mis on tulevikus ja suuresti kosmoses toimuv alamsari märksa suuremast sarjast «Oikumeeni ajalugu» (История Ойкумены). Tegu on Labürindi-sarja avalooga ja autori kronoloogia järgi on tegevusajaks aasta 2026.

Jutt ilmus esmakordselt 2000. aastal almanahhi «Naša fantastika» esimeses köites. 2004. aastal taasavaldas autor selle oma kogus «Конкистадор».

Hinnang
Hea tekst, mulle meeldis. Hindega on aga pisut keerulisem, kuid olles natuke mõelnud, paneks korraliku nelja siiski ära.

Kõhklusi tekitas just see pealkirjas lubatud vaesema rahva üllatus... et ei olnud väga üllatus ja loogikaosakond mu peas hakkas ka lärmi lööma. Samas, üks autori esimesi tekste ning võib-olla oli selles maailmas midagi sotsiaal-majanduslikku, mis võimaldas taolisi üllatusi teha.

Viited

9.3.17

Oleg Divov «Катька, звезда Чукотки»

Oleg Divov on üks kuulsamaid koerakirjanikke venekeelses ulmes. Ei, ta kirjutab ka kassidest, aga peamiselt siiski koertest. Mõnikord ka teistest loomadest, sedakorda siis näiteks mammutitest...

Sisu
Tsaariajal leiti ühelt Põhja-Jäämere saarelt paar elusat mammutit. Polnud enam nii suured kui olid nende kunagised eellased, aga milleks siis teadus ja aretustöö on...

Jutt algab umbes sealt, kus tänapäeval üks emane mammut käima peal on. Mammutikasvanduse pealik on juba ette erutusseisundis, et väärikad vanemad ja siit peaks väärikas järglane tulema – mees valib teatmeteostest muudkui nimesid. Siis aga tehakse ultraheli ning selgub, et sündimas on kaksikud. Kõigil on tuju nullis, et kui emamammut isegi elama jääb, siis lapsed ikkagi täissuurust ei saavuta, et kellele taolisi äbarikke vaja.

Sündisidki kaksikud, tüdruk sai nimeks Katastroof ja poiss Caterpillar, mõlema hüüdnimeks sai aga Katka. Tüdruk oli kõigile rõõmuks ning mammutimajanduse avalike suhete osakond tegi temakesest populaarse esinduslooma. Mida aga poisiga teha, arukas küll, liigagi arukas, aga turjakõrgust ja jõudu napib. Mammutikasvanduse pealikul ronis pähe aga mõte, et parseldaks poisi kuhugi polaarlennuväljale, et kui eksperiment õnnestub, siis on sõjaväe näol ju igavene klientuur kohe võtta.

See ongi lugu Caterpillarist, kellest sai alguses (ja aruandluses) ühe pisikese lennuvälja (bio)buldooser ning pärast Tšukotka staar Katka...

Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 2015. aastal antoloogias «Русская Арктика 2050», kandideeris paarile auhinnale, aga ühtegi ei saanud. Autor kirjutas jutu romaaniks «Родина слонов», mis ilmus käesoleva aasta jaanuaris ning mis võib ka kuulduste järgi mõne järje saada. Vähemasti fännid loodavad...

Hinnang
Lugesingi juttu seepärast, et saada aimu, kas ma romaani võtan ette... või ei võta. Tundub, et romaan läheb lugemisele.

Jutt oli hea, aga üle (tugeva) nelja ei pane, sest jutt pole tervik. On kolm üsna loogiliselt järgnevat juppi: mammutikasvandus, Caterpillar aerodroomil ja tšuktsist meremehe lugu. Otsekui oleks Oleg Divov võtnud mingid jupid pooleliolevast romaanist ja lisaraha eest antoloogiast läbi lasknud. Jupid olid head, aga tervik logises.

Samas, alla nelja ei tahaks ka panna, sest see alternatiiv- või krüptoajalooline maailm on päris huvitav, jutus on vaid hägused vihjed, aga romaanis saab ehk rohkem. Muidugi Divovi keelekasutus ja maailmanägimine, mis on mulle enam kui mokkamööda. Ja otse loomulikult keskmine jupp biobuldooserist lennuväljal, mis tegi tuju ikka enam kui heaks. Selline armas-küüniline loomalugu.

Viited

26.1.17

Anton Pervušin «Колыбель разума»

Inimesed, kes kasvõi mõne aasta oma teadlikust elust nõukogude võimu nägid, mäletavad kindlasti Konstantin Eduardovitš Tsiolkovski teemalisi kirjatükke ning lugusid tagasihoidlikust Kaluuga kooliõpetajast, suurest kosmose-visionäärist.

Nõukogude Liidus oli Tsiolkovski otsekui pühakust suurkannataja... muu maailm suhtus mehesse ja tema teadussaavutustesse tunduvalt tagasihoidlikumalt. Tänapäeva Venemaal on mitmed teadusloolased Tsiolkovski pärandisse samuti skeptilisemalt suhtuma hakanud, skandaalialtimad on meest suisa šarlataniks nimetanud.

Sisu
Ühel juunikuu päeval tormab Aleksandr Tšiževski oma vanema kolleegi Konstantin Tsiolkovski koju. Tsiolkovski teeb puutööd ja pole ootamatu külastuse peale üldsegi rõõmus, kuid Tšiževski arvab, et tal on visiidiks kaalukas põhjus – hommikul kukkus Romodanovo lähedal alla aeroliit, selline tohutusuur kamakas, võimas plahvatus oli ja väikekodanlasi tormas murdu kokku. Tuleb kiiresti kohale minna, enne kui tohutu teadusliku väärtusega objektiga midagi juhtub.

Tsiolkovski püüab oma noorema kolleegi õhinat pisut jahutada ning teatab, et see oli hoopis marslaste teadmismürsk, mitte aeroliit. Tšiževski läheb hoopis enam põlema, et mõeldaks esmakordselt kukkus selline mürsk Venemaale. Tsiolkovski muutub aga üha mornimaks, et nüüd läheb sõjaks ja tema on selles süüdi, sest ta saatis omal ajal marslastele teateid...

Seosed
Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «Jesli» 2015. aasta esimeses numbris. Tegemist oli legendaarse ajakirja uue tulemisega ning tegu oli kosmoseteemalise erinumbriga. Tore, et «Jesli» siiski uuesti ilmuma hakkas, kuigi tundub, et ajakirja uus inkarnatsioon jääb alla omaaegsele – pisut sisult, aga kindlasti ning iseäranis visuaalilt. Tõenduseks kasvõi siinsamas kõrval olev Anton Pervušini jutu päis...

Jutu kordustrükk ilmus Igor Minakovi koostatud antoloogias «Русская фантастика – 2016» ning seal oli see tekst n-ö kaanelooks. M. Petrovi illustratsioon kaanel pole kuigi tekstitruu, kuid siiski...

Hinnang
Meeldis jutu maailm... selline H. G. Wellsi marslaste-romaanist ajendatud alternatiivajalugu, kus hoolivad marslased saadavad Maale nn teadmismürske, et maalased saaksid oma elujärge edendada ja parandada. Inimkond käitub aga ikka inimlikult ja kui mõnda riiki teadmismürsk kukub, siis naaberriigid sellele riigile ka kallale tungivad, et saaks aga teadmised endale krahmata...

Märksa vähem meeldis aga jutt kui selline. Ei, stiliseering oli hästi teostatud ja tegelased olid mõnusalt kujutatud. Jutt ise oli kuidagi lombakas, tegevus ja eriti just lõpp, mille kohta võiks suisa öelda, et seda polnud. Ma olen juba ammu aru saanud, et Anton Pervušini kireks on pigem ideed ja teaduse populariseerimine, aga kui autor teeb ilukirjandust, siis võiks ta seda ikka ka korralikult teha.

Viited

17.3.16

Eleonora Ratkevitš - Sergei Ratkevitš «Невозвращенец»

Õhtu, tuled saunast, paar õlut naha vahel, üldine rammestus ning siis otsustab kassihärra, et minu süli on see tõeline maapealne paradiis.

Ei jäägi muud üle, kui lugeda midagi lühikest ja mittekurnavat...

Sisu
Tegelaste Puhkekodus Kaljulõhel oli hiline hommik, kui Arwen läks Sauronit äratama. Sauron oli unine ja kuri, ta oli taaskord kanoonilisi tekste lugenud. Tuju ei ei teinud paremaks ka fakt, et akna all röökis neli kääbikut ja kaks hiirt, kes kutsusid argpüks Sauronit õue kaklema.

Kääbikud olid ilmselgelt liig palju fan fiction'it lugenud.

Seosed
Abikaasade Ratkevitšite humoristlik laast ilmus ajakirja «Mir fantastiki» 2016. aasta esimeses numbris. Noh, seal sisukorra sabas laastuleheküljel, Aleksandr Remizovi illustratsiooniga.

Hinnang
Humoresk on lõbus, totter ja pisut tüütu.

Tugev kolm tuleb kenasti ära, kuid nelja oleks juba piinlik anda...

Viited

14.2.16

Roman Podolnõi «Приезжайте в Куртеневку»

Sobrad vanu pabereid ja satuvadki miskid väljalõiked kätte...

Sisu
Jutu sisuks on kahe mehe malemäng, aga see pole maleulme, sest samahästi oleks nad võinud mängida ka kabet... malemäng on lihtsalt taustategevus, mis saadab ühe mehe mõtteid ja arutlusi. Tegevus toimub Nikita Hruštšovi valitsemisajal ning anekdoot kolhoosnikust ja kunstnikust peaks toimumisaja kenasti kätte andma.

Jutu minategelane on saanud enda valdusesse mingid vastasmängija perekonna paberid... ei midagi kriminaalset ega kompromiteerivat, kuid siiski pisut kummaline kiri, mille kohta mees ei tea kuidas sellest oma mängupartnerile rääkida, kui üldse...

Kiri avab mehe mängupartneri vaarisa kohta infot, mis on üsna kummaline... vaarisa oli prantslane, kes pärast Napoleoni lüüasaamist tuli Venemaale elama, abiellus, sai aadlitiitli ning kellel olid teatavad kummalised võimed. Mees nimelt oli sellist sorti inimene, kes sageli sattus ajalugu mõjutavate pöördeliste hetkede toimumispaika ja kelle teod neid hetkedes tõmbasid käima inimmassi. Noh, et selline märkamatu tegelane, kes alati asjade kulgu mõjutab...

Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Energija» 1989. aasta novembrinumbris, Andrei Baldini illustratsiooniga ja kandis esmatrükis pealkirja «Однажды в Куртеневке». Pean tunnistama, et ajakirjas ilmunu pealkiri on muarust jutule sobivam, kuid eks autor teab enamjaolt paremini. See oli üks viimaseid Roman Podolnõi eluajal ilmunud ulmetekste. Aasta hiljem ilmus see jutt mehe teises autorikogus «Легкая рука», mida kirjanik trükituna ei näinudki.

Hinnang
Tegu sellise üsna tüüpilise Roman Podolnõi tekstiga. Tegevust suurt pole, vesteldakse, teemadeks on ajalugu, võim, poliitika ja looming. Tekst on tihe ja lugeja peab taustad enesele ise selgeks tegema, sest hea mälu ja suurte teadmistega autor usaldab ja austab oma lugejat.

Jutt «Ükskord Kurtenevkas» (või siis «Külastage Kurtenevkat») pole just kirjaniku tipptekst, hea lugu siiski ja kindlasti parem kui nii mõnegi teise mehe tipplood. Siiski pean tunnistama, et esmailmumise aegu lugedes olin jutust rohkem vaimustuses... praegu panen vaid nelja.

Viited

27.7.14

Aleksandr Gromov «Бобугаби»

Paar päeva tagasi otsustasin õues kartuleid keeta... et see lahtisel tulel selline pikem protsess on, siis otsustasin midagi sinna kõrvale lugeda. Egas midagi – purk õlut, luger ja ajakirja «Jesli» 200-s number.

Sisu
Kaugel planeedil on maalaste ekspeditsioon ning kui nad uurivad kaslastest arenenud võõrtsivilisatsiooni elu-olu, siis jääb neile taipamata surnute ja matustega seonduva sõna «bobugabi» tähendus. Uurivad küll kohalike käest, aga nood ei kipu eriti vastama, pigem keerutavad ja hämavad ning väidavad, et pole kombeks sellest rääkida.

Kui maalased koju tagasi jõuavad, siis selgub, et vahepealsel ajal (lend toimus valguse lähedase kiirusega) on ka maalased selle mõiste enda jaoks avastanud... tõsi, mitte just sama nimega.

Seosed
Tekst meenutab neid Robert Sheckley lugusid, kus kaks (antud juhul kolm) maalast püüavad võõra planeedi asukate mõnele kummalise kõlaga sõnale tähendust külge leida.

Otse loomulikult ei pea ma seda Aleksandr Gromovi juttu Sheckley plagiaadiks... ja Sheckley asemel võib siin ka mõnda teist nime nimetada. Robert Sheckley lihtsalt seostub esimesena, kui taolist loo-skeemi mainida.

Hinnang
Jutu esimene pool, kus tegevus toimus võõral planeedil, oli suurepärane. Selline muhe ja karge hilise kuldajastu laadis pajatus, millele lõdva randmega viie viskaks. Kuid siis tuli jutu teine pool ja naasemine Maale ning otsekui teine jutt oleks – muhedus kadus ära, autor hakkas mingit draamat ja suisa traagikat kangutama.

Oli tunne, et otsekui oleks jutt kunagi pooleli jäänud ning autor siis mõni aasta hiljem hoopis teise meelolu ja mõttega sellele lõpu teinud. Minuarust oleks selle jutu puänt naljana paremini mõjunud. Neli tuleb kenasti ära, aga mis kõik oleks võinud olla...

Viited

12.6.13

Kirill Benediktov «Чудовище»

Kui kõik inimesed on ebanormaalsed, kas ebanormaalsus on siis uus normaalsus?

Sisu
Ženja näeb oma korteri aknast, kuidas mingid tegelased tema auto ümber kaklevad. Tütarlaps läheb ähmi, tormab korterist välja, sõidab liftiga alla ja keelitab maja valvelauas istuvat mehemürakat õue appi. Lähevadki siis auto juurde ning näevad, et mingid kaukaasvenelased klohmivad üksteist. Mehemürakast turva muutub morniks, sest selliste tüüpidega jagelemine võib ametlikke pahandusi tuua. Ženja teeb mehe paari rahatähega rõõmsamaks ning pätid aetakse laiali. Ženja naaseb õnnelikult oma korterisse ja avastab korterist võõra mehe...

Ženja taipab kiirelt, et võõras on see, kelle meedia on ristinud «Butovo koletiseks». Maniakk, kes ründab naisi. Mida ta nendega teeb, see jääb segaseks, sest ohvrid viiakse kuhugi taastuma ja keegi neid enam ei näe.

Seosed
Jutt ilmus esmakordselt antoloogias «Беспощадная толерантность» (2012). Eks pealkirjast ole juba aimata, et antoloogia lahkab (sunnitud) tolerantsusest tekkivaid probleeme.

Hinnang
Võta või jäta, aga Kirill Benediktov oskab! Maniakk ja tema ohver... ning kõik pole üldse nii, kuis paistab. Kiidaks ka autori tööd sõnaloome ja sugu näitavate asesõnadega ning eriti kiidaks lõikavat lõppu. Ühtpidi on tegu ääretult traagilise jutuga, teisalt on tekstis ka piisavalt väärakat huumorit, mis ei lase traagikal naeruväärseks muutuda.

Viited

3.6.13

Anna Kitajeva «Окончательный диагноз»

Vägivalda ihalev tolerants teeb ajuti meele ikka nii mõruks, et kohe haarad mõne n-ö ebakorrektse raamatu järele... milleks võiks näiteks olla Sergei Tšekmajevi koostatud ja 2012. aasta aprillis ilmunud antoloogia «Беспощадная толерантность».

Antoloogia esimeseks jutuks on Anna Kitajeva «Lõplik diagnoos».

Sisu
Lühiloo peategelaseks on keegi Vadik, kelle kooselu Genkaga jutu alguses lörri läheb. Genkast on saanud pedofiil ja kooselu Vadikuga oli niiehknaa selline mõlemaid pooli rahuldav ja üsna aseksuaalne kompromiss. Vadik oli nimelt murtud mees, sest kusagil sisimas armastas ta veel ikka oma Valeriat, kes pärast soovahetust sai Valeriks.

Seosed
Antoloogia «Беспощадная толерантность» on suuresti originaalkogu, ehk enamik tekste on just selle köite tarbeks kirjutatud. Üks erandeid on jutt «Окончательный диагноз», mis esmakordselt ilmus 2004. aastal ajakirja «Realnost fantastiki» oktoobrinumbris. Ajakirjas oli jutu autoriks märgitud Anna Li, mis varasemalt oligi pseudonüüm, mille all Anna Kitajeva avaldas omi ulmetekste.

Hinnang
Ütleks kohe, et «Окончательный диагноз» on hea jutt. Algab sellise pisut närvilise jandina ning kerib pisitasa tõsisemaid ja traagilisemaid toone üles. Lugedes on ju kena muiata selle tolerastliku (anti)utoopia üle, aga Vadimi jaoks on asi naljast kaugel.

Jah ta püüab ja pingutab ning külastab regulaarselt psühhiaatrit, aga kahjuks on Vadim see väike protsent elanikkonnast, kes on veendunud hetero ja kes armastas vaid korra. Teisisõnu, sotsiaalsele adaptsioonile mittealluv.

Kordan veelkord, et tegu on hea jutuga... kuid neljast kõrgemat hinnet ma sellele tekstile panna ei suuda. Põhjus on lihtne: jutu lõpp! Ma ei ole lugeja, kes ajab loogika ja protsesside põhjenduste asjus juuksekarva lõhki, aga vaat selle jutu lõpp ajas mu marru. No ei hakka ükski ühiskond sobimatut isikut sedavõrd kulukalt likvideerima... ei hakka!

Viited

25.3.13

Timur Alijev «Чипсы»

Ajakiri «Tehnika – molodjoži» avaldab küll igas numbris kaks-kolm ulmejuttu, kuid sageli tundub, et nad valivad põhimõttel, et oleks aga igavam ja tüütum. Kurb, sest ajakirjal on olnud väga suuri teeneid vene (nõukogude) ulmekultuuri edendamisel.

Sisu
Jutustajaks on selline parajalt küüniline ja kõiketeadev mölakas, kes värskeltavatud supermarketis kohtab ootamatult naabrimeest. Ootamatult seetõttu, et uus supermarket asub tegelaste kodust üsna kaugel.

Naaber on selline igavene nooruk, keda hoolimata vanusest ikka veel vaid poisikesenimega kutsutakse. Selgub, et naabrimees Stasik ostab n-ö kosmilisi krõpse... noh, et mõnes pakis on tähelaeva mudel ja kui kümme mudelit kokku saad, siis saab sinust maailma valitseja. Stasik on juba korteri maha müünud ja peaaegu kogu raha eest krõpsupakke kokku ostnud.

Seosed
See pisike jutt ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» eelmise aasta oktoobrinumbris ning selle autoriks on endine ajakirjanik ja praegune Tšetšeenia presidendi abiline.

Hinnang
Nagu juba alguses sai öeldud, ei ole ajakirja «Tehnika – molodjoži» ja ulmekirjanduse suhted praegu kõige paremal järjel. See krõpsude-jutt aga oli lugedes täitsa muhe ning on ka veel pool aastat hiljem meeles. Päris kõva sõna, eriti kui arvestada, et enamus selles ajakirjas uuemal ajal avaldatud tekstidest ununeb juba lugemishetkel. Ja kui veel võtta arvesse, et autor on praktiliselt algaja, siis tuleb neli lahedalt ära.

Viited

22.1.13

Vladimir Berezin «Голем»

Mõnikord ma tahaks, et autorid mõtleksid teosele pealkirja pannes pisut pikemalt...

Sisu
Sõda. Nõukogude vägede kapten on ühes linnas peitnud end ühe maja keldrisse ja ootab oma surma. Ning teeb seal keldris võika avastuse.

Seosed
Jutu pealkiri viitab, et see tekst täiendab golemilugude üsna pikka nimekirja.

Hinnang
Nagu alguses öeldud, ei ole pealkirjaks olev «Golem» hea valik. Kui ma muidu oleks pidanud ehk mõtlema, et millises linnas toimub tegevus, siis pealkirja ja kirjelduste liitmine andis selge vastuse – Praha! Kui muidu oleks keldris toimuv ehk õõvastavam ja saladuslikum, aga pealkiri nullis selle võimaluse.

Jah, idee polnud ju paha ning jutu lõpetamine nn Praha kevadega oli isegi leidlik, aga elamuseks jäi sellest siiski väheks. Korralik kolm, aga ei enamat.

Viited

10.1.13

Svjatoslav Loginov «Конкурс»

Ulme võib olla vägagi päevakajaline, eriti kui kindel publik ja kindel raha mängus.

Ajakirja «Mir fantastiki» toimetus haistis ilmselt kindlat publikut, kui pani 2012. aasta detsembrinumbri algusjutuks Svjatoslav Loginovi laastu «Конкурс».

Sisu
Toimub konkurss parima kääbiku nimetusele ning Bilbo ja teised kuulsad karvajalad rabelevad kõvasti, et võistlust võita...

Seosed
Heietustega rahast ja publikust pidasin silmas, et antud ajakirjanumber on J. R. R. Tolkienist ja Kääbiku-filmist üsna tiine. Teema on nüüd kolm aastat õhus ning eks igaüks püüab kindla müügieduga pirukast osa saada.

Hinnang
Ma ei tea, et kas toimetus tellis Svjatoslav Loginovilt selle humoreski, või tundis autor ise, et ta tahab midagi sel teemal öelda või välja elada?

See laast saab minult väga nõrga kolme, kahest päästab vaid, et Loginov oskab ja formaalselt pole sellele tekstile midagi ette heita. Korraks lugeda kõlbab ning isegi väikese muige teenib...

Viited

30.12.12

Maria Galina «Сержант Ее Величества»

Vaatasin taaskord selle uue Holmesi-sarja kordusi ning millegipärast sattus näppu Maria Galina jutt Tema Majesteedi seersandist.

Sisu
Teksti sisu keerleb Arthur Conan Doyle isiku ümber. Tuntud kirjanik, sõjaväearst ja spiritist ning jutu põhiline raskus on just sel viimatimainitud tegevusel. Jutt koosneb dateeritud lõikudest, mis haaravad ajavahemiku 24. aprill 1900 – 10. november 1918, ehk siis Buuri sõjast kuni esimese ilmasõja lõpuni.

Lugu esitatakse kuues pildis, mille kaudu avatakse Arthur Conan Doyle spiritistliku tegevuse pöördepunkte: spiritismihuvilisest sõjaväearstist meheni, kes toob maailmale rahu. Sest surma ju pole!

Seosed
«Сержант Ее Величества» ilmus esmakordselt müstilise ulme antoloogias «Новые легенды - 2» (2005) ning hiljem on see leidnud taastrükkimist autorikogudes «Берег ночью» (2007) ja «Красные волки, красные гуси» (2010).

Jutu peategelane on Arthur Conan Doyle, kuid tegelaste hulgas on ka Rudyard Kipling... tõsi, vaid eesnimega. Osa tegevust toimub neis paigus, kus Sherlock Holmes ajas taga ühte kuulsat musta koera ning eks seoseid ole teisigi.

Hinnang
Tunnistan ausalt, et ma pole väga põhjalikult uurinud, et kas Arthur Conan Doyle oli spiritismist huvitatud ka varem, või sai see huvi algtõuke poja, venna ja kahe nõo surmast esimeses ilmasõjas. Mul on siiski jäänud mulje, et päris tühja koha peale see huvi ei tekkinud.

Tunnistan ka, et ma ei ole üldse spiritismi või muu taolise mumbo-jumbo austaja, aga kirjanduses ei eksisteeri minu jaoks tabuteemasid või -ideid... kui autor tahab ja suudab, siis andku minna!

Jutt on pisut hüplik ja pisut ka sogane, vähemasti minu jaoks, aga eks teema ole ka vastav. Samas, Maria Galina kirjanduslik võimekus ja töö valitud materjaliga on tekitanud olukorra, et see jutt kerib juba kolmandat päeva mu peas ringiratast. Ehk on sellest arvustusest abi ning ma saan lahti teatavast painavast meeleolust?

Viited

25.8.12

Mike Gelprin «Ант и Барбоска»

Ajakirja «Tehnika – molodjoži» augustinumbri juttudega saab kohe ka ühele poole...

Sisu
On küberkoer Ant, kelle nimi on lühend sõnast «antiterror» ning kes tegeleb ilmvõimatute pantvangikriiside lahendamisega... ja on küberkoer Barboska, kes peab ühe poisi käimistel silma peal hoidma. Jutt ongi antud vaheldumisi peatükkidena nähtuna kahe koera silme läbi. Eks taoline esituslaad annab mõista, et mingil ajal need kaks lugu peavad kohtuma, lõikuma või üheks saama.

Seosed
Autor väidab, et see jutt kuulub n-ö robotite sarja... et neli juttu on ja siinarvustatav jääb tõenäoliselt viimaseks...

Hinnang
Mike Gelprin on augustikuise «Tehnika – molodjoži» kolmest ulmeautorist kindlasti kõikse nimekam... tundub ka, et kõige andekam. Ning ometigi vedeles see 2010. aastal kirjutatud jutt ajakirja toimetuses paar aastat, enne kui avaldamiskõlblikuks tunnistati.

Tekst on elavalt kirja pandud, on häid detaile, on läbimõeldud lugu, on isegi leidlikke pöördeid, on krõbedat keelekasutust ja karmi tänavaelu. Miinuseks aga teatav etteaimatavaus.

Peamiseks miinuseks siiski, et kogu lugu on antud küberkoerte pajatustena. Kuulun nimelt sellesse koolkonda, kes arvab, et võõrast psühholoogiat pole võimalik välja mõelda ning ma pole kohanud mitte ühtegi veenvat teksti, kus on püütud minavormis esitada võõra eluvormi arutlusi. Kõik need teosed on alati pseudolt mõjunud – nii ka see lugu. Halvemast hindest päästab see, et Mike Gelprin ei ole lugu sajaprotsendiliselt koerte silme läbi näidanud, et vahel saavad ka inimesed sõna...

Viited