Sisu
On üks pseudokeskaegne planeet, mida uurivad maalased. Elu planeedil on karm ja vägivaldne ning maalased kasutavad oma vaatlusküberi varjamiseks legendi Verevast Rüütlist. Kahjuks on nõnda, et kui viskad vette kivi, siis vesi lööb lainetama ja lainetus levib viskekohast ka kaugemale. Legendaarse Vereva Rüütli taasilmumine ajab rõhutud massid liikvele, algab mäss, millest saab suur ülestõus...
Seosed
See pikk lühiromaan ilmus esmakordselt 1991. aastal noorte autorite antoloogias «Ошибка дона Кристобаля». Aasta hiljem oli kordustrükk Lev Veršinini esimeses autorikogus «Ущелье трех камней», kust minagi seda esmakordselt lugesin. 1996. aastal ilmus lühiromaan Lev Versinini kaheköitelise teostevalmiku esimeses köites «Хроники неправильного завтра» – ja sellega ilmumiskorrad ka ammenduvad.
2002. aastal ilmus lühiromaan Veiko Belialsi tõlkes eesti keeles ning minu andmetel on see ka antud teksti ainus tõlge kogu maailmas. 2003. aastal avaldas Lev Veršinin romaani «Доспехи бога», mis on kuninga-lühiromaani pikem ja ümbertöötatud versioon ning mis ühtlasi jäi ka autori luigelauluks ulmes, sest poliitika ja publitsistika seljatas kirjanduse.
Pea romaani mahus lühiromaan «Kuninga tagasitulek» on mõneti segadusttekitav tekst. Vormilt otsekui fantasy, mis lugemise edenedes pigem SF-ks osutub. Segadust tekitab ka teksti julmus, või siis pigem illusioone purustav realism. Olgem ausad – enamus ulmelugusid on siiski pigem kommertslikud lohutuslood nohikutele, kus karmlõikav realism on välistatud, sest tüüplugeja taolisi asju ära ei seedi. Lev Veršinin on hariduselt ajaloolane, kes sai ka omal nahal tunda jälgi riigivõimu sunni- ja karistusmehhanisme ning ilmselt seetõttu kirjutas just nii, nagu kirjutas.
Isiklikult minul pole probleeme, kui ulmekirjandus on julm, jälk ja realistlik. Küll aga on lühiromaanil selliseid puudusi, mis ei luba mul maksimumhinnet panna. Ma täpselt ei oskagi öelda, et mis mind täpselt häirib, aga häirib. Detail siin ja teine seal ning kokku kujuneb mulje, et autor sikutas asju endale sobivamaks. Ma ehk ei oleks nii karm, aga kui autor otsustas julmustes realistlik olla, siis võinuks ta ka seda loogikas olla. Näiteks oleks võinud paremini põhjendada, miks pidi luureküborg sedavõrd silmahakkav olema?
Viited
No comments:
Post a Comment