KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.8.10

Halo: Legends: Origins II (2010)

Kui ma eelmisel ööl eelmist animakogumiku «Halo: Legends» teemalist postitust kirjutama hakkasin, siis mõtlesin omajagu, et kas teha avaloost «Origins» üks või kaks postitust. Wõrgus näidati neid vist ühe filmina, DVD-l on need aga kahe filmina – otsustasin, et kuna ma neid niikuinii DVD-lt vaatan, siis kirjutan nõnda, nagu plaadil...


Sisu
Tegelikult on filmi «Origins» kaheksjagamisel isegi teatav mõte olemas, sest kui esimene kirjeldab sündmusi, mis viivad Halo loomiseni, siis teine kirjeldab seda, mis toimus hiljem.


Hiljem tähendab inimesi ja sõdasid ja uut vaenlast ja jälle sõdasid ja ...


Seosed
Animatsioon põhineb Halo arvutimängude maailmal ning peaks asjast aimu andma neile, kes mängudest midagi ei tea.


Koos animatsiooniga «Origins I» peaks «Origins II» andma tausta kõigele sellele, mis järgneb.


Hinnang
Meeldis ehk pisut rohkem kui «Origins I» ning eelkõige seepärast, et siin tulid juba mängu inimesed – seetõttu muutus lugu kuidagi lähedasemaks.



Selliseid lühifilme, nagu «Origins I» ja «Origins II» on pisut keeruline hinnata. Need võivad omas žanris ju absoluutsed tipud olla, aga see taustuavav programmilisus muudab need ikkagi kuidagi teisejärguliseks. Noh, et on lugu, mis tuleb ära jutustada, sest muidu ei saa põhilugude kallale minna...


Viited

30.8.10

Halo: Legends: Origins I (2010)

Alustama peaks vast ülestunnistusega, et ma pole kunagi mänginud ühtegi Halo mängu ning ega ma enne animatsioonikogumiku «Halo: Legends» vaatamist sellest maailmast suurt midagi ei teadnud kah. Olin vaid komistanud wõrgus kõikvõimalikele piltidele ja põgusalt sirvinud üht koomiksikogu.


Sisu
Nagu pealkirigi lubab, on «Origins I» sissejuhatuseks Halo maailma.


Ülesehitus on lihtne: üks tegelane jutustab teisele, kuidas uhket ja iidset rassi Eelkäijaid (Forerunners) ründab miski parasiitide tarutsivilisatsioon Voog (Flood) ning kuidas Eelkäijad sellega võitlevad, oma võitluse mõttetuses veenduvad ning kuidas Eelkäijad lõpuks leiavad tee Universumi päästmiseks...


Seosed
Animatsioon põhineb arvutimängu maailmal ning peaks asjast aimu andma neile, kes mängust midagi ei tea.


Teisisõnu – taustu avav lugu.


Hinnang
Mõnus oli. Täitsa mõnus! Lihtne vorm, lihtne sisu, lihtne teostus ... aga töötas!



Meeldis just see hea süntees, et korralik Jaapani kvaliteedis teostus ja arukas õhtumaine lugu, mis on jutustatud ilma selle häiriva hommikumaise marutõbisuseta. Kes ei usu, vaadaku ise!


Viited

24.8.10

Arzach

Arvan, et inimene, kes midagigi koomiksitest teab, et see inimene peaks teadma ka nime Mœbius. Ja kui nimi on isegi tundmatu, siis mehe pilte on ta kindlasti näinud. Aga võibolla olen ma koomiksisõpradest lihtsalt liialt heal arvamusel.

Ja kui öelda Mœbius, siis teise nimena kerkib sinna kõrvale kohe Arzach, kunstniku ilmselt kuulsaim tegelane.

Arzachi-lood ilmusid esmakordselt aastail 1975–76 ja ilmusid Prantsuse koomiksiajakirjas «Métal hurlant». 1976. aastal avaldati need eraldi raamatuna, kus lisaks põhilugudele oli ka spetsiaalselt selle raamatu jaoks tehtud, mis sidusid sarjaga ka ühe senini omaette seisva loo.


Käesolev postitus põhinebki sel 1976. aastal ilmunud kogumikul, aga eelkõige siiski Arzachi sarja põhilugudel.


Sisu
Koomiksi sisu verbaliseerimine on üsna tänamatu tegevus, eriti kui tegu on Arzachi sarjaga.


Tegu on kaheksaleheküljeliste lugudega, kus sõnu ei kasutata ning sisu on morbiidne, erootiline, sünge ja paheline.


Lugude pealkirjad on variatsioonid nimest Arzach, ehk siis «Arzach», «Harzak», «Arzak» ja «Harzakc».


Nii nagu nimed, nii varieeruvad ka lood: kaks esimest on puhas fantasy, kolmas pigem SF ja neljas veel midagi muud.


Seosed
Hiljem lisas Mœbius kanoonilisele nelikule veel ka lood «Harzac» ja «Harzack». Esimene neist üheleheküljeline ja teine hoopis mustvalge.


Ja et kõik see veel segasemaks muutuks, siis tegi Mœbius hiljem ka sõnadega lood «Arzach» ja «Arzak» ning sidus sarjaga ka varasema mustvalge loo «La deviation». Veel hiljem on sarja täiendanud ka teised autorid ning seda nii sõnas kui ka pildis.


Hinnang
Kui öelda lühidalt, siis meeldib, aga see ei vist ei väljenda kõiki mu emotsioone.


Ei ole vist liialdus, kui ütlen, et mõni selle koomiksi piltidest on saatnud mind suurema osa mu elu teadlikumast poolest. Näiteks seesama lehekülg hiiglasega, mis ühtlasi oli mul ka esimene paberil nähtud pildinäide Mœbiuse loomingust.


Ja kindlasti on Mœbius (kodanikunimega Jean Giraud) ja tema loodud Arzach suures osas süüdi selles, et ma koomiksitest üldse midagi arvan ja et ma nende vastu üldse huvi tunnen.


Viited

23.8.10

Jeremy Wagner «Romance Ain't Dead»

Nädal või kaks tagasi muretses tõlkija Sash Uusjärv ühes Facebooki arutluses, et miks küll pole zombidega lembekaid... noh, et nagu vampiiride ja igasuguste muude tegelastega on...

Loodus tühja kohta teadupoolest ei salli ning eile sattuski minu ablaste näppude vahele väidetavalt maailma esimene zombiteemaliste lembelugude köide «Hungry for Your Love: An Anthology of Zombie Romance». Raamatu on koostanud Lori Perkins ning ilmus see eelmisel aastal e-raamatuna, käesoleval sügisel saab see aga ka paberile.

Jeremy Wagneri jutt «Romance Ain't Dead» on selle köite avalugu.


Sisu
Jutt on esitatud ühe mehe pihtimusena, et kuidas ta küll oma naist armastab ja milline see nende armastus siis täpsemalt on.

Et olid naisega õhtul järve ääres... naine läks ujuma... tuli mootorpaat miskite jobudega... jobud põrutasid paadiga naisele otsa... naine surnud ja mees hullumas. Õnneks on neil naabriks Haitilt pärit ajukirurg, kes nagu selgub on ka bokor... kirurgist bokor võtab kohe ohjad enda kätte ning teatab naabrimehele, et toob ta naise tagasi...


Seosed
Jutt järgib zombikirjanduse seda suunda, mis seostab zombid Haiti ja voodooga.


Hinnang
«Romance Ain't Dead» on ilus ja armas ja südamlik ja asjalik lugu armastusest ja sellest, kuidas naisest zombi tehakse ning kuidas armastus pärast seda veel suurem on.

Või kuidas sa iseloomustadki teksti, mis algab sedavõrd muhedalt:
I love my dead wife. Wait, let me re-phrase that. I love my zombie wife. She's not dead or alive. She's reanimated, brought back from death after drowning in Lake Michigan this past summer.

Kahjuks ei vea bändimehest autoril veel oskused lõpuni välja ning seepärast jääb ka maksimumhinne saamata. Algus ja lõpp olid head, aga kusagil keskel oleks pidanud kärpima, sest autor unustas end liialt lobisema.


Viited

Ray Bradbury sai 90

Eile, 22. augustil, üheksakümmend aastat tagasi sündis Ray Bradbury.


Usun, et ma ei pea selle blogi lugejatele seletama, kes on Ray Bradbury. Ütleks vaid niipalju, et aastakümneid tagasi oli Ray Bradbury üks mu lemmikkirjanikke. Lemmikuks olemise põhjusi oli üsna mitu – oli ju nõukogude inimese pilt maailma (ulme)kirjandusest kindlasti lünklik, eristus ju Bradbury enamikest loetud kirjanikest just emotsionaalsuse poolest ning mehe jutud lihtsalt sobisid minu maitsega. Ei, ma loen ka praegu hea meelega Ray Bradbury tekste, aga lemmikautor ta mul enam pole – aeg on lihtsalt edasi läinud ning mida rohkem loed, seda keerulisem on ühte-kahte autorit oma lemmikuks nimetada.


Kel aga raamatute lugemine üle jõu käib, see võib vaadata seda pisut totakavõitu videot. (Soovitan klõpsata allpool vähemasti esimest viidet, sest seal on viide video taustale ja ka kirjaniku arvamusele asjast.)


Viited

22.8.10

L. Sprague de Camp «The Emperor's Fan»

Ameerika kirjanik L. Sprague de Camp on toimetanud ja koostanud ning kirjutanud kahasse ja ühismaailmadesse sedavõrd palju, et mehe soololooming kipub pisut selle kõige muu varju jääma.

Jutt «The Emperor's Fan» ilmus esmakordselt 1973. aastal ja raamatus «Astounding: John W. Campbell Memorial Anthology». Selles Harry Harrisoni koostatud antoloogias ilmusid uued jutud tuntud ulmeautoritelt, millega nad avaldasid austust paari aasta eest surnud mõjukale toimetajale John W. Campbellile ning kõik tekstid kuulusid autorite mõnda vanemasse või uuemasse sarja.


Sisu
Jutu peategelaseks on Kuromoni imperaator Tsotuga IV, kes on kunagi tapnud oma isa ning kes kardab, et mõni trooninõudleja võib ka temaga samamoodi talitada. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – Tsotuga kuuleb kerjuselt Reirolt, et ühel vaesel ja pühal mehel on just selline relv, mis ilmselt lahendab imperaatori mure.

Relvaks osutub maagiline lehvik, millega vastavalt viibates saab asja või elusolendi ära kaotada... vajadusel saab ka tagasi tuua... lehvikuga koos on tilluke raamat, kus vastavad viiped kirjas. Loomulikult saab Tsotuga lehviku enda valdusesse, aga kuna ta on kehva mäluga, siis unustab ta õige pea, et kuhu ta selle raamatu peitis...

Valikkogu «The Best of L. Sprague de Camp» (1978) pehmekaanelise väljaande kaanepilt kujutab stseeni jutu lõpuosast, mil lehviku abil tuuakse tagasi üks iidne ja suur lohe. Kaanepildi autoriks on Darrell K. Sweet.

Lehvikust on palju kasu, aga ka kahju. Tsotuga on üsna ärrituva loomuse ja keevalise iseloomuga ning õige pea hakkab tal ministreid ja muid nõuandjaid enda ümber väheks jääma ning nii satubki paleesse provintsiametnik Zamben...


Seosed
Jutt «The Emperor's Fan» kuulub nn Novaria sarja ning on sarjasiseses kronoloogias kõige esimene teos. Kuigi jutt on Novaria sarja osa, toimub selle tegevus Kuromoni impeeriumis.

L. Sprague de Camp võttis Kuromoni impeeriumit luues aluseks Hiina ja Jaapani ning hiinalik on ka ajakirjas «Jesli» selle jutu vene tõlget illustreerinud pilt. Tõsi, kes täpsemalt juttu «Веер императора» illustreeris, see jääb ajakirjas selgusetuks...

Imperaator Tsotuga nimi viib küll korraks mõtted Cthulhu Mythosele, aga Tsotuga pole siiski Tsathoggua ning sestap see ka mõtteks jääb ning igasugune seos puudub.


Hinnang
Kuigi jutt kuulub sarja, pole varasem tutvus Novaria maailmaga vajalik.


«The Emperor's Fan» on muhe, suisa lõbus pajatus idamaise isevalitseja elust ja ühest maagilisest esemest ning jutu suurim väärtus on just nauditavas stiilis, sest jutt on ka n-ö idamaiselt kirja pandud. Jah, mingeid tõsisemaid eesmärke tekst ei püstita, vaid on lihtsalt üks hästitehtud meelelahutus. Kuid ega seda polegi ju vähe!


Viited

19.8.10

Punakaelne utoopia

Alustama peaks vast sellest, et ma tõesti nägin seda videoklippi esimest korda alles täna!



Mis seal salata – ma pole aastakümneid huvi tundnud, et mida see Sting teeb ja millest laulab. Täna sattusin telekapulti klõpsides sellele videole ning see tegi tuju heaks. Pean silmas just vidoklippi ennast. Selline pulplik kantriutoopia!


Viited

Tuleviku skafander

Vanu ulmeennustusi on naljakas lugeda ja vaadata, aga samas on neis ka mingi mõnus emotsioon... midagi sellist, millest me oma postmodernsel ja iroonilisel ajal oleme ilma jäämas.


Ülalpoololev jutt kehtib ka Frank R. Pauli pildi kohta, mis peaks kujutama tuleviku skafandrit. Vaatad seda ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta juuninumbri tagakaanel ilmunud pilti, klõpsad suuremaks, loed selgitusi, muigad heatahtlikult ja tunned end mõnusalt.


Viited

18.8.10

Indrek Hargla «Raudhammas»

Tegelikult on selle peaaegu lühiromaani mahtu jutustuse sisututvustuse tegemine üks mõttetu tegevus. Ajakirja «Looming» juuninumbrit ehk enam osta ei saa, aga raamatukogud on olemas ning seega on ka võimalus lugemiseks olemas. Lugeda aga tasub!


Sisu
Eestlastest abielupaar elab Taanis. Naine on diplomaatilisel tööl, ajaloolasest mees aga kodune. Naine väärtustab üha enam ja enam kõiksugu karjäärijama, mees hindab eelkõige vabadust. Naise töö tõttu on mees üha enam omapäi ning osaliselt just seetõttu tutvub ta mingi seltskonna kohalike ajaloohuvilistega.

Alguses tundub, et tegu on lihtsalt kamba eriti radikaalsete taaskehastajatega, aga üsna pea selgub, et tüübid on veelgi radikaalsemad...


Seosed
Üldiselt puuduvad.


Hinnang
Kui ma lugemisjärgselt isegi kaalusin nelja ja viie vahel, siis paar nädalat hiljem pole mul enam kahtlust – viis!

Põhilisi kõhklusi hinde asjus tekitas lahtine lõpp ja ulmeosa banaalsus. Kuna aga jutustus on perfektselt komponeeritud, emotsionaalselt paigas ja tabavalt kirja pandud, siis oleks patt viriseda ja vigu otsida.


Viited

17.8.10

Robert E. Toomey, Jr. «A Skip in Time»

Robert E. Toomey, Jr. avaldas eelmise sajandi 70-ndate alguses kuus-seitse ulmejuttu ja ühe -romaani ning kadus. Vähemasti ulmega seoses pole mehest hiljem midagi kuulda olnud.

Jutt «A Skip in Time» ilmus 1970. aastal ajakirja «Amazing Stories» mainumbris ning oli tõenäoliselt autori kolmas ilmunud tekst.


Sisu
Jutt algab traditsiooniliselt: mingi tüüp istub baaris ja joob. Tüüp on ajakirjanik, kes teatavatel põhjustel istub toimetuse asemel hoopis pooltühjas baaris.

Mingil hetkel algab baari akna taga linnakese peatänaval lärm ja segadus. Inimesed jooksevad, suisa tallavad üksteise otsas... ja siis ilmub nähtavale dinosaurus... täpsemalt brontosaurus, kes põhjustaski paanika.

Lehemehe alkoholis loksuvad ajud haistavad siit rammusat ja sensatsioonilist lugu.

Eks lugeja juba pealkirja põhjal aimab, et tegu on mingisuguse ajarännuga. Napsusel lehemehel see aimamine aga sedavõrd ruttu ei käi – kõigepealt otsib ta üles ühe professori jne.

Professor on omal ajal ülikoolist n-ö kinga saanud ning on seetõttu kuhugi vanasse viljaaita oma labori teinud ja selles laboris on ta mingi aparaadi ehitanud.

Lugejal on taaskord kõik juba üldjoontes selge, purjus ajakirjanik vajab aga pikki seletusi. Samas õnnestub professoril lehemeest üsna lihtsalt veenda minevikku minema, et ta seal siis revolvrit paugutades brontosauruse ära ehmataks, et loom kogemata ajamasina tegevusraadiusesse ei roniks ja tulevikku ei satuks...


Seosed
Tegu on sellise uuema põlvkonna ajarännujutuga, kus püütakse taaskord läbi mängida sedasama tuttavat lugu ning kulunud skeemi jaburate detailide lisamisega läikima lüüa.


Hinnang
Vaatan, et olen eneselegi ootamatult saanud maha üsna pika sisukirjeldusega, aga ega keegi seda teksti niiehknaa ei loe...


Jah, lõpus on veel üsna mitu jõnksu, aga kõik see on varem ja vähemtüütuna juba paljudes teistes tekstides olnud ning 1970. aastal oli selline jutt isegi algaja kohta hale sooritus. Tõsist hämmingut tekitab aga vene tõlge «Мгновенье вечность бережет» ning eriti veel selle kaks kordustrükki.


Ainus, mis selle jutu esiletõstmist vääriks, oleks esmatrükki illustreerinud Michael Wm. Kaluta joonistus. Vähemal määral ka Kiira Sošinskaja tehtud pilt antoloogia «Фантастические изобретения» täiendatud kordustrüki tagakaanel.


Viited

15.8.10

Inimene Marsilt

Kui üldse mõni ulmepilt on krestomaatiline, siis on seda Frank R. Pauli «The Man from Mars». Ilmus see ajakirja «Fantastic Adventures» esimese numbri, ehk siis 1939. aasta mainumbri tagakaanel.


Ajakirjas endas oli ka paar sõna kunstnikult, kus ta põhjendas oma marsielaniku nägemust ning oli ka seletustega joonis, mille ma siia postitusele samuti lisasin ning mida sarnaselt teiste piltidega ka suuremaks saab klõpsata.


Aga miks ma seda pilti krestomaatiliseks nimetasin? Seepärast, et olen seda pilti kohanud kõikvõimalikes ulmet käsitlevates raamatutes, kus siis vastavalt vajadusele on seda toodud kui ebateadusliku ulme näidet, või kui varasema ulme suurepärast pildinäidet.


Pilti on ka taaskasutatud, näiteks ajakirja «Fantastic» 1965. aasta septembrinumbri kaanepildina. Aga see polnud ainus kord... allpoololev esimene viide annab pildi kasutuskordadest kena ülevaate.


Viited

11.8.10

Kir Bulõtšov «Осечка-67»

Eestis on ulmefännide seas levinud üks tõeliselt haiglane fetiš, mille olemuseks on, et ainult paari viimase aasta jooksul ilmunu on hea ja oluline kirjandus.

Ma tegelikult mõistan selle haiguse tagamaid, aga hea kirjandus on siiski ajatu nähtus ning teose ilmumisaasta ei tohiks küll esmaseks hindamiskriteeriumiks olla.

Jah, kindlasti on ka ulmekirjanduse tekst alati oma (kirjutamis)aja laps, aga head teksti halvast eristabki see, et seda on võimalik lugeda ka kontekstiväliselt.


Sisu
Läheneb oktoobrirevolutsiooni viiekümnes juubel ning kusagil kompartei ladvikus tekib kellegil idee tähistada suursündmust teatraliseeritud etendusega, mille käigus taasesitatakse Talvepalee ründamine. Venemaal pole aga kunagi asjad läinud nii, nagu plaanitud...

Edasine sisuseletus oleks kurjast, sest lühiromaan on käesoleval aastal ilmunud Kir Bulõtsovi esimeses eestikeelses kogumikus «Perpendikulaarne maailm».


Seosed
Kir Bulõtšov kirjutas lühiromaani «Tõrge-67» (Осечка-67) 1968. aastal, aga ilmuda sai see alles 1993. aastal ajakirjas «Novõi žurnal». 1995. aastal ilmus lühiromaani põhjal tehtud samanimeline näidend ning lühiromaanist valmis 1993. aastal ka kahejoline telefilm.


Hinnang
Kõige rohkem hämmastavad mind vast lühiromaani «Tõrge-67» vähesed kordustrükid, sest see on ilmunud vaid kahes autorikogus: «Чужая память» (1995) ja «Похищение чародея» (2005). Ja see ongi kõik!? Usun ka põhjust teadvat – Kir Bulõtsov on osanud selle tekstiga välja naerda nii tsaariihalejate kui ka nõukanostalgitsejate unistused. Ja kui sa unistuste kallale lähed, siis seda ei andestata.


Kuna mina ei kuulu kummasegi inimrühma, siis suudan ma antud lühiromaani mõnuga nautida. Mis mõnuga, suisa vaimustunult, sest üsna algaja ulmekirjanik Kir Bulõtšov kirjutas enam kui nelikümmend aastat tagasi tõelise tippteose. Hea kirjandus ei vanane.


Viited

10.8.10

Flowers for Algernon (2000)

Olen täheldanud, et inimestel on mingi tõrjuv hoiak telefilmide asjus. Polegi täpselt aru saanud, et miks? Tundub, et sellise lihtsakoelisema filmisõbra jaoks on telefilmid liialt staatilised ning neis on vähe möllu ja mürtsu. Samas olen ma korduvalt endamisi kirunud jällegi kinofilme, kus kena teose rikub viimane veerandtund madinat. Vaat sellise mõtteuidu põhjustas eile õhtul nähtud telefilm.


Sisu
Arvan, et sisust rääkida pole põhjust, sest selle blogi lugejatel peaks antoloogia «Lilled Algernonile» (1976) nimilugu loetud olema.


Jah, jutu ja filmi vahel oli lahknevusi, aga need olid märkimist mitteväärivad pisidetailid.


Seosed
Nagu juba mainitud, põhineb film Daniel Keyesi 1959. aastal ilmunud jutustusel (ja hilisemal romaanivariandil) ning see film oli juba kolmas ekraniseering sellest loost.


Hinnang
Tulenevalt sisust on see film Charlie osatäitja soolo, ehk antud juhul siis Matthew Modine'i suurepärane soolo.


Samas tuleb tunnistada, et Kelli Williams (miss Kinnian) on peaosalisele võrdväärne partner. Head kõrvalrollid teevad ka Ron Rifkin (dr Strauss) ja Bonnie Bedelia (Charlie ema). Lummav oli ka Mark Adleri muusika.



Ja siiski ei taha ma sellele filmile maksimumhinnet panna. Ei, põhjus pole John Pielmeieri käsikirjas ja mõningases hälbimises kirjanduslikust algmaterjalist. Arvan, et peamine süüdlane on lavastaja Jeff Bleckner, kes on muutnud mõningaid olulisi rõhuasetusi ning traagilise ja karge draama asemel sai vaataja pigem sellise sentimentaalse melodraama. Ei, film oli ka sellisena hea, aga omas laadis on jutustus maksimum, aga film omas laadis seda pole.


Viited

3.8.10

Pantvang, ehk Öine Vahtkond

Olen siis blogis teinekord kirjutanud raamatute ja ajakirjade kaanepiltidest. Mõni võib arvata, et see on mul mingi isklik n-ö kiiks.

Tegelikult pole see mingi kiiks. Normaalses kultuurmaailmas on raamatukaas, sellel leiduv pilt ja kaane üldine kujundus vägagi olulised asjad. Jah, meie postsovietlikus Eestis ei taheta sellest teinekord aru saada ning arvatakse, et hea raamat müüb end ise. Ei müü!


Juuresoleva pildi autor on Anry, kes teinekord esineb ka nimega Anry Nemo ning kelle kodanikunimi on Andrei Vladimirovits Ivantšenko. Pildi nimi on «Заложник» ja see on tehtud Sergei Lukjanenko romaani «Öine Vahtkond» (Ночной Дозор, 1998, ek 2008) tarbeks.

See pilt oli Anry esimene trükis ilmunud raamatukaas ning see sai ka mehe läbimurdeks.

1998. aastal osales Anry konkursil, mille korraldas Sergei Lukjanenko tolleaegne ametlik koduleht. Konkurss oli siis antud kirjanike teoste illustreerimise asjus ning Anry saavutas seal teise koha... kommertslikult võitis ta muidugi rohkem, kui enamus kaasvõistlejaid – Anry töid nägi Sergei Lukjanenko ning kirjanik tegi kirjastusele ettepaneku, et tema uue romaani kaanepilt võiks Anry tehtud olla. Kirjastus oli nõus ja nii seesama pilt valmiski.

Olulise momendina märgiks ära tõsiasja, et näiteks mina teadsin seda pilti hulga varem, kui ma üldse romaani lugesin. See pilt oli mul üsna hulk aega isegi tööarvutis tapeediks.


Viited