Ulmeseosed: inglise

Showing posts with label inglise. Show all posts

26.8.26

Tanith Lee «Kill the Dead»

Ma olen lugenud Tanith Lee'lt vähemalt kümmekond romaani, neist kaks maakeeles, aga samuti kahte kogumikku ja teist samapalju jutte ajakirjades-antoloogiates. Ja siiski on seda vähe, liiga vähe. Seetõttu mõtlen ma ikka ja jälle, et peaks veel midagi lugema. Ja nõnda «Kill the Dead» mul lugemisele sattus...

Esmatrüki kaanepildi tegi Don Maitz,
frontispissi illustratsiooni aga Jack Gaughan.

Eks Tanith Lee loominguga ole üks pidev probleem, et mida lugeda ja millises järjekorras. Ikkagi pea sadakond romaani ja kolmsada erinevas pikkuses lühemat teksti. Paljud veel ka sarjades. Romaan «Kill the Dead» (1980) sai valitud nii teema kui ka mittesarjalisuse pärast.

Romaan on inglise keeles saanud kolm kordustrükki: 1990 – Mick Poseni kaanepildiga Inglismaal, 2010 – autori abikaasa John Kaiine'i kaanepildiga väikekirjastuses ja 2021. aastal ametliku e-raamatuna.

«Kill the Dead» oli päris kummaline lugemine. Raamatu peategelane Parl Dro on mees, kes näeb surnuid/viirastusi ja saab neid seeläbi tappa. Tondid näevad ka ja püüavad tedagi hävitada. Kindlasti pole Parl Dro mingi kangelane, pigem ihult ja hingelt katkine tüüp, kes püüab teha head, aga toob selle käigus maailmale ja inimestele kannatusi juurde. Mitte küll kogu aeg, aga piisavalt sageli.

Romaani esimestes peatükkides saab kokku reisiseltskond – Parl Dro, muusik Myal Lemayal ja tütarlaps Ciddey Soban –, kes asuvad teele surnute linna poole. Mõlemad noored on samuti üsna katki: noormees Myal on lapsena parajalt näguripäevi näinud ning Ciddey on kaotanud isa ja õe. Reisiseltskond pole päris tavaline ja teekond pole samuti tüüpiline quest, pigem kulgemine läbi lugude, pajatuste ja meenutuste.

Lääne-Euroopa tõlgete kaantel võeti taaskasutusse anglo-fantasy kaanepildid: Michael Whelan Hollandis ja Prantsusmaal ning Eric Ladd Saksamaal.

«Kill the Dead» on tume romaan, mitte küll grimdark, aga piisavalt tume ja dekadentlik. Samas, ega Tanith Lee'lt ju midagi helget ei ootakski. Meeldis tegevuse esitamine põimitud ja katkevate lugudena – jah, lugedes peab olema tähelepanelikum, aga kokkuvõttes on raamatus rohkem kui napid leheküljed lubavad. Tuleb, aga tunnistada, et kusagil viimases kolmandikus kadus autoril järg pisut käest... või siiski minul. Küll aga kiidaks lõppu surnute linnas – maitsekas ja loogiline.

Kuna romaani ei peeta autori olulisemate hulka kuuluvaks, siis ma pisut lugesin teisi arvustusi/muljeid ning peamised etteheited olid just vähene maht ja vorm – kaks asja, mida ma pigem positiivsena ära märgiks. Ja otse loomulikult oli ka hulk lugejaid, keda häiris, et raamatus olid pooltoonid ning puudus selge hea/kurja eristamine – taas ilmne pluss.

Itaalia ulmeilma tüüptoode – raamatusarja osa või hoopis ajakiri? Viimasest tulenevalt on David Hardy taaskasutatud kaanepildiga köites veel ka artiklid. Janusz Gutkowski pilt poolakeelsel on aga ainus originaalkaas romaani tõlgetel.

Sarjas või mitte? 1980. aasta lõpus ilmus raamatuklubi (SFBC) kogumik «Sometimes, After Sunset», kus ühtede kõvade kaante vahele pandi kaks Tanith Lee õhemat romaani – «Sabella, or The Blood Stone» ja «Kill the Dead». Ja just sellest köitest on läinud rändama ekslik mõte, mis seob need kaks üheks sarjaks. Ma pole küll romaani «Sabella» lugenud, aga on päris keeruline uskuda, et kuidagi saavad üheks sarjaks tuleviku Marsil elav vampiir ja meie ilmaga mitteseotud fantaasiamaailm.

Don Maitzi kaanepilt sidus kogumiku kaks romaani ka kenasti kokku.
Seesama kogumik ilmus 2004. aastal ka vene keeles suvalise kaanepildiga, mille autor Bill Schmidt jäeti loomulikult mainimata.

Päris huvitav on vaadata, kuidas ja keda on kaanepiltidel kujutatud – esmatrükil Parl Dro, kogumikul Myal Lemayal oksal istumas ja kordustrükkidel siis tõenäoliselt Ciddey Soban.

Lugemisjärgselt sattus mulle aga kätte Tanith Lee kordustrüki saatesõna, kus ta selgitas nende kummaliste nimede tagamaid – oli hariv sissevaade autori loomisprotsessi, aga romaani hinnet see teadmine ei muuda. Hea, suisa nauditav romaan, aga puudustega.

Viited

3.7.26

Frederik Pohl «Stopping at Slowyear»

Alustuseks peaks paika panema paar fakti. Mõnikord räägitakse küll romaanist, aga «Stopping at Slowyear» on siiski lühiromaan ja kuigi teose copyright on aastast 1991, ilmus raamat esmakordselt 1992. aasta jaanuaris. Esmatrükk, see Rob Alexanderi kreemja kaanepildiga, oli limiteeritud ja signeeritud väikekirjastuslik väljaanne ning pool aastat hiljem ilmus Don Dixoni kaanepildiga laiatarbe pehmekaaneline. Selsamal 1992. aastal tõlgiti lühiromaan pealkirjaga «Paragem em Anolento» ka portugali keelde. Teadaolevalt siis ühel aastal, kahes keeles, kolm erineva kaanepildiga raamatut. Küll on aga pisut kummaline, kuidas kuulsa ja paljuavaldatud-tõlgitud autori hulga arvustusi pälvinud ja nelja esindusliku ulmeauhinna finaalis olnud tekst sedavõrd kiirelt käibelt kadus. Ei kordustrükke, ei taasavaldamisi kogumikes või antoloogiates. Jah, käesoleva postitusele FantLabi linki lisades sain teada, et vene wõrgus ringleb ka sel sajandil tehtud fännitõlge, kuid ega antud infokild ju suuremat pilti muuda.

Lugesin lühiromaani sinise kaanepildiga pehmekaanelisest, mis oma 150-leheküljelise mahu võlgneb pigem suurepunktilisele kirjale ja hästiliigendatud küljendusele. Ilmselt oli programmiline idee taastrükkida lühiromaan just eraldi köitena, sest sel ajal toimus ulme kirjastamises ja ka kriitilistes tekstides enneolematu lühiromaani kui formaadi fetišeerimine...

Lühiromaan «Stopping at Slowyear» saab alguse tähtedevahelisel kaubalaeval, mis aeglaselt kulgeb inimkolooniate vahel. Selline laev, mis kunagi läks teele ja mis kunagi koju tagasi ei jõua. Kaasas on kaubad, mis eriti ei vanane ja peaks olema sobilikud igal planeedil. Laev liigub tähesüsteemist tähesüsteemi, teeb planeetidel vahetuskaupa ja liigub edasi. Selline päris läbimõeldud, aga siiski riskantne ärivorm. Lisaks kõigele muule laev ka vananeb-laguneb ja meeskond lihtsalt väsib lõputust lennust. Lühiromaani teiseks tegevusliiniks on elu planeedil Slowyear, mil kulub tiiruks ümber oma päikese pea paarkümmend aastat. Antud faktist tulenevalt on planeedi kliima üsna omapärane ning aasataajad on pikad ja vahetuvad aeglaselt. Inimesi elab planeedil vähe ja peamiseks majandustegevuseks on lambakasvatus.

Kaubalaev jõuab aegalse aasta planeedile, kus vaid väga vanad inimesed mäletavad eelmise taolise laeva käiku. Lõputust lennust tülpinud laevnikele tundub planeet kui paradiis. Ühel laevnikul tekib suhe kohaliku poliitikuga ja ta leiab, et tal on kosmosest kõrini ja ta otsustab planeedile jääda. Eks lähemalt vaadates selgub, et paradiisis on samuti probleeme ja elu kolkaplaneedil polegi üks lõputu lust ja lillepidu, aga otsus on juba tehtud ja asjalood kulgevad omasoodu.

Lühiromaan kulgeb mitte just kõige kiiremas tempos – autor võtab endale aega ja näitab päris detailselt elu tähelaevas ja elukorraldust planeedil. On mõtteid, on konflikte, aga mingil hetkel, kui vaatad järgijäänud lehekülgi, hakkab peas vemmeldama kartus, kas autor üldse mingi lõpplahenduseni jõuab. Õnneks lõpplahendus siiski tuleb...

Ma ei saaks öelda, et ma ei oleks lugemist nautinud – autoril mõtteid oli ja esitas ta neid läbimõeldult, saatuslikuks sai pigem valitud vorm. Muarust oleks sama materjal olnud parem kahe eraldi jutuna, kus üks oleks keskendunud üheotsa kaubalaeva saatusele ja teine oleks lahanud hääbuvat elu-olu veidral planeedil. Või oleks pidanud lisama veel kolmanda-neljanda liini ja kirjutama hoopis täispika romaani? Lühiromaan jäi aga kuidagi poolikuks: huvitav lugeda, aga raamatu sulgedes oli valdavaks emotsiooniks nõutus, isegi rahulolematus.

Lugemisjärgselt tahaks ma antud teksti kõrvutada Robert Silverbergi omadega, ilmselt ka seepärast, et Pohl siin silverbergilikult avab tegelasi ja ühiskonda seksuaalsuhete kaudu. Ei, seksi pole palju, aga see on teksti orgaaniline osa ja selle väljajätmine tuleks tekstile kindlasti kahjuks. Samas, kui Silverberg on oma taolistes tekstides kirglik ja suisa lopsakas, siis Pohl on siin pigem kiretu ja kuivavõitu. Nõrgavõitu neli oleks päris õiglane hinne.

Viited

14.5.26

Richard Wormser «Pan Satyrus»

Kui Nõukogude Liidus lennutati kosmosesse koeri, siis USAs saadeti orbiidile üks šimpans. Need loomad on jätnud oma jälje ka ulmekirjandusse, aga konkreetselt siin tuleb juttu Richard Wormseri 1963. aastal ilmunud romaanist «Pan Satyrus», mille viljakas pulpautor kirjutas 1961. aasta novembri lõpus toimunud šimpans Enose kosmoselennu värsketel jälgedel.

Kuigi Richard Wormser oli eelkõige krimi- ja westernikirjanik, on ta loomingulises kontos ka paar-kolm ulmekirjanduse piirile jäävat romaani ning ega «Pan Satyrus» pole ju žanriulme, pigem siiski ulmeelementidega satiir.

Kindlasti oli just räme koomika ja Ameerika ühiskonna kriitika põhjuseks, miks teos väga kiirelt vene keelde tõlgiti. Vähem kui kolm aastat ja paksu kirjandusajakirja «Inostrannaja literatura» 1966. aasta kahes esimeses numbris ilmuski vene tõlge «Пан Сатирус в космосе», mis veel selsamal aastal sai ka raamatuks.

Romaani sisu on lihtne. Lennutatakse pärdik orbiidile ja tagasi, järjekorras juba kolmeteistkümnes. Ulme tuleb mängu sellega, et šimpans on arukas ja räägib ning ta ehitas ka oma kosmoselaeva ümber, täiustas seda. Astronaudist ahv palub end nimetada Pan Satyruseks ja tekitab sellega suure segaduse, et mitte öelda skandaali. Võimumehed otsustavad jutuka pärdiku üldsuse eest ära peita ja samas teada saada, mida ta kosmoselaevaga tegi. Koduaresti pandud Pan Satyrus sõbruneb aga teda valvavate meremeestega ja nad panevad kambakesi plehku. Satiir on aga see, mis edasi juhtub ehk lihtsa jõugu seiklused 1960ndate USAs. Naps, tüdrukud, ühiskond ja selle kriitika.

Esimene vene raamatuväljaanne ilmus 1966. aaastal sarjas «Зарубежная фантастика». Kaanepildi ja tiitliillustratsiooni tegi Jevgeni Batšurin.

Väärib märkimist, et kui originaalis jäigi Richard Powersi kaanepildiga esmatrükk ainukeseks ilmumiskorraks, siis vene keeles jõudis romaan pärast esmatrükki ajakirjas veel kuus korda ka raamatukaante vahele ja vene keeles kipub romaani kogutiraaž kuhugi miljoni eksemplari kanti.

Läti keeles ilmus romaan 1968. aaastal sarjas «Fantastikas pasaulē».
Kaanepildi ja illustratsioonid tegi Viesturs Grants.

Romaan tõlgiti ka läti (Pans Satiruss) ja armeenia (Պան Սատիրուս) keelde. Eestis pole romaani avaldatud, küll aga tõlkis ja seadis Leonid Parašin selle raadio järjekuuldemänguks «Pan Satyrus kosmoses» (1971).

1981. aastal taastrükiti teos ameerika ulme antoloogias «Паломничество на Землю», millest 1985. aastal ilmus kordustrükk ja mis 1986. aastal tõlgiti ka armeenia keelde. Antoloogia illustreerisid Boriss Fedotov ja Anatoli Semjonov.

Raamatut võib vägagi lihtsalt n-ö mööda lugeda – tõsimeelse ulmefänni jaoks on ulmet vähe, põnevushuvilise jaoks napib seiklusi jne. Poliitiliselt laetud tegelased näevad raamatus aga armas-võimsa USA halvustamist, ehk isegi kommude vandenõud?..

Raamatusarja «Американская фантастика» köidete trükiarv oli pool miljonit, antoloogial «Нулевой потенциал» (1993) aga «kõigest» 50 000.
Antoloogia illustreeris Aleksandr Skorohod.

Kuidas aga tegelikult? No kindlasti ei saa Richard Wormseri süüdistada kommunismuses või Ameerika-vaenulikkuses. Mees kirjutas lihtsa, aga mõneti klassikalise satiiri, kus veidriku või lihtsa hinge asemel on šimpans, kelle silme läbi näidatakse siis ühiskonda kogu oma toreduses ja jaburuses.

Viimane vene raamatuväljaannne ilmus juba käesoleval sajandil, 2001. aastal. Pehmekaaneline, mille auguga ümbrispaberist võib näha Aleksei Kapinski kaaneillustratsiooni fragmenti.

Lugesin romaani esmakordselt 1983. aasta aprillis 1981. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Паломничество на Землю». Tean seepärast nii täpselt, sest lugesin õhtul pärast vanaema matuseid. Sees oli üsna tühi tunne ja taoline emotsionaalne ulmesatiir mõjus üsna teraapiliselt. Mõjus, meeldis ja jäi meelde. Käeoleval aasta aprillis originaali üle lugedes oli emotsioon küll pisut nõrgem ja see õhuke romaan tundus ka pisut venivat, aga ausa nelja teenib teos välja küll.

Viited

27.10.24

Alan K. Baker «Dyatlov Pass»

Alan K. Baker (s 1964) on mitte eriti tuntud inglise autor, kes elab hoopis USAs. Oma esimese ulmejutu avaldas ta küll 1994. aastal, aga põhjalikumalt sisenes kirjandusilma alles sajandivahetusel. Autori loomingu iseloomustamiseks võib kasutada märksõnu: aurupunk, krimi, õudus ja parateemad. Mehelt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut, kaks neist – «Vaimud ja hinged» (Ghosts and Spirits; 1999, ek 2000) ja «Ajaloo saladused» (The Enigmas of History; 2008, ek 2010) –, on pigem pseudoteaduslik mumbo-jumbo. Romaani «Djatlovi kuru» (Dyatlov Pass) iseloomustamiseks sobivad aga kõik ülalmainitud žanrid, aurupunk väljaarvatud.

Romaani ilmumislugu on üsna segadusttekitav. Siit-sealt kokkunopituna sain ma kokku järgmise rea: 2011. aasta kevadel oli uudis, et Alan K. Bakeri ilmumata romaani «Dyatlov Pass» põhjal hakatakse filmi tegema, 2012. aasta oktoobris ilmus romaan pealkirjaga «Перевал Дятлова» vene keeles kirjastuses Gonzo, 2013. aasta juulis ilmus romaan inglise keeles kirjastuses Thistle ja 2013. aasta novembris eesti keeles kirjastuses Ersen. Kommentaariks vast niipalju, et filmist ei saanudki asja. Ka peaks mainima, et esmatrükk vene keeles tekitas sealmaistes ulmelugejates omajagu kahtlusi, kas tegu pole hoopis vene autoriga, sest tundmatu kirjanik, tundmatu kirjastus, tundmatu tõlkija, inglise keeles ilmunud pole ja Venemaa asjadest kah veel. Vene- ja eestikeelse raamatu kaanel on autor ilma K-initsiaalita, samamoodi on ta ka oma agendi kodulehel.

Eks romaani pealkiri annab enam kui selge vihje, et juttu tuleb nn Djatlovi kuru juhtumist ehk siis sellest kuidas 1959. aasta veebruaris hukkus mainitud kurus rühm suusamatkajaid. Päris selget vastust pole tänaseni, küll aga on toimunu kohta hulk (fantastilisi) teooriaid. Romaani tegevus toimubki kahes ajaliinis: 1959. aasta retk ja kaasajal, mil juhtunu taas aktuaalseks saab. Retke osa on päris ränk õuduslugu, kaasajal toimuv aga pigem paranoidne põnevik. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see õudusosa kõvasti rohkem. Romaan on lobedalt loetav, kuigi vahepeal kisub see kõik ikka rämedalt võikaks kätte ära.

Romaani hindamine on märksa keerulisem, eriti, kui veel pisut analüüsida. Angloautori puhul tuleb kohe kiita vägagi veenvat Venemaa kujutamist. Kuigi jah, arvan, et mitte ükski vene autor poleks pannud uurijale nimeks Strugatski. Samas, kõik see ekspeditsiooni puutuv oli ju dokumentide ja mitmete raamatute näol varem olemas – loe, uuri, mõtesta ja kirjuta oma lugu. Võib öelda, et anglokirjanik Baker kirjutas kokku loo, mis veerandi jagu on tema oma ja ulmeline ning siis kolmveerandi osas põhineb reaalsetel sündmustel. Pean silmas ekspeditsiooni osa, kaasajas toimunu on juba täielikult autori fantaasia. Kahjuks on kaasajas toimuv ülejäänud romaanist omajagu nõrgem.

Mind pisut häiris küll Maia Planhofi tõlge, aga samas ei saa ma tõlkijat süüdistada. Püüan selgitada-seletada. Romaani tegevus toimub Venemaal, tegelased on venelased, autor aga inglane ja tõlgitud on inglise keelest. Tõlge on täpne ja pädev, aga vene materjali asjus kuidagi võõrik. Mina oleks seda tõlget kuidagi venepärasemaks toimetanud, sest kuigi autor on head tööd teinud, ei kõla mingid asjad üldse õigesti, inglise keelest tõlkiv inimene seda aga ei märka. Märkab see, kes on palju vene keeles lugenud. Kordan veelkord: tõlge on korralik, aga isiklikult mind mitmed kohad häirisid.

Kõike eelnevat arvesse võttes võiks kirjastuse Ersen nimetu ulmesarja esimesele raamatule nelja anda küll. Imelik valik tõlkimiseks, aga üldiselt loetav ja ajuti suisa ihukarvu püstiajav. Kui väga aus olla, siis võiks neljale ehk isegi miinuse sappa panna, aga kolme ei saaks küll kuidagi anda – see poleks romaani suhtes üldse aus.

Viited

3.2.20

C. J. Tudor «The Taking of Annie Thorne»

«Annie Thorne'i kadumine» on C. J. Tudori teine romaan maakeeles ja üldse autori teine romaan. Debüütromaan «Kriidimees» oli puhtakujuline kriminaallugu, aga Annie kadumise raamatut on nimetatud ka õudusromaaniks. Jah, romaanis on üleloomuliku õudusloo elemente, on õõva, kuid päris puhtakoeliseks õuduslooks ma seda siiski ei nimetaks.

Sisu
Romaani sisuks on Joseph Thorne'i tagasitulek kodukanti, Arnhilli alevikku. Joseph on inglise keele õpetaja, kuid üsna ruttu saab lugeja aru, et see on vaid pealispind. Mehes on palju muudki ja kindlasti pole tegu ka läbinisti seaduskuuleka isikuga. Juba võltsitud soovituskirjad annavad sellest aimu. Samas tunduvad need soovituskirjad olevat veel suhteliselt süütu kraam.

Pealkirjas mainitud Annie Thorne on Josephi noorem õde, kes ühel ööl kadunuks jäi, kaks ööd-päeva hiljem välja ilmus, midagi enda kadumise kohta rääkida ei osanud ning oli ka pisut teistsugune kui enne kadumist. Joseph Thorne asub õpetajana tööle sealsamas koolis, kus ta ise lapsena käis, õpilaste hulgas on tema enda koolikaaslaste lapsed. Ja jälle on üks laps kaduma läinud ja kahe ööpäeva pärast taas välja ilmunud – näib, et taas ja jälle, et kõik kordub. Ning peaaegu igaüks Arnhillis, kes Josephit varasemast teab, küsib temalt kohe, et miks ta tagasi tuli? Miks!?

Seosed
Kuigi C. J. Tudor on briti autor, ilmus romaan kõigepealt USA-s ja ilmus pealkirjaga «The Hiding Place». Inglismaal ilmus raamat kuus kuud hiljem 2019. aasta augustis ja pealkirjaga «The Taking of Annie Thorne».

Inglise pealkiri ja kaanekujundus on ka maakeelsel Varraku väljaandel. Tegelikult on enamikel muu maailma tõlgetel sama pealkiri ja kaas, et tundub siis kaanon ja agendi nõue olevat. Ja kui aus olla, siis briti pealkiri on ka parem.

Hinnang
Puhtakoeliseks õuduslooks ei nimetaks ma romaani juba seetõttu, et lisaks õudusele huvitab autorit ka olude kriitika, mõõdukalt kriminaalsed tegelased, koolielu ja koolikiusamine ning mis kõik veel. Autor kas ei suuda püsida ühes laadis või on selline hüplemine tal teadlik. Romaani alguses kippusin ma pigem autorit süüdistama, aga lugemise edenedes pigem tunnustama. Ilmselgelt saab C. J. Tudor endale püstitatud kõrguste ületamisega hakkama. Kuigi tegevus hüpleb teemalt teemale, hüppab ajaliselt edasi-tagasi ning on reaalselt toimuv ja on peategelase mõtted; suudab autor siiski loo kenasti ohjes ja lugejale arusaadava hoida. Mulle lugejana selline loo esitus ei meeldinud, aga ausa inimesena tunnistan, et autor sai hakkama.

Raamat on julm ja ajuti ka jälk. Jälkused tulevad mängu siis, kui autor kirjeldab, mida lapsed üksteisega teevad. See, mida me umbmääraselt nimetame koolikiusamiseks, kuid mille sisu see neutraalne sõna sageli edasi ei anna. Laste vaimse ja füüsilise sadismi kõrval on romaanis kirjeldatud üleloomulik õudus juba päris leebe ja hubane.

Õudusest! Kui tahta olla väga küüniline, siis võib romaani õudusideestiku kokku võtta lihtsalt – H. P. Lovecrafti jutt «Rotid müüri taga» segatuna Stephen Kingi romaaniga «Lemmikloomasurnuaid». Ma ei tahaks öelda, et ebaoriginaalne, aga üldjoontes on mainitud kahe teose segu küll.

Ma ei oska öelda, kas ma soovitan romaani lugeda või mitte? Oli hetki, kus romaan mulle tõesti ei meeldinud. Ei meeldinud C. J. Tudori kirjutamislaad, ei meeldinud teemad, ei meeldinud tõlkija Jüri Kolgi kirg liigkasutada sõna «pask». Samas, ma lugesin selle romaani ühe õhtu-ööga läbi – kui pimedaks läks, siis alustasin ja kell viis hommikul lõpetasin. Ju siis ikka köitis ja meeldis!

Viited

14.2.19

Martha Wells «All Systems Red»

Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud.

Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

Sisu
On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

Seosed
«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena.

Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Ning hilisema lisandusena tuleb märkida, et augustis ilmus vene keeles kogumik «Отказ всех систем», kus siis ühtede kaante vahel sarja esimene ja teine lühiromaan ning novembris ilmus saksa keeles romaaniks nimetatud kogumik «Tagebuch eines Killerbots», kus ühtede kaante vahel kõik neli seniilmunud mõrtsukboti teksti. Lühiromaani pealkirjaks on vene keeles «Отказ всех систем» ja saksa keeles «Systemausfall».

Hinnang
Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette... Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Viited

4.10.17

Ronald Anthony Cross «A Citizen of 3V»

On selline suundumus ulmemõttes, et tekitada võimalikult palju punk-liitega ulme alamžanre. Sel juhul oleks antud jutt telepunk, või midagi taolist...

Sisu
On tulevik ja TV on asendunud 3V-ga. Autor täpsemalt ei seletada, aga midagi interaktiivset see 3V on ja lisaks veel ka selline liikuv, et programmid justkui ise hüppavad kanalilt kanalile... et kannatamatum rahvas püüab siis programmide sabas hüpata ja n-ö lainel püsida... väärikam osa inimkonnast võtab asju pisut stoilisemalt.

Jutu minategelane on hispaaniakeelsete ja -meelsete 3V programmide lõa otsas. Ikka kohe tõsiselt, et käib riides otsekui teleseebi hispaanlane ja peab end ka ise hispaanlaseks, kuigi elukohaks on Burbank ja ta on tavaline ameeriklane. Naaber kannab tal aga kilti ja näikse olevat šoti 3V programmidest sisse võetud...

Seosed
«A Citizen of 3V» ilmus esmakordselt 1984. aastal «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine'i» mainumbris, James Odberti illustratsiooniga. Ühtlasi on see ka jutu ainus trükk inglise keeles.

Ise lugesin ma juttu esmakordselt 1990. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Гея». Vene tõlge «Гражданин стереовидения» on ka jutu ainus tõlge maailmas... vähemasti minu andmetel.

Hinnang
Kui omal ajal vene keeles lugedes tundus jutt pisut elukauge hoiatusliku satiirina, siis eelmine nädal originaalis üle lugedes tundus see pigem vananenud ja ajale jalgu jäänuna. Tegelikult polnud tekst omal ajal eluvõõras, ega ole ka praegu ebaaktuaalne, küll on aga teos selline lihtsakoeline ja liigselt näpuga näitav. Hoiatus, satiir ja didaktika ning sellisena suhteliselt sihitu. Jah, televisioon on endiselt kõige edukam ja julmem ajude pesija ja mädandaja, aga teleohvrid ju kirjandust ei loe... ja kui isegi loevad, siis mitte jutte ja mitte selliseid.

Viited

29.9.17

Daniel Suarez «Influx»

Ega ma täpselt enam ei mäletagi, et kuidas see romaan mulle lugerisse sattus... tõenäoliselt niimoodi, et surfasin kõikvõimalikel ulmeteemalistel arvustuste ja bibliosaitidel ning autor jäi meelde ja mingil ajendil siis ma ta miski üksikteose...

Ilmselt olid ajendiks kiitvad arvustused ja saadud auhind. Peamiseks ajendiks siiski ilmselt intrigeeriv sisututvustus...

Sisu
«Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...

FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...

Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...

Seosed
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu.

Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.

Hinnang
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...

Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome

Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee

Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina põlistanud.

Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...

Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...

Viited

15.3.17

Harry Turtledove «The Road Not Taken»

Harry Turtledove on enam kui viljakas autor, kes tänapäeval kirjutab peamiselt vaid alternatiivajalugusid ning peamiselt tüsedate romaani(sarja)dena.

Kunagi ammu, kirjanikukarjääri algusaastatel avaldas Turtledove omi tekste pseudonüümi Eric G. Iverson all. Algajana kirjutas ta loomulikult rohkem jutte ja kirjutas neid ka märksa laiemas teemaspektris.

Sisu
Kosmoses lendab üks armaada, mille laevades pole elektrit ning seal on rõske ja haiseb väljaheidete järgi. Võitlusvaim on neil aga äge ja üks planeet teise järel saab nende omaks...

Jutu alguses märkavad roksalanid järjekordset paljulubavat planeeti ning kuna autor on armaadalaste võõrikust omajagu rõhutanud, siis keskmiselt taiplik lugeja mõistab, et uus vallutusobjekt on Maa. Nii ongi ning edasine jutt on kahe tsivilisatsiooni kohtumisest, sõjast ja selle tagajärgedest.

Seosed
Jutt käimata radadest ilmus esmakordselt 1985. aastal, ajakirja «Analog» novembrinumbris ning on Roxalani-sarja avalugu. Kummalise tõsiasjana ilmus sarja teine (ja viimane) jutt «Herbig-Haro» aasta varem.

Tundub, et tegemist on populaarse tekstiga, sest juba järgmine aasta ilmus see menuka antoloogiasarja «There Will Be War» viiendas köites «Warrior». Seejärel autorikogus «Kaleidoscope» (1990), mis tõlgiti ka tšehhi keelde. Seejärel venekeelses valimikus «Земная хватка» (1995). Lisaks veel valikantoloogiad «Masterpieces: The Best Science Fiction of the Century» (2001) ja «Alien Contact» (2011), neist esimene on täies mahus ilmunud ka tšehhi, poola ja hispaania keeles. Et pidevad kordustrükid ja viis tõlget... eriti, kui arvestada, et Harry Turtledove ei ole eriti tõlgitud autor.

Hinnang
Tõttöelda mind hämmastab selle jutu menu. Jah, on leidlik ja omajagu jabur idee tulelukuga püssidega mõistuslikest karudest kosmoses. On huvitavaid mõtteid. Kummalise ja jabura loona alanud jutt kisub teises pooles pigem traagiliseks ning seal teises pooles esitatud mõtted on tegelikult päris ägedad... Kuid autor ja tema stiil, õigemini selle puudumine. Jah, ma saan aru, et algaja ja tahtmist täis, aga tulemus on kohutav. Alguses mingi surmigav salatsemine, kuigi Bob Waltersi illustratsioonid andsid ju kohe teada, et karud. Lahingukirjeldused olid päris head, aga asjad läksid ikka nii, nagu autor oli plaaninud, ja see oli primitiivne ja läbinähtav. Jah, lõpp juba lubas ning jutu teine pool oli ka mõnusam lugeda, aga kolmest kõrgemat hinnet ma panna ei suuda. Lugemisjärgselt ja bibliograafiates sobrades selgus, et mul on isegi kodus olemas see venekeelne valikkogu, püüdsin meenutada, et kas ma seda juttu ka sealt lugesin ja läbi hägu meenus, et alustasin, aga ei suutnud...

Ja mind jääb ikkagi vaevama küsimus, et kuidas jõudis see tekst XX sajandi parimaid ulmelugusid koondavasse antoloogiasse. Orson Scott Card koostajana sellele vastust ei andnud... ütles lihtsalt, et tema valik, et võtke või jätke. Üks võimalik seletus, et see jutt mõjub üsna vanamoodsana, et otsekui oleks kirjutatud juba 1955. aastal ning lombitaguses ulmes, kus nostalgia on alati oluline, et järsku seepärast...

Viited

20.6.13

Brad R. Torgersen «The Exchange Officers»

Eestlased on ikka laulnud sellest, kuidas Eesti piir käib vastu Hiina müüri...

Hiina küsimus on aktuaalne olnud ka USA-s ning tundub endiselt olevat, kui otsustada Brad R. Torgerseni jutustuse «The Exchange Officers» põhjal.

Sisu
Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.

Seosed
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)

Hinnang
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.

Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.

Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.

Viited

9.6.13

Glen Cook «Tides Elba: A Tale of the Black Company»

Selle jutu suhtes olid mu ootused üsna kõrgel, kuid elu teeb omad korrektiivid...

Noh, et samade tegelastega üle ei tea mitme aasta uus tekst...

Sisu
Musta Kompanii sõjamehed puhkavad ning sisustavad jõudeaega kaardimängu, napsutamise ja laisa mõttetööga. Ei, ei midagi filosoofilist – lihtsalt hajamõtted teemal, kust saaks vähese vaevaga raha ja naisi. Ühe naismässulise tabamise ümber selle jutu sisu ka keerleb...

Seosed
Eks alapealkiri teeb viimaselegi turakale selgeks, et tegu on Musta Kompanii tekstiga. Olulisem on vast see, et Glen Cook on tagasi pöördunud sarja algusesse ning lugeja kohtub jutus esimeste romaanide tegelastega. Ma lugesin neid romaane üsna ammu, aga teadjamad väidavad, et jutu tegevus toimub paar kuud pärast esimese romaani lõppu. Kusagilt on käinud läbi ka info, et see ja veel kaks juttu on tegelikult katkendid kirjutamisel olevast romaanist «Port of Shadows».

Hinnang
Kuna ma pean väga lugu Glen Cooki loomingust ja Musta Kompanii romaanidest eriti, siis võite kujutelda mu rõõmu, kui ma antoloogia sisukorras autorit ja sarja nime silmasin. Lugedes see rõõm haihtus aga kiirelt. Ega ei saa öelda, et jutul suurt midagi viga oleks, kuid ilmselgelt mängib see tekst nostalgiakaardile. Sellise jutu kirjutamiseks ja avaldamiseks polnud mumeelest mingit vajadust. Tore, et olemas on, aga midagi poleks katki, kui poleks.

Mul oli suuri probleeme selle teksti lugemisega, sest see ei köitnud mind eriti ja kippus kogu aeg otsekui käest libisema. Erlist elamust ma ei saanud ning sestap panen raske südamega kolme.

Viited

2.6.13

Steven Erikson «Goats of Glory»

Kui taevas lõõskab päike ja õhutemperatuur varjus kisub kolmekümne pügala manu, siis tahaks lugeda midagi jahedat. Jonathan Strahani ja Lou Andersi koostatud antoloogia «Swords & Dark Magic: The New Sword and Sorcery» (2010) tundus just sobiv olevat, sest tumedam maagia toimub ju reeglina varjulisemates paikades.

Pisut küll peletas, et antoloogia esimeseks jutuks on Steven Eriksoni oma...

Sisu
Mäekurult laskuvad viis räsitud ratsanikku. Lähedases asulas (mida millegipärast linnaks nimetatakse) hakkab hauakaevaja oma abilisega kohemaid viite hauda kaevama. Ratsanikud jõuavad kõrtsi, joovad lahjat õllelaket, üks mees läheb üsna kohe vana ja väsinud litsiga kuhugi kardina taha, teised joovad veel õlut ja küsitlevad kõrtsmikku. Selgub, et selles n-ö linnas pole korralikku talligi ning kõrtsmik soovitab sõjameestele künkal olevat mahajäetud kantsi, et sealt peaks nad hobustele midagi süüa leidma ja see peaks ka sõjameestele öömajaks sobima.

Juttu esitatakse vaheldumisi sõjameeste ja hauakaevaja silme läbi ning lugeja taipab üsna kiirelt, kelle jaoks need viis hauda kaevati. Sõjamehed pole samuti ohmud ja saavad peagi aru, et ega neid niisama sinna kantsi juhatatud.

Seosed
Kuigi antoloogias öeldakse, et jutt ei kuulu Malazani sarja, on usinad fännid leidnud jutust mitmeid vihjeid (näit müntide kirjeldused), mis asetavad jutu siiski sarja. Steven Erikson ise on öelnud, et jutu «Goats of Glory» tegevus toimub küll Malazani sarjas, aga tekst haakub sarjaga väga napilt ning seetõttu võib seda ka pidada sarja mittekuuluvaks.

Hinnang
Omal ajal jäi mul sarja esimene romaan «Gardens of the Moon» (1999) pooleli, sest ei suutnud ma seda sõnavahtu läbi mäluda ning seetõttu peletaski mind tõsisasi, et antoloogia algab Steven Eriksoni jutuga.

Õnneks olid hirmud asjata – jutt läks kenasti käima ja vedas niisama kenasti lõpuni välja. Korralik karmsünge fantasy, mis kenasti läbimõeldud ja teostatud. Kusagil jutu teises pooles hakkas küll korraks tekkima tunne, et tegu on sellise õpikutekstiga, kus autor on võtnud kaanoni ja seda siis iga hinna eest väänata ja lõhkuda üritanud. Nende kahtluste tõttu tekkis korraks isegi selline nelja-mõte, aga jutu lõpp loksutas asjad kenasti paika. Mõtlen nüüd, et järsku peaks ka Steven Eriksoni romaanidele uue võimaluse andma...

Viited

19.5.13

James Van Pelt «The Family Rocket»

Väidetavalt olevat Harry Harrison öelnud, et suur osa moodsat ulmet on «tuletatud sõnnik». Kas just sõnnik, aga originaalsust kipub tänapäeval küll nappima...

Sisu
On tulevik – rikkad lendavad kosmosesse ja vaesed püüavad Maal ots-otsaga kokku tulla. Jutu peategelaseks on noormees, kes tahab oma neiut tutvustada oma isale. Noormees on omajagu pabinas, sest ta ei tea, kuidas neiu reageerib.

Noormehe isa peab mingit prügilat, aga elab siiski eelkõige kosmoselendude nimel. Kuid vaesed ju kosmosesse ei lenda! Noormees meenutab oma lapsepõlve, mil nad perega Marsil käisid. Alles hiljem sai ta aru, et lend Marsile ja puhkus seal oli lihtsalt üks tehnoloogiline meelepete...

Seosed
Ilmselt nüüd vähegi suurema lugemusega inimene hõiskab, et pidage, et see on ju nagu Ray Bradbury jutt «The Rocket» (1950)!

Hinnang
Jah, Bradbury võimas vari on sel jutul peal küll. Mind suisa hämmastab, et lombitagused arvustajad seda seost eriti ei märganud... või ei pidanud nad seda vajalikuks märkida. Autor ise on tunnistanud, et ta suisa küsis Ray Bradburylt luba ning ajakirja «Asimov's Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris oli ka peatoimetaja veerg Bradburyst – kes tahtis, see ehk suutis ka asjad omavahel kokku panna.

See Bradbury-seos teeb ka jutu hindamise kuratlikult keeruliseks. Ühtpidi on ju tegu austusavaldusega suurele meistrile. Samas, ega see Bradbury jutt ka nüüd mingi absoluutne tipplugu polnud. Ma ise olen ka üsna vaenulik sellise suhtumise asjus, et vanu tekste/filme peaks moodsa aja või tehnika vaimus ümber kirjutama. Ja siiski mulle see James Van Pelti jutt meeldis, et õigetest asjadest ja õige emotsiooniga.

Selliste pisut vastuoluliste tunnete najal paneksingi ma jutule nelja, mis samas on küll pisut nõrgem, kui Bradbury jutule antud neli.

Viited

18.3.13

Alaya Dawn Johnson «They Shall Salt the Earth with Seeds of Glass»

Öeldakse küll, et sugu ja rass ei oma tähtsust, aga kasvõi selle jutu puhul omavad ikka küll. Kuid kõigest järjekorras...

Sisu

On kaks õde ja üks neist saab teada, et on juba kolmandat kuud rase. Eks ta aimas varemgi, aga nüüd on ta kindel, sest õnnestus rasedustest hankida. Afropatsid ja teatava käitumisega vaimulik annab ka rassile kenasti viite kätte.

Ulmeks teeb jutustuse aga see, et mingid klaasolendid on Maa vallutanud ja inimkond elab nende hoolimatu ikke all. Ega keegi täpselt ei teagi, et millised need tulnukad välja näevad – inimkond on peamiselt kokku puutunud vaid tulnukate droonidega.

Üldiselt ongi jutu sisuks retk salajase ämmaemanda juurde, kes peaks tegema keelatud abordi. Tulnukad on abordid keelustanud ja ämmaemand, kes riskib keelust üle astuda, maksaks oma eluga.

Seosed
Alaya Dawn Johnson on suhteliselt uus nimi ulmekirjanduses, kes vähem kui kümne aastaga on avaldanud kümmekond juttu ja viis romaani. Siinarvustatav on esimene tekst, mis ilmus ajakirjas «Asimov's Science Fiction».

Hinnang
Kui asendada jutus tulnukad kurja istanduseomaniku või orjapidajaga, siis suurt midagi ei muutuks. Jah, võib ka nii, aga siis võiks kirjeldused kuidagi värvikamad olla, või võiks olla kuidagi huvitavamalt punutud lugu. Minult tuleb korralik kolm – aus käsitöö, aga ei midagi silmapaistvat ja veenvat.

Viited

7.1.13

Jerry Oltion «In the Moment»

Arukad inimesed võivad ju maailmalõpu hüsteeriat välja naerda, aga otsustavad massid. Arvan, et Jerry Oltion kirjutas jutu «In the Moment» just teatava kaine irvega, kuid ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» toimetaja pani selle 2013. aasta esimese numbri avalooks just lugevaid masse arvesse võttes.

Sisu
Koguneb hulk harrastusastronoome enam kui kümne miili kaugusele linnast, et vaadata Davise komeeti, sest on suur tõenäosus, et Kuust möödudes komeet laguneb ja selle tükid võivad Maal isegi elu lõpetada. Tõenäosus maailmalõpuks on küllaltki suur, aga astronoomidel on tore võimalus komeedi möödumist ja ehk ka lagunemist vaadata ning mis on üks maailmalõpp kõige selle kõrval.

Seosed
Jerry Oltion on ise harrastusastronoom ja teatavat tüüpi teleskoobi leiutaja. Ilmselt juhindus kunstnik David A. Hardy samuti sellest tõsisasjast, kui ta jutust ajakirjale kaanepildi tegi, sest teleskoop pildil on just see, mida inglise keeles nimetatakase «trackball».

Hinnang
Lugedes on kohe tunda, et autor teab, millest ta kirjutab ning autor kirjutab sellest ka hästi. Tegu on n-ö realistliku ulmega, kus ainus fantastiline moment on see komeet. Nagu öeldud, jutt on hästi kirjutatud ja jutt ka meeldis, aga teatav olukirjelduslikkus ei luba mul maksimumhinnet panna.

Viited

21.5.12

Terry Bisson «Dear Abbey»

Oeh, lõpuks ometi sain ma selle läbi... sadakond lehekülge, aga milline piin...

Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.

Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.

Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.

Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.

Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.

Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...

Viited

24.12.11

Edward Rager «Crying Willow»

Kui aus olla, siis lugesin ma seda juttu kogemata... raamat oli paks ja jutte sada ning nii need tekstid omavahel segi läksid... autoritel veel sama eesnimi ja...

Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.

Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.

Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.

Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.

Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.

Viited

7.12.11

Norman Spinrad «The Music of the Sphere»

Vaatasin ajakirja «Asimov's Science Fiction» juulinumbri sisukorda ja leidsin sealt Norman Spinradi nime. Omajagu kuulus autor, keda isegi Eestis on üsna rohkelt tõlgitud ning tekkiski huvi, et mida Spinrad siis nüüd kirjutab?

Sisu
Jutt jookseb kahes plaanis: on Mario Roca nimeline muusik, kes eksperimenteerib uute kõladega ning on vaalaliste uurija Caroline Koch. Jutus praktiliselt puudub tegevus ning kogu lugu esitatakse pigem miskite mõtteuitudena.

Jutu jooksul viib elu Roca ja Kochi kokku ning muusik esitab vaalalistele oma uue helitöö...

Seosed
Saatetekst ajakirjas väitis, et jutu inspiratsiooniallikaks on Norman Spinradi kogemus miski bändi n-ö lauljana (st ta tegi häält ja seda töödeldi masinatega korralikuks vokaaliks), aga samuti kirjaniku pikaajaline huvi vaalaliste vastu.

Hinnang
Ütleks, et juttu kui sellist polnud... olid mingid mõtted, mida oleks arukam olnud esseena vormistada. Kui Spinrad oleks need mõtted aga essee pähe avaldanud, siis võinuks teda pidada tavaliseks lööbakil katusega puukallistajaks. Tüütu ja üsna jäle lugemiskogemus.

Viited

5.11.11

Sarah Langan «The Man Inside Black Betty: Is Nicholas Wellington the World's Best Last Hope?»

Sageli küsitakse mu käest, et miks ma selle ja tolle tundmatu autori juttu lugesin ning enamjaolt ma taolistele pärimistele arukat vastust anda ei suuda. Käesoleva Sarah Langani jutuga on aga vastus lihtne – lugemishuvi tekitas David Hardy tehtud kaanepilt «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta septembri/oktoobrinumbrile.

Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.

Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.

Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.

Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.

Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.

Viited

29.9.11

E. Michael Blake «Science Fiction for Telepaths»

Raamatut, mille pealkirjaks «100 Great Science Fiction Short Short Stories», on soovitav endal kodus omada või siis pikaks ajaks laenuks küsida, sest sadat ulmelaastu järjest lugeda ei suuda ka kõige rajum ulmejuttude austaja.

Noh, et kui neid anekdootlike, sageli suisa paarirealisi tekste järjest lugeda, siis üsna pea võib tekkida räme tüdimus. Pealegi, mida napim vorm, seda lihtsam on autoril komistada... ja ka komistatakse...

E. Michael Blake'i tekst «Science Fiction for Telepaths» ilmus 1978. aastal esmakordselt just selles kogumikus ning loo pikkuseks on kõigest üks lause.

Sisu
Ah, tead küll, mida ma mõtlen.

Seosed
Veerand sajandi jooksul kümme lühilugu avaldanud juhuautori anekdootlik laast ei tohiks ju eriti tõlgitav tekst olla, aga kuna antoloogia on ilmunud tervikuna jaapani ja osaliselt itaalia keeles, siis neis keeltes on see ka kättesaadav.

Suisa kahes trükis on see jutuke ilmunud aga tšehhi keeles: kõigepealt fännide tõlgitud ja kirjastatud vihikus «Lety zakázanou rychlostí 2: Antologie zahraniční science fiction» (1986) ning samal aastal ka ametlikus kirjandusajakirjas «Zápisník».

Hinnang
Aga mis siin ikka pikalt seletada – juttu ju lugesite ja hinnet näete samuti...

Viited