Ulmeseosed: Asimov's

Showing posts with label Asimov's. Show all posts

19.5.13

James Van Pelt «The Family Rocket»

Väidetavalt olevat Harry Harrison öelnud, et suur osa moodsat ulmet on «tuletatud sõnnik». Kas just sõnnik, aga originaalsust kipub tänapäeval küll nappima...

Sisu
On tulevik – rikkad lendavad kosmosesse ja vaesed püüavad Maal ots-otsaga kokku tulla. Jutu peategelaseks on noormees, kes tahab oma neiut tutvustada oma isale. Noormees on omajagu pabinas, sest ta ei tea, kuidas neiu reageerib.

Noormehe isa peab mingit prügilat, aga elab siiski eelkõige kosmoselendude nimel. Kuid vaesed ju kosmosesse ei lenda! Noormees meenutab oma lapsepõlve, mil nad perega Marsil käisid. Alles hiljem sai ta aru, et lend Marsile ja puhkus seal oli lihtsalt üks tehnoloogiline meelepete...

Seosed
Ilmselt nüüd vähegi suurema lugemusega inimene hõiskab, et pidage, et see on ju nagu Ray Bradbury jutt «The Rocket» (1950)!

Hinnang
Jah, Bradbury võimas vari on sel jutul peal küll. Mind suisa hämmastab, et lombitagused arvustajad seda seost eriti ei märganud... või ei pidanud nad seda vajalikuks märkida. Autor ise on tunnistanud, et ta suisa küsis Ray Bradburylt luba ning ajakirja «Asimov's Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris oli ka peatoimetaja veerg Bradburyst – kes tahtis, see ehk suutis ka asjad omavahel kokku panna.

See Bradbury-seos teeb ka jutu hindamise kuratlikult keeruliseks. Ühtpidi on ju tegu austusavaldusega suurele meistrile. Samas, ega see Bradbury jutt ka nüüd mingi absoluutne tipplugu polnud. Ma ise olen ka üsna vaenulik sellise suhtumise asjus, et vanu tekste/filme peaks moodsa aja või tehnika vaimus ümber kirjutama. Ja siiski mulle see James Van Pelti jutt meeldis, et õigetest asjadest ja õige emotsiooniga.

Selliste pisut vastuoluliste tunnete najal paneksingi ma jutule nelja, mis samas on küll pisut nõrgem, kui Bradbury jutule antud neli.

Viited

18.3.13

Alaya Dawn Johnson «They Shall Salt the Earth with Seeds of Glass»

Öeldakse küll, et sugu ja rass ei oma tähtsust, aga kasvõi selle jutu puhul omavad ikka küll. Kuid kõigest järjekorras...

Sisu

On kaks õde ja üks neist saab teada, et on juba kolmandat kuud rase. Eks ta aimas varemgi, aga nüüd on ta kindel, sest õnnestus rasedustest hankida. Afropatsid ja teatava käitumisega vaimulik annab ka rassile kenasti viite kätte.

Ulmeks teeb jutustuse aga see, et mingid klaasolendid on Maa vallutanud ja inimkond elab nende hoolimatu ikke all. Ega keegi täpselt ei teagi, et millised need tulnukad välja näevad – inimkond on peamiselt kokku puutunud vaid tulnukate droonidega.

Üldiselt ongi jutu sisuks retk salajase ämmaemanda juurde, kes peaks tegema keelatud abordi. Tulnukad on abordid keelustanud ja ämmaemand, kes riskib keelust üle astuda, maksaks oma eluga.

Seosed
Alaya Dawn Johnson on suhteliselt uus nimi ulmekirjanduses, kes vähem kui kümne aastaga on avaldanud kümmekond juttu ja viis romaani. Siinarvustatav on esimene tekst, mis ilmus ajakirjas «Asimov's Science Fiction».

Hinnang
Kui asendada jutus tulnukad kurja istanduseomaniku või orjapidajaga, siis suurt midagi ei muutuks. Jah, võib ka nii, aga siis võiks kirjeldused kuidagi värvikamad olla, või võiks olla kuidagi huvitavamalt punutud lugu. Minult tuleb korralik kolm – aus käsitöö, aga ei midagi silmapaistvat ja veenvat.

Viited

7.12.11

Norman Spinrad «The Music of the Sphere»

Vaatasin ajakirja «Asimov's Science Fiction» juulinumbri sisukorda ja leidsin sealt Norman Spinradi nime. Omajagu kuulus autor, keda isegi Eestis on üsna rohkelt tõlgitud ning tekkiski huvi, et mida Spinrad siis nüüd kirjutab?

Sisu
Jutt jookseb kahes plaanis: on Mario Roca nimeline muusik, kes eksperimenteerib uute kõladega ning on vaalaliste uurija Caroline Koch. Jutus praktiliselt puudub tegevus ning kogu lugu esitatakse pigem miskite mõtteuitudena.

Jutu jooksul viib elu Roca ja Kochi kokku ning muusik esitab vaalalistele oma uue helitöö...

Seosed
Saatetekst ajakirjas väitis, et jutu inspiratsiooniallikaks on Norman Spinradi kogemus miski bändi n-ö lauljana (st ta tegi häält ja seda töödeldi masinatega korralikuks vokaaliks), aga samuti kirjaniku pikaajaline huvi vaalaliste vastu.

Hinnang
Ütleks, et juttu kui sellist polnud... olid mingid mõtted, mida oleks arukam olnud esseena vormistada. Kui Spinrad oleks need mõtted aga essee pähe avaldanud, siis võinuks teda pidada tavaliseks lööbakil katusega puukallistajaks. Tüütu ja üsna jäle lugemiskogemus.

Viited

8.8.11

Colin P. Davies «The Defenders»

Väga lühikeste juttude hindamisega kipub ikka nõnda olema, et kas kõige kõvem või kõige nõrgem hinne... st tavaliselt on need üles ehitatud puändile ja kui seda n-ö kolksu ei käi, siis...

Colin P. Daviese jutt «The Defenders» on ka üsna lühike – kolm-neli lehekülge –, aga midagi jääb justkui kripeldama ja mõtled veel tükk aega takkajärgi selle jutukese peale.

Sisu
Võõras planeet.
On toimunud sõda inimkolonistide ja mingite deemonite vahel.
Inimesed ise ei sõdinud, vaid lõid n-ö kaitsjad, kes sõdisid inimeste eest.
Sõda on möödas ja kaitsjad on kadunud... ilmselt hukkusid... või siis...

Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta oktoobri/novembrinumbris ja järgmisel aastal valis Gardner Dozois selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Taastrükk antoloogias sai ilmselt ka põhjuseks, miks sellele jutule pöörasid tähelepanu Ungari (A védelmezők) ja Vene (Защитники) tõlkijad. Tekst on ilmunud ka Colin P. Daviese ainsas jutukogus «Tall Tales on the Iron Horse» (2008).

Hinnang
Jutu suurimaks plussiks on ilmselt lühidus, sest kui autor oleks seletama hakanud, siis oleks ilmselt ka kogu lumm lahtunud.

Jutu plussiks olev lühidus on samas ka miinuseks, sest mul on tõsine kahtlus, et ega autor isegi teadnud, et kuidas seda rohkem seletada ja ega osanud ka detailsemaks minna. Mul on igatahes tunne, et see tekst on otsekui saladuslikult vaikiv naisterahvas, kes suud avades kohe lollusi rääkima hakkaks. Et siis arukalt meisterlik jutt, mis samas mingi mõttetu rahulolematuse hinge jätab ja seetõttu maksimumhindest ilma jääb.

Viited

15.2.09

Robert Reed «Hero»

Robert Reed on selline autor, kel minu arvamuse kohaselt tulevad kõige paremini välja enam-vähem sirgjoonelised seikluslood... kui mees midagi tõsisemat kirjutama hakkab, siis läheb kohemaid parajaks punnitamiseks.

Sisu:

Jutustuse «Hero» tegevus toimub tulevikus ning minategelaseks on telelavastaja, kelle ampluaaks näikse olevat miskite heroiliste dokumentaalseikluste filmimine. On isegi juhtunud, et lavastaja on jäädvustanud kangelase surma.

Järjekordne kangelane, kes antud lavastaja kaudu teleekraanile pürib, on keegi Rodney. Tõsi, esialgu tüüp ei püri kuhugi, sest ta alles lapib oma eelmises seikluses viga saanud keha. Läbirääkimisi peab tema esindaja, kelleks on üks ülimalt dünaamiline blondiin.

Rodney tahab minna Saturni n-ö Lõunatsooni, kus elavad doradod. Doradod on mingid hiiglaslikud elukad, kel tiibade siruulatus kuhugi kilomeetri kanti ning kes põhiliselt toituvad miskitest energipilvedest.

Rodneyl on tahtmine seigelda, lavastajal on tahtmine teha üks võimas film ning blondiin viib mehed ja nende tahtmised kokku rahastajatega. Rahastajad leitakse ja minnaksegi Saturnile filmima, aga asjad pole päris nii nagu neid näidata tahetakse...

Seosed:
Tegu on täiesti iseseisva teosega.

Hinnang:

Tõttöelda hämmastab mind, et see jutustus polegi leidnud taastrükkimist mõnes aasta parimate tekstide kogus või mõnes teemaantoloogias. Minuarust on see lugu seda märksa rohkem väärt, kui paljud Robert Reedi juba mitut kordustrükki näinud jutud. Ka tõlgetest on mulle teada vaid ülioperatiivne vene tõlge ajakirjas «Jesli».

Aga olgu, minu jaoks on oluline vaid see, mida arvan mina! Ja arvan ma sellest jutustusest hästi. Meeldisid tegelased, meeldisid vägagi elavaks kirjutatud tegevuspaigad ja elukad ning iseäranis meeldis moraaliga puänt.

Aga see, kuidas Dominic Harman kujutas doradot ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2001. aasta mainumbri kaanel... see polnud minu jaoks veenev... mul tekkis lugedes küll hoopis teistsugune nägemus...

Lingid:

28.1.09

William Sanders «Sitka»

William Sanders on ilmselt tuntuim indiaanlasest ulmekirjanik. Meeldiv on, et mees kirjutab enamjaolt üsna üldistel teemadel, aga samas on ta tekstides enam kui sageli ka teatav indiaanijõnks sees. Ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta aprilli ja mai ühisnumbris ilmunud «Sitka» on samuti sedasorti tekst.

Sisu:
Jutu tegevusaeg ja -koht on konkreetsed: 1898. aasta ja Alaska, täpsemalt Sitka saar. Maailm aga sedavõrd konkreetne pole. Alaska kuulub endiselt Venemaale ja Ameerika on konföderatsioon.

Põhiliselt koosneb jutt Lenini ja Jack Londoni vestlusest ühel pöördelisel õhtul. Lenin on saadetud Alaskale asumisele, kus ta kohtub rahatu ja kibestunud Jack Londoniga, kelle ta palkab õhkima sakslaste sõjalaevastiku uhkust Brandenburgi.

Lenini plaan on lihtne: passiivsest pedest Saksa keiser sellist häbi ei talu ning alustab oma mehelikkuse tõestuseks Venemaaga sõda. Kogu seda afääri rahastavad aga jaapanlased, kes loodavad Saksa-Vene sõja käigus Siberile n-ö käpa peale panna.

Lenini ja Jack Londoniga ühinevad ka kolm umbkeelset indiaanilitsi, kes tegelikult on aegruumirändurid tulevikust (ja ilmselt ka paralleelmaailmast).

Indiaanilibudeks maskeerunud vaatlejad joovad hoolega Lenini ostetud viina, salvestavad meeste vestlust ning kommenteerivad ka toimuvat.

Seosed:
Kui jätta kõrvale Lenin ja Jack London, siis muid seoseid pole ning tegu on täiesti omaette seisva tekstiga.

Hinnang:

Tegu on asjaliku alternatiivajaloolise jutuga, mille muudab nauditavaks pisut väärakas huumor. Ka tuleb kiita William Sandersi kodutööd – pean silmas Lenini r-i põristamist ja Jack Londoni rassismi ja muid sääraseid detaile.

Ütleks, et lugemisprotsessi käigus nautisin ma seda juttu ikka täiega, ajuti isegi unustasin, et teksti on kirjutanud Ameerika punanahk.

Aga miks siis neli? Vaat, lugemisjärgselt mõeldes leidsin, et kui jätta kõrvale lahe pajatus, jabur maailm ja julm puänt, et muud justkui polnudki, et kuidagi tühi on see jutt.

Seetõttu tekitab ka hämmingut jutu ilmumine antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-Second Annual Collection» (2005) ja valikantoloogias «Futures Past» (2006). Minuarust nii hea see jutt nüüd ka polnud. Samas oleks mul juba aeg lõpetada imestamine Gardner Dozois antoloogiate koostamispõhimõtete üle, sest on ilmselge, et arusaam heast ulmest on meil enamjaolt üsna erinev.

Lisaks valikantoloogiatele on jutt ilmunud ka William Sandersi autorikogudes «Is It Now Yet?» (2005) ja «East of the Sun and West of Fort Smith» (2008).

Lingid:

21.1.09

Larry Niven «Passing Perry Crater Base, The Unicorn»

Kuna Larry Niven on kirjutanud üsna mitu ulmekirjanduse absoluutsesse klassikasse kuuluvat teksti, siis ootasin ka ajakirja «Asimov's Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris ilmunud jutust «Passing Perry Crater Base, The Unicorn» ehk enamat. Kahjuks ei vaadanud ma lugema asudes teksti pikkust...

Sisu:

Antud jutt, õigemini laast, koosneb peaasjalikult dialoogist, mida peavad võõra tsivilisatsiooni esindajad Maa ja Kuu orbiidil.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ma saan väga hästi aru, et miks Larry Niven selle jutujubina kirjutas – mees valutab südant kosmoseuuringute ja -lendude soikujäämise pärast ning tahtis siis ilukirjanduslikus vormis taaskord neid olulisi asju propageerida. Edukas propganda peab aga olema lööv, köitev ja eelkõige mõjuv. Larry Niveni laast pole ei ühte, teist, ega ka kolmandat.

Oleks kohe jutukese pikkust vaadanud, ehk oleks ka pettumust vähem olnud, sest Larry Niven pole kirjutanud mitte ühtegi head laastu. Arvan ka, et mõne vähemnimeka autori puhul poleks sellise teksti avaldamine isegi kõne alla tulnud.

Lingid:

21.2.08

Kage Baker «Merry Christmas from Navarro Lodge, 1928»

Kui jutu pealkirjaks on «Merry Christmas from Navarro Lodge, 1928», siis peaks see suurepäraselt sobima ajakirja jõulu- või detsembrinumbrisse. Sobiski, sest esmakordselt ilmus jutt ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2000. aasta detsembrinumbris. Selles ajakirjas ma seda kunagi ammu ka kõigepealt lugesin.

Sisu:
Mees nimega Dolliver leiab end jõuluõhtul maanteel vantsimas... on külm... raha pole... tuju on räbal... ja tegelikult on elu üldse nässus. Dolliver mõtleb isegi enesetapule, aga et enesetapp jõuluõhtul nõmedana tundub, siis jääb maanteeservalt murdlainetesse hüppamine vaid plaaniks.

Lootuse kaotanuna märkab Dolliver pimeduses kõrvalteed, mis viib orgu ning orus paistavad majad ja ühe katusel on kiri Navarro Lodge. Tegu on miski kolkahotelliga, kuid enim hämmastab Dolliveri maja ees olev autopark... kõik on sõidukorras uunikumautod.

Eks lugeja paneb kiirelt asjad peas kokku, sest seob ju pealkirigi hotellinime 1928. aastaga. Ajanihke lugu!

Kummalisem on hoopis see, et hotelli personal ja külastajad Dolliveri ei näe... samas saab Dolliver süüa ja juua, sest tema jaoks on minevik (kui inimesed välja jätta) suisa käegakatsutav. Hotellis on ka teine eluheidik, kes pärit meie ajast ning neil tekib Dolliveriga plaan pisut mineviku arvel teenida...

Seosed:

Jutt on lahendatud tuntud telesarjade «The Outer Limits» ja «The Twilight Zone» laadis ning Kage Baker ei varjagi seda, sest mõlemad sarjad leiavad tekstiski äramärkimist.

Hinnang:
Jutus pole uudseid ideid, ega ka originaalseid probleemiasetusi. Tegu on lihtsalt mõnusa ajaviitega. Kuna mulle eelpoolmainitud telesarjad vägagi meeldivad ning kuna autor on oma ülesandega suurepäraselt toime tulnud, siis hindan ka juttu kõrgelt. Sedavõrd, et ei pidanud paljuks kulutada 99 senti ja see omale Fictionwise'st osta.

Lingid: