William Sanders on ilmselt tuntuim indiaanlasest ulmekirjanik. Meeldiv on, et mees kirjutab enamjaolt üsna üldistel teemadel, aga samas on ta tekstides enam kui sageli ka teatav indiaanijõnks sees. Ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta aprilli ja mai ühisnumbris ilmunud «Sitka» on samuti sedasorti tekst.Sisu:
Jutu tegevusaeg ja -koht on konkreetsed: 1898. aasta ja Alaska, täpsemalt Sitka saar. Maailm aga sedavõrd konkreetne pole. Alaska kuulub endiselt Venemaale ja Ameerika on konföderatsioon.
Põhiliselt koosneb jutt Lenini ja Jack Londoni vestlusest ühel pöördelisel õhtul. Lenin on saadetud Alaskale asumisele, kus ta kohtub rahatu ja kibestunud Jack Londoniga, kelle ta palkab õhkima sakslaste sõjalaevastiku uhkust Brandenburgi.Lenini plaan on lihtne: passiivsest pedest Saksa keiser sellist häbi ei talu ning alustab oma mehelikkuse tõestuseks Venemaaga sõda. Kogu seda afääri rahastavad aga jaapanlased, kes loodavad Saksa-Vene sõja käigus Siberile n-ö käpa peale panna.
Lenini ja Jack Londoniga ühinevad ka kolm umbkeelset indiaanilitsi, kes tegelikult on aegruumirändurid tulevikust (ja ilmselt ka paralleelmaailmast).Indiaanilibudeks maskeerunud vaatlejad joovad hoolega Lenini ostetud viina, salvestavad meeste vestlust ning kommenteerivad ka toimuvat.
Seosed:
Kui jätta kõrvale Lenin ja Jack London, siis muid seoseid pole ning tegu on täiesti omaette seisva tekstiga.
Hinnang:
Tegu on asjaliku alternatiivajaloolise jutuga, mille muudab nauditavaks pisut väärakas huumor. Ka tuleb kiita William Sandersi kodutööd – pean silmas Lenini r-i põristamist ja Jack Londoni rassismi ja muid sääraseid detaile.Ütleks, et lugemisprotsessi käigus nautisin ma seda juttu ikka täiega, ajuti isegi unustasin, et teksti on kirjutanud Ameerika punanahk.
Aga miks siis neli? Vaat, lugemisjärgselt mõeldes leidsin, et kui jätta kõrvale lahe pajatus, jabur maailm ja julm puänt, et muud justkui polnudki, et kuidagi tühi on see jutt.
Seetõttu tekitab ka hämmingut jutu ilmumine antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-Second Annual Collection» (2005) ja valikantoloogias «Futures Past» (2006). Minuarust nii hea see jutt nüüd ka polnud. Samas oleks mul juba aeg lõpetada imestamine Gardner Dozois antoloogiate koostamispõhimõtete üle, sest on ilmselge, et arusaam heast ulmest on meil enamjaolt üsna erinev.Lisaks valikantoloogiatele on jutt ilmunud ka William Sandersi autorikogudes «Is It Now Yet?» (2005) ja «East of the Sun and West of Fort Smith» (2008).
Lingid:
No comments:
Post a Comment