KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



28.2.09

2001: A Space Odyssey (Marvel Treasury Special)

Film «2001: A Space Odyssey» (1968) oli omal ajal ikka sedavõrd vinge tegija, et peaaegu kümme aastat pärast filmi esilinastust kõlbas asi veel ka koomiksiks vormida.

Jack Kirby tehtud koomiks ilmus 1976. aastal kui nn Marvel Treasury Special, mis tähendas eelkõige hästi suurt formaati. See formaadi teema on oluline, sest pärast nn treasure väljaannet ilmus samalt meeskonnalt ka kümme vihikut igakuist koomiksit.

Sisu:
Üldjoontes järgib see treasure väljaanne filmi süžeed.

Noh, et kõigepealt ürginimesed ja monoliit, siis Kuu ja monoliit, siis lend Jupiteri manu ja järjekordse monoliidi leidmine ning lõpuks siis aeg-ruumiline (hinge)rännak.

Seosed:
Koomiks põhineb samanimelisel filmil, mille Stanley Kubrick lavastas Arthur C. Clarke käsikirja põhjal. Samas on koomiksis kasutatud ka Arthur C. Clarke'i romaani «2001: A Space Odyssey» (1968) ning samuti on kasutatud filmi käsikirja varasemaid versioone. Et siis päris üks-ühele koomiks filmi ei järgi...

Hinnang:
Sedasorti koomiksit on väga raske adekvaatselt hinnata!

Hindamise muudab raskeks just tõsiasi, et antud koomiks ei ole iseseisev teos ja seda pole sellisena isegi plaanitud. Tegu on siiski filmi illustratiivse lisaga ning ilmselgelt oli peamiseks sihtgrupiks ikkagi filmi arvukas austajaskond.

Mõned pilditahvlid (nagu kõrvalgi näha) olid ju pigem kaadrid filmist, kui joonistused.

Ja olid sellisena minu jaoks ehk isegi huvitavamad, kui filmi visuaaliat ehk pisut püüdlikult kopeerivad joonistused.

Arvan, et tubli kolm oleks üsna aus hinne! Ei saa ju öelda, et Jack Kirby (ja teised) oleks kuidagi üle nurga lasknud, aga kui film nähtud (ja ka romaan loetud), siis on see koomiks ikka üsna ebavajalik üllitis. Ei lisanud see midagi olulist ja ei pakkunud mulle ka visuaalset elamust.

Kõikse huvitavam oli vast koomiksiga samade kaante vahel olev lisa – David Anthony Krafti kirjutis «2001: A Space Retrospective», kus ta lahkab filmi ja selle tagamaid. Asjalik kirjatükk, mis andis fenomenist kena ülevaate neile koomiksilugejatele, kes filmi polnud näinud... või kes polnud filmi geniaalsusest aru saanud...

Lingid:

«Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise

Siin Eestis viimasel ajal muud ei kuulegi, kui et majandussurutis ja et kuidas kõike koomale peab tõmbama. Ilmselt on samasugused võltsväärakad meeleolud ka teisel pool suurt ja soolast lompi, sest viimasel tuleb halbu uudiseid ka sealt.

Näiteks see, et ajakirja «Realms of Fantasy» selleaastane aprillinumber (kaanepilt kõrval) jääb viimaseks. Tegelikult poleks ilmselt ka aprillinumber ilmunud, aga kuna see juba trükikojas oli, siis tehti ikka ära.

Niipalju, kui ma takkajärgi aru saan, taheti ajakirja sulgemine kuidagi vaikselt ja pisut salaja ära teha, aga jaanuaris lekkis asi kuidagi wõrku ja suur kisa tõusis.

Kõikse jaburam, et toimetus sai kõigest sellest samuti wõrgus ilmuvatest blogipostitustest teada. Toimetus viibis nimelt õndsas teadmatuses ning peatoimetaja oli Euroopas puhkamas.

Loomulikult on mul kahju, et «Realms of Fantasy» ilmumise lõpetab, aga samas mind see ka ei üllata. Ajakirjal on minuarust kogu aeg olnud raskusi n-ö pildil püsimisega... noh, et tean, et selline ajakiri ilmub, aga samas unustan selle taas sujuvalt ära. Mitme teise ajakirjaga nõnda miskipärast pole.

Eks üsna sümptomaatiline ole ka ajakirja koduleht, mida enamus aega pole olemas olnudki ning mis ka nüüd on juba kiirelt suletud.

Igatahes on jabur, et hingusele läheb just fantasyajakiri... ja seda ajal, mil fantasy kui selline on kommertslikult edukaim, kui kunagi varem.

Eks wõrk ole nüüd lugejate hädaldamist täis ning Facebookis on ajakirja päästmiseks isegi oma grupp tehtud, aga arvan siiski, et rong on juba läinud. Ajakirja andis välja meediakontsern ja sellisel juhul on argumendiks ainult kasum.

Viited

27.2.09

The Lost World (1998)

Arthur Conan Doyle'i romaan «Kadunud maailm» (The Lost World, 1912) ei olnud just esimene nn kadunud maailma teemaline romaan, aga kuna tegu oli hea ja mõneti ka märgilise teosega, siis ongi hiljem hakatud sedasorti lugusid nimetama n-ö kadunud maailma lugudeks.

Kahjuks on romaani populaarsus just põhjuseks, miks iga aastakümme (tegelikult küll sagedamini) mõni filmimaailma tegelane arvab, et just tema peaks taaskord seda romaani ekraniseerima... 1998. aastal valminud «The Lost World» on aga ilmselt romaani kõige kehvem ekraniseering...

Sisu:
Film on segane isegi neile, kel romaan loetud, sest tegijad olid arvamusel, et mida rohkem sisu muuta, seda parem saab.

Seosed:
Film põhineb Arthur Conan Doyle'i romaanil, aga ainuke seos algteosega seisneb platoos, kus on säilinud dinosaurused ning romaanis ja filmis esineb samanimelisi tegelasi.

Hinnang:
Üldiselt mind ei häiri, kui filmiversioon lahkneb raamatust. Aruka inimesena saan ma aru, et raamat ja film on täiesti erinevad asjad. Samas, kui kohe filmi alguses selgub, et saladuslik platoo asub hoopis Mongoolias, siis tekib küll küsimus, et millest selline muutus?

Olgu, see platoo võib ju asuda kusiganes, aga kui ekraanile ilmub professor Challenger ning märatseva habemiku asemel on näha hoopis sileda lõuaga möku? Kui lord Roxtonist on tehtud banaalne lurjus? Kui professor Summerlee on kui idioot? Ja kui mängu on toodud blond naisteadlane ja erutav mongollannast teejuht, siis ei ole küsimus enam tegijate uudses nägemuses... siis on küsimus teose solkimises ning selline tegevus on üldiselt väärt ihunuhtlust.

Ma ei hakka rääkima sellest, et eriefektid on haledad ning igalt poolt on näha, et raha pole eriti olnud... aga raha puudumine ei tohiks ajusid olematuks teha!

On kõntsa, mida on võimalik mingis jaburas meeleolus nautida ja on kõnts, mida ei saa isegi naljaks pöörata, sest niivõrd abitu kõnts on. «The Lost World» (1998) on just selline abitu saast, millele isegi üks on palju antud.

Lingid:

26.2.09

Hargla sai Tuglase

Tänane «Meie Maa» kirjutab, et Jüri Tuulik ja Indrek Hargla saavad 2. märtsil Tuglase novellipreemia. Tuulik pole siinse blogi teema, aga Hargla küll.

Tundub, et Saaremaa ajaleht on saanud kätte väga värske info, sest selle loo on sealt oma sõnadega ümber jutustanud ka mitu Tallinna väljaannet.

Uudises pole küll kirjas, et mille eest Hargla saab, aga ega siin suurt midagi mõelda pole. Mehel ilmus eelmine aasta kaks novelli ning reaalne kandidaat on siiski ajakirja «Looming» augustinumbris ilmunud «Minu päevad Liinaga».


Viited

15.2.09

Robert Reed «Hero»

Robert Reed on selline autor, kel minu arvamuse kohaselt tulevad kõige paremini välja enam-vähem sirgjoonelised seikluslood... kui mees midagi tõsisemat kirjutama hakkab, siis läheb kohemaid parajaks punnitamiseks.

Sisu:
Jutustuse «Hero» tegevus toimub tulevikus ning minategelaseks on telelavastaja, kelle ampluaaks näikse olevat miskite heroiliste dokumentaalseikluste filmimine. On isegi juhtunud, et lavastaja on jäädvustanud kangelase surma.

Järjekordne kangelane, kes antud lavastaja kaudu teleekraanile pürib, on keegi Rodney. Tõsi, esialgu tüüp ei püri kuhugi, sest ta alles lapib oma eelmises seikluses viga saanud keha. Läbirääkimisi peab tema esindaja, kelleks on üks ülimalt dünaamiline blondiin.

Rodney tahab minna Saturni n-ö Lõunatsooni, kus elavad doradod. Doradod on mingid hiiglaslikud elukad, kel tiibade siruulatus kuhugi kilomeetri kanti ning kes põhiliselt toituvad miskitest energipilvedest.

Rodneyl on tahtmine seigelda, lavastajal on tahtmine teha üks võimas film ning blondiin viib mehed ja nende tahtmised kokku rahastajatega. Rahastajad leitakse ja minnaksegi Saturnile filmima, aga asjad pole päris nii nagu neid näidata tahetakse...

Seosed:
Tegu on täiesti iseseisva teosega.

Hinnang:
Tõttöelda hämmastab mind, et see jutustus polegi leidnud taastrükkimist mõnes aasta parimate tekstide kogus või mõnes teemaantoloogias. Minuarust on see lugu seda märksa rohkem väärt, kui paljud Robert Reedi juba mitut kordustrükki näinud jutud. Ka tõlgetest on mulle teada vaid ülioperatiivne vene tõlge ajakirjas «Jesli».

Aga olgu, minu jaoks on oluline vaid see, mida arvan mina! Ja arvan ma sellest jutustusest hästi. Meeldisid tegelased, meeldisid vägagi elavaks kirjutatud tegevuspaigad ja elukad ning iseäranis meeldis moraaliga puänt.

Aga see, kuidas Dominic Harman kujutas doradot ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2001. aasta mainumbri kaanel... see polnud minu jaoks veenev... mul tekkis lugedes küll hoopis teistsugune nägemus...

Lingid:

8.2.09

Sergei Lukjanenko Tallinnas

Tallinnas käis üks Venemaa kuulsamaid ja populaarsemaid ulmekirjanikke Sergei Lukjanenko. Selline kõva sündmus, et isegi mina sain ETV-s paar lauset öelda. Sai ka vaadatud kirjaniku esinemisi kohalikes telekanalites ning tekkis paar mõtet.

Peamine on see, et on kirjanik Sergei Lukjanenko... ja on üks räuskav tibla, kes samamoodi välja näeb.

Seda teadsin ma muidugi juba varem, aga nüüd teleintervjuudega sai selgeks, et tegu on sellise vaikse ja nohikliku tüübiga, kes tõeliselt nõmedaks muutub oma poolanonüümses blogis.

Noh, et isegi venekeelses telekanalis oli ta intervjuu enam kui tagasihoidlik. Ei, loomulikult ütles ta välja oma arvamuse pronkssõduri teemadel, aga see oli öeldud sedavõrd viisakalt, et see ei saanud ühtegi arukat inimest solvata. Ainus etteheide sellele venekeelsele intervjuule on vaid see, et küsija oli paras amatöör... et laskis kuulsal kirjanikul rahulikult heietada ja praktiliselt üldse ei kontrollinud olukorda.

Ja kui siis võrdluseks lugeda mehe blogist tema muljeid Eestis käigust – siis on täpselt see tunne, et tegu on hoopis teise inimesega.

Lingid:

7.2.09

Patricia A. McKillip «Oak Hill»

Tavaliselt ei alusta ma tutvust autoriga ühismaailma tekstist. Ei alustanud ka seekord, sest Patricia A. McKillip on minu jaoks teada-tuntud autor ning tegelikult pole isegi ühismaailm Borderland minu jaoks päris võõras.

Jutt «Oak Hill» ilmus esmakordselt antoloogias «The Essential Bordertown: A Traveller's Guide to the Edge of Faerie» (1998), mille koostasid Terri Windling ja Delia Sherman.

Sisu:
Maris on üsna tavaline hilisteismeline... ei, pigem ilmetu ja end alavääristav hilisteismeline. Kehva näonahka ja vistrikke varjab kaabulott ning olematut figuuri peidavad lohvakad riided. Marisel on suur-suur soov: õppida maagiat ja võlukunsti!

Maris lahkub kodust ning võtab ette retke, et leida mõni paik, kus inimeste ja haldjarahva maailm kokku puutuvad.

Hääletades jõuabki Maris ühte linna, mis peaks olema just selline piiripealne paik. Veoautojuht, kes ta linna tõi, ütles, et siin on lõpp, et edasi teed enam pole ning soovitas Marisel teatavatest linnaosadest eemale hoida.

Põikpäise teismelisena Maris just sellistesse linnaosadesse läheb ning ühe tsiklimeeste kõrtsi juures kohtab ta ka haldjarahvast. See kohtumine on aga hirmus ja vapustav. Jah, ilusad näod, hele nahk ja kõik muu ning lisaks veel ebamaine julmus...

Seosed:
Nagu juba alguses sai vihjatud, kuulub jutt Borderlandi nimelisse ühismaailma. Tegu siis selliste modernse linnafantaasiaga, kus näiteks haldjad kihutavad tsiklitega ringi. Kogu sellel ühismaailmal on ka tugev kontrakultuuri maik küljes.

Hinnang:
Lugesin juttu praktiliselt puhta lehena. Teisisõnu ei teadnud (loe: enam ei mäletanud) ma suurt midagi sellest ühismaailmast ning seega ei oska ma öelda, et kui hästi mahub jutt ühismaailma kaanonisse.

Aga see polegi vist oluline, sest tegu on antoloogia esimese jutuga ning ühismaailmne taust puudus ju ka antoloogia «The Year's Best Fantasy and Horror: Twelfth Annual Collection» (1999) ja ajakirja «Jesli» lugejatel.

Tegu on hea jutuga, mis saab nelja eelkõige seetõttu, et minu jaoks lõppes lugu seal, kus alles hakkas huvitavaks minema. Ei, lugeda oli mõnus ja huvitav oli ka, aga kole ruttu sai otsa!

Lingid:

6.2.09

Tremors 2: Aftershocks (1996)

Kulus peaegu kuus aastat selleks, et «Tremors» (1990) järje saaks!


Erinevalt esimesest filmist, järge kinos ei näidatud... film läks otse videolevisse. Antud tõsiasi näitab ära ka rahastajate usu filmi ja annab aimu minimalistlikest tootmiskuludest.


Sisu
Sedapuhku toimub tegevus hoopis Mehhikos, kus mingi naftakompanii perspektiivikatele aladele ilmuvad graboidid. Mehhiko kompanii (mida toetavad ka Mehhiko valitsus ja sõjavägi) püüavad üles leida Vali ja Earli.


Kuna Val eelmise filmi lõpus naise leidis, siis eelistab ta muidugi koju jääda... Earl aga peab kusagil kolkas jaanalinnufarmi ning ei taha asjast samuti midagi kuulda. Õnneks on naftakompanii esindajal kaasas Grady Hoover (Christopher Gartin), kes on Vali ja Earli ja hiidtõukude suurim fänn ning fännina oskab ta Earli ka veenda.


Mehhikos läheb kohe uljaks tapatööks, aga paari päeva pärast on Earlil ja Gradyl selge, et kahekesi nad hakkama ei saa. Earl leiab, et on aeg üritusse kaasata ka Burt Gummer, kes on ka kohe nõus, sest ta tunneb, et vajab mingit tõsist tegevust.


Burt asub samuti usinalt tapatöö kallale ning tundub, et graboidide ehk hiidtõukude päevad on (vähemasti) selles maanurgas küll loetud. Õnnetuseks on tõuke ikka kole palju ning nõnda jõuab pikapeale kätte elutsükli uus vaatus... graboidid «sünnitavad» kriiskurid...


Seosed
Sai juba mainitud, et tegu on värinate-sarja teise filmiga.


Hinnang
Filmis päästab palju Kate Reilly (Helen Shaver) ja Earli tunnete keemia ning kõik, mis sellega seotud.


Loomulikult on filmis ka palju lurtsuvaid sisikondi, leidlikku tapatööd, häid ütlemisi jne.


Eraldi punkti saavad aga kriiskurid, mis on jaburad ja kergesti tapetavad... kuid samas kiirelt paljunevad. Noh, et näiliselt miskid ohutud kanad, aga tegelikult vägagi tapvad elajad.


Viited

3.2.09

Carlton Mellick III «Porno in August»

Kui jutu nimi on «Porno in August», siis hakkab see kogumiku sisukorras hästi silma ja otse loomulikult kutsub lugema.

Sisu:
Kümmekond pornonäitlejat on kopterilt ookeani visatud ning ootavad paati lavastaja, operaatori ja valgustajaga. Võttepaik on ehk pisut kummaline, aga muidu on kõik justkui korras. Kuid paat viibib ning selgub, et mitte keegi ei mäleta õieti käsikirja...

Siis saabub öö ja kui minategelane hommiku hakul ärkab (või teadvusele tuleb), siis avastab ta end ühe kollegi pealt. Kolleeg on justkui uppunud, aga samas on see naine vaid tühi vett-täis kest. Meesterahvast minategelane ei mäleta ööst kuigi palju.

Mingil hetkel leiab ta ülejäänud ellujäänud näitlejad üles ning siis selgub, et nad on ookeanis juba üle kümne päeva...

Seosed:
Kuigi see on minu esmatutvus kirjanikuga, kes nimetab end Carlton Mellick III, väidan ma, et tegu on eraldiseisva tekstiga.

Hinnang:
Jutt algab uljalt peale, et lahe situatsioon ja tabavalt küünilised kirjeldused. Autoril jagaub ka fantaasiat ning ka mõnusat õõva oskab ta naha vahele ajada.

Probleem on selles, et Carlton Mellick III pani püsti lahedad dekoratsioonid ja laskis tegelased sinna vahele uitama ning siis otsekui kaotas asja vastu huvi. Kasutades jutule sobivat sõnavara: nühkis mis ta nühkis, aga lõpuni ei jõudnud!

Tegelikult pole selline coitus interruptus isegi kolme väärt, aga olgu, sest pealehakkamine oli vägev ning minul tekkis huvi autori loomingu vastu.

«Porno in August» ilmus esmatrükis Brian Knighti koostatud kogus «Random Acts of Weirdness: An Anthology of Strange Behaviors» (2002). Aasta hiljem taastrükkis selle Ellen Datlow ja Terri Windlingi koostatud esinduslik «Year's Best Fantasy and Horror: Sixteenth Annual Collection». Kordustrüki mõttekus on vaieldav, aga just tänu kordustrükile ma juttu lugeda sain.

Lingid:

2.2.09

Volodimir Zajets «Матоди і старий космогатор»

Ukraina ulmes (ja kirjanduses üldisemalt) on enam kui sadakond aastat olnud üsna skisoidne olukord. Vene ja ukraina keele sarnasus on tekitanud olukorra, kus paljud ukraina kirjanikud kirjutavad vene keeles või siis vene ja ukraina keeles.

Volodimir Zajets ja tema looming illustreeris ka kenasti sedasama olukorda. Mees kirjutas kahes keeles ning vene keeles oli tema nimi Vladimir Zajats.

Tüüpiline on ka siinarvustatava jutu ilmumislugu. Esmatrükis ilmus see vene keeles almanahhis «Фантастика-78», mille koostasid Dmitri Šašurin ja Aleksandr Ossipov ja ilmus pealkirjaga «Были старого космогатора». Antud publikatsioon oli ühtlasi ka Volodimir Zajetsi esimeseks ulmetekstiks, varem oli ta avaldanud vaid satiirilisi (ja mitteulmelisi) lühipalu.

Järgmine avaldamiskord oli juba ukraina keeles ja mehe esimeses ulmekogus «Машина забуття» (1982). Nüüd oli jutu pealkiri «Матоди і старий космогатор». Üllatuslikult on tekst ilmunud ka tšehhi keeles ning kuna tõlke pealkirjaks on «Příběhy starého kosmogátora», siis on ilmselge, et tõlge tehti vene keelest. Ilmus see tõlge aga Nõukogude ulme antoloogias «Dražba na planetě Gij» (1983), mille koostas ja tõlkis Josef Týč.

Sisu:
Jutt on esitatud vana kosmogaatori pajatusena.

Taadile tuleb külla ta lapselaps koos oma sõbraga. Toimub vestlus, mille käigus taat kirjeldab oma seiklust, mis on seotud ühe matoodiga. Matoodid on miski agressiivse võõrrassi esindajad ning neid muudab eriti ohtlikuks kujumuutmisvõime. Matoodid võivad võtta iga elusolendi kuju, ainult omi küüniseid ei suuda nad peita...

Jutu käigus selgub, et ega vana kosmogaator polegi veel nii vana, et taat nägi kohe olukorra läbi ning jutustas ja tegutses vastavalt kriitilisele olukorrale.

Seosed:
Tekst kuulub sarja «Оповідки старого космогатора». Sarja kuulub 14 juttu, millest 13 ilmus Volodimir Zajetsi esikkogus «Машина забуття» (1982). Sealjuures olid neist kaksteist esmatrükid, vaid siinarvustatav jutt, mis kogumiku kronoloogias eelviimane, oli varem ilmunud.

Hinnang:
Antud jutt on kirja pandud kui puändikas põnevuslugu ning see on ka jutu peamine puudus. Puudus pole valitud vorm, vaid hoopis see, et autor ei suutnud mängida iseenda poolt seatud reeglite järgi.

Kui autor kirjeldab kohe alguses, et lapselapsel ja selle sõbral on kindad käes ning lehekülg hiljem seletab juba matoodide küünistest, siis on selge, et külalised pole need, kellena nad end esitavad. Ja kui puänt juba jutu keskel kätte paistab...

Võiks ju isegi kolme panna, sest tegu ju siiski debüüdiga, aga ega jutt erilise sõnailu ja leidlikkusega ka hiilanud. Volodimir Zajets oli ju oma esimese ulmejutu ilmumishetkeks juba viis aastat humoreske avaldanud ning sellise tõsiasja valguses tekstile küll rahuldavat hinnet panna ei saa.

Lingid: