Ukraina ulmes (ja kirjanduses üldisemalt) on enam kui sadakond aastat olnud üsna skisoidne olukord. Vene ja ukraina keele sarnasus on tekitanud olukorra, kus paljud ukraina kirjanikud kirjutavad vene keeles või siis vene ja ukraina keeles.
Volodimir Zajets ja tema looming illustreeris ka kenasti sedasama olukorda. Mees kirjutas kahes keeles ning vene keeles oli tema nimi Vladimir Zajats.
Tüüpiline on ka siinarvustatava jutu ilmumislugu. Esmatrükis ilmus see vene keeles almanahhis «Фантастика-78», mille koostasid Dmitri Šašurin ja Aleksandr Ossipov ja ilmus pealkirjaga «Были старого космогатора». Antud publikatsioon oli ühtlasi ka Volodimir Zajetsi esimeseks ulmetekstiks, varem oli ta avaldanud vaid satiirilisi (ja mitteulmelisi) lühipalu.
Järgmine avaldamiskord oli juba ukraina keeles ja mehe esimeses ulmekogus «Машина забуття» (1982). Nüüd oli jutu pealkiri «Матоди і старий космогатор». Üllatuslikult on tekst ilmunud ka tšehhi keeles ning kuna tõlke pealkirjaks on «Příběhy starého kosmogátora», siis on ilmselge, et tõlge tehti vene keelest. Ilmus see tõlge aga Nõukogude ulme antoloogias «Dražba na planetě Gij» (1983), mille koostas ja tõlkis Josef Týč.
Sisu:
Jutt on esitatud vana kosmogaatori pajatusena.
Taadile tuleb külla ta lapselaps koos oma sõbraga. Toimub vestlus, mille käigus taat kirjeldab oma seiklust, mis on seotud ühe matoodiga. Matoodid on miski agressiivse võõrrassi esindajad ning neid muudab eriti ohtlikuks kujumuutmisvõime. Matoodid võivad võtta iga elusolendi kuju, ainult omi küüniseid ei suuda nad peita...
Jutu käigus selgub, et ega vana kosmogaator polegi veel nii vana, et taat nägi kohe olukorra läbi ning jutustas ja tegutses vastavalt kriitilisele olukorrale.
Seosed:
Tekst kuulub sarja «Оповідки старого космогатора». Sarja kuulub 14 juttu, millest 13 ilmus Volodimir Zajetsi esikkogus «Машина забуття» (1982). Sealjuures olid neist kaksteist esmatrükid, vaid siinarvustatav jutt, mis kogumiku kronoloogias eelviimane, oli varem ilmunud.
Hinnang:
Antud jutt on kirja pandud kui puändikas põnevuslugu ning see on ka jutu peamine puudus. Puudus pole valitud vorm, vaid hoopis see, et autor ei suutnud mängida iseenda poolt seatud reeglite järgi.
Kui autor kirjeldab kohe alguses, et lapselapsel ja selle sõbral on kindad käes ning lehekülg hiljem seletab juba matoodide küünistest, siis on selge, et külalised pole need, kellena nad end esitavad. Ja kui puänt juba jutu keskel kätte paistab...
Võiks ju isegi kolme panna, sest tegu ju siiski debüüdiga, aga ega jutt erilise sõnailu ja leidlikkusega ka hiilanud. Volodimir Zajets oli ju oma esimese ulmejutu ilmumishetkeks juba viis aastat humoreske avaldanud ning sellise tõsiasja valguses tekstile küll rahuldavat hinnet panna ei saa.
Lingid:
No comments:
Post a Comment