

Tüüpiline on ka siinarvustatava jutu ilmumislugu. Esmatrükis ilmus see vene keeles almanahhis «Фантастика-78», mille koostasid Dmitri Šašurin ja Aleksandr Ossipov ja ilmus pealkirjaga «Были старого космогатора». Antud publikatsioon oli ühtlasi ka Volodimir Zajetsi esimeseks ulmetekstiks, varem oli ta avaldanud vaid satiirilisi (ja mitteulmelisi) lühipalu.

Sisu:
Jutt on esitatud vana kosmogaatori pajatusena.
Taadile tuleb külla ta lapselaps koos oma sõbraga. Toimub vestlus, mille käigus taat kirjeldab oma seiklust, mis on seotud ühe matoodiga. Matoodid on miski agressiivse võõrrassi esindajad ning neid muudab eriti ohtlikuks kujumuutmisvõime. Matoodid võivad võtta iga elusolendi kuju, ainult omi küüniseid ei suuda nad peita...

Seosed:
Tekst kuulub sarja «Оповідки старого космогатора». Sarja kuulub 14 juttu, millest 13 ilmus Volodimir Zajetsi esikkogus «Машина забуття» (1982). Sealjuures olid neist kaksteist esmatrükid, vaid siinarvustatav jutt, mis kogumiku kronoloogias eelviimane, oli varem ilmunud.
Hinnang:

Kui autor kirjeldab kohe alguses, et lapselapsel ja selle sõbral on kindad käes ning lehekülg hiljem seletab juba matoodide küünistest, siis on selge, et külalised pole need, kellena nad end esitavad. Ja kui puänt juba jutu keskel kätte paistab...
Võiks ju isegi kolme panna, sest tegu ju siiski debüüdiga, aga ega jutt erilise sõnailu ja leidlikkusega ka hiilanud. Volodimir Zajets oli ju oma esimese ulmejutu ilmumishetkeks juba viis aastat humoreske avaldanud ning sellise tõsiasja valguses tekstile küll rahuldavat hinnet panna ei saa.
Lingid:
No comments:
Post a Comment