KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.4.08

Jeffrey Ford «Spicy Detective #3»

Laast «Spicy Detective #3» ilmus esmakordselt 2002. aasta suvel ajakirja «Journal of Pulse-Pounding Narratives» esimeses numbris. Kordustrükina avaldas selle aasta hiljem antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude», mille koostasid Claude Lalumière ja Marty Halpern.

Sisu:
Laast kirjeldab seda, kuidas üks n-ö karm tegelane likvideeris ühe eriti ilge kurikaela.

Seosed:
Jeffrey Ford püüab sedakorda välja naerda nn karmi koolkonna krimkade stampe.

Hinnang:
Laast «Spicy Detective #3» koosneb vaid ühest pikast lausest ning suuresti sellega ka teksti väärtused piirduvad.

Midagi ju oli ja korra tundus isegi justkui naljakas ja pisut oli ka vist ulmet. Samas on see tekst ikka niisama mõttetu jubin nagu ka sama autori samas vaimus tehtud «Deep Space Adventure #32».

Lingid:

29.4.08

Zombie Honeymoon (2004)

Olin hiljuti üsna mitu päeva perekondlikes asjus sünnilinnas Pärnus.

Otse loomulikult sai muu rahmeldamise vahel üks päev vabaks võetud ja kokku saadud ka kamraad (:)kivisildnikuga.

Hängisime linna peal, libistasime mõne joogi ja lobisesime kirjandusest, elust ja ikka kirjandusest. Lõpuks läksime (:)kivisildniku koju. Jõime head teed ning (:)kivisildnik pani lahedale lobale taustaks mängima filmi «Zombie Honeymoon» (2004) DVD.

Sisu:
Noored abielluvad, peavad siis mesinädalaid ja rannapiknikul püüab noormeest pureda üks veest tulnud tegelane. Kuna puremine ei õnnestu, siis viimases hädas oksendab tüüp noormehele miskit muda näkku.

Noormees viiakse kiiresti haiglasse, kuid ta sureb siiski. Kümme minutit pärast surma ärkab ta uuesti ellu.

Eks vilunud vaataja teeb filmi pealkirjale toetuvalt järelduse, et värskeltabiellunud noormees on nüüd zombi.

Noormehes, kes varem oli taimetoitlane, tärkab otse loomulikult lihaimu ning nii ta asubki korralikke kaaskodanikke järama...

Ega verivärske zombi eriti ohvreid ei vali ning oma veretöö jälgi ta ka eriti peitma ei vaevu. Vähe sellest – tüüp ei vaevu enamjaolt isegi söögi järel suud pühkima.

Selle tulemusena tekib õige pea kohalikul politseil kahtlusi ning üks eriti hea vaistuga mundrimees käib üsna mitu korda külastamas mesinädalaid pidavat noorpaari.


Seosed:
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang:
Tegu on küllaltki tüütu filmiga. Spetsiaalselt vaadata poleks viitsinud, aga muu möla taustaks kõlbas küll. Pealegi oli ju üsna mõnus aeg-ajalt nentida, et parem ikka kui mõni Eesti film!

Jah, ma annan aru, et seda filmi päris tõsiselt ei tehtud. Kuid isegi morbiidse komöödiana ei vedanud see end kuidagi välja. Film venis nagu ühe ühe teatva kõrbelooma sülg ning ajuti oli ikka suisa igav.

Hinne kaks tuleb vaid selle eest, et filmis esines siiski ka mõni leidlik hetk ning nii halb ei olnud, et oleks pidanud plaadi mängijast välja võtma.

Lingid:

23.4.08

Kir Bulõtšov «Перевал»

Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал) on paljude arvates autori parim tekst. Kas just parim, aga ka minu meelest on tegu autori esiviisikusse kuuluva teosega. Lühiromaan ilmus esmakordselt 1980. aasta juulist novembrini aimeajakirjas «Znanije – sila».

1983. aastal ilmus lühiromaan «Перевал» ka Kir Bulõtšovi samanimelises kogus ning selle Kiira Sošinskaja poolt illustreeritud köitega antud teksti avaldamislugu vene keeles ka piirdub.


Sisu
Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise.

Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...

Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat pärast ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, ehk siis need lapsed, kes laevahuku ajal olid 5–6-aastased.


Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi. Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat, sest Oleg on samasugune kui nad ise.
Dick on tõeline kütt – koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, mida ta austab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema, samas ei pelga ta võõra planeedi loodust ja püüab sealt leida seda, mis inimestele kasuks võiks tulla.


Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub tähelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtšov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.


Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.


Seosed
1988. aastal avaldas Kir Bulõtšov romaani «Поселок» ning lühiromaanist «Перевал» sai selle raamatu esimene osa. Romaani kuulub nn dr Pavlõši sarja ning koos romaaniga kuulub ka siis «Перевал», kuigi lühiromaanis mingeid viiteid sarjale polnud.

Pärast seda, kui lühiromaanist sai romaani esimene osa... pärast seda lühiromaani vene keeles enam eraldi ei avaldatud...

Lühiromaanist «Перевал» on tehtud vähemasti üks koomiks (aga ilmselt siiski pigem kaks) ning 1988. aastal valmis ülimalt võrratu pooletunnine animafilm.


Hinnang
Lühiromaanis puudub muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtšovi puhul häirib. Teksti võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud. Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu), kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse.


«Mäekuru» sai kiirelt populaarseks tekstiks nii vene keeles, kui ka paljudes sotsialistliku sõprusühenduse riikides. Põhjuseks vast eriline kargus ja realism, mida sotsialistlikus ulmes just sageli ei esinenud.


Üleval siis Poola ajakirja «Fantastyka» 1983. aasta aprillinumbri tagakaas ja kolm kaanepilti, ehk siis tšehhi-, poola- ja saksakeelne raamat, kus samuti see lühiromaan ilmus. Tšehhi- ja saksakeelne sisaldavadki vaid «Mäekuru», poolakeelses on veel üks lühiromaan lisaks.


Viited

22.4.08

Ainus eestikeelne ulmeblogi maailmas

ajaveeb 2008Vaatan, et blogikonkurss on pannud paljud blogijad ebaeestlaslikult ja ebatagasihoidlikult omi blogisid kiitma. Mina ei ole tagasihoidlik, sest pole põhjust: Ulmeseosed on esimene ja seni ka ainus eestikeelne blogi, mis kirjutab ainult ulmest. Kirjutab hästi ja rohke illustreeriva matejali ja asjalike linkidega. Kui lugeja eriti ulmet ei jaga, siis saab ta siit blogist lugeda asjadest, millest ta muidu poleks kunagi midagi lugenud... kui lugeja on ulmefänn, siis isegi sel juhul leiab ta siit blogist asju, mida ta ei tea. Väärt kraam väärika isiku esituses! Hääleta!!!

19.4.08

Allen Steele «The Teb Hunter»

Allen Steele'i «The Teb Hunter» on suhteliselt lühike jutt... õigem oleks seda siiski nimetada olupildiks. Teksti esmailmumiskohaks oli antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude» (2003), mille koostasid Claude Lalumière ja Marty Halpern.

Sisu:
Olupilt siis sellest kuidas kaks tegelast jahile sõidavad: ühe tüübi läbi antakse meile siis teise monoloog. See monoloogi pidav tegelane on ikka ehe maakas ja jõmm, ehk siis tõeline redneck. Kuulad tüübi arutluskäike ning tunned, et tuleks kaigas võtta ja lüüa nii, et need vähesed ajud lendaksid...

Jutu ulmeline osa seisneb selles, et keda tegelased jahtima lähevad. Kuna jutu mõte ja puänt seisneb muus, siis ütlen ära, et minnakse jahtima miskeid geneetika abil loodud mängumõmmikuid. Pealkirjas olev sõna «teb» just neid tähistabki.

Põhiliselt toimub nende mõmmikutega sama, mis tänapäeval kasside ja koertega... et kui laps tüdineb, või vanematel küllalt saab, või laps suureks kasvab... et siis viiakse kuhugi metsa ja jäetakse sinna.

Vaat jutu peategelane neid mõmmikuid siis jahtima lähebki. Tegu on kogenud kütiga, kes kokkuhoiu mõttes on peibutava mee asendanud õllega... sest endalgi hea rüübata ja odavam ning mis peamine, saakloomad on ka pisukese vine all.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Jutt on väga hästi kirjutatud: üheltpoolt siis selle rednecki heietused, mis omas juhmuses on ajuti isegi naljakad... teisalt jällegi jahi kirjeldus, mis on kõike muud kui naljakas.

Lingid:

8.4.08

Ae (2008)

Eneselegi ootamatult sattusin eelmine nädal kinno... see oli minu esimene kinoskäik Saaremaal! Ja tegelikult see polnudki kinoskäik, sest filmi näidati hoopis Kuressaare Linnateatris.

Toimus saaremaise õudusdraama «Ae» (2008) esilinastus.

Sisu:
Kaks tüdrukut ja kaks poissi sõidavad kaugele surnuaiale ühe tüdruku vanaema hauda korrastama. Muretu ja joogine lõbusõit muutub parajaks painajaks, kui noored avastavad, et auto on kalmistuvärava tagant kadunud. Mõningase ekslemise järel jõutakse pimeduses ühte talumajja, kus palutakse öömaja...

Seosed:
Film on tehtud originaalkäsikirja põhjal ning on ehedam, kui treilerid lubavad... treilerid tekitavad pigem ootuse, et taas üks järjekordne Blairi nõiakäkk.

Hinnang:
Loomulikult saab sedavõrd väheste vahendite ja peamiselt tegijate entusiasmiga tehtud filmi hinnata vaid amatöörfilmide skaalal ning sellisena on film vägagi hea.

Filmi miinusteks on liigselt veniv esimene pool: seda kalmistusõitu oleks pidanud kindlasti lühemalt näitama. Ka häiris ajuti pildikeele liigne kunstitaotluslikkus... teisisõnu, «mängiti» pildiga liialt palju. Amatöörfilmile omaselt oli ka näitlejatöö enamjaolt üsna kesine.

Plussidena tooksin eelkõige välja loo läbimõelduse astme... isegi paljud kommertsfilmid ei lähe selles küsimuses sageli lõpuni. Tunnustan ka tegijate tahtmist ja julgust võtta ette selline mitmeplaaniline lugu ja vormistada see täispikaks filmiks. Amatöörfilmid on ju enamjaolt siiski üsna sirgjoonelised lühifilmid.

Kokkuvõtvalt ütleks, et hindamisel võtsin ma arvesse filmi amatöörliigat, kuid ei teinud allahindlust lokaalsetel või mistahes muudel põhjustel. Istusin saalis, vaatasin eriliste pingutusteta lõpuni ning sain ka elamuse.

Lingid:

6.4.08

Gérard Klein «Civilisation 2190»

Gérard Klein on kaasaegse prantsuse ulme autoritest ilmselt tuntuim väljaspool prantsuse keeleruumi. Kaasaegse ulme all pean silmas autoreid, kes hakkasid avaldama pärast teist ilmasõda... st. välistan klassikud Jules Verne'i ja J.-H. Rosny aîné. Tuntuse aluseks võtan autori teoste tõlgitavuse. Üks romaan või jutt on Gérard Kleinilt ilmunud pea igas kultuurkeeles, aga suurematesse keeltesse on sageli tõlgitud 3–5 romaani ja/või kümmekond juttu. Eesti keel pole loomulikult suur keel ning ulmetõlkeid aluseks võttes pole eesti keel isegi kultuurkeel.

Jutt «Civilisation 2190» pärineb Gérard Kleini loometee algusest ning ilmus esmakordselt 1956. aasta jaanuaris ajakirja «Fiction» 26. numbris. Autor oli siis vaid 18-aastane.

Paar aastat hiljem taasavaldas Gérard Klein selle oma esikkogus «Les perles du temps» (1958). Autori kaasmaalased näikse seda juttu kõrgelt hindavat, sest teksti on taasavaldatud nii mitmeski prantsusekeelses ulmeantoloogias.

Minule teadaolevail andmeil on seda juttu tõlgitud vaid vene keelde, kus see ilmus 1993. aastal ajakirja «Tehnika – molodjoži» novembrinumbris. Vene keeles on jutu pealkirjaks «Цивилизация в 2190 году». Sealtsamast pärineb ka see sinkjas Robert Avotini illustratsioon.

Gérard Klein paistab ise ka seda teksti hindavat, sest taasavaldas selle oma värskeimas jutukogus «Mémoire vive, mémoire morte» (2007), mis on tegelikult valik autori omaaegsest esikkogust, mida raamivad siis autori kõige värskemad lühijutud.

Sisu:
Jutt on lihtne: on miski maja ning on miski üksus, kes sinna majja sisse murrab ja sealt tohutu raamatukogu leiab. Tegevus toimub aastal 2190 ja Maast on (ilmselt) üle käinud tuumasõda. Kirjandus ja suured kirjanikud on ellujäänud inimestel teada vaid väheste katkete ja kuulujuttude tasemel. Nüüd siis leiti terve raamatukogu, aga nende kuulsate kirjanike teoseid seal pole. On hoopis arutul hulgal pulpi...

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
1956. aastal oli selline idee piisavalt värske ning 18-aastane autor pole ka erilisse targutamisse laskunud, vaid on sisu pigem vihjetena edasi andnud. Teksti võikski iseloomustada kui Ray Bradbury ja varase Philip K. Dicki ristandit.

Ajaloolist perspektiivi arvesse võttes võib jutule lõdva randmega nelja panna. Tänase päeva seisukohalt omab tekst tähendust vaid neile, kes tahavad teada, kuidas hilisem tippkirjanik alustas.

Lingid:

4.4.08

Varastatud kaanepilt ja -kujundus

Sattusin wõrgus kogemata William C. Dietzi romaani «For Those Who Fell» (2004) kaanepildile. Ilmselt ei tea kaanepildi autor Bruce Jensen ja kaanekujunduse autor Rita Frangie tänaseni, et Venemaal on selle pildi ja kujunduse baasil terve raamatusari kujundatud..?

Jutt siis Sankt Peterburgi kirjastuse «Domino» ja Moskva kirjastuse «Eksmo» ühissarjast «Фантастический бестселлер», kus aastail 2005–2007 ilmus ligi veerandsada raamatut. Loomulikult võivad kirjastused väita, et nad on heausksed ostjad ja et süüdi on hoopis sarja kujundaja, kes pani kontseptsiooni Bruce Jensenilt ja Rita Frangie'lt tuimalt pihta. Väita võib igasugu asju, aga mina mõistatan pigem, et millise näoga nad saadavad oma sarja autorieksemplare raamatute autoritele. Tegu ju tõlkeulme sarjaga.



Et jutt poleks üldsõnaline, siis sai lisatud ka mõned vene sarja raamatute kaanepildid. Sari on nüüdseks ilmumise lõpetanud, aga lõpu põhjuseks polnud kindlasti kujunduslik vargus. Pigem taas kehv ja läbimõtlemata müügitöö. Autorid ja romaanid olid ju head. Oli ju sari Neal Asheri, James Alan Gardneri ja John C. Wrighti ja nii mõnegi teise uuema ja huvitavama autori romaanide esmaavaldamise kohaks Venemaal.

2.4.08

Jeffrey Ford «Deep Space Adventure #32»

Laast «Deep Space Adventure #32» ilmus esmakordselt 2002. aasta suvel ajakirja «Journal of Pulse-Pounding Narratives» esimeses numbris. Kordustrükina avaldas selle aasta hiljem antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude», mille koostasid Claude Lalumière ja Marty Halpern.

Sisu:
Jutukese sisuks on seiklused kaugkosmoses.

Seosed:
Jutuke peaks teoreetiliselt välja naerma kosmoseulme stampe. Konkreetset pilaobjekti tuvastada ei õnnestunud.

Hinnang:
Lugeda oli tüütu ning ilmselt sai autor kirjutades suurema rahulduse, kui mina lugedes. Teksti ainsaks väärtuseks on vorm, sest selle laastu moodustab vaid üksainus pikk lause.

Lingid:

1.4.08

Saturn 3 (1980)

Mõnikord satub ette teos, mille puhul on suhteliselt raske seisukohta võtta. Film «Saturn 3» on just selline. Lihtne oleks muidugi öelda, et saast ning sellega ka piirduda. Aga reaalne maailm pole kahjuks/õnneks sedavõrd lihtne.

Sisu:
Filmi sisu on lihtsamast lihtsam: Saturni kolmandal kuul on uurimisjaam, kus elavad ja töötavad kaks teadlast... ühtlasi on neil ka suhe.

Asjad hakkavad viltu minema hetkest, mil uurimisjaama saabub segasevõitu kolmas osaline, kes lisaks muule on ka tehnokraat. Need jaamas olevad uurijad tunduvad rohkem sellised pastoraalsemad tüübid olevat.

Kaks meest ja naine. Lisaks veel ka robot, kes osutub samuti üsna mõrtsukalikuks tüübiks.

Seosed:
Film põhineb ideeräbalal, millest Martin Amis on püüdnud stsenaariumi teha. Mul puuduvad andmed, et kas asjast on hiljem mingit koomiksit ka tehtud, aga järgesid pole see film kindlasti saanud.

Küll on filmist tehtud aga romaniseering. Romaani autoriks on Stephen Gallagher, kes kaanel esineb miskiparast küll Steve Gallagherina. Allpool olev link viib kirjaniku romaniseeringute lehele, kus näeb ka raamatu kaanepilti ning leiab ka lingi intervjuule, kus mees valgustab pisut antud töö tagamaid.

Hinnang:
Üldiselt on see film saast, aga...

... filmis on vaeva nähtud dekoratsioonidega, on vaeva nähtud kõikvõimaliku kosmilise kolaga. Koos rohke amelemise ja palja pinna välgutamisega moodustab see üsna jabura rosolje. Kui lisada veel ka tapatöö ja mõrtsukrobotiga kassi-hiire mängimine, siis saabki sellise nõrka kolme vääriva teose.

Kokkuvõtteks ütleks, et esineb uljaid hetki, mis samas ei loo mingisugust tervikut. Tundub, et oli plaanis teha tuntud näitlejatega ulmefilm täiskasvanutele... kahjuks jäidki plaanid vaid plaanideks.

Nüüd, mil film nähtud, ma seda koju ei ostaks. Oleks omal ajal selle hinnaga saanud, millega sai härrasmees, kelle juures Ungaris vaatsin... poleks raha mahavisatuks pidanud. Kolmekümne krooni eest filmi ikka oli!

Lingid: