Ulmeseosed: kujundus

Showing posts with label kujundus. Show all posts

21.1.13

Kolm kolmeköitelist Kingi

Ilmselt on paljud kirunud seda Eesti kirjastuste kommet, mis lubab romaane kaheks-kolmeks jagada ja siis neid eraldi ühikutena müüa.

Eks mujalgi maailmas juhtub seda, et romaanid ilmuvad mitmes köites, kuid kultuursetes riikides ei tehta sealjuures nägu, et otsekui oleks tegu erinevate raamatutega... ei, need köited ilmuvad üheaegselt ja neid müüakse ka koos.

Käesolevas postituses siis pildiliste näidetena kolme Stephen Kingi mahuka romaani prantsuse tõlked pehmekaaneliste raamatutena kolmes köites. Romaanid on «It» (1986), «The Stand» (1978/1990) ja «The Tommyknockers» (1987). Kuigi ühtegi neist romaanidest pole eesti keelde tõlgitud, peaksid kaks esimesena mainitut olema tuttavad korralike minisarjade kaudu.

Kõik kolm romaani andis välja kirjastus J'ai Lu. Kui romaani «It» köited ilmusid aprillis, oktoobris ja novembris 1992, siis romaani «The Stand» köited ilmusid 1992. aasta septembris ja romaani «The Tommyknockers» omad 1993. aasta jaanuaris. Kõigi kolme kaanepildid tegi Matthieu Blanchin ning nii nagu romaanid lõigati kolmeks, nii on ka kaanepildid ühe suure pildi kolm osa.

Viited

14.1.13

Mina, Surmailm ja Ian Miller

Kunagi ammu, kui juba oli Eesti Vabariik, tellisin ma esmakordselt välismaalt raamatuid.

Valisin igasugu kraami välja, aga lõpuks jäid valikusse alles neli köidet uuemat ja vanemat õudust ning kaks Harry Harrisoni jutukogu ja sama mehe romaanide triloogia «Surmailm» (Deathworld). Mul olid selle triloogia romaanid küll vene keeles loetud ning ka mitmes erinevas väljaandes koduses raamaturiiulis olemas, aga tundus, et sedavõrd head ja olulised teosed peaks mu koduses kogus ka originaalidena olema.

Ei saa väita, et ma oleks pidanud seda mõtet hiljem kordagi kahetsema ning võtan neid köiteid tänaseni heldimusega kätte ja loen...

Tellisin raamatud pimesi... ehk siis tellimiskataloogis kaanepilte polnud ning ma polnud isegi päris kindel, et kas ma saan kogu triloogia ühtses kujunduses. Kuid läks õnneks ning sain kõik kolm köidet Ian Milleri okkaliste kaanepiltidega.

Kummaline oli hoopis see, et kui esimese ja kolmanda romaani kaanepilt sai tiitellehel mustvalge korduse, siis teisel romaanil oli tiitellehel pildi asemel hoopis romaani moto. Odavad suuretiraažilised pehmekaanelised ja nende kujunduslikud iseärasused. Just seepärast on siinses postituses kolm värvilist kaanepilti ja kõigest kaks mustvalget illustratsiooni.

Viited

2.8.09

Star Wars – poolakeelsed fänniväljaanded

Usun, et enamuse inimeste jaoks on «Star Wars» ikka ja ainult filmiline fenomen. Mina siin aga mõtlen, et kas nägin ma enne mõnda filmi... või lugesin siiski mõnda romaniseeringut..? Kardan, et jäängi mõtlema, sest kes ikka nii vanu asju enam mäletab. Fakt on aga see, et lisaks filmidele eksisteerib «Star Wars» minu jaoks ka romaniseeringute ja ka koomiksite kujul.

See nn «muna ja kana küsimus» tuli mulle pähe, kui ma paar päeva tagasi wõrgust nende poolakeelste raamatute kaanepildid leidsin.

Ühtses reas siis poola ulmefännide tõlgitud ja kirjastatud nn klassikalise trilogia romaniseeringud. Esimene siis «Star Wars» (1976), mille autoriks on igas keeles märgitud George Lucas, kuid mille tegelikult kirjutas Alan Dean Foster. Järgmisena siis Donald F. Gluti romaniseering «The Empire Strikes Back» (1980) ja viimasena James Kahni «Return of the Jedi» (1983).

Kõik need raamatud on romaniseeringud, ehk siis filmi käsikirja põhjal kirjutatud romaanid. Jah, «Star Wars» on ilmunud enne samanimelise filmi esilinastust, aga see oli teadlik samm, et üsna tundmatu lavastaja väga kallile filmile rohkem promo teha.

Kui tulla tagasi nende poolakate fänniväljaannete juurde, siis peaks tegema ühe olulise õienduse. Inglisekeelses maailmas nimetatakse neid enamjaolt piraatväljaanneteks, mis on aga siiski vale. Tegu on fännide poolt tasuta tõlgitud ning tasuta paljundatud üllitistega. Ainus kaubanduslik tehing oli nende müümine ning müügist saadud raha pidi korvama paberi ja paljundamise maksumuse.

Kõrval on veel kaks kaanepilti. Esimene on fanzine'i «Fikcje» 58. number, mis 1988. aastal (taas)trükkis romaani «The Empire Strikes Back» poola tõlke. Teine on aga romaani «Return of the Jedi» miskisugune poolakeelne väljaanne, mille ilmumisaastat mul tuvastada pole õnnestunud.

Tegelikult on sellised fännväljaanded sotsialistlikku riigikorda saatvad väärnähtused, sest normaalses ühiskonnas pole küll põhjust kommertsliku kirjasõna tasuta tõlkida ja kirjastada. Normaalse rahvaarvuga riigis ilmub kommerts niiehknaa. Eks oma põõna on üritusele pannud ka wõrguajastu, sest kellele on praegu vaja rotaprindil paljundatud hägusa kirjaga brožüüre?

Lingid:

28.4.09

Asumi klassikalise triloogia esimene vene väljaanne

Kui raamatud «Основатели» (Foundation) ja «Основатели и империя» (Foundation and Empire) täna hommikul mulle riiulist näppu jäid, siis peamine küsimus oli, et kas ma tõesti need omal ajal ostsin? Olid ju needsamad Isaac Asimovi romaanid 1991. aastaks juba eesti keeles olemas ning vajadus venekeelsete tõlgete järele ju puudus...

Tuletasin lõpuks enda jaoks välja sellise skeemi, et ma kohtusin omal ajal (1991. aastal) Volgaconil ühe Moskva fänniga, kes oli nende raamatute ilmumisega seotud ning tema võis need mulle kinkida...

Teine võimalik stsenaarium on see, et ma ostsin need kaks romaani seepärast, et kolmanda ostmisel oleks kogu triloogia ühtses kujunduses olemas. Noh, et puhtalt kogumiskirest. Kolmandat romaani polnud ju siis eesti keeles ilmunud ning tundus, et ka ei ilmu... ei ilmunud ka vene keeles selles kujunduses...

Aga just need kaks taskuformaadis pehmekaanelist köidet (klõpsa pildid suuremaks!) ongi esimesed vene keeles ilmunud Asumi-sarja köited. Tegu oli fännide algatusega, aga erinevalt tavalistest fännide publikatsioonidest olid need (üsna) hästi tõlgitud ja toimetatud.

Kumbki romaan on ilmunud erineva kirjastuse vahendusel ning teine on ka umbes sentimeeter kõrgem ja laiem. Seob neid aga ühine (sarja)kujundus ja ürituse taga olnud meeskond. Ka kaanekunstnik, täpsemalt kollažist-kujundaja on mõlemil sama – keegi K. Radtšenko.

Antud raamatute puhul tõlgiti sõna «Foundation» kui «Основатели», mis on pisut vale. Eks sellest saadi aru ning uustõlgetes on kasutusel sõnad «Установление», «Основание», «Организация», «Фонд» ja «Академия». Sedavõrd suupärast kui eestikeelne «Asum» venelastel pole... kõige täpsemaks vasteks peaksin ma varianti «Основание».

Viited

7.1.09

Klassikaline Asumi triloogia Avon Booksi kirjastatuna

Ilmselt pole ulmes kuulsamat raamatusarja, kui on seda Isaac Asimovi triloogia Asumist. Jah, ma kirjutasin õieti, et triloogia! Loomulikult ma tean, et Asimov kirjutas hiljem kaks köidet ette ja kaks taha ning liitis kogu Asumi oma robotilugudega. Kirjaniku tuntus ja kuulsus põhineb siiski eelkõige n-ö klassikalisel Asumi triloogial.

Ilmselt oli nende raamatute populaarsus ja märgilisus põhjuseks, miks antud triloogia sai 1966. aastal auhinna kui kõigi aegade parim ulmesari. Tegu oli Ameerika ulmefännide auhinna Hugo ainukordse erikategooriaga... sest ei varem ega ka hiljem pole Hugol säherdust kategooriat olnud.

Auhinna tuules andis Avon Books 1966. aasta viimastel kuudel triloogia välja ka ühtses kujunduses pehmekaaneliste köidetena ning minuteada oli see esmakordne säherdune väljaanne... vähemasti inglise keeles.

Raamatute kaanepildid tegi Don Punchatz ning mulle need meeldivad, nagu antud kunstniku tööd üldse.

Hiljem kasutati neidsamu pilte ka kogu triloogiat koondava mahuka tellise kaanel, kuigi selle raamatu kaanel on teine ja kolmas romaan miskipärast kohad vahetanud. (Ilmselt on sealt ka lahti läinud see eksitus, mida näeb pidavalt wõrgupoodides, kus kolmas osa esitatakse teisena...) Kogumiku romaanidega andis välja Equinox Books, mis oli kuidagi seotud ka Avon Booksiga.

Viited

4.4.08

Varastatud kaanepilt ja -kujundus

Sattusin wõrgus kogemata William C. Dietzi romaani «For Those Who Fell» (2004) kaanepildile. Ilmselt ei tea kaanepildi autor Bruce Jensen ja kaanekujunduse autor Rita Frangie tänaseni, et Venemaal on selle pildi ja kujunduse baasil terve raamatusari kujundatud..?

Jutt siis Sankt Peterburgi kirjastuse «Domino» ja Moskva kirjastuse «Eksmo» ühissarjast «Фантастический бестселлер», kus aastail 2005–2007 ilmus ligi veerandsada raamatut. Loomulikult võivad kirjastused väita, et nad on heausksed ostjad ja et süüdi on hoopis sarja kujundaja, kes pani kontseptsiooni Bruce Jensenilt ja Rita Frangie'lt tuimalt pihta. Väita võib igasugu asju, aga mina mõistatan pigem, et millise näoga nad saadavad oma sarja autorieksemplare raamatute autoritele. Tegu ju tõlkeulme sarjaga.

Et jutt poleks üldsõnaline, siis sai lisatud ka mõned vene sarja raamatute kaanepildid. Sari on nüüdseks ilmumise lõpetanud, aga lõpu põhjuseks polnud kindlasti kujunduslik vargus. Pigem taas kehv ja läbimõtlemata müügitöö. Autorid ja romaanid olid ju head. Oli ju sari Neal Asheri, James Alan Gardneri ja John C. Wrighti ja nii mõnegi teise uuema ja huvitavama autori romaanide esmaavaldamise kohaks Venemaal.