Jutt algab kui fantasy, aga pisitasa liigub kuhgi mujale ning saab mingil hetkel päris ausaks salaajalooks.
Žanr pole tegelikult oluline, sest autor rõhub pigem keskkonnale ja emotsioonidele ja jutu sisuks on suuresti naise mure oma mehe pärast, aga eelkõige tahtmine kaitsta-aidata omi lapsi. Ja niimoodi juhtubki, et tundelis-saamahimuline perelugu muutub pikapeale päris globaalseks ja mängu tulevad suisa ajalooraamatuist tuntud nimed. Pean siinkohal vist sisuseletamise lõpetama, sest muidu võin ma rikkuda teiste esmast lugemiselamust.
Jutu algus läks mul päris raskelt. Ei, viga polnud autoris, ega ka minus – lihtsalt see valus-tundeline esituslaad mulle päris ei sobinud. Lugedes aga harjusin, alguse lihtsavõitu skeem kasvatas liha luudele ja minu kasvav huvi toimuva vastu jättis stilistilise sobimatuse kuhugi tahaplaanile. Kordan veelkord: alguse probleem oli pigem mu maitse-eelistustes kui autori oskustes...
Ei ole tipplugu. Näiteks antoloogias «Isaac Asimov 100» (2019) ilmunud «Jänesehautis» oli rohkem mu maitse järgi ja kui kõrvutada, siis ka paremini tasakaalus kui «Ajakajaja». Kuid kiita tuleb pealehakkamist, huvitavaid mõtteid ja korralikult esitatud keskkonda. Hea, aga mitte täiuslik!
Viited
No comments:
Post a Comment