KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



28.4.11

HÕFF 2011 reklaamrull



Reklaamrulli lavastajaks ja idee autoriks on Rasmus Merivoo, peaosas Pääru Oja.


Viited

25.4.11

Jüri Andrejev «Humaanne õhtusöök»

Kuna ma juba olen käeoleval aastal ilmunud (algupärase) ulme lainel, siis...


Sisu
Istuvad mees ja nooruk ühes söögikohas ning kelner askeldab nende laua ümber. Lugejal on kohe selge, et midagi ulmelist on toimumas, aga mis täpsemalt..?


Noormees viibib selles kohas esmakordselt, ta ei oska eriti käituda, tunneb end ebamugavalt... ja tal on oma vanema kaaslase ees ka saladusi...


Seosed
Ajakirjas «Algernon» väidetakse, et tegu on debüütjutuga, aga üks Jüri Andrejev on Martin Palangu nime all juba vähemasti ühe jutu juba avaldanud. Iseküsimus, et kas see ulmejutt oli?


Hinnang
Eks see lugemine rohkem kohusetundest oli. Samas, polnud ju halb olupilt, lõpp oli isegi pisut ootamatu. Algaja autor oskas arukalt napisõnaline olla, et kui olekski tekkinudki vastuolulisi mõtteid, siis jutt sai enne õnneks otsa! Kirjanduslukku see jutt ei lähe, aga autorit maha kanda ka ei tahaks... pigem julgustaks!


Viited

24.4.11

Siim Veskimees «Sõda kosmose rannavetes»

Mul tuli antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» lugemises paras vahe sisse ja põhjuseks oli just raamatule nime andnud Siim Veskimehe lühiromaan. Kaks korda alustasin ja jätsin pooleli ning alles täna hommikul ja kolmandal katsel jõudsin algusest edasi ja lugesin lõpuni.

Kehva mineku põhjustasid nii antoloogia (väsinud silmi sööv) küljendus, kui ka lühiromaani piisavalt lugejavaenulik algus.


Sisu
«Sõda kosmose rannavetes» pajatab lugejale ühe episoodi Kuu Ordu alguspäevilt, sellest ajast, mil Maa püüdis esimest korda Kuu Ordut sõjaliselt n-ö paika panna. Peamiselt on aga tekst Judge'i ja Longhorni ülesanne ja sellele järgnev.

Judge on mingi kolakas neeger ja Longhorni ristinimi on Ago ning ülesandeks oli neil maalaste kahtlased satelliidid orbiidilt n-ö ära noppida. Peamiselt selleks, et takistada maalaste sõjapidamist. Sõjategevus kogub tuure ja lõpuks ei jäägi Judge'il ja Longhornil muud üle, kui kõik ettesattuvad satelliidid lihtsalt puruks lasta...


Seosed
Lühiromaan kuulub Siim Veskimehe Kuu Ordu sarja, mis minuarust on ka parim, mida autoril on ette näidata ning tõttöelda tekkis mul tahtmine seda sarja sisaldav jutukogu taaskord üle lugeda.

«Sõda kosmose rannavetes» sisaldab viiteid Robert A. Heinleini teostele ja Arthur C. Clarke'i elule ning kuigi pealkiri lubaks, pole sel tekstil mingeid seoseid Boris Kaburi ainukese ulmeromaaniga.


Hinnang
Hinde põhjendamist alustaksin ma konstruktiivse virinaga toimetamise teemadel. Kirjanik ei pruugi teada, et taigen kerkib, mitte ei kasva ... toimetaja peab seda teadma! SF kirjanik peaks aga kindlasti teadma sõna «planetoplaan» õigekirja! Esines veel ka suvalisi näpukaid ja pisiprahti...

Aga olgu, toimetamine on alati pisut vaieldav teema ning sellepärast ma autorit nuhelda ei tahaks. Küll aga võiks autor mõelda võimalikule lugejale ja järgmise lühiromaani algusesse mitte kirjutada 10–12 lehekülge tühja ja tüütut mula. Kui Judge ja Longhorn lendu läksid, siis läks asjaks ja siis oli huvitav lugeda. Huvitav oli lugeda ka Maal toimuvat, aga algus oli tüütus ise.

Jah, ma saan aru, et mingit sissejuhatust oli ju vaja, aga paarist leheküljest oleks tõesti küll olnud. Äpardunud algus just hinde alla veabki! Tunnistan ausalt, et sellise algusega teksti võõras keeles poleks ma ilmselt nii pikalt lugeda viitsinud. Eks kohaliku autori puhul pingutad rohkem ning kuna mulle Veskimehe ulme (ja Kuu Ordu sari iseäranis) meeldib, siis pingutasin mitu korda ning pingutus sai ka vääriliselt tasutud. Aga arvan siiski, et hea ajaviitekirjandus võiks kuidagi väiksema vaevaga end kätte anda..?


Viited

23.4.11

John Brunner «Into the Slave Nebula»

John Brunner oli inglise kirjanik, kes kirjutas palju ning selle kirjutatu hulga ja ebaühtlase taseme tõttu ei saavutanud sellist tuntust, mida oleks ehk väärinud. On üsna raske öelda, et milline on tüüpiline John Brunneri teos... jah, ma võin nimetada kuulsamaid, paremaid ja kehvemaid... kuid tüüpilist ei oska.

Romaan «Into the Slave Nebula» (1968) kuulub hoolimata ilmumisaastast John Brunneri n-ö varasesse loomingusse, sest esmakordselt ilmus see juba 1960. aastal. Tõsi, siis oli teose pealkirjaks «Slavers of Space».


Sisu
Inimkond on kosmosesse laiali valgunud, Maa on jõukas ja omajagu endassesulgunud metropol ning reaalne elu toimub kolooniates.

Maalased on parajad hellikud, kes ise ei tõsta isegi oma kohvrit ning miks seda tehagi, kui kõikjal on teenistusvalmid androidid. Tõttöelda seisabki kogu elu Maal androidide sinistel õlgadel. Need androidid (korrektsem oleks öelda homunkulused) on täpselt nagu inimesed, ainult nahk on sinine ja olemus lihtsam.

Romaan saab alguse sellest, kui Maale saabub keegi Lars Talibrand, kes raamatu esimesel leheküljel kohe ka mõrvatakse. Samuti peatub samas hotellis nooruke töösturivõsu Derry Horn, kes oma õnnetuseks leiabki Lars Talibrandi ja ühe androidi surnukehad.


Algamas on nn karnevalinädal ning mõrv näikse politseile vähe korda minevat. Otsekui moepärast noort Horni ja hotelli androide siiski küsitletakse, aga isegi (topelt)mõrvast vapustatud noormehele jätab see pisut veidra mulje.

Derry Horn läheb õhtul siiski linna pidutsema ning öö edenedes õnnestub tal hotellis toimunu peaaegu unustada. Vastu hommikut kohtub ta aga tühjenenud linnatänavail ühe inimrühmaga, kelle eestvedaja annab noorel Hornil valida, et kas ta tapab noormehe niisama või langeb ta väärika duelli käigus. Loomulikult valib Derry Horn duelli ja õnneks oskab noormees mõõka käes hoida ning tapab oma elu kallale kippuja. Kelleks osutub seesama politseinik, kes Derryt hotellis mõrva asjus küsitles...

Segaduses Derry Horn läheb tagasi hotelli ja avastab, et keegi on ta toas käinud. Hotelli peaandroid Dordy jagab pisut selgitusi, aga on ilmselge, et ta teab rohkem kui räägib. Selgub et Lars Talibrand oli nn galaktika kodanik ning seda tiitlit juba igaühele ei anta. Igatahes jõuab Derry Horn veendumusele, et see mõrv ei tohi jääda karistamata ja Lars Talibrandi tegemised tuleb lõpule viia. Kui vaid keegi teaks, et mis need olid..?


Seosed
Nagu eespool öeldud, on «Into the Slave Nebula» uustrükk romaanist «Slavers of Space». Minu poolt loetud kirjastuse Lancer 1968. aasta väljaanne (see ülalpoololev ilusa, kuid seosetu kaanepildiga) vaidab, et «completely revised by the author».


Pisut jabur, aga kui ma ligi paarikümme aasta eest lugesin seda romaani vene keeles ning vene tõlge kandis pealkirja «Работорговцы космоса» ja minu mäletamisel ei erinenud oluliselt sellest, mida ma täna hommikul lugesin.


Hinnang
Mälestused esimesest lugemiskorrast olid tänaseks üsna uduseks muutunud, aga ma poleks seda romaani vist lugema hakanud, kuid see märkus autoripoolsete paranduste asjus kuidagi ajendas. Takkajärgi targana võin öelda, et siiski asjata! Kolm on aus ja õiglane hinne sellisele vanale ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud romaanile.


Romaan algab kui krimilugu ja pöörab üsna kähku kosmoseooperiks. On seiklusi, on põnevust, on intriigi... kuid see kõik on kuidagi hakitud ja töötab tühikäigul. Romaan mõjub ajuti suisa toimetamata toorikuna, kus ebavajalikes kohtades on pikalt puiseid kirjeldusi ja tühja lobisemist ning olulistes kohtades hüpatakse võtmemomentidest hoolimatult üle. Kangelaste käitumisloogika ja motivatsioon on kah enmajaolt selline, et kuna autor just nii tahtis. Äramärkimist väärivad mitmed leidlikud detailid ja vanale ulmele iseomane võlu. Mõtlesin isegi korraks kahe panna, aga see oleks autori ja romaani suhtes ilmne ebaõiglus olnud.


Viited

18.4.11

Kuuenda HÕFFi kava teada

Selge see, et mingeid muutusi võib ette tulla, aga praeguse seisuga on see selline nagu postituse lõpus olevast viitest avaneb.


Tundub, et filme on igale maitsele... vähemasti saame nüüd kaasaga hakata vaidlema, et mida vaadata ja mida mitte...


Viited

17.4.11

Тайна третьей планеты (1981)

Ilmselt võiks selle blogipostituse puhul piirduda pealkirja, ühe pildi ja hindega... ning kõigil oleks asi selge?


Kirjutad «Kolmanda planeedi saladus» ja kõik teavad, et millest juttu tuleb...


Sisu
Filmi tegevus saab alguse 2181. aasta juunis, mil professor Seleznjov ja kapten Zeljonõi lendavad kosmosesse, et tuua Moskva loomaaiale uusi ja haruldasi loomi. Tähelaeval Pegasus lendab nendega kaasa ka Igor Seleznjovi tütar Alissa.


Meie kolmik elab läbi üsna mitu seiklust, nad kohtuvad vanade sõpradega ja leiavad hulgaliselt uusi, võideldakse kosmosepiraatidega jne. Vaid ekspedtsiooni eesmärk – haruldased loomad Moskva loomaaiale – jääb täitmata.


Seosed
Selle täispika multifilmi kirjanduslikuks alusmaterjaliks on Kir Bulõtšovi romaan «Путешествие Алисы» (1974).


Küllaltki tekstiruu ekraniseeringu käsikirja kirjutas Kir Bulõtšov ise ning erinevused on pigem pisiasjades: Jutulinnu ja Müraka välimus erineb raamatu omadest, mõned nimed on teised ning mõned tegelased ja situatsioonid on samuti välja jäetud.


Ilmselt väärib mainimist, et kapten Zeljonõi on multifilmis kirjanik Kir Bulõtšovi nägu.


Hinnang
Eks hinne ütleb kõik... või siis tõsiasi, et kipun seda animafilmi vaatama suisa igal võimalusel.


Kuigi see film on mul nii eestikeelse videokassetina ja ka venekeelse DVD-na, siis paar päeva tagasi vaatasin ma seda ikkagi mingilt multifilmikanalilt. Noh, et klõpsutasin pulti ja sattusin peale ja jäin vaatama... mõne aja pärast kuulis kallis kaasa kah maja teisest otsast tuttavaid repliike ja tuli samuti vaatama...


Jah, tänapäeval võib nii mõnegi asja peale filmis muiata ja küüniliselt seda ka kritiseerida, aga miskipärast ei taha ma seda teha. Nostalgia, aga mitte ainult... Arvan, et lavastaja Roman Katšanov ja kogu ülejäänud võttemeeskond said (võibolla suisa tahtmatult) hakkama millegi unikaalsega. Eraldi tahaks veel ära märkida Aleksandr Zatsepini kirjutatud muusika.


Viited

14.4.11

Käesoleva aasta esimene «Algernon»

Taaskord on ootamatult ilmunud Eesti ainukese ulmeajakirja «Algernon» uus number.


Sedapuhku näib, et pikem ootamine on end ka ära tasunud. Ajakirjas on üllatavalt palju materjali: Jüri Andrejevi ja Rein Kulli debüütjutud, Taivo Risti ja Silver Sära artiklid ning Juhan Habichti tõlgituna Steve Stantoni jutt «Metsalise märk» (Mark of the Beast, 2011).


Viited

13.4.11

Svjatoslav Loginov «Спасёныш»

Svjatoslav Loginov on selline autor, et kui ma ta teksti ajakirjas või kogumikus näen, siis läbi ka loen... elamus... jah, sellega on asi tihti segasem...

Kui ilmus ajakirja «Mir fantastiki» käesoleva aasta märtsinumber ja ma sellest Loginovi jutu «Спасёныш» leidsin, siis oli mul üldiselt hea meel. Loginov on meister ning isegi tema kehva jutu lugemine pole reeglina mahavisatud aeg ning selle jutu ilmumine annab ka lootust, et antud ajakiri ilukirjandusest lõplikult ei loobu, kuigi toimetus eelmine aasta midagi taolist väitis.

Ajakiri «Mir fantastiki» on just selline moodsama põlvkonna ulmeajakiri, kus ulmetekste endid polegi (või siis on vaid üks jutt numbri peale), aga kogu ilusa ja värvilise ja reeglina tüseda ajakirjanumbri täidavad intervjuud ja artiklid ulmefilmidest, -mängudest, -kunstist, -koomiksitest ja -kirjandusest. Pean selliseid väljaandeid moodsa ja (praktiliselt) mittelugeva ajastu üliehedaks sümboliks.


Sisu
Lühijutu sisuks on kahe konkureeriva ametkonna töötajate vaidlus ühe surija hinge asjus. Eks juuresolevatelt illustratsioonidelt ole juba näha, et mis ametkonnad ja millised töötajad.


Seosed
Minu andmetel pole see jutt ühegi Svjatoslav Loginovi sarja osa.


Hinnang
Arukas inimene sai ilmselt juba mu teksti alguses aru, et eriliseks elamuseks ma seda juttu ei pea ning pisut vähemarukas näeb seda vähemasti hindest...

Hinne on üsna aritmeetiline: banaalne ja nõme lugu, hea keelekasutus ja kirjeldused, leidlik puänt. Emotsionaalselt ütleks, et ei lähe mulle see temaatika korda... vähemasti sellise ateistlik-skemaatilise humoreskina... ei läinud ka konkreetselt see jutt. Madalamast hindest päästab vaid Svjatoslav Loginovi meisterlikkus, mis on võimaldanud isegi taolise mõttetu jutujubina (ajuti suisa mõnuga) loetavalt kirja panna.


Viited

5.4.11

Kui Manija mehed Tallinnas käisid

Paari nädala eest mandril käies sai mingi hetk ka kamraad (:)kivisildnikuga maha istutud ja mitmel-setmel teemal juttu vestetud. Teadsin ammu, et mees ulmekirjandusest lugu peab ja olin ka mehe arvukaid ulmeriiuleid korduvalt kadedusega vaadanud, seekord üllatas aga (:)kivisildnik mindki. Selgus, et ta on Eesti uue ulmesarja käsikirja autor.

Meeldetuletuseks, et Eestis on varemgi ulmesarja püütud teha. Meenub ülimalt ebaõnnestunud ja ammune «Armastuse kahur» ning meenub ka mitte oluliselt rohkem õnnestunud ja verivärske «IT-planeet».

Uus sari, mil pealkirjaks «Manija mehed» tundub olevat teisest puust. Ütlen kohe ausalt ära, et ma olen näinud vaid pooleteise tunni jagu toorest materjali, aga isegi sellisel kujul oli aru saada, et sarjast saab kõva saavutus siinsel telemaastikul. Ka on see sari vaba kahest Eesti filmi peamisest puudusest.

Esimene ja kõige peamisem Eesti filmi puudus on teadupoolest ebausutavus. Noh, et vaatad ja kogu aeg pobised omaette, et ei usu. Hämmastav küll, aga ulmesarjas on loogikat ja usutavust rohkem kui enamikes n-ö realistlikes filmides. Usutavad on inimesed ning usutavad on situatsioonid ja ka maailm. Sari on vaba ka teisest Eesti filmi suurest puudusest, et kui ideed otsa saavad, siis hakatakse lolli naljaga filmi päästma. «Manija meeste» tegijatel ideid näikse jaguvat ning lolli nalja filmis samuti ei kohta. Mis muidugi ei tähenda, et sari ise sünkmorn on.

Kordan veelkord, et ma olen näinud vaid toorest materjali ning seetõttu ei saa ma kindlalt garanteerida, et lõplikult see kõik ka just niimoodi välja kukub. Õnneks on tegijad samuti uued ja noored mehed ning (:)kivisildnik ütles, et lolli nalja need mehed ei mõista.

Telesarja tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, kus teoks on saanud Jüri Mõisa ideaal-Eesti, st praktiliselt kõik Eesti elanikud elavad Tallinnas. Jah, säilinud on Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja veel mõned linnad… isegi Kuressaare on alles. Kuid kõik need linnad on kängunud asula mõõtu asumiteks ning praktiliselt on minetanud reaalse tähenduse riigi elus. Kõige täpsem võrdlus oleks vast omaaegsete kindlusasulatega, sest neis «linnades» väljaspool Tallinna elavad peamiselt vaid riigiametnikud, kes peavad jälgima, et Tallinna seadusi ka Eesti Vabariigi ülejäänud territooriumil täidetakse ning paar korda aastas ka maarahvalt makse sisse nõudma.

Tallinna elu on otsekui tehnokraadi unelm: e-riik kogu oma ilus, kõik toimub arvutite kaudu ning isegi id-kaardiga ei pea pusima, sest igal kodanikul on naha alla siirdatud kiip ja selle abil ta end kõikjal identifitseerib. On toimunud ka pankade ja valitsuse lõplik kokkusulamine ning piltlikult öeldes ongi Tallinn üks suur pangahoone. Väljaspool Tallinna inimesi siiski elab, isegi maal ja metsades elab ning maarahvast käivituvad ka sündmused.

Kui Hollywoodi õudusfilmis on sageli sisuks, kuidas kamp linnanoori satub kuhugi kolkasse ja kuidas loomastunud maakad progressiivset noorust siis taga ajavad ja kõikmõeldavail viisidel tapavad, siis laias laastus on «Manija mehed» selle skeemi peegelpilt – sedapuhku lähevad maanoored linna, täpsemalt Tallinnasse. Üsna filmi alguses selgub, et maal ja metsades elab kõvasti rohkem inimesi, kui riiklik statistika väidab ning mingil hetkel maakate kannatus katkeb.

Jah, rappimist on vähem, sest tegu siiski telesarjaga, aga meeleolukat vägivalda on ka «Manija meestes». Ma suisa huilgasin rõõmust, kui kamp maanoori Viru tänaval poliitikut taga ajas ja kätte saades mehe eluküünla käepäraste vahenditega piisavalt valulikul moel kustutasid. Eks madinat ja mürtsu on veelgi, sest tegu on siiski mässu- ja sõjafilmiga.


Filmil on seoseid ka Saaremaaga, näiteks kasvõi see pildil olev maameeste auto, mis on kohaliku mehe tuunitud. Ka on saarlastel pöördeline roll sündmustes… nagu Eesti ajaloos ikka – kõvad sõjamehed ja ikka vastuvoolu!

Telesari hiilgab korralike trikkvõtete ja arvutigraafikaga, viies selle väidetavalt Eestis täiesti uuele tasemele. Paar klippi, mida ma näinud olen, igatahes seda kinnitasid. Näiteks pangahoone õhkimine nägi küll välja otsekui päris ning täitis mu sisemuse siira rõõmu ja rahuloluga.

Kus ja millal seda telesarja siis näha saab. Kõigepealt vähem kui kuu aja pärast Haapsalus algaval HÕFF-il, kus publikule näidatakse pilootosa ja kohal on ka lavastajad. Sügisest aga ilmselt ühel kommertskanalil, sest riigitelevisioon lõi põnnama ja keeldus sedasorti sarja näitamast. Ilmselt kardeti «Pehmete ja karvaste» juhtumi kordumist.

* * *

See tekst ilmus reedel ajalehes «Nädalalõpp», mis on Saare maakonna päevalehe «Meie Maa» vastav lisa.

4.4.11

Ultramarines: A Warhammer 40,000 Movie (2010)

Pealkiri «Ultramarines: A Warhammer 40,000 Movie» peaks asjatundjale palju ütlema, et millises maailmas toimub filmi tegevus ja kes on tegelased...


Võhikutel pole samuti põhjust põdeda, sest see animatsioon on ilma igasuguse eelinfota samuti vaadatav...


Sisu
Suur osa filmi tegevusest toimub planeedil Mithron, kust tuleva appikutse peale tõttab kohale kümnemeheline ülisõdalaste (nemad ongi ultramarines) rühm kapten Severuse juhtimisel.


Ülejäänud rühmast eristub mõneti vend Proteus, keda võibki ilmselt pidada filmi peategelaseks. Proteus on kuidagi värskema pilgu ja teravama tajuga, mis samas toob jällegi kaasa kamraadide pilkeid, sest selliste sõdalaste maailmas pole tunded eriti au sees...


Planeedil Mithron asub Impeeriumi pühamu ning sealt see appikutse ka tuleb. Film ongi siis rühma teekond pühamusse ja tagasi ning see on verine teekond...


Seosed
Filmi tegevus toimub mängumaailmas Warhammer 40,000 ning on suisa üllatav, et selle mängumaailma enam kui paarikümneaastase ajaloo jooksul on see alles esimene film.


Käsikirja autor on Dan Abnett, kes on kirjutanud paraja portsu selle maailma-teemalisi romaane ning seetõttu kindlasti ka üsna õige mees stsenaristiks.


Kuivõrd aga lavastaja Martyn Pick selle maailmaga sina peal on, seda ma ei tea.


Hinnang
Hindeks olev kolm on ilmselt omajagu erapoolik, sest mulle meeldivad Warhammeri morbiidsed maailmad. Filmis osati seda morbiidsust ja suurejoonelisust ka kaunilt näidata.


Miinuseks oli eelkõige lugu ise, mis tõesti oli vaid tatsamine sinna ja tagasi ning meeleolukat kõmmutamist kah vahele. Samuti kippusid tegelased tuimad olema... noh, et eeldaks supersõdalastelt ajuti siiski nutikamat käitumist.



Kõige ausam hinnag oleks, et pisut asjaarmastajalik animatsioon fännidele. Soovitada ei julge, aga kui eelnev intrigeeris, siis vähemasti korra tasub vaadata küll. Miski toores ilu selles on.


Viited

2.4.11

... ja hulga lühijutte

Maailmas ilmub palju häid raamatuid, härjalt rohkem kui neid kunagi eesti keelde tõlkida jõutakse. Kurb reaalsus on aga see, et maakeeles ilmub ridamisi kõiksugu saasta ja olulised (ja samas head) autorid jäävad põlvkondade kaupa eesti lugejale teadmata.

Samas on rõõm tõdeda, et teinekord saavad ka Eesti kirjastused asjale pihta. Näiteks ilmub kirjastuse Varrak vahendusel varsti (kuulujutud väidavad, et suisa aprillis) maakeeles Guy Gavriel Kay romaan «Tigana» (Tigana, 1990).

Kahjuks on taaskord olemas ka tilk tõrva meepotis. Osundan:
Ta on kirjutanud kümme romaani ja hulga lühijutte

Tegelikult on Guy Gavriel Kay avaldanud juba 11 romaani, aga see pole see tõrvatilk, sest võibolla polnud kirjastus Varrak selle teksti kirjutamise ajal teadlik eelmise aasta aprillis ilmunud romaanist. Rammus tõrvatilk on hoopis see lühijuttude värk, sest minu andmetel pole mees avaldanud MITTE ÜHTEGI lühijuttu, saati siis veel hulka. Et kui kellegil on infot kirjaniku lühijuttude kohta, siis oleksin ääretult tänulik, kui mulle antaks teada mõni pealkiri ja ilmumiskoht, sest alati eksisteerib õhkõrn võimalus, et ma eksin...

Romaani on tõlkinud Juhan Habicht ning seetõttu olen ma tõlke küsimuses täiesti rahulik. Küll teeb pisut ettevaatlikuks, et maakeelne raamat on kõigest 632 lehekülge, et kas taaskord poolitatud raamat? Minu pingviinikirjastuse pehmekaaneline (jah seesama siin, Mel Odomi kaanepildiga) on 690 lehekülge ning teadupoolest tekst ju tõlkides pikeneb. (Meilivahetusest tõlkijaga selgus siiski, et romaan peaks üheköitelisena ilmuma.)

Aga romaan on väga hea ning seda ütlen mina, kes ma eelistan alati lühijutte romaanile ja õhukesi romaane paksudele.


Viited