Ulmeseosed: Kir Bulõtšov

Showing posts with label Kir Bulõtšov. Show all posts

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».

Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).

Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.

Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...

Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.

Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.

Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.

Viited

1.9.12

Kiira, Kirill ja Alissa

Kunagi ühte wõrguotsingut tehes ma sellele fotoseeriale sattusin... täna hommikul tulid need jälle meelde ja siis ma need uuesti üles ka otsisin...

Tegu siis fotoseeriaga, mis kajastab ööpäeva Moskva arhitekti Kiira Sošinskaja elust.

Pildistas Juri Abramotškin ning need näitusel «APN-68» eksponeeritud seeria pildid on suures osas üles võetud 10. jaanuaril 1968.

Minu jaoks on nende väärtus pigem selles, et näen inimest, keda ma tean eelkõige kui ulmeraamatute illustreerijat ja mõne leidlikku lühijutu autorit, hoopis teistsuguses ja märksa argisemas valguses. Jah, võib öelda, et fotod on klantspiltlikud ja tegelikkust lakeerivad propagandapildid... aga aeg oli teine, esteetika oli teine ja mina küll miski kohtumõistja olla ei taha.

Sel pildil on arhitekt Kiiral ja tema abikaasal Igoril (seisab ja serveerib) aga külalised. Igaks juhuks ütlen, et Igor Možeiko oli juba 1968. aastal mõõdukalt tuntud kui kirjanik Kirill Bulõtšov. Tõsi, sel ajal teadsid antud fakti vaid lähedased ja paar-kolm toimetajat. Kulus aastaid ja kirjanikunimest Kirill Bulõtšov sai Kir Bulõtšov, kasvas kuulsus ning riikliku preemia määramisel ei olnud enam võimalik varjunime saladust hoida...

Põhisarjast eraldi on aga 13. jaanuaril pildistatud foto, kus Kiira Sošinskaja on koos tütre Alissaga. Jah, seesama Alissa, kes andis nime kuulsale Alissa Seleznjovale...

Viited

Rohkem pilte sellest seeriast

27.7.11

Stalker 2011

Olen enam kui kindel, et suur osa ulmefänne ja muiduhuvilisi teab juba kõike alljärgnevat, aga päris kindel ma pole ning eks pildid anna ka midagi juurde.

22.–24. juulil toimus Saarjärvel Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon. Ürituse kulminatsiooniks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine laupäeval 23. juuli õhtul.

Parim tõlkeromaan
Vernor Vinge «Leek sügaviku kohal» (A Fire Upon the Deep, 1992)
Raamatu tõlkis Liisi Ojamaa ja avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim antoloogia või kogumik
«Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»
Raamatu koostas Raul Sulbi ja avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim tõlkejutt
Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал, 1980)
Tõlkis Arvi Nikkarev ja ilmus see Kir Bulõtšovi autorikogus «Perpendikulaarne maailm», mille avaldas kirjastus Skarabeus.

Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: III osa. Rahu»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Siim Veskimehe jutustus «Kuldhordi teine tulek»
Ilmus Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 7: Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim eesti autori jutt

Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus»
Ilmus ajakirja «Algernon» 2010. aasta detsembrinumbris.

Tulemused on tulemused ning mida siin kommenteerida. Paar tähelepanekut siiski...

Almanahhile «Täheaeg» oli see esimene Stalker ning kuigi võit tuli vaid ühe punktiga, ei saa öelda, et see oleks teenimatult tulnud. Ilmus ju seitsmendas «Täheajas» Siim Veskimehe Stalkeri saanud jutustus ning kõik teisedki sama kogumiku tekstid saavutasid vastavates kategooriates kõrged kohad.

Väga hea meel on mul ka Siim Veskimehe topeltvõidu üle algupäraste juttude kategoorias ja seda hoolimata, et ma ise andsin lühiromaani/jutustuse kategoorias võidupunktid ühele teisele tekstile. Veskimehel on kogu aeg Stalkeriga kiiva kiskunud ning ta on kogu aeg erinevatel põhjustel auhinnast ilma jäänud. Kas on olnud konkurents eriliselt tihe, või on ta pidanud just konkurentsi puudusel oma romaaniga kandideerima koos tõlgetega. Nüüd siis tuli kamulaga!

Viited

17.4.11

Тайна третьей планеты (1981)

Ilmselt võiks selle blogipostituse puhul piirduda pealkirja, ühe pildi ja hindega... ning kõigil oleks asi selge?

Kirjutad «Kolmanda planeedi saladus» ja kõik teavad, et millest juttu tuleb...

Sisu
Filmi tegevus saab alguse 2181. aasta juunis, mil professor Seleznjov ja kapten Zeljonõi lendavad kosmosesse, et tuua Moskva loomaaiale uusi ja haruldasi loomi. Tähelaeval Pegasus lendab nendega kaasa ka Igor Seleznjovi tütar Alissa.

Meie kolmik elab läbi üsna mitu seiklust, nad kohtuvad vanade sõpradega ja leiavad hulgaliselt uusi, võideldakse kosmosepiraatidega jne. Vaid ekspedtsiooni eesmärk – haruldased loomad Moskva loomaaiale – jääb täitmata.

Seosed
Selle täispika multifilmi kirjanduslikuks alusmaterjaliks on Kir Bulõtšovi romaan «Путешествие Алисы» (1974).

Küllaltki tekstiruu ekraniseeringu käsikirja kirjutas Kir Bulõtšov ise ning erinevused on pigem pisiasjades: Jutulinnu ja Müraka välimus erineb raamatu omadest, mõned nimed on teised ning mõned tegelased ja situatsioonid on samuti välja jäetud.

Ilmselt väärib mainimist, et kapten Zeljonõi on multifilmis kirjanik Kir Bulõtšovi nägu.

Hinnang
Eks hinne ütleb kõik... või siis tõsiasi, et kipun seda animafilmi vaatama suisa igal võimalusel.

Kuigi see film on mul nii eestikeelse videokassetina ja ka venekeelse DVD-na, siis paar päeva tagasi vaatasin ma seda ikkagi mingilt multifilmikanalilt. Noh, et klõpsutasin pulti ja sattusin peale ja jäin vaatama... mõne aja pärast kuulis kallis kaasa kah maja teisest otsast tuttavaid repliike ja tuli samuti vaatama...

Jah, tänapäeval võib nii mõnegi asja peale filmis muiata ja küüniliselt seda ka kritiseerida, aga miskipärast ei taha ma seda teha. Nostalgia, aga mitte ainult... Arvan, et lavastaja Roman Katšanov ja kogu ülejäänud võttemeeskond said (võibolla suisa tahtmatult) hakkama millegi unikaalsega. Eraldi tahaks veel ära märkida Aleksandr Zatsepini kirjutatud muusika.

Viited

11.8.10

Kir Bulõtšov «Осечка-67»

Eestis on ulmefännide seas levinud üks tõeliselt haiglane fetiš, mille olemuseks on, et ainult paari viimase aasta jooksul ilmunu on hea ja oluline kirjandus.

Ma tegelikult mõistan selle haiguse tagamaid, aga hea kirjandus on siiski ajatu nähtus ning teose ilmumisaasta ei tohiks küll esmaseks hindamiskriteeriumiks olla.

Jah, kindlasti on ka ulmekirjanduse tekst alati oma (kirjutamis)aja laps, aga head teksti halvast eristabki see, et seda on võimalik lugeda ka kontekstiväliselt.

Sisu

Läheneb oktoobrirevolutsiooni viiekümnes juubel ning kusagil kompartei ladvikus tekib kellegil idee tähistada suursündmust teatraliseeritud etendusega, mille käigus taasesitatakse Talvepalee ründamine. Venemaal pole aga kunagi asjad läinud nii, nagu plaanitud...

Edasine sisuseletus oleks kurjast, sest lühiromaan on käesoleval aastal ilmunud Kir Bulõtsovi esimeses eestikeelses kogumikus «Perpendikulaarne maailm».

Seosed
Kir Bulõtšov kirjutas lühiromaani «Tõrge-67» (Осечка-67) 1968. aastal, aga ilmuda sai see alles 1993. aastal ajakirjas «Novõi žurnal». 1995. aastal ilmus lühiromaani põhjal tehtud samanimeline näidend ning lühiromaanist valmis 1993. aastal ka kahejoline telefilm.

Hinnang
Kõige rohkem hämmastavad mind vast lühiromaani «Tõrge-67» vähesed kordustrükid, sest see on ilmunud vaid kahes autorikogus: «Чужая память» (1995) ja «Похищение чародея» (2005). Ja see ongi kõik!? Usun ka põhjust teadvat – Kir Bulõtsov on osanud selle tekstiga välja naerda nii tsaariihalejate kui ka nõukanostalgitsejate unistused. Ja kui sa unistuste kallale lähed, siis seda ei andestata.

Kuna mina ei kuulu kummasegi inimrühma, siis suudan ma antud lühiromaani mõnuga nautida. Mis mõnuga, suisa vaimustunult, sest üsna algaja ulmekirjanik Kir Bulõtšov kirjutas enam kui nelikümmend aastat tagasi tõelise tippteose. Hea kirjandus ei vanane.

Viited

27.7.10

Перевал: Приключения на планете динозавров

Olen siin blogis juba kirjutanud Kir Bulõtšovi lühiromaanist «Mäekuru» (Перевал, 1980) ning kes tahab, see võib lugeda seda vana postitust (viide allpool), mida ma mõned päevad tagasi ka pisut tuunisin.

Nüüdseks juba maakeeleski ilmunud lühiromaanist on ka koomiks (või kaks) tehtud. Koomiksi(te) autoriks on Pjotr Severtsov. Ülalolev kaanepilt on koomiksiajakirja «Blaster» oma ning just selle ajakirja 1995. aasta esimeses numbris ilmus koomiks «Перевал: Приключения на планете динозавров».

Ühes venekeelses foorumis oli sellel teemal ka juttu ning sealsed koomksifriigid väitsid, et see number jäi ka selle ajakirja ainukeseks numbriks.

Sisu
Ma ei hakka oma lühiromaani-teemalist postitust üle kordama, mainiks vaid seda, et hoolimata alapealkirjast on ka koomiks tähelaeva «Poolus» meeskonna robinsonaadi lugu.

Suurim erinevus lühiromaanist on vast see, et kui kirjandusliku algallika keskseks ideeks oli tegevuse taustal toimuv mõtisklus robinsonide teise põlvkonna arengusuundadest, siis koomiks keskendub üheselt tähelaeva vraki taasleidmise retkele.

Seosed
Nagu juba öeldud sai, põhineb koomiks Kir Bulõtšovi lühiromaanil «Mäekuru» (Перевал, 1980).

Kir Bulõtšovi bibliograafia annab teada, et Pjotr Severtsov on teinud selle lühiromaani ainetel kaks koomiksit: esimene ilmus 1991. aastal ajakirjas «Pioner» ja seda oli 12 lehekülge ning teine ilmus ajakirjas «Blaster» ja oli 32 lehekülge. Esimest pole ma näinud ning seetõttu saan ma kahe koomiksi omavahelisi seoseid vaid oletada...

Hinnang
Ülalpool sai juba mainitud, et lühiromaani ja koomiksi ideelised raskuspunktid ei kattu. Esineb ka sisulisi erinevusi – näiteks Thomase surm.

Tahakski kohe öelda, et koomiks labastab kirjanduslikku algallikat, aga selline ütlemine oleks lahmimine, sest antud koomiks on mõeldud märksa nooremale lugejale kui lühiromaan. Kui aga võtta arvesse vanuselist sihtgruppi, siis on koomiks enam kui tubli saavutus – on probleeme ja on ka keerukust. Täitsa tekstitruu tükk!

Miks siiski neli? Häirivad eelkõige kaks momenti, aga häirivad üsna kõvasti. Esiteks see püüdlik märulisus, ehk siis uljad pildid tapmisstseenidega, et oleks ikka nagu «välismaal». Teisena häirivad dinosaurused, sest lühiromaanis öeldi selgelt, et mingit visuaalset sarnasust Maa floora ja faunaga polnud. Ma saan aru küll, et dinosaurused on lummavad ja hästimüüvad, aga see koomiks oleks võinud neist küll vaba olla.

Viited

Ulmeseosed: Kir Bulõtšov «Перевал»

14.6.10

Ilmus «Perpendikulaarne maailm»

Rõõm on teatada, et eestikeelsel tõlkemaastikul on taaskord üks nn valge laik vähem – kirjastus «Skarabeus» ilmutas ühe olulisema vene ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi kogumiku «Perpendikulaarne maailm».

Kir Bulõtšov ei tohiks eesti lugejale päris tundmatu nimi olla: siin-seal on ilmunud enam kui pooltosinat ulmejuttu, pluss seiklusromaan ja aimeraamat. (Ja multifilmist «Kolmanda planeedi saladus» ma parem ei räägiks.) Tegelikult on suisa hämmastav, et seni polnud Kir Bulõtšovil eesti keeles ühtegi ulmeraamatut. Nüüd on ja loodan, et esimene ei jää viimaseks.

Viited

23.4.08

Kir Bulõtšov «Перевал»

Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал) on paljude arvates autori parim tekst. Kas just parim, aga ka minu meelest on tegu autori esiviisikusse kuuluva teosega. Lühiromaan ilmus esmakordselt 1980. aasta juulist novembrini aimeajakirjas «Znanije – sila».

1983. aastal ilmus lühiromaan «Перевал» ka Kir Bulõtšovi samanimelises kogus ning selle Kiira Sošinskaja poolt illustreeritud köitega antud teksti avaldamislugu vene keeles ka piirdub.

Sisu
Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise.

Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...

Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat pärast ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, ehk siis need lapsed, kes laevahuku ajal olid 5–6-aastased.

Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi. Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat, sest Oleg on samasugune kui nad ise.
Dick on tõeline kütt – koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, mida ta austab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema, samas ei pelga ta võõra planeedi loodust ja püüab sealt leida seda, mis inimestele kasuks võiks tulla.

Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub tähelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtšov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.

Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.

Seosed

1988. aastal avaldas Kir Bulõtšov romaani «Поселок» ning lühiromaanist «Перевал» sai selle raamatu esimene osa. Romaani kuulub nn dr Pavlõši sarja ning koos romaaniga kuulub ka siis «Перевал», kuigi lühiromaanis mingeid viiteid sarjale polnud.

Pärast seda, kui lühiromaanist sai romaani esimene osa... pärast seda lühiromaani vene keeles enam eraldi ei avaldatud...

Lühiromaanist «Перевал» on tehtud vähemasti üks koomiks (aga ilmselt siiski pigem kaks) ning 1988. aastal valmis ülimalt võrratu pooletunnine animafilm.

Hinnang
Lühiromaanis puudub muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtšovi puhul häirib. Teksti võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud. Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu), kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse.

«Mäekuru» sai kiirelt populaarseks tekstiks nii vene keeles, kui ka paljudes sotsialistliku sõprusühenduse riikides. Põhjuseks vast eriline kargus ja realism, mida sotsialistlikus ulmes just sageli ei esinenud.

Üleval siis Poola ajakirja «Fantastyka» 1983. aasta aprillinumbri tagakaas ja kolm kaanepilti, ehk siis tšehhi-, poola- ja saksakeelne raamat, kus samuti see lühiromaan ilmus. Tšehhi- ja saksakeelne sisaldavadki vaid «Mäekuru», poolakeelses on veel üks lühiromaan lisaks.

Viited

7.9.07

Kiira Sošinskaja «Бедолага»

Kiira Sošinskaja pole kirjanik. Mitte seepärast, et ei oskaks kirjutada... pigem siiski seepärast, et kirjandus pole tema põhiala.

Raske on ju pidada kirjanikuks inimest, kes avaldab kolme aasta jooksul vaid neli juttu ning need neli teksti on ka pigem sellised lühikesed humoreskid. Kõik need neli juttu olid tegelikult head, aga millegipärast ei ilmunud autorilt pärast 1968. aastat enam ridagi. Samas ei saa väita, et Kiira Sošinskaja oleks vene ulmes väheoluline isik... vastupidi, vägagi oluline tegija, aga pisut teisel alal.

Kiira Sošinskaja oli üks olulisemaid venekeelsete ulmeraamatute illustraatoreid. Tema kaanepiltidega on vist pooled raamatud kirjastuse «Mir» sarjas «Зарубежная фантастика». Kiira Sošinskaja illustreeris ka vene autorite raamatuid, eriti tuleks esile tõsta abikaasa Kir Bulõtšovi omadele tehtut.

Tõttöelda on mul pisuke kahtlus, et ka kõrvalolev pilt, mis illustreeris jutu esmatrükki ajakirjas «Iskatel», on Kiira Sošinskaja tehtud. Ajakirjas endas polnud pildi autorit iagatahes märgitud.

Sisu:
Jutt sellest, kuidas miski Siberi taigaküla järves oma «meremadu» elab... igasugu «uurijaid» tormab muidugist murdu kohale jne.

Seosed:
Igasugused seosed muu ulme ja teiste kunstivormidega puuduvad.

Hinnang:

Tegu on lihtsa ja südamlikult küünilise jutuga, millel veel ka hurmav puänt.

Jutt pole just kõikse tuntum. Minu andmetel on vene keeles seda vaid korra taasavaldatud ning korra on see ilmunud ka saksa keeles.

Eesti lugeja on märksa paremas seisus, sest 1976. aastal ilmus see pealkirjaga «Vaeseke» krestomaatilises nõukogude ulme antoloogias «Diogenese latern», mille koostas ja tõlkis Juhan Nurme.

Lingid:
* Jutt «Бедолага» wõrgus
* Ulmekirjanduse BAAS: Бедолага