V. Fadin «Изопертиловая лихорадка»

V. Fadin oli insener, kes elas Leningradis... võibolla elab praegugi. 1966. aastal ilmus ajakirja «Iskatel» kuuendas numbris mehe debüütjutt «Изопертиловая лихорадка».

Sisu:
Jutt algab meeleoluka nüridusega, kus kaks gangsterit nüsivad footonraketi põlemiskambris rauasaega uraanivarrast!?

Samasuguse nüri vaimutsemisemise võtmes roomab see jutt kuni lõpuni. Gangsterid, kapitalistid, kosmos, robotid ning kõik see on kogu aeg üle võõbatud miski eriti andevaese vaimutsemisega.

Seosed:
Õnneks pole autor sellele jutukesele järge kirjutanud ja õnneks pole autor enam üldse midagi kirjutanud ning õnneks pole ka kellegil teisel tekkinud tahtmist seda juttu ekraniseerida või koomiksiks joonistada!

Seoseid muidugi on, sest see tekstiräbal mahub kenasti pamfleti kaanonisse. Oli selline jube žanr Nõukogude Liidus, kus raevuka huumoriga mõisteti hukka kapitalisliku või mõne teise inimvaenuliku ühikonnakorralduse pahesid... ja seeläbi loomulikult ka ühiskonnakorraldust ennastki.

Hinnang:
Lühidalt võiks öelda, et kui üldse tahta mingit hinnangut anda, siis oleks see vaid hävitav!

Kapitalismi oli autor näinud ilmselt vaid huumori- ja satiiriajakirjade pilapiltidel ning ilmselt sealt pärinevad ka V. Fadini kirjanduslikud eeskujud.

Sisu väärtustab kenasti ka vorm, ehk Olesja Makarova illustratsioonid. Pole sellist kunstnikku rohkem kohanud, aga et ta pildid on äravahetamiseni sarnased Juri Makarovi omadega, siis on mul kahtlus, et Olesja oli lihtsalt Juri Makarovi pseudonüüm.

Lingid:

• Ulmekirjanduse BAAS: Изопертиловая лихорадка

Kiira Sošinskaja «Бедолага»

Kiira Sošinskaja pole kirjanik. Mitte seepärast, et ei oskaks kirjutada... pigem siiski seepärast, et kirjandus pole tema põhiala.

Raske on ju pidada kirjanikuks inimest, kes avaldab kolme aasta jooksul vaid neli juttu ning need neli teksti on ka pigem sellised lühikesed humoreskid. Kõik need neli juttu olid tegelikult head, aga millegipärast ei ilmunud autorilt pärast 1968. aastat enam ridagi. Samas ei saa väita, et Kiira Sošinskaja oleks vene ulmes väheoluline isik... vastupidi, vägagi oluline tegija, aga pisut teisel alal.

Kiira Sošinskaja oli üks olulisemaid venekeelsete ulmeraamatute illustraatoreid. Tema kaanepiltidega on vist pooled raamatud kirjastuse «Mir» sarjas «Зарубежная фантастика». Kiira Sošinskaja illustreeris ka vene autorite raamatuid, eriti tuleks esile tõsta abikaasa Kir Bulõtšovi omadele tehtut.

Tõttöelda on mul pisuke kahtlus, et ka kõrvalolev pilt, mis illustreeris jutu esmatrükki ajakirjas «Iskatel», on Kiira Sošinskaja tehtud. Ajakirjas endas polnud pildi autorit iagatahes märgitud.

Sisu:
Jutt sellest, kuidas miski Siberi taigaküla järves oma «meremadu» elab... igasugu «uurijaid» tormab muidugist murdu kohale jne.

Seosed:
Igasugused seosed muu ulme ja teiste kunstivormidega puuduvad.

Hinnang:
Tegu on lihtsa ja südamlikult küünilise jutuga, millel veel ka hurmav puänt.

Jutt pole just kõikse tuntum. Minu andmetel on vene keeles seda vaid korra taasavaldatud ning korra on see ilmunud ka saksa keeles.

Eesti lugeja on märksa paremas seisus, sest 1976. aastal ilmus see pealkirjaga «Vaeseke» krestomaatilises nõukogude ulme antoloogias «Diogenese latern», mille koostas ja tõlkis Juhan Nurme.

Lingid:
* Jutt «Бедолага» wõrgus
* Ulmekirjanduse BAAS: Бедолага