KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



17.8.08

M. G. Soikkeli «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia»

Oleneb inimesest, aga minul näiteks on suhteliselt võimatu lugeda mingit teksti puhta lehena. Noh, et kuidagi ei õnnestu. Loen üsna palju kõikvõimalikku sekundaarkirjandust, sest täielik juhulugemine oleks tänapäevaste tekstimassiivide puhul lollus ning kuna mul on hea mälu, siis jääb see sekundaarkirjanduses loetu ka meelde. Ka vaatan ma keskeltläbi paar korda päevas Ulmekirjanduse BAASi ning oma kogus infot tuleb ka sealt... näiteks, kui mina lugema hakkasin, siis oli esmatrükis ajakirja «Portti» 2000. aasta neljandas numbris ilmunud M. G. Soikkeli lühiromaanil «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia» juba seal kaks arvustust ja need olid mul ka loetud.

Sisu:
On postküberpunklik lähitulevik ja kuriteod on börsil noteeritavad. Selles maailmas on lisaks inimestele ka kolme sorti kreoode (ehk kloon-androide): asimovid, borgesid ja calvinod. Tegu on pärisinimeste teisikutega ja eristatakse neid omavahel nõnda, et peremeesinimese nimele lisatakse ette vastav täht ja ülakoma. Jutu tegevus toimub Berliinis (sellest ilmselt ka eesti tõlke pealkiri «Berliini näitelavad»), kus firma Dow-Jones püüab läbi viia ühte suurejoonelist operatsiooni, mille tulemused peaks omajagu kõigutama kuritegude börsi.

Seosed:
Lühiromaan on kõikvõimalikest seostest tiine, ulmesoste alla läheks aga see kreoodide värk. Autor on kreoodide nimed tuletanud kolme ilmkuulsa ulmekirjaniku omadest: Isaac Asimov, Jorge Luis Borges ja Italo Calvino.

Hinnang:
Alustasingi lugemist üsna pelglikult, sest Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia «Soome ulme» (2008) esimene tekst ja käesoleva lühiromaani arvustused Ulmekirjanduse BAASis just ei lubanud mõnusat lugemiselamust. Õnneks oli pelgus asjata, sest juba esimestel lehekülgedel sai selgeks, et ma olen lugejana heades kätes: rahunesin, sättisin end voodis mugavamasse asendisse ning asusin nautima.

Möönan, et lühiromaan «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia» pole ilmselt selline teos, millest võiks saada üleüldine lemmik... pigem ikka tekst valitud gurmaanidele. Tõestuseks kasvõi teose saatus Soomes: lühiromaan võitis ajakirja «Portti» jutuvõistluse, aga Atoroxi-küsitlusel sai kuuenda koha. Võrdluseks, et Johanna Sinisalo «Lentävä hollantilainen» jäi jutuvõistlusel teiseks, aga Atoroxi-küsitlusel võitis see pika edumaaga. Jutuvõistlusel hindas pädev žürii, Atoroxi hääletavad aga fännid. Mitte, et ma neid auhindu vastandaks, aga midagi see ju näitab.

M. G. Soikkeli lühiromaani peamine võlu peitub metakirjanduslikkuses ning eks see ilmselt saigi ulmefännide seas ka saatuslikuks. Minule selline seostatud tekst meeldib, samuti meeldib mulle lühiromaani postküberpunklik maailm. Ei pea ma ka seda maailma eriti võimatuks, sest just sinnapoole me liigume: kultuuri asendab nüri meelelahutus ning reiting on jumal.

Meeldib ka see, et autor ei hakanud maailma parandama ja mingit puänti kangutama. Lihtsalt üks sisselõige maailma, kus aeg on liigestest lahti ja narrid juhivad balli. Selles suhtes paneb mr Costello minuarust pisut mööda, kui näeb lühiromaanis mingit klassivõitlust. Esiteks on klassivõitlus üks iganenud idee ning teiseks kreoodid lihtsalt lustisid... eriti borgesed.

Tegelikult on sedasorti tekstist kirjutamine üsna mõttetu: lugeda tuleb! Hindes pole mul muidugi kahtlust – viis.

Lingid:

2 comments:

mrcostello said...

Hästi kirjutatud arvustus, mõnus lugeda. Aitäh!

Aga selle klassivõitluse kohta... eks igaüks näeb seda, mida ta näha tahab. ;-)

Mina kirjutasin klassivõitlusest eelkõige just seepärast, et kui tõepoolest peaks tulevikus loodama sellised tehisinimesed, kes kuuluvad sisuliselt orjade klassi, siis iseloomustaks nende ülestõusu (mässu, revolutsiooni) just nimelt see mõiste. Kõlbaks ajaloo prügikastist välja võtta ja puhtaks kloppida küll. :-)

Ulmeguru said...

Tänud heade sõnade eest.

Klassivõitlusest ja muust...

Loomulikult sõltub teksti vastuvõtt (mida näed ja kuidas mõistad) eelkõige lugejast ja tema vaimsest pagasist.

Tekst peab ise hakkama saama... seepärast lugesin ma ka autori seletusi alles pärast teksti lugemist ning kuigi ka Soikkeli seal klassivõitlust mainis, siis mina seda lühiromaanis ei tundnud ja ei näinud.

Ilmselt paneme me sõnale «klassivõitlus» erineva sisu, aga minu mõistes klassivõitlust selles loos polnud ja ei näe ma sellisele ka kohta tänapäeva maailmas.

Tõttöelda tuleks mul siinkohal vist hakata seletama omi arusaamu klassivõitlusest, aga sellisel hilisel tunnil ja pärast nüristavat tööpäeva pole ma selleks vist võimeline...