KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.10.20

Tuuli Tolmov «Neetud taevakivi»

«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» (2017) on mul lugemata – seega siis esmatutvus. Autor ise ütleb saatesõnas, et see on fantaasiaromaan «Eesti noorema pronksiaja ja eesti mütoloogia ainetel».


Sisu
Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.

Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.


Seosed
Romaani avaldas 2019. aastal kirjastus Fantaasia, kaanepildi tegi Marge Nelk.


Hinnang
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki.

Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».

Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli.

Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema.


Viited

22.10.20

Jarosław Grzędowicz «Hel³»

Olen Jarosław Grzędowiczit omajagu lugenud, et kogumik ja teist samapalju jutte peale. Suve lõpus tuli tahtmine mehelt mõnda romaani lugeda, aga kuna mul nii palju aega käes polnud, et lugeda ta neljaköitelist ja vähemasti kommertslikkus mõttes peateost, siis võtsin ette Grzędowiczi kõige värskema romaani «Hel³».


Sisu
Raamatu tegevus saab alguse Dubais, 2058. aasta augustis. Lugeja kohtub Norbertiga, kes on küll poolakas, aga kes peab end pigem n-ö maailmakodanikuks. Norbert elatub sellest, et püüab salvestada videosse mõne vinge sündmuse, laeb selle üles ja loodab siis MegaNeti klikkidele. Kui klikke palju, siis võtavad salvestatud sündmuse üle suured (meedia)tegijad ning Norbert teenib samuti korralikult. Põhimõtteliselt on Norbert siis moodsa meedia raisakotkas või šaakal. Üldiselt üsna põhimõttelage tegelane, aga see põhimõttetus on tal pigem kutsehaigus – kusagil sügavamal temas midagi ikka ka on. Kuid ma ruttan sündmustest ette...

Norbert saab teada, et kohe-kohe toimub vägivaldne sündmus. Mingid rätipead kavatsevad maailmale resoluutse sõnumi saata. Rätipead on röövinud kaks Euroopa kodanikku ning kavatsevad need kaamera ees avalikult hukata. Räme küll, aga ilmselgelt saab avalikku hukkamise salvestusest kuum kaup. Norbert läheb kohale ja hakkab salaja filmima. Ootamatult ilmuvad kusagilt maskides eriüksuslased, kes rätipead kiirelt ja pikemalt mõtlemata maha notivad, äraröövitud valged kaubikutesse topivad ning kuna Norbert midagi poole keeles mõmiseb, siis võetakse ka tema kaasa...


Seosed
Jarosław Grzędowiczi romaan «Hel³» ilmus esmakordselt 2017. aasta suvel Piotr Cieśliński kaane ja kujundusega ning Paweł Zaręba illustratsioonidega. Kandideeris vähemalt ühele auhinnale ning sai palju arvustusi ja arvamusi – üldiselt kiideti, aga pea alati oli ka mingit kõhklevat tooni sees. Üsna paraja üllatusena aga avastasin, et tänavu suvel ilmus romaan pealkirjaga «Гелий-3» ka vene keeles.


Hinnang
Romaani peamine puudus oleks vast teatav ebaühtlus ja terviku n-ö logisemine. Siin on kõike pisut palju ja pisut seosetult koos. On küberpunki, on meie aegade kriitikat ja paroodiat, on märulit, on düstoopiat, on militaarkraami, on kosmost jne. Seda kõike on esitatud läbisegi ja erinevates mahtudes. Dubaile järgneb Norberti elu Poolas, mis on Euroopa ökofašismi raudse kanna all. Jah, sinna suunas me liigume, aga autori kirglikkus musta värviga teeb sõnumi pisut koomiliseks. Ka on kogu Norberti n-ö nägijaks saamine pisut tüütu lugeda, sest mina ju tean, mis on meie maailmas katki ja valesti – need vestlused on kõik ju kenad ja õigest asjast, aga pisut tüütud. Ja siis tuleb kiire märuliblokk, kus Norberti nn õpetaja kadunuks jääb, mingid migrantidest kurjategijad kavatsevad ka Norberti asjus rümbarebu edendada, aga taas saabuvad maskides eriüksuslased ning rümbarebu korraldavad hoopis nemad. Siis võetakse tempo taas maha ning lugeja saab mitu peatükki eriüksuse treeninguid. Ja siis minnakse kosmosesse, täpsemalt Kuule, aga selline areng ei tohiks ju üllatada, sest juba romaani pealkiri ju viitas...

Kordan, et üldiselt mulle romaan meeldis, sest autori mõttelaad ja maailmanägemine on minu omaga üsna sünkroonis. Meeldisid ideed ja nende naturalistlik esitamine, kuigi elusa ahvi aju söömist oleks võinud ehk vähem detailsemalt kirjeldada. Leppimatu suhtumine kõiksugu vägivaldsesse ja väheväärtuslikku rahvarämpsu, kes trügib Euroopasse ja suisa Kuule – see oli kui sõõm värsket õhku meie pussuhaisulises maailmas. Oli tunda, et midagi on Jarosław Grzędowiczi n-ö käima tõmmanud. Ütles ju kirjanik ühes kunagises intervjuus, et ta pole üldiselt poliitiline natuur ning kui tal lastakse rahulikult elada, siis teda poliitika ei huvita. Kui aga enam rahulikult elada ei saa, siis läheb ta metsa ja hakkab ronge kraavi laskma. Rongid püsivad ehk veel rööbastel, aga mees ilmselgelt enam rahulik pole. Kuigi ma maksimumhinnet ei pane, loen ma seda romaani ilmselt kord või paar veel. Puudustega, aga siiski väga hea!


Viited