Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.
Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.
Seosed
Romaani avaldas 2019. aastal kirjastus Fantaasia, kaanepildi tegi Marge Nelk.
Hinnang
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki.
Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».
Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli.
Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema.
Viited
