KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



29.10.26

Miroslav Žamboch «Dlouhý sprint s ozvěnou»

«Dlouhý sprint s ozvěnou» (2009) on kui kirjastusalase kompromissi kuldlõige.

On populaarne autor Miroslav Žamboch ja tal on väga menukas esikromaan. Tahaks uuesti välja anda, sest nõudlust ju on, aga kordustrükk on teadagi saadanast. Ja siis lisataksegi raamatusse üks jutt ja veel ka mitteilukirjanduslikku materjali – tulemuseks romaani kordustrükk, mida võib reklaamida kui täitsa uut väljaannet.

Raamatu tegevus toimub nn Koniáši maailmas (Koniášův svět) ehk postapos, kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Päris mahukas sari – tosin romaani-kogumikku, kus enamjaolt tegutsevad kas Bakly või Koniáš. Esimene on pigem selline barbar Conani tüüpi jõhkard, teise mehe lood on aga tugeva westerni vaibiga. Käesoleva köite lood paigutuvad sarja etteotsa, mainitud kangelaste eelsesse aega, mida teinekord on nimetatud ka Vegase alamsarjaks.

Lõviosa raamatust ehk 130 lehekülge võtab enda alla lühike romaan «Dlouhý sprint» (2000), mille pealkirja võiks tõlkida kui «Pikk pagemine». Mahult täitsa romaan, aga kuna on ilmunud vaid kogumikes, siis ongi juhtunud, et ühel fänniküsitlusel sai sellest hoopis kõige parem tšehhi autori ulmejutt. Kui väita, et romaan on panoraamne tekst, siis sirgjooneline ja praktiliselt liigendamata põnevuslugu polegi ehk romaan, aga kuna teksti esmase liigitamise aluseks saab olla vaid maht, siis on romaan küll.

Et kirjastusepoolne kavaldamine päris läbinähtav poleks, siis lisati raamatusse ka jutt «Ozvěna» (2002), mille maakeelseks pealkirjaks võiks olla «Kaja». 27-leheküljelise jutu tegevus toimub romaaniga samas maailmas, aga muid seoseid neil kahel tekstil pole – jutt on ka pisut nõrgem ja mõjub pigem sellise maailma laiemalt avava vormitäitena.

Ülejäänud pealt 70 lehekülge raamatu mahust võtavad enda alla mitteilukirjanduslikud saatemaaterjalid – kaheleheküljeline «Vegase sari» (Vegašský cyklus) ja kaheksaleheküljeline bibliograafia (Kompletní bibliografie Miroslava Žambocha), mõlema autoriteks Petr Totek ja Libor Popovský. Lõviosa mitteilukirjanduslikust mahust ehk pealt nelikümmend leheküge täidab «Koniáši maailma entsüklopeedia» (Slovník Koniášova světa), mille autoriteks on Libor Popovský, Petr Totek, Vladimír Vojta ja hulk fänne.
Loomulikult oleks võinud ju koos mitteilukirjandusliku materjaliga uuesti avaldada Miroslav Žambochi esimese raamatu, kogumiku «Poslední bere vše» (2000), aga sellega oleks tekkinud kaks takistust – nimilooks olev lühiromaan on sarjaväline ja lühiromaan «Pouštní škorpion» taastrükiti vahepeal juba ära Bakly-lugude kogumikus. Poolakad omakorda aga tegid kogumiku «Ostatni bierze wszystko» (2017), kus nagu pealkirjast näha taastrükiti ära tsehhikeelse esikkogu nimilugu, aga samuti romaan «Dlouhý sprint» ja jutt «Ozvěna», mitteilukirjandusliku saatematerjaliga poolakad end vaevama ei hakanud.

Kuidas siis kirjastus Triton ja kogumik «Dlouhý sprint s ozvěnou» endale võetud võimatu ülesandega hakkama sai? Üldiselt hästi, sest menukas romaan tehti (uutele) lugejetele taas kättesaadavaks, pluss seni vaid ajakirjas ilmunud jutt ja saatematerjalid. Pluss veel Jan Doležáleki uhke kaanepilt ja selle mustvalge kordus raamatu frontispissil. Kokku tuleb tugev neli ära küll.


Viited

6.10.26

Jacek Inglot «Smog nad Tokyoramą»

Küberpunk ja Jaapan – kes neid suudaks lahutada!

«Sudu Tokyorama kohal» algab vihmasaju kirjeldusega. Sajab ja õige pea kattub aknaklaas mustade määrdunud niredega ja varsti ei paistagi aken enam läbi, sest klaas on ühtlaselt must. Tuul oli taas Hiina suunalt. Hiljem saab lugeja veel ka rongi aknast avaneva vaatepildi, kus kogu kinnikatmata loodus on Hiina tööstussaaste tõttu pinnaseni olematuks kärsanud.

Elu tuleviku Jaapaanis pole just kirsiõis, pigem trööstitu hääbumine, kus rahvamassid lohutavad end Shogun Game'iga. Kaotaja kirjutab kogu oma vara võitja nimele ja teeb endale rituaalsel moel otsa peale. Seda siis, kui mängitakse n-ö videomängu formaadis. Kuid on ka veel suur Shogun Game, kus mänguväljakul saavad kokku reaalsetest inimestest koosnevad võistkonnad, kes siis võidu nimel üksteist veristavad. Ühes meeskonnas on teinud peadpööritava karjääri keegi Tan-Ho, kelle tõus ja ta meeskonna edukus teeb Ameerika eriteenistused murelikuks. Analüütikud on arvamusel, et Tan-Ho meeskonna suurvõit sillutaks teed arengutele, mis USA-le ja üldse õhtumaisele tsivilisatsioonile oleks kui uue aja Pearl Harbour. Eriteenistused palkavad tuntud japanisti ja saadavad tolle Tan-Ho meeskonna treeningutele...

«Smog nad Tokyoramą» ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1990. aasta teises numbris ja juttu illustreeris ülalolev Andrzej Łaski illustratsioon. Saatesõnas mainiti, et tekst lükati mitmes toimetuses tagasi ja ajakirja «Fenix» toimetuse arvates täitsa ebaõiglaselt. Seejärel oli jutt mõnda aega wõrgus vabalt loetav ja saavutas isegi teatava kultusliku staatuse. Uuesti paberil ilmus lugu alles eelmisel aastal – Jacek Ingloti valikkogus «Śmierć Tristana», mil alapealkirjaks «10 ulmelist lugu armastusest». Teadaolevalt pole seda juttu tõlgitud ühesegi keelde.

Kui päris aus olla, siis esmakordselt lugesin ma juttu «Smog nad Tokyoramą» mõneti sunduslikult, n-ö silmaringi laiendamise käigus. Robert J. Szmidt avaldas 2002. aastal jutu «Mrok nad Tokyoramą» ja sellega seoses mainiti siis sageli ka Jacek Ingloti siinvaadeldavat teksti ja mõni süüdistas Szmidti suisa plagiaadis. Robert J. Szmidti looming mulle sobib, aga fännide kriitikasse suhtun ma alati teatava eelarvamusega, et hea teada, aga parem on tekstid ise läbi lugeda ja siis otsustada...

Lugesin Jacek Ingloti juttu nüüd teist korda. Vahepeal on mööda läinud paarkümmend aastat ja ma olen selle aja jooksul lugenud ka teisi Ingloti tekste. Kui esmalugemisel oli mu hinne kusagil nelja ja viie vahel, siis nüüd pigem viis. Jacek Inglot pole kõikse lugajasõbralikum autor. Ei, tekst ise pole keeruline, aga autor on lugeja suhtes mõneti hoolimatu ja pisut põlglik ehk teeb täpselt nii, nagu ta ise õigeks peab ja lugeja peab tulemusega leppima või siis vihastuma. Ma ei saaks öelda, et ma Ingloti tekste alati naudiks, aga midagi neis on ja mitte vähe, need jäävad meelde ja ei lase enam lahti ning lugemisjärgselt on ka mille üle mõelda. Kasvõi näiteks selle üle, kuidas USA eriteenistused ei osanud isegi kõige sõgedamas analüüsis välja mõelda, kuidas neil õigus oli ja kui vähe nad kõigest aru said. Mulle sobib – meeldis esimesel lugemisel, nautisin korduslugemist.


Viited

5.10.26

Annikky Lamp «Pidu aja lõpus»


Seda juttu oli väga mõnus lugeda, aga sellest on üsna keeruline kirjutada. Osaliselt seetõttu, et tegemist on nn seisundilooga. Ei, jutus toimub ja toimub omajagu, aga kõik pigem n-ö kaadri taga. Ka võiks tekkida võimalus, et jutu( sisu)st kirjutades lobiseksin ma liigvara välja midagi sellist, mis peaks õige hetkeni varjatuks jääma...

Saan aru, et tegu on debüüdiga ja sel juhul on tegu ikka väga tugeva tekstiga. Isegi juhul kui autoril oleks sahtlis viie raamatu jagu jutte. Sahtlisolev ei loe, sest tekst saab asjaks alles ilmudes, kui seda saavad lugeda võhivõõrad ja igasuguse häälestusega isikud. Ma kiidaks eriti meeleolu, selle edasiandmist, aga samuti oskust asju ütlemata jätta – taoline tekst ei teeks häbi ka mitmeaastase staažiga autorile. Tahaks vaid loota, et tegu polnud juhuslik õnnestumisega ja ootaks aga uusi tekste.


Viited

29.9.26

Miroslav Žamboch «Ozvěna»

Enne lugemist teadsin ma vaid niipalju, et jutu tegevuskohaks on postapolik maailm (nn Koniášův svět), kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Teadsin ka veel, et antud tekst paigutub sarja etteotsa, aga täpsem koht sarjasiseses kronoloogias on pisut vaieldav.

«Ozvěna» ilmus esmakordselt tšehhi ulmeajakirja «Pevnost» 2002. aasta teises numbris ja 2009. aastal taastrükiti see ära Miroslav Žambochi autorikogus «Dlouhý sprint s ozvěnou».

Loo tegevuspaigaks on üks küla ja peategelasteks kaks maagide sõja veterani, tõenäoliselt ka ainsad, kes selles sõjas ellu jäid. Noh, et kunagi ülivõimas maag Tekuard tahtis maailma hävitada ja siis kõik teised maagid ühinesid, toimus suur lahing katakombides, mille tulemusena jäidki ellu Ebenez ja Calve, kes hoiavad madalat profiili, aga samas siiski aitavad oma külal ja selle elanikel karmis maailmas elus püsida. Autor näitab lugejale külaelu erinevaid tahke, avab pisut jõujooni, aga midagi vastikut on õhus...
Jutt on ilmunud ka poola keeles, kogumikus «Ostatni bierze wszystko» (2017), mille kaane- ja sisupildid tegi Vladimir Nenov.

Ma võiks siin nüüd kogu loo ümber jutustada, sest ega keegi peale minu seda ikka Eestis loe. Aga milleks?! Ütleks vaid niipalju, et katastroofijärgne maailm on ebastaabiilne, päike pole õiget karva, külatänavail hulguvad viirastused, taevas lendavad surnud linnud ja ka surnud ei taha hauas püsida. Jutu alguses vaid päike ja viirastused, keskel juba linnud ja siis ka elavad surnud otsa. Koguneb maagilist energiat ja päevakorda tõuseb küla ja selle elanike evakueerimine kõrgemale mägedesse. Ja siis alles läheb mölluks!

Ma pole Miroslav Žambochi palju lugenud, aga ühe romaani ja paari-kolme jutu põhjal väidaks, et «Kaja» on selle autori tüüpiline tekst. Läbimõeldud ja klaarilt esitatud lugu, on märulit ja on füüsilisevõitu inimsuhteid – kõik on kuidagi veenev, suisa kombatav. Miinuseks vast, et see jutt ei ole päris iseseisev tekst, pigem selline lisandus antud maailma teistele ja suurematele.


Viited

25.9.26

Laura Loolaid «Kulinaarseid vesteid keskdevonist»


Kõiksugu töötubades ja/või kirjanikukoolitustel peetakse alati oluliseks rõhutada reeglit, mis maakeeles kõlaks kui: «Kirjelda, ära pajata!». Noh, et vastandatakse kaks tehnikat: kirjeldus ja pajatus. Ja esimesena mainitut peetakse juskui ülimuslikumaks. Eks oma iva selles ole, sest algajal autoril tuleb kirjeldamine ilmselgelt paremini välja. Nukraks teeb aga tõsiasi, et paljud autorid ja kriitikud peavad taolist vastandumist-ülimuslikkust aksioomiks.

Kui aga antud reeglist lähtuda, siis Laura Loolaidi jutt «Kulinaarseid vesteid keskdevonist» on pigem pajatuslik kui kirjeldav. Ei, kirjeldusi on ja autor maalib loo tegevusmaailma lugejale kenasti ja detailirohkelt silme ette, aga teksti peamine väärtus on siiski teose muhe-pajatuslik laad. Suurt midagi ei toimu, aga lugeja saab mõnusa sissevaate maailma, kus ajaränd on päris tavaline, minevikus tehakse teadust ning teadlaste suurimaks mureks-ohuks on pigem rahastus, ametkondade vahelised hõõrumised, bürokraatia ja muud taolised asendustegevused.

Antoloogia eelnevatele juttudele panin ma neljad, «Kulinaarseid vesteid keskdevonist» on aga minu arvates täesti veatu tekst ja oma viite igati väärt.


Viited

18.9.26

A. Aurum «(m)ajahoidja»


Sellest jutust on päris keeruline kirjutada. Osaliselt seetõttu, et autor jätab üht-teist aimamiseks ja ma ei tahaks enda oletustega teiste lugejate võimalikku elamust segada/rikkuda. Eks iga lugeja ise vaatab, et mis ja kuidas...

Eelnevaga ei taha ma muidugi öelda, et autor peksab sihitult segast. Ei, autoril on skeem läbimõeldud ja paigas – lihtsalt üht-teist jäetakse ütlemata.

Ilmselgelt on A. Aurum pseudonüüm ja seetõttu pole ma ka kindel, kas «(m)ajahoidja» on debüüt või mitte. Ja tegelikult pole see kõik üldse oluline. Jutt saab lihtsalt tekstina täitsa kenasti hakkama. Ei ole päris tipplugu, aga mulle meeldis autori ambitsioon kirjutada midagi sellist ja meeldis ka tulemus. Loodan, et «(m)ajahoidja» ei jää autori ainsaks ulmelooks.


Viited

9.9.26

Tea Roosvald «Ajakajaja»


Jutt algab kui fantasy, aga pisitasa liigub kuhgi mujale ning saab mingil hetkel päris ausaks salaajalooks.

Žanr pole tegelikult oluline, sest autor rõhub pigem keskkonnale ja emotsioonidele ja jutu sisuks on suuresti naise mure oma mehe pärast, aga eelkõige tahtmine kaitsta-aidata omi lapsi. Ja niimoodi juhtubki, et tundelis-saamahimuline perelugu muutub pikapeale päris globaalseks ja mängu tulevad suisa ajalooraamatuist tuntud nimed. Pean siinkohal vist sisuseletamise lõpetama, sest muidu võin ma rikkuda teiste esmast lugemiselamust.

Jutu algus läks mul päris raskelt. Ei, viga polnud autoris, ega ka minus – lihtsalt see valus-tundeline esituslaad mulle päris ei sobinud. Lugedes aga harjusin, alguse lihtsavõitu skeem kasvatas liha luudele ja minu kasvav huvi toimuva vastu jättis stilistilise sobimatuse kuhugi tahaplaanile. Kordan veelkord: alguse probleem oli pigem mu maitse-eelistustes kui autori oskustes...

Ei ole tipplugu. Näiteks antoloogias «Isaac Asimov 100» (2019) ilmunud «Jänesehautis» oli rohkem mu maitse järgi ja kui kõrvutada, siis ka paremini tasakaalus kui «Ajakajaja». Kuid kiita tuleb pealehakkamist, huvitavaid mõtteid ja korralikult esitatud keskkonda. Hea, aga mitte täiuslik!


Viited