KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



26.8.26

Tanith Lee «Kill the Dead»

Ma olen lugenud Tanith Lee'lt vähemalt kümmekond romaani, neist kaks maakeeles, aga samuti kahte kogumikku ja teist samapalju jutte ajakirjades-antoloogiates. Ja siiski on seda vähe, liiga vähe. Seetõttu mõtlen ma ikka ja jälle, et peaks veel midagi lugema. Ja nõnda «Kill the Dead» mul lugemisele sattus...
Esmatrüki kaanepildi tegi Don Maitz,
frontispissi illustratsiooni aga Jack Gaughan.


Eks Tanith Lee loominguga ole üks pidev probleem, et mida lugeda ja millises järjekorras. Ikkagi pea sadakond romaani ja kolmsada erinevas pikkuses lühemat teksti. Paljud veel ka sarjades. Romaan «Kill the Dead» (1980) sai valitud nii teema kui ka mittesarjalisuse pärast.

Romaan on inglise keeles saanud kolm kordustrükki: 1990 – Mick Poseni kaanepildiga Inglismaal, 2010 – autori abikaasa John Kaiine'i kaanepildiga väikekirjastuses ja 2021. aastal ametliku e-raamatuna.

«Kill the Dead» oli päris kummaline lugemine. Raamatu peategelane Parl Dro on mees, kes näeb surnuid/viirastusi ja saab neid seeläbi tappa. Tondid näevad ka ja püüavad tedagi hävitada. Kindlasti pole Parl Dro mingi kangelane, pigem ihult ja hingelt katkine tüüp, kes püüab teha head, aga toob selle käigus maailmale ja inimestele kannatusi juurde. Mitte küll kogu aeg, aga piisavalt sageli.

Romaani esimestes peatükkides saab kokku reisiseltskond – muusik Myal Lemayal ja tütarlaps Ciddey Soban –, kes asuvad teele surnute linna poole. Mõlemad noored on samuti üsna katki: noormees Myal on lapsena parajalt näguripäevi näinud ning Ciddey on kaotanud isa ja õe. Reisiseltskond pole päris tavaline ja teekond pole samuti tüüpiline quest, pigem kulgemine läbi lugude, pajatuste ja meenutuste.

Lääne-Euroopa tõlgete kaantel võeti taaskasutusse anglo-fantasy kaanepildid: Michael Whelan Hollandis ja Prantsusmaal ning Eric Ladd Saksamaal.

«Kill the Dead» on tume romaan, mitte küll grimdark, aga piisavalt tume ja dekadentlik. Samas, ega Tanith Lee'lt ju midagi helget ei ootakski. Meeldis tegevuse esitamine põimitud ja katkevate lugudena – jah, lugedes peab olema tähelepanelikum, aga kokkuvõttes on raamatus rohkem kui napid leheküljed lubavad. Tuleb, aga tunnistada, et kusagil viimases kolmandikus kadus autoril järg pisut käest... või siiski minul. Küll aga kiidaks lõppu surnute linnas – maitsekas ja loogiline.

Kuna romaani ei peeta autori olulisemate hulka kuuluvaks, siis ma pisut lugesin teisi arvustusi/muljeid ning peamised etteheited olid just vähene maht ja vorm – kaks asja, mida ma pigem positiivsena ära märgiks. Ja otse loomulikult oli ka hulk lugejaid, keda häiris, et raamatus olid pooltoonid ning puudus selge hea/kurja eristamine – taas ilmne pluss.

Itaalia ulmeilma tüüptoode – raamatusarja osa või hoopis ajakiri? Viimasest tulenevalt on David Hardy taaskasutatud kaanepildiga köites veel ka artiklid. Janusz Gutkowski pilt poolakeelsel on aga ainus originaalkaas romaani tõlgetel.

Sarjas või mitte? 1980. aasta lõpus ilmus raamatuklubi (SFBC) kogumik «Sometimes, After Sunset», kus ühtede kõvade kaante vahele pandi kaks Tanith Lee õhemat romaani – «Sabella, or The Blood Stone» ja «Kill the Dead». Ja just sellest köitest on läinud rändama ekslik mõte, mis seob need kaks üheks sarjaks. Ma pole küll romaani «Sabella» lugenud, aga on päris keeruline uskuda, et kuidagi saavad üheks sarjaks tuleviku Marsil elav vampiir ja meie ilmaga mitteseotud fantaasiamaailm.

Don Maitzi kaanepilt sidus kogumiku kaks romaani ka kenasti kokku.
Seesama kogumik ilmus 2004. aastal ka vene keeles suvalise kaanepildiga, mille autor Bill Schmidt jäeti loomulikult mainimata.


Päris huvitav on vaadata, kuidas ja keda on kaanepiltidel kujutatud – esmatrükil Parl Dro, kogumikul Myal Lemayal oksal istumas ja kordustrükkidel siis tõenäoliselt Ciddey Soban.

Lugemisjärgselt sattus mulle aga kätte Tanith Lee kordustrüki saatesõna, kus ta selgitas nende kummaliste nimede tagamaid – oli hariv sissevaade autori loomisprotsessi, aga romaani hinnet see teadmine ei muuda. Hea, suisa nauditav romaan, aga puudustega.


Viited

23.8.26

Meelis Kraft «Hauarahu»


Kolm meest kulguriga Marsil täitmas ülesannet, mille olemust neile alles töö käigus seletatakse. Selline klassikaline planeediseiklus, kus karused, aga kergelt tülpinud mehed probleemid lahendavad ja asjad ära teevad. Kuna aga tegu on moodsa tekstiga, siis on võõrplaneetse probleemide taustad suisa maised.

Jutu algus oli minu jaoks pisut tüütu. Meenutas vana nõukogude ulmet, kus karmid mehed üksteist verbaalselt patsutavad – ma täitsa ootasin (seltsi)mehelikke embusi, aga õnneks ei saanud mu ootused liha luudele. Probleem, mida kolmik lahendama saadeti, oli aga äge ja uhke. Kuna ma ei taha võimalike lugejate elamust rikkuda, siis ma rohkem ei räägi. Küll aga ütlen, et lisaks lohisevale algusele, võinuks ka lõpp järsem olla.

Antoloogias «Pidu aja lõpus» saadab juttu «Hauarahu» Liis Rodeni hurmavalt uhke illustratsioon, mida ma siin päris teadlikult ei jaganud. Osaliselt seetõttu, et maakeelne raamat pole mingi haruldus, aga peamiselt seetõttu, et minu mõtted viis see pilt hoopis teises suunas minema. Noh, et ma olin juba pilti näinud ja siis juttu lugedes ootasin ma hoopis midagi muud. Ei, pilt on täpne ja puha, aga parem on seda näha raamatus just siis, kui oled jutu lugemisega sinnamaani jõudnud...

Kõrvaline mõte, aga kas ma olen ainus, kel seda teksti lugedes tuli meelde keegi Elon Musk ja tema Marsi-auto?


Viited

11.7.26

Sue Burke «Spiders»

«Spiders» oli esimene proosapala, mille Sue Burke profiväljandele maha müüs ehk siis pea viisteist aastat kulus debüüdist profidebüüdini. Samas, õpipoisiaeg läks vist asja ette, sest juttu pandi tähele, taastrükiti ja tõlgiti.

Teksti esmatrükk oli ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2008. aasta märtsinumbris ja juba järgmisel aastal taastrükiti jutt esinduslikus antoloogias «Year's Best SF 14».

Jutu sisu on lihtne. Isa ja poeg jalutavad metsas. Isa näitab pojale taimi-loomi ja selgitab nende olemust. Mets asub võõral planeedil, loodus on enam kui värvikas ja sageli ka ohtlik. Isa õpetab pojale, et hoolimata ohtlikkusest, pole kõik üldse jube, et ka inimesel on selle kõige keskel kohta. Eks vihjamisi aimdub, et inimesed on sellel planeedil võõrad – kolonistid, kel on õnnestunud päris vaenulikus keskkonnas püsima jääda ja isegi oma kolooniat laiendada-arendada.

Pealkirjaga «Pókok» ilmus jutt 2015. aasta septembris ungari keeles, ajakirja «Galaktika» 306-s numbris.

Eks ma juttu lugema hakates ju teadsin, et tekst on seotud autori esikromaaniga «Semiosis» (2018). Täpsemalt öeldes, teadsin ma, et Sue Burke sai 2004. aastal valmis oma esikromaani, aga tal ei õnnestunud seda maha müüa ja siis mingil hetkel ta otsustas võtta sealt romaanist materjali ja teha sellest paar juttu, need avaldada jne. Muide, ajakirja «Asimov's Science Fiction» autoritutvustuses väidetakse töösoleva romaani pealkirjaks hoopis «Transplants». Kronoloogiliselt paigutub jutt «Spiders» romaani «Semiosis» kolmanda ja neljanda peatüki vahele, st romaanis seda teksti pole. Kokkuvõttes tasus autori taktika end ära küll: jutt taastrükiti ära aasta parimate ulmelugude antoloogias ja just selle jutu pealt sai Sue Burke ka oma esikromaani lepingu.

Hispaania keeles on jutu pealkirjaks «Arañas». Tõlkis Argentina ulmekirjanik Sergio Gaut vel Hartman, kelle blogis «Microficciones y cuentos» see ka käesoleval aastal ilmus.

Tegu on lihtsa jutuga... näiliselt lihtsa, sest nappide vahenditega annab autor päris kena ja omajagu harali pildi maailmast, inimestest seal sees, visandab konflikte ja pisut isegi moraliseerib. Kokku selline päris meeldiv lugemine. Jah, alguses ehk pisut tüütu, aga autor võtab lugeja vaikselt haardessse ja lahti enam ei lase ning lugemisjärgne mulje on päris meeldiv...


Viited

3.7.26

Frederik Pohl «Stopping at Slowyear»


Alustuseks peaks paika panema paar fakti. Mõnikord räägitakse küll romaanist, aga «Stopping at Slowyear» on siiski lühiromaan ja kuigi teose copyright on aastast 1991, ilmus raamat esmakordselt 1992. aasta jaanuaris. Esmatrükk, see Rob Alexanderi kreemja kaanepildiga, oli limiteeritud ja signeeritud väikekirjastuslik väljaanne ning pool aastat hiljem ilmus Don Dixoni kaanepildiga laiatarbe pehmekaaneline. Selsamal 1992. aastal tõlgiti lühiromaan pealkirjaga «Paragem em Anolento» ka portugali keelde. Teadaolevalt siis ühel aastal, kahes keeles, kolm erineva kaanepildiga raamatut. Küll on aga pisut kummaline, kuidas kuulsa ja paljuavaldatud-tõlgitud autori hulga arvustusi pälvinud ja nelja esindusliku ulmeauhinna finaalis olnud tekst sedavõrd kiirelt käibelt kadus. Ei kordustrükke, ei taasavaldamisi kogumikes või antoloogiates. Jah, käesoleva postitusele FantLabi linki lisades sain teada, et vene wõrgus ringleb ka sel sajandil tehtud fännitõlge, kuid ega antud infokild ju suuremat pilti muuda.

Lugesin lühiromaani sinise kaanepildiga pehmekaanelisest, mis oma 150-leheküljelise mahu võlgneb pigem suurepunktilisele kirjale ja hästiliigendatud küljendusele. Ilmselt oli programmiline idee taastrükkida lühiromaan just eraldi köitena, sest sel ajal toimus ulme kirjastamises ja ka kriitilistes tekstides enneolematu lühiromaani kui formaadi fetišeerimine...


Lühiromaan «Stopping at Slowyear» saab alguse tähtedevahelisel kaubalaeval, mis aeglaselt kulgeb inimkolooniate vahel. Selline laev, mis kunagi läks teele ja mis kunagi koju tagasi ei jõua. Kaasas on kaubad, mis eriti ei vanane ja peaks olema sobilikud igal planeedil. Laev liigub tähesüsteemist tähesüsteemi, teeb planeetidel vahetuskaupa ja liigub edasi. Selline päris läbimõeldud, aga siiski riskantne ärivorm. Lisaks kõigele muule laev ka vananeb-laguneb ja meeskond lihtsalt väsib lõputust lennust. Lühiromaani teiseks tegevusliiniks on elu planeedil Slowyear, mil kulub tiiruks ümber oma päikese pea paarkümmend aastat. Antud faktist tulenevalt on planeedi kliima üsna omapärane ning aasataajad on pikad ja vahetuvad aeglaselt. Inimesi elab planeedil vähe ja peamiseks majandustegevuseks on lambakasvatus.

Kaubalaev jõuab aegalse aasta planeedile, kus vaid väga vanad inimesed mäletavad eelmise taolise laeva käiku. Lõputust lennust tülpinud laevnikele tundub planeet kui paradiis. Ühel laevnikul tekib suhe kohaliku poliitikuga ja ta leiab, et tal on kosmosest kõrini ja ta otsustab planeedile jääda. Eks lähemalt vaadates selgub, et paradiisis on samuti probleeme ja elu kolkaplaneedil polegi üks lõputu lust ja lillepidu, aga otsus on juba tehtud ja asjalood kulgevad omasoodu.


Lühiromaan kulgeb mitte just kõige kiiremas tempos – autor võtab endale aega ja näitab päris detailselt elu tähelaevas ja elukorraldust planeedil. On mõtteid, on konflikte, aga mingil hetkel, kui vaatad järgijäänud lehekülgi, hakkab peas vemmeldama kartus, kas autor üldse mingi lõpplahenduseni jõuab. Õnneks lõpplahendus siiski tuleb...

Ma ei saaks öelda, et ma ei oleks lugemist nautinud – autoril mõtteid oli ja esitas ta neid läbimõeldult, saatuslikuks sai pigem valitud vorm. Muarust oleks sama materjal olnud parem kahe eraldi jutuna, kus üks oleks keskendunud üheotsa kaubalaeva saatusele ja teine oleks lahanud hääbuvat elu-olu veidral planeedil. Või oleks pidanud lisama veel kolmanda-neljanda liini ja kirjutama hoopis täispika romaani? Lühiromaan jäi aga kuidagi poolikuks: huvitav lugeda, aga raamatu sulgedes oli valdavaks emotsiooniks nõutus, isegi rahulolematus.

Lugemisjärgselt tahaks ma antud teksti kõrvutada Robert Silverbergi omadega, ilmselt ka seepärast, et Pohl siin silverbergilikult avab tegelasi ja ühiskonda seksuaalsuhete kaudu. Ei, seksi pole palju, aga see on teksti orgaaniline osa ja selle väljajätmine tuleks tekstile kindlasti kahjuks. Samas, kui Silverberg on oma taolistes tekstides kirglik ja suisa lopsakas, siis Pohl on siin pigem kiretu ja kuivavõitu. Nõrgavõitu neli oleks päris õiglane hinne.


Viited

27.6.26

Andrei Miller «Безнаказанность»

Jutu peategelase hüüdnimi on Charon ja ta töötab ühe n-ö põllumajandusliku objekti valvurina. Valvab objekti ja elab selle kõrval soojakus. Objektiks on biotermilise auk ehk siis betoneeritud veekindel kaev, kuhu visatakse loomakorjused, lisatakse naatriumhüdroksiidi (tuntud ka kui seebikivi või kaustiline sooda) ning siis biotermiliste protsesside tulemusena laguneb kõik see mõne kuu jooksul kompostiks.

Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...

Lühilugu ilmus esmakordselt wõrguajakirja «DARKER» 2019. aasta juulinumbris, mis sajanda ehk juubelinumbrina oli pühendatud vene õudusele. Järgmisel aastal sai jutt taastrüki autorikogus «El creador en su laberinto», mis hoolimata hispaaniakeelsest pealkirjast on täitsa tavaline väikekirjastuslik venekeelne pehmekaaneline.

Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.


Viited

18.6.26

René Sussan «En manière d’introduction»

Alustama peaks vast sellest, et oma kirjanikutee alguses kirjutas René Sussan kodanikunime all, hiljem aga kasutas pigem pseudonüümi René Reouven. Ulmet kirjutas-avaldas ta mõlema nimega.

1974. aastal avaldas René Sussan 13 ulmejuttu sisaldava kogumiku «L'anneau de fumée» ja viieleheküljeline «En manière d’introduction» on köite avatekst. Eks sellele viitab juba pealkiri, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Midagi sissejuhatuseks» või «Avasõna asemel».

Jutu alguses näeb keegi Jean-Julien, kuidas rongi korstnast tõuseb üles kena ja korrapärane suitsurõngas. Mees on lummatud ja ta juhib ka kaasreisijate tähelepanu ilusale vaatepildile, aga keegi ei jaga tema vaimustust. Tööl räägib ta juhtunust kolleegidele, aga ka nemad suhtuvad juhtumisse enam kui loiult, pigem keeravad Jean-Julieni vaimustuse piinlikuks naljaks. Suur osa teksti tegelebki Jean-Julieni kolme kolleegi töntsi olemuse kirjeldamisega. Ja siis jõuab lugeja viimase lõiguni ja saab puändi, mis keerab loo ulmeks...

Lugesin juttu, mis vene keeles kandis pealkirja «Трудные времена», ajakirja «Vokrug sveta» 1983. aasta märtsinumbrist. Olude lahedamaks muutudes ilmus tekst veel kaks korda vene keeles – kiiret raha teenivas vanu ajakirju rüüstavates värdantoloogiates: «Ловушка» (1989, 16 lk, trükiarv: 100 000) ja «Они не прилетят. Крабы ложатся на дно. Похождения космической проститутки. Эффект лягушки» (1990, 82 lk, trükiarv: 2000). Minu andmetel ongi esmatrükk originaalis ja kolm korda vene keeles jutukese ainsad ilmumiskorrad.


Jutt on primitiivne, selline ajalehe naljanurga tasemel didaktiline humoresk, millistest ulmekauged ja rahvalikud väljaanded kubisevad. Vähegi vilunud ulmelugeja jaoks oli jutus toimuv juba ilmumishetkel üks hõredavõitu klišee. Samas, korralikult teostatud, läheb libedalt alla ja ununeb kiirelt – nõrgavõitu kolme saab kätte küll.


Viited

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».


Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).


Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.
Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...
Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.


Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.
Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.


Viited