KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



21.6.20

Stefan Wul «La mort vivante»

Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...


Sisu
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.

Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.

Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...

Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.


Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.

1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.

1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.



Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.

Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.


Hinnang
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...

Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab nihelema, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.



Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.



Viited

29.2.20

Lev Veršinin «Возвращение короля»

Kuna eelmise aasta lõpus ilmus maakeeles juba teine Lev Veršinini raamat, siis mõtlesin, et lehitseks üle esimese – lühiromaani «Kuninga tagasitulek».


Sisu
On üks pseudokeskaegne planeet, mida uurivad maalased. Elu planeedil on karm ja vägivaldne ning maalased kasutavad oma vaatlusküberi varjamiseks legendi Verevast Rüütlist. Kahjuks on nõnda, et kui viskad vette kivi, siis vesi lööb lainetama ja lainetus levib viskekohast ka kaugemale. Legendaarse Vereva Rüütli taasilmumine ajab rõhutud massid liikvele, algab mäss, millest saab suur ülestõus...


Seosed
See pikk lühiromaan ilmus esmakordselt 1991. aastal noorte autorite antoloogias «Ошибка дона Кристобаля». Aasta hiljem oli kordustrükk Lev Veršinini esimeses autorikogus «Ущелье трех камней», kust minagi seda esmakordselt lugesin. 1996. aastal ilmus lühiromaan Lev Versinini kaheköitelise teostevalmiku esimeses köites «Хроники неправильного завтра» – ja sellega ilmumiskorrad ka ammenduvad.



2002. aastal ilmus lühiromaan Veiko Belialsi tõlkes eesti keeles ning minu andmetel on see ka antud teksti ainus tõlge kogu maailmas. 2003. aastal avaldas Lev Veršinin romaani «Доспехи бога», mis on kuninga-lühiromaani pikem ja ümbertöötatud versioon ning mis ühtlasi jäi ka autori luigelauluks ulmes, sest poliitika ja publitsistika seljatas kirjanduse.


Hinnang
Pea romaani mahus lühiromaan «Kuninga tagasitulek» on mõneti segadusttekitav tekst. Vormilt otsekui fantasy, mis lugemise edenedes pigem SF-ks osutub. Segadust tekitab ka teksti julmus, või siis pigem illusioone purustav realism. Olgem ausad – enamus ulmelugusid on siiski pigem kommertslikud lohutuslood nohikutele, kus karmlõikav realism on välistatud, sest tüüplugeja taolisi asju ära ei seedi. Lev Veršinin on hariduselt ajaloolane, kes sai ka omal nahal tunda jälgi riigivõimu sunni- ja karistusmehhanisme ning ilmselt seetõttu kirjutas just nii, nagu kirjutas.

Isiklikult minul pole probleeme, kui ulmekirjandus on julm, jälk ja realistlik. Küll aga on lühiromaanil selliseid puudusi, mis ei luba mul maksimumhinnet panna. Ma täpselt ei oskagi öelda, et mis mind täpselt häirib, aga häirib. Detail siin ja teine seal ning kokku kujuneb mulje, et autor sikutas asju endale sobivamaks. Ma ehk ei oleks nii karm, aga kui autor otsustas julmustes realistlik olla, siis võinuks ta ka seda loogikas olla. Näiteks oleks võinud paremini põhjendada, miks pidi luureküborg sedavõrd silmahakkav olema?


Viited

7.2.20

Jacek Dukaj «Xavras Wyżryn»

Igaks juhuks ütlen kohe ära, et need kaks imelikku poolakeelset sõna on teose n-ö peategelase nimi.


Sisu
Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises maailmas, kus Nõukogude-Poola sõda lõppes poolakate kaotusega, nn Wisła imet 1920. aasta augustis ei juhtunud ning Poolast sai veel üks liiduvabariik. Järgnesid küüditamised ja kõige poolaliku väljajuurimine. Näiteks oli poola keele rääkimine keelatud ning selle eest võis kohapeal maha lasta. Sel ajal, kui meie ajaloos toimus II maailmasõda, viskasid liitlased bolševike pealetungi takistamiseks kolm tuumapommi ning tekkis nn radioaktiivne kolmnurk, mis võttis enda alla korraliku osa Poola ja Ukraina territoorimist. Lapsed sündisid mutantidena ning ega ka täiskasvanute elu ja tervis kiita polnud. Romaani ajalooversioonis suri Stalin alles 1981. aastal. Sama kümnendi lõpupoole kerkis esile partisan Xavras Wyżryn, kes organiseeris kiirelt ja edukalt ülepoolalise vastupanuliikumise. Mees oli nii kuulus ja edukas, et Hollywood tegi temast suisa mängufilmi.


Raamatu tegevus saab alguse 90ndate lõpus, mil Xavras Wyżryni partisanisalgaga liitub üks ameerika ajakirjanik, kes peab tegema reportaaži kohapealt ehk siis Xavrase ja ta rühma retkest Moskvasse, kus partisanid plaanivad kättemaksuks Poola rahva kannatuste eest õhkida tuumapommi. Romaan ongi kirjeldus sellest maailmast ja partisanivõitluse olmest, lahates samas küsimusi, kui kaugele saab selle võitlusega minna ning millal muutub vabadusvõitlus lihtlabaseks terrorismiks.


Seosed
Tegu on lühikese romaaniga, mil mahtu umbes 150 lehekülge ning ilmus see esmakordselt 1997. aastal koos ühe teise niisama lühikese romaaniga Jacek Dukaj esimeses raamatus, mis kandiski pealkirja «Xavras Wyżryn». 2004. aastal ilmus kordustrükk, sedapuhku kogumikus «Xavras Wyżryn i inne fikcje narodowe».

Üllatuslikult on romaan 2012. aastal pealkirjaga «Gli imperi tremano» ilmunud ka itaalia keeles. Ausaltöelda ei kujuta ma päris hästi ette, mida luges teosest välja itaalia lugeja, millise elamuse ta sai, kui üldse sai? Kuid ega see itaaliakeelne köide polnud ka kommertväljaanne, pigem ikka toetuste peal tehtud väikekirjastuslik üritus propageerimaks Poola kultuuri ja ulmet.


Hinnang
Rääkides mõistmisest ja romaanist aru saamisest. Tegu on üsna lihtsa partisanilooga, kus siis võõra ehk ameerika ajakirjaniku silme läbi näidatakse poolakate ränka elu elajaliku nõukogude okupatsiooni tingimustes. Pealtnäha lihtsa, sest Jacek Dukaj poleks ta ise, kui ta ei paneks teksti seoseid ja vihjeid, ei laseks tekstil tegutseda ka muudel tasanditel, kui sirgjooneline lugu. Ja siin tekibki küsimus, kui palju saab romaanist aru muukeelne lugeja. Kas ta hammustab läbi Sienkiewiczi kolmiku, kas tunneb piiblit, on kursis katoliikluse ja märtrite teemaga? Kas tunneb piisavalt omaaegset ajalugu, et mõista, mida Dukaj teistpidi keeras ja kuhu suunas?

Ei, loomulikult saab romaani lugeda, kui ühe naiivse heaoluühiskonna ajakirjaniku kannatuste rada põrgulikus keskkonnas. Kuidas ajakirjanik muutub ja kuidas ta paljust ei hakkagi aru saama, sest see kõik on tema jaoks nii võõras.

Eks omad probleemid on ka paadunud ulmefännil, sest kui alternatiivajalooline skeem ja postapolikud toonid kõrvale jätta, siis on tegu üsna madala ulmesisaldusega tekstiga. Metsas on lingvomiinid, mis poola keelt kuuldes kohe plahvatavad. Ameerika ajakirjanikul on kaasas kõrgtehnoloogiline kiiver, mis on nii satelliitsidevahend, kui ka eesrindlik arvuti. Pisut kummalist sõjatehnikat ja tuumapomme samuti. Ja ongi peaaegu kogu ulme!

Mind vähene ulmebutafooria ei seganud, sest romaan on veenev, on raju ja ajuti suisa naturalistlik. Äh, mis ma ikka seletan, ütlen vaid, et ma olen seda teksti vähemalt viis korda lugenud ja päris kindlasti loen oma elu jooksul vähemalt paar korda veel...


Viited

3.2.20

C. J. Tudor «The Taking of Annie Thorne»

«Annie Thorne'i kadumine» on C. J. Tudori teine romaan maakeeles ja üldse autori teine romaan. Debüütromaan «Kriidimees» oli puhtakujuline kriminaallugu, aga Annie kadumise raamatut on nimetatud ka õudusromaaniks. Jah, romaanis on üleloomuliku õudusloo elemente, on õõva, kuid päris puhtakoeliseks õuduslooks ma seda siiski ei nimetaks.


Sisu
Romaani sisuks on Joseph Thorne'i tagasitulek kodukanti, Arnhilli alevikku. Joseph on inglise keele õpetaja, kuid üsna ruttu saab lugeja aru, et see on vaid pealispind. Mehes on palju muudki ja kindlasti pole tegu ka läbinisti seaduskuuleka isikuga. Juba võltsitud soovituskirjad annavad sellest aimu. Samas tunduvad need soovituskirjad olevat veel suhteliselt süütu kraam.

Pealkirjas mainitud Annie Thorne on Josephi noorem õde, kes ühel ööl kadunuks jäi, kaks ööd-päeva hiljem välja ilmus, midagi enda kadumise kohta rääkida ei osanud ning oli ka pisut teistsugune kui enne kadumist. Joseph Thorne asub õpetajana tööle sealsamas koolis, kus ta ise lapsena käis, õpilaste hulgas on tema enda koolikaaslaste lapsed. Ja jälle on üks laps kaduma läinud ja kahe ööpäeva pärast taas välja ilmunud – näib, et taas ja jälle, et kõik kordub. Ning peaaegu igaüks Arnhillis, kes Josephit varasemast teab, küsib temalt kohe, et miks ta tagasi tuli? Miks!?


Seosed
Kuigi C. J. Tudor on briti autor, ilmus romaan kõigepealt USA-s ja ilmus pealkirjaga «The Hiding Place». Inglismaal ilmus raamat kuus kuud hiljem 2019. aasta augustis ja pealkirjaga «The Taking of Annie Thorne».


Inglise pealkiri ja kaanekujundus on ka maakeelsel Varraku väljaandel. Tegelikult on enamikel muu maailma tõlgetel sama pealkiri ja kaas, et tundub siis kaanon ja agendi nõue olevat. Ja kui aus olla, siis briti pealkiri on ka parem.


Hinnang
Puhtakoeliseks õuduslooks ei nimetaks ma romaani juba seetõttu, et lisaks õudusele huvitab autorit ka olude kriitika, mõõdukalt kriminaalsed tegelased, koolielu ja koolikiusamine ning mis kõik veel. Autor kas ei suuda püsida ühes laadis või on selline hüplemine tal teadlik. Romaani alguses kippusin ma pigem autorit süüdistama, aga lugemise edenedes pigem tunnustama. Ilmselgelt saab C. J. Tudor endale püstitatud kõrguste ületamisega hakkama. Kuigi tegevus hüpleb teemalt teemale, hüppab ajaliselt edasi-tagasi ning on reaalselt toimuv ja on peategelase mõtted; suudab autor siiski loo kenasti ohjes ja lugejale arusaadava hoida. Mulle lugejana selline loo esitus ei meeldinud, aga ausa inimesena tunnistan, et autor sai hakkama.

Raamat on julm ja ajuti ka jälk. Jälkused tulevad mängu siis, kui autor kirjeldab, mida lapsed üksteisega teevad. See, mida me umbmääraselt nimetame koolikiusamiseks, kuid mille sisu see neutraalne sõna sageli edasi ei anna. Laste vaimse ja füüsilise sadismi kõrval on romaanis kirjeldatud üleloomulik õudus juba päris leebe ja hubane.

Õudusest! Kui tahta olla väga küüniline, siis võib romaani õudusideestiku kokku võtta lihtsalt – H. P. Lovecrafti jutt «Rotid müüri taga» segatuna Stephen Kingi romaaniga «Lemmikloomasurnuaid». Ma ei tahaks öelda, et ebaoriginaalne, aga üldjoontes on mainitud kahe teose segu küll.

Ma ei oska öelda, kas ma soovitan romaani lugeda või mitte? Oli hetki, kus romaan mulle tõesti ei meeldinud. Ei meeldinud C. J. Tudori kirjutamislaad, ei meeldinud teemad, ei meeldinud tõlkija Jüri Kolgi kirg liigkasutada sõna «pask». Samas, ma lugesin selle romaani ühe õhtu-ööga läbi – kui pimedaks läks, siis alustasin ja kell viis hommikul lõpetasin. Ju siis ikka köitis ja meeldis!


Viited

31.1.20

Andrzej Sapkowski «Sezon burz»

Romaan «Sezon burz», mille pealkiri maakeeles võiks olla «Tormiaeg», on Andrzej Sapkowski hilisem lisandus oma nõiduri maailma-sarja.


Sisu
Romaani käivitavaks sündmuseks on nõidur Geralti mõõkade vargus. Mõõgad on head ja kallid, aga eelkõige on need Geraltile tarvilikud tema töö jaoks... on n-ö elatusvahendiks. Pisut uurimist ja saab selgeks, et tegu polnud lihtsa vargusega. Ja kes üldse julgeks nõidurilt tema mõõkasid varastada. Ilmselge, et tegu on mingi võimupoliitilise mänguga, kus kadunud mõõgad peavad sundima Geralti tegema midagi, mida ta muidu tõenäoliselt ei teeks. Ja nii ongi: Geraltiga võetakse ühendust ja tehakse ettepanekuid. Ka selliseid, millest on enam kui keeruline keelduda...


Romaan ongi suuresti lugu sellest, kuidas Geralt oma mõõku otsib ja mis siis temaga siis kõige selle käigus juhtub. Aga juhtub palju: armulugu naismaagiga, geneetilis-maagiliste eksperimentide käigus loodud koletiste hävitamine, viirastuslik laevaretk soisel jõel, vaenutsemine maagidega ning suur poliitika ja selle jubehaakivad hammasrattad.


Seosed
«Sezon burz» ilmus 2013. aasta lõpupoole ning selle ilmumine oli päris ootamatu üllatus. Andrzej Sapkowski oli ju korduvalt öelnud, et viies romaan on ka viimane Geralti-romaan ning ega selle lõpp mingile järjele ka eriti kohta ei jätnud. Ja samas hakkas Andrzej Sapkowski mingil hetkel otsekui möödaminnes mainima, et ta vist ikka kirjutab ühe romaani veel...


Kõige segasem on ehk romaani asukoht sarja kronoloogias. Üks on kindel – see on eellugu, mille nautimiseks oleks arukas varasemad köited enne läbi lugeda. Üldiselt paigutub romaan kogu sarja ette, nn nullköiteks, sest romaani lõpp on peaaegu jutu «Nõidur» algus. Geralt on kuulnud vampiiriks muutunud kunigatütrest ja suurest vaevatasust ning asub romaani lõpus Temeeria poole teele.


Kuid romaani alguseks on Geralt ja Yennefer juba esimest korda lahku läinud, mis ei klapi kuidagi kronoloogiaga, sest nad tutvusid alles esimese kogumiku lõpujutus «Viimane soov». Ja ma parem ei hakka siin rääkima Geralti ja Nimue kohtumisest, mis peab olema mingitsorti lõikuvate ajatasandite teema, sest Nimue elas mitusada aastat pärast Geralti. Lühidalt: romaani asukaoht kronoloogias on segane!


Eks romaani vastuvõtt oli selline vastuokslik. Ei, kõik olid rõõmsad, et jälle Geralt, aga aega oli mööda läinud ja autor oli uutunud jne. Kandideeris auhindadele, aga vist ei saanud midagi. Vastuvõtt oli siiski pigem positiivne ja peagi hakati romaani ka tõlkima. Lugesin romaani üsna ilmumisjärgselt, et kas 2013. aasta lõpus või kohe järgmise alguses. Käesoleva aasta alguses teistkordsel lugemisel uurisin naljaviluks, et palju siis vahepeal ka tõlkeid on tehtud ja olin ikka üsna üllatunud. Sain kokku 15 keelt ja arvukalt kordustrükke ning kindlasti pole mu info täielik.



Hinnang
Romaani hindamine on ääretult lihtne – maksimumhinne. Ehk väikese miinusega, aga kindlasti maksimum. Kasvõi juba seepärast, et Andrzej Sapkowski on suutnud pea 15 aastat hiljem kirjutada romaani, mis on ehk pisut teistsugune, aga täiesti sama sarja varasemate tekstide tasemel. Uskuge, see polegi nii lihtne, sest kaks korda samasse jõkke ei astu.


Korduvalt on rõhutatud, et romaani tuleks lugeda siis, kui kaks jutukogu ja romaanide pentaloogia on loetud. Jah, tõesti, kui need on loetud, siis saab lugeja lisaks hästikrutitud ja esitatud loole lisaks ka mõnusa võrdlusmomendi varemloetuga, kuidas on muutunud autori suhtumine Geralti ja kuidas on muutunud nõiduri maailmapilt. Ilmselt just sedalaadi metakirjanduslik mäng tekitab osadel lugejatel tõrkeid ja samas ei luba romaani samuti täpselt kronoloogiasse asetada. Nii öeldaksegi, et romaani tegevus toimub nõiduri maailmas või nimetatakse romaani lihtsalt nõiduri sarjaga külgnevaks järjeks.


Lühidalt: väga hea romaan, mida sarja fännidel või hea fantasy austajatel kindlasti lugeda soovitan.


Viited

31.12.19

Andrzej Pilipiuk «Protokół zatrzymania»

See on nüüd põhimõtteline, aga ma tahan veel enne aasta lõppu Andrzej Pilipiuki esikkogu tekstidele joone alla tõmmata. Viimaseks jäänud tekst kannab pealkirja «Kinnipidamisprotokoll».


Sisu
Tegu polegi jutuga, kui sellisega. Pealkiri ütleb kõik ning lugeja saab Jakubi isikuandmed ja muu taolise, mida õiguskaitseorganid seaduserikkuja kinnipidamisel kirja panevad.


Seosed
«Protokół zatrzymania» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Protokol o zadržení), vene (Протокол задержания) ja ukraina (Протокол затримання) keelde.

Ilmselt väärib ka märkimist, et kogumiku kordustrükkidel on see tekst mõnikord paigutatud hoopis reklaamina raamatu tagakaanele ning sellisena on tekst olnud ka mitme järgneva Jakub Wędrowyczi kogumiku tagakaanel.


Hinnang
Ilmselgelt on antud teksti hindamine jutuna kas just ilmvõimatu, aga keeruline küll. Samas, mingi laiema määratluse järgi on see siiski ka jutt. Vaimukas niiehknaa!


Viited

9.10.19

Andrzej Pilipiuk «Przeciw pierwszemu przykazaniu»

Erinevatel põhjustel tuli mul joodikeksortsisti lugude lugemisse pikk paus, aga eile otsustasin raamatuga siiski ühele poole saada – siinvaadeldav «Esimese käsu vastu» on teadupoolest autorikogu «Kroniki Jakuba Wędrowycza» (eel)viimane jutt.


Sisu
Kolkakülla saabub uus vaimulik.

Juba esimestel päevadel saab Paweł Markowski aru, et tema uus kogudus pole lihtsalt mingi usuleigete matside kamp. Nii mõnigi külaelanik näeb suisa koopainimene välja, aga ega ülejäänud suurt paremad pole. Kirik laguneb ja mõjub ka muidu imelikult.

Paweł Markowski käib ka kohalikul surnuaial ning see on veel hullema välimusega kui kirik. Oma eelkäija haual oleva ristilaadse moodustise küljest leiab vaimulik Jakub Wędrowyczi visiitkaardi, mille tagaküljel on soovitus toimikutes tuhnida. Eks uus vaimulik uuribki toimikuid ja koguduse rahaasju ning küsimusi tuleb vaid juurde.

Öösel kõlab aga koputus aknale ning mingi SS-lase kuues kahtlane tüüp nõuab, et vaimulik tuleks temaga kaasa, sest üks surija tahab pihtida. Kahtlane tüüp on joodikeksortsist Jakub, kes pikalt ei seleta, käsutab vaimuliku mootoratta külgkorvi ja läheb sõiduks.

Lõpuks jõutakse kohale. Üksik maja mägedes ning metsikud sugulased, kes ei soovi vaimulikku majja ja surija juurde lasta. Läheb löömaks, tulevahetuseks jne. Lõpuks jõutakse end tuppa barrikeerinud surija juurde, kes jõuab vaid öelda, et ta on rikkunud esimest käsku...


Seosed
Jutt «Przeciw pierwszemu przykazaniu» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris. 2000. aastal taastrükiti jutt esinduslikus poola ulme antologias «Robimy rewolucję» ning aasta hiljem Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Proti prvnímu přikázání) ja ukraina (Проти першої заповіді) keelde.


Hinnang
Alguses tundus, et ma loen kogumiku kõige ägedamat teksti. Lohutu kolkaküla, mille inimestele ja kogudusele on kirik tegelikult n-ö käega löönud. Kogudus, kuhu saadetakse jalust ära tülikamaid ja eesrindlikke vaimulikke. Et karistus ja pealegi letaalse lõpuga, sest vaid paar vaimulikku on seal üle aasta elus püsinud... ju siis kohanesid kogudusega.

Üldiselt pidas autor seekord peaaegu lõpuni vastu ja ei libastunud. Jah, otsad sõlmiti taas kiirelt kokku, aga objektiivselt võttes oligi nii vist õige – ei pea nämmutama, kui kõik juba selge. Ja eks vaimulik käitus nii nagu ta südametunnistus ja õpetus käskis... iseküsimus, kui arukas selline käitumine oli.


Viited