KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



29.9.26

Miroslav Žamboch «Ozvěna»

Enne lugemist teadsin ma vaid niipalju, et jutu tegevuskohaks on postapolik maailm (nn Koniášův svět), kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Teadsin ka veel, et antud tekst paigutub sarja etteotsa, aga täpsem koht sarjasiseses kronoloogias on pisut vaieldav.

«Ozvěna» ilmus esmakordselt tšehhi ulmeajakirja «Pevnost» 2002. aasta teises numbris ja 2009. aastal taastrükiti see ära Miroslav Žambochi autorikogus «Dlouhý sprint s ozvěnou».

Loo tegevuspaigaks on üks küla ja peategelasteks kaks maagide sõja veterani, tõenäoliselt ka ainsad, kes selles sõjas ellu jäid. Noh, et kunagi ülivõimas maag Tekuard tahtis maailma hävitada ja siis kõik teised maagid ühinesid, toimus suur lahing katakombides, mille tulemusena jäidki ellu Ebenez ja Calve, kes hoiavad madalat profiili, aga samas siiski aitavad oma külal ja selle elanikel karmis maailmas elus püsida. Autor näitab lugejale külaelu erinevaid tahke, avab pisut jõujooni, aga midagi vastikut on õhus...
Jutt on ilmunud ka poola keeles, kogumikus «Ostatni bierze wszystko» (2017), mille kaane- ja sisupildid tegi Vladimir Nenov.

Ma võiks siin nüüd kogu loo ümber jutustada, sest ega keegi peale minu seda ikka Eestis loe. Aga milleks?! Ütleks vaid niipalju, et katastroofijärgne maailm on ebastaabiilne, päike pole õiget karva, külatänavail hulguvad viirastused, taevas lendavad surnud linnud ja ka surnud ei taha hauas püsida. Jutu alguses vaid päike ja viirastused, keskel juba linnud ja siis ka elavad surnud otsa. Koguneb maagilist energiat ja päevakorda tõuseb küla ja selle elanike evakueerimine kõrgemale mägedesse. Ja siis alles läheb mölluks!

Ma pole Miroslav Žambochi palju lugenud, aga ühe romaani ja paari-kolme jutu põhjal väidaks, et «Kaja» on selle autori tüüpiline tekst. Läbimõeldud ja klaarilt esitatud lugu, on märulit ja on füüsilisevõitu inimsuhteid – kõik on kuidagi veenev, suisa kombatav. Miinuseks vast, et see jutt ei ole päris iseseisev tekst, pigem selline lisandus antud maailma teistele ja suurematele.


Viited

25.9.26

Laura Loolaid «Kulinaarseid vesteid keskdevonist»


Kõiksugu töötubades ja/või kirjanikukoolitustel peetakse alati oluliseks rõhutada reeglit, mis maakeeles kõlaks kui: «Kirjelda, ära pajata!». Noh, et vastandatakse kaks tehnikat: kirjeldus ja pajatus. Ja esimesena mainitut peetakse juskui ülimuslikumaks. Eks oma iva selles ole, sest algajal autoril tuleb kirjeldamine ilmselgelt paremini välja. Nukraks teeb aga tõsiasi, et paljud autorid ja kriitikud peavad taolist vastandumist-ülimuslikkust aksioomiks.

Kui aga antud reeglist lähtuda, siis Laura Loolaidi jutt «Kulinaarseid vesteid keskdevonist» on pigem pajatuslik kui kirjeldav. Ei, kirjeldusi on ja autor maalib loo tegevusmaailma lugejale kenasti ja detailirohkelt silme ette, aga teksti peamine väärtus on siiski teose muhe-pajatuslik laad. Suurt midagi ei toimu, aga lugeja saab mõnusa sissevaate maailma, kus ajaränd on päris tavaline, minevikus tehakse teadust ning teadlaste suurimaks mureks-ohuks on pigem rahastus, ametkondade vahelised hõõrumised, bürokraatia ja muud taolised asendustegevused.

Antoloogia eelnevatele juttudele panin ma neljad, «Kulinaarseid vesteid keskdevonist» on aga minu arvates täesti veatu tekst ja oma viite igati väärt.


Viited

18.9.26

A. Aurum «(m)ajahoidja»


Sellest jutust on päris keeruline kirjutada. Osaliselt seetõttu, et autor jätab üht-teist aimamiseks ja ma ei tahaks enda oletustega teiste lugejate võimalikku elamust segada/rikkuda. Eks iga lugeja ise vaatab, et mis ja kuidas...

Eelnevaga ei taha ma muidugi öelda, et autor peksab sihitult segast. Ei, autoril on skeem läbimõeldud ja paigas – lihtsalt üht-teist jäetakse ütlemata.

Ilmselgelt on A. Aurum pseudonüüm ja seetõttu pole ma ka kindel, kas «(m)ajahoidja» on debüüt või mitte. Ja tegelikult pole see kõik üldse oluline. Jutt saab lihtsalt tekstina täitsa kenasti hakkama. Ei ole päris tipplugu, aga mulle meeldis autori ambitsioon kirjutada midagi sellist ja meeldis ka tulemus. Loodan, et «(m)ajahoidja» ei jää autori ainsaks ulmelooks.


Viited

9.9.26

Tea Roosvald «Ajakajaja»


Jutt algab kui fantasy, aga pisitasa liigub kuhgi mujale ning saab mingil hetkel päris ausaks salaajalooks.

Žanr pole tegelikult oluline, sest autor rõhub pigem keskkonnale ja emotsioonidele ja jutu sisuks on suuresti naise mure oma mehe pärast, aga eelkõige tahtmine kaitsta-aidata omi lapsi. Ja niimoodi juhtubki, et tundelis-saamahimuline perelugu muutub pikapeale päris globaalseks ja mängu tulevad suisa ajalooraamatuist tuntud nimed. Pean siinkohal vist sisuseletamise lõpetama, sest muidu võin ma rikkuda teiste esmast lugemiselamust.

Jutu algus läks mul päris raskelt. Ei, viga polnud autoris, ega ka minus – lihtsalt see valus-tundeline esituslaad mulle päris ei sobinud. Lugedes aga harjusin, alguse lihtsavõitu skeem kasvatas liha luudele ja minu kasvav huvi toimuva vastu jättis stilistilise sobimatuse kuhugi tahaplaanile. Kordan veelkord: alguse probleem oli pigem mu maitse-eelistustes kui autori oskustes...

Ei ole tipplugu. Näiteks antoloogias «Isaac Asimov 100» (2019) ilmunud «Jänesehautis» oli rohkem mu maitse järgi ja kui kõrvutada, siis ka paremini tasakaalus kui «Ajakajaja». Kuid kiita tuleb pealehakkamist, huvitavaid mõtteid ja korralikult esitatud keskkonda. Hea, aga mitte täiuslik!


Viited

8.9.26

Miroslav Žamboch «Dlouhý sprint»

Vana maag sureb. Surija oli Vegase linna, aga tegelikult kogu teadaoleva maailma valitseja ning seetõttu on kõikide valitsejate pilgud pööratud Vegasele. Troonipärija peaks olema vanem poeg, aga too saab ootamatult surma ja nõnda peaks valitsejaks hakkama hoopis noorem poeg Tekuard, keda aga maagia üldse ei huvita ja tal pole isegi seda annet. Ja siis on veel iidne seadus, mis kuulutab pärija kolmekümneks päevaks lindpriiks, mil igaüks võib ta tappa ja tapja saab kandideerida hoopis tapetu asemel aujärjele. Tekuard taipab kiirelt, et ta elul pole enam mingit väärtust ja ta lahkub paleest, sest pidevalt liikudes-põgenedes on ta ellujäämisšansid tunuduvalt paremad...
Romaani väljannete kaaned, kunstnikud: Juraj Maxon ja Jan Doležálek.

«Dlouhý sprint» on justkui Miroslav Žamboch esikromaan. Justkui seepärast, et tegu on väga lühikese romaaniga ja teos pole kunagi ilmunud eraldi köitena. Ja nii ongi juhtunud, et kuigi mahult romaan, on see ühe lugejaküsitluse põhjal hoopis kõige parem tšehhi ulmejutt. On kuidas on, aga esmakordselt ilmus «Dlouhý sprint» koos kahe lühiromaaniga Miroslav Žambochi esimeses raamatus, kogumikus «Poslední bere vše» (2000). Ka kordustrükk oli kogumikus, aga sedapuhku koos ühe lühijutuga ja pealkirjaga «Dlouhý sprint s ozvěnou» (2009).

«Pikk pagemine» on päris lihtne ja suisa sirgjooneline tekst. Ei, mitte primitiivne, just lihtne. Tekuard on jooksus ja püüab elus püsida. Lugeja elab kaasa ja avastab koos peategelasega maailma, sest seni peaasjalikult palees elanud Tekuard pole eriti kursis ümbritseva maailma ja selle jõujoontega. Õnneks on me põgenik n-ö hea poiss ja veel ka mõningase karismaga ja niimoodi leiab ta isegi sõpru-liitlasi. Eks viimatimainituil on omad eesmärgid, aga kuna nad Tekuardi kohta ei taha, siis eelistavad nad toda hoopis aidata, et hiljem tulevasele valitsejale antud abi kasudega sisse kasserida.
Romaan on ilmunud ka poola keeles, kogumikus «Ostatni bierze wszystko» (2017), mis pandi kokku kahe ülaloleva tšehhikeelse põhjal, et lisaks romaanile üks lühiromaan ja lühijutt. Kaane- ja sisupildid tegi Vladimir Nenov.

Romaani tegevuskohaks on nn Koniáši maailm (Koniášův svět) ehk postapolik maailm, kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Päris mahukas sari – tosin romaani-kogumikku, kus enamjaolt tegutsevad kas Bakly või Koniáš. Esimene on pigem selline babrabr Conani tüüpi jõhkard ja teise mehe lood on tugeva westerni vaibiga. Tekuardi pagemise romaan paigutub kogu sarja etteotsa ja on (vist?) väga lõdvalt seotud järgnevate tekstidega. Miroslav Žamboch on viljakas ja menukas Tšehhi ulmekirjanik ja ma lugesin romaani «Dlouhý sprint» osaliselt ka maitseproovi võtmiseks. Noh, et eelinfo põhjal mahuka sarja osa, aga samas sarjaga väheseotud ning ka lugejate suur lemmik. Paar varemloetud juhuslikku juttu olid ka meeldiva mulje jätnud ja nii ma siis...

Minu maitse jaoks ehk liialt sirgjooneline seikluslugu, aga lugesin huviga, suisa neelasin ning ma valetaks kui ütleks, et ei meeldinud. Pealegi veel autori esimene romaan ja sellisena ikka väga tahe tükk. Alla maksimumhinde oleks patt panna.


Viited

3.9.26

Veiko Belials «Põhjakönn»


Jutu tegevuskohaks olevas ilmas on ilmselt mingi jama toimunud ja asukad on arengus tagasi langenud. Lühidalt: tehnikat on ja see töötab, aga inimesed või vähemasti osad seda kasutada ei oska või kasutavad tehnilisi vidinaid kui maagilisi artefakte. Autor taustu eriti ei ava, pigem keskendub peategelasele ja ta retkele. Tegelane on teadmishimuline ja etteruttavalt võib öelda, et vastuseid ta ka saab, aga küsimusi tuleb samuti juurde...

Minu jaoks on sel tekstil üks paras puudus. See on isiklik, aga ega lugemine seeläbi vähem häiritud polnud. Puudus on jutu laadis, sest ma kohe üldse ei talu tekste, kus antakse asjadele-nähtustele teised nimed ja seeläbi tekitakse justkui pinget. Ja taolise võtte veel tüütum alajaotus on tehnoloogia ümbernimetamine fantasy või muinasjutu terminitega. Muarust on taolisi tekste kohutavalt tüütu lugeda. Jah, võte pole ju vale, aga mulle ei meeldi. Veiko Belialsi kiituseks tuleb öelda, et ümbernimetamine oli leidlik ja maitsekas ja seetõttu polnud lugemisprotsess üldse nii valulik, kui ma alguses kartsin.

Kuigi «Põhjakönn» on päris tüüpiline Veiko Belialsi tekst, kus esineb didaktikat ja moraliseerimist ja poeetilisi kirjeldusi, on see hästi teostatud. Ütleks, et isegi parem kui paljud teised autori samalaadsed jutud. Ja pealkiri on super! (Ja otse loomulikult kiidan ka Liis Rodeni illustratsiooni.) Aga vaat see eeltoodud n-ö puudus ei luba mul loole siiski maksimumhinnet anda, sest kui ikka 100% ei naudi, siis...


Viited

30.8.26

Kaupo Sempelson «Mitmekülgne mees»


Sõja lõpus paneb Kolmandast Riigist putku üks teadlane. Nats noh! Tapab oma kolleegi ja kaob vaikselt Ameerikasse.

Ühendriikides seab mees end kenasti sisse, loob pere ja tundub, et kõik on kõige paremas korras, kuniks lombitagused eriteenistused ta üles leiavad ja koostööle sunnivad. Kuigi jah, mul jäi lugedes mulje, et tegelikult ootaski mees midagi taolist, kas just endale teadvustades, aga ootas või siis oli taoliseks arenguks lihtsalt valmis.

Kuigi jutu pealkirjaks on «Mitmekülgne mees», võinuks vabalt olla ka «Argine mees» või «Praktiline mees» või «Realistlik mees», sest just taoliste sõnadega sobib iseloomustada jutu peategelast Konradi. Aga eks ebameeldivad asjad sünnivadki kui inimesed lähevad vooluga kaasa, lihtsalt ja eriliselt põdemata...

Ma ei ütleks, et jutul oleks eriliselt värske või kaelamurdev idee, aga lugu on korralikult teostatud, läbimõeldud ja veenev ning kuidagi mõnusalt kirja pandud.


Viited