KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



9.9.26

Tea Roosvald «Ajakajaja»


Jutt algab kui fantasy, aga pisitasa liigub kuhgi mujale ning saab mingil hetkel päris ausaks salaajalooks.

Žanr pole tegelikult oluline, sest autor rõhub pigem keskkonnale ja emotsioonidele ja jutu sisuks on suuresti naise mure oma mehe pärast, aga eelkõige tahtmine kaitsta-aidata omi lapsi. Ja niimoodi juhtubki, et tundelis-saamahimuline perelugu muutub pikapeale päris globaalseks ja mängu tulevad suisa ajalooraamatuist tuntud nimed. Pean siinkohal vist sisuseletamise lõpetama, sest muidu võin ma rikkuda teiste esmast lugemiselamust.

Jutu algus läks mul päris raskelt. Ei, viga polnud autoris, ega ka minus – lihtsalt see valus-tundeline esituslaad mulle päris ei sobinud. Lugedes aga harjusin, alguse lihtsavõitu skeem kasvatas liha luudele ja minu kasvav huvi toimuva vastu jättis stilistilise sobimatuse kuhugi tahaplaanile. Kordan veelkord: alguse probleem oli pigem mu maitse-eelistustes kui autori oskustes...

Ei ole tipplugu. Näiteks antoloogias «Isaac Asimov 100» (2019) ilmunud «Jänesehautis» oli rohkem mu maitse järgi ja kui kõrvutada, siis ka paremini tasakaalus kui «Ajakajaja». Kuid kiita tuleb pealehakkamist, huvitavaid mõtteid ja korralikult esitatud keskkonda. Hea, aga mitte täiuslik!


Viited

8.9.26

Miroslav Žamboch «Dlouhý sprint»

Vana maag sureb. Surija oli Vegase linna, aga tegelikult kogu teadaoleva maailma valitseja ning seetõttu on kõikide valitsejate pilgud pööratud Vegasele. Troonipärija peaks olema vanem poeg, aga too saab ootamatult surma ja nõnda peaks valitsejaks hakkama hoopis noorem poeg Tekuard, keda aga maagia üldse ei huvita ja tal pole isegi seda annet. Ja siis on veel iidne seadus, mis kuulutab pärija kolmekümneks päevaks lindpriiks, mil igaüks võib ta tappa ja tapja saab kandideerida hoopis tapetu asemel aujärjele. Tekuard taipab kiirelt, et ta elul pole enam mingit väärtust ja ta lahkub paleest, sest pidevalt liikudes-põgenedes on ta ellujäämisšansid tunuduvalt paremad...
Romaani väljannete kaaned, kunstnikud: Juraj Maxon ja Jan Doležálek.

«Dlouhý sprint» on justkui Miroslav Žamboch esikromaan. Justkui seepärast, et tegu on väga lühikese romaaniga ja teos pole kunagi ilmunud eraldi köitena. Ja nii ongi juhtunud, et kuigi mahult romaan, on see ühe lugejaküsitluse põhjal hoopis kõige parem tšehhi ulmejutt. On kuidas on, aga esmakordselt ilmus «Dlouhý sprint» koos kahe lühiromaaniga Miroslav Žambochi esimeses raamatus, kogumikus «Poslední bere vše» (2000). Ka kordustrükk oli kogumikus, aga sedapuhku koos ühe lühijutuga ja pealkirjaga «Dlouhý sprint s ozvěnou» (2009).

«Pikk pagemine» on päris lihtne ja suisa sirgjooneline tekst. Ei, mitte primitiivne, just lihtne. Tekuard on jooksus ja püüab elus püsida. Lugeja elab kaasa ja avastab koos peategelasega maailma, sest seni peaasjalikult palees elanud Tekuard pole eriti kursis ümbritseva maailma ja selle jõujoontega. Õnneks on me põgenik n-ö hea poiss ja veel ka mõningase karismaga ja niimoodi leiab ta isegi sõpru-liitlasi. Eks viimatimainituil on omad eesmärgid, aga kuna nad Tekuardi kohta ei taha, siis eelistavad nad toda hoopis aidata, et hiljem tulevasele valitsejale antud abi kasudega sisse kasserida.
Romaan on ilmunud ka poola keeles, kogumikus «Ostatni bierze wszystko» (2017), mis pandi kokku kahe ülaloleva tšehhikeelse põhjal, et lisaks romaanile üks lühiromaan ja lühijutt. Kaane- ja sisupildid tegi Vladimir Nenov.

Romaani tegevuskohaks on nn Koniáši maailm (Koniášův svět) ehk postapolik maailm, kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Päris mahukas sari – tosin romaani-kogumikku, kus enamjaolt tegutsevad kas Bakly või Koniáš. Esimene on pigem selline babrabr Conani tüüpi jõhkard ja teise mehe lood on tugeva westerni vaibiga. Tekuardi pagemise romaan paigutub kogu sarja etteotsa ja on (vist?) väga lõdvalt seotud järgnevate tekstidega. Miroslav Žamboch on viljakas ja menukas Tšehhi ulmekirjanik ja ma lugesin romaani «Dlouhý sprint» osaliselt ka maitseproovi võtmiseks. Noh, et eelinfo põhjal mahuka sarja osa, aga samas sarjaga väheseotud ning ka lugejate suur lemmik. Paar varemloetud juhuslikku juttu olid ka meeldiva mulje jätnud ja nii ma siis...

Minu maitse jaoks ehk liialt sirgjooneline seikluslugu, aga lugesin huviga, suisa neelasin ning ma valetaks kui ütleks, et ei meeldinud. Pealegi veel autori esimene romaan ja sellisena ikka väga tahe tükk. Alla maksimumhinde oleks patt panna.


Viited

3.9.26

Veiko Belials «Põhjakönn»


Jutu tegevuskohaks olevas ilmas on ilmselt mingi jama toimunud ja asukad on arengus tagasi langenud. Lühidalt: tehnikat on ja see töötab, aga inimesed või vähemasti osad seda kasutada ei oska või kasutavad tehnilisi vidinaid kui maagilisi artefakte. Autor taustu eriti ei ava, pigem keskendub peategelasele ja ta retkele. Tegelane on teadmishimuline ja etteruttavalt võib öelda, et vastuseid ta ka saab, aga küsimusi tuleb samuti juurde...

Minu jaoks on sel tekstil üks paras puudus. See on isiklik, aga ega lugemine seeläbi vähem häiritud polnud. Puudus on jutu laadis, sest ma kohe üldse ei talu tekste, kus antakse asjadele-nähtustele teised nimed ja seeläbi tekitakse justkui pinget. Ja taolise võtte veel tüütum alajaotus on tehnoloogia ümbernimetamine fantasy või muinasjutu terminitega. Muarust on taolisi tekste kohutavalt tüütu lugeda. Jah, võte pole ju vale, aga mulle ei meeldi. Veiko Belialsi kiituseks tuleb öelda, et ümbernimetamine oli leidlik ja maitsekas ja seetõttu polnud lugemisprotsess üldse nii valulik, kui ma alguses kartsin.

Kuigi «Põhjakönn» on päris tüüpiline Veiko Belialsi tekst, kus esineb didaktikat ja moraliseerimist ja poeetilisi kirjeldusi, on see hästi teostatud. Ütleks, et isegi parem kui paljud teised autori samalaadsed jutud. Ja pealkiri on super! (Ja otse loomulikult kiidan ka Liis Rodeni illustratsiooni.) Aga vaat see eeltoodud n-ö puudus ei luba mul loole siiski maksimumhinnet anda, sest kui ikka 100% ei naudi, siis...


Viited

30.8.26

Kaupo Sempelson «Mitmekülgne mees»


Sõja lõpus paneb Kolmandast Riigist putku üks teadlane. Nats noh! Tapab oma kolleegi ja kaob vaikselt Ameerikasse.

Ühendriikides seab mees end kenasti sisse, loob pere ja tundub, et kõik on kõige paremas korras, kuniks lombitagused eriteenistused ta üles leiavad ja koostööle sunnivad. Kuigi jah, mul jäi lugedes mulje, et tegelikult ootaski mees midagi taolist, kas just endale teadvustades, aga ootas või siis oli taoliseks arenguks lihtsalt valmis.

Kuigi jutu pealkirjaks on «Mitmekülgne mees», võinuks vabalt olla ka «Argine mees» või «Praktiline mees» või «Realistlik mees», sest just taoliste sõnadega sobib iseloomustada jutu peategelast Konradi. Aga eks ebameeldivad asjad sünnivadki kui inimesed lähevad vooluga kaasa, lihtsalt ja eriliselt põdemata...

Ma ei ütleks, et jutul oleks eriliselt värske või kaelamurdev idee, aga lugu on korralikult teostatud, läbimõeldud ja veenev ning kuidagi mõnusalt kirja pandud.


Viited

26.8.26

Tanith Lee «Kill the Dead»

Ma olen lugenud Tanith Lee'lt vähemalt kümmekond romaani, neist kaks maakeeles, aga samuti kahte kogumikku ja teist samapalju jutte ajakirjades-antoloogiates. Ja siiski on seda vähe, liiga vähe. Seetõttu mõtlen ma ikka ja jälle, et peaks veel midagi lugema. Ja nõnda «Kill the Dead» mul lugemisele sattus...
Esmatrüki kaanepildi tegi Don Maitz,
frontispissi illustratsiooni aga Jack Gaughan.


Eks Tanith Lee loominguga ole üks pidev probleem, et mida lugeda ja millises järjekorras. Ikkagi pea sadakond romaani ja kolmsada erinevas pikkuses lühemat teksti. Paljud veel ka sarjades. Romaan «Kill the Dead» (1980) sai valitud nii teema kui ka mittesarjalisuse pärast.

Romaan on inglise keeles saanud kolm kordustrükki: 1990 – Mick Poseni kaanepildiga Inglismaal, 2010 – autori abikaasa John Kaiine'i kaanepildiga väikekirjastuses ja 2021. aastal ametliku e-raamatuna.

«Kill the Dead» oli päris kummaline lugemine. Raamatu peategelane Parl Dro on mees, kes näeb surnuid/viirastusi ja saab neid seeläbi tappa. Tondid näevad ka ja püüavad tedagi hävitada. Kindlasti pole Parl Dro mingi kangelane, pigem ihult ja hingelt katkine tüüp, kes püüab teha head, aga toob selle käigus maailmale ja inimestele kannatusi juurde. Mitte küll kogu aeg, aga piisavalt sageli.

Romaani esimestes peatükkides saab kokku reisiseltskond – Parl Dro, muusik Myal Lemayal ja tütarlaps Ciddey Soban –, kes asuvad teele surnute linna poole. Mõlemad noored on samuti üsna katki: noormees Myal on lapsena parajalt näguripäevi näinud ning Ciddey on kaotanud isa ja õe. Reisiseltskond pole päris tavaline ja teekond pole samuti tüüpiline quest, pigem kulgemine läbi lugude, pajatuste ja meenutuste.

Lääne-Euroopa tõlgete kaantel võeti taaskasutusse anglo-fantasy kaanepildid: Michael Whelan Hollandis ja Prantsusmaal ning Eric Ladd Saksamaal.

«Kill the Dead» on tume romaan, mitte küll grimdark, aga piisavalt tume ja dekadentlik. Samas, ega Tanith Lee'lt ju midagi helget ei ootakski. Meeldis tegevuse esitamine põimitud ja katkevate lugudena – jah, lugedes peab olema tähelepanelikum, aga kokkuvõttes on raamatus rohkem kui napid leheküljed lubavad. Tuleb, aga tunnistada, et kusagil viimases kolmandikus kadus autoril järg pisut käest... või siiski minul. Küll aga kiidaks lõppu surnute linnas – maitsekas ja loogiline.

Kuna romaani ei peeta autori olulisemate hulka kuuluvaks, siis ma pisut lugesin teisi arvustusi/muljeid ning peamised etteheited olid just vähene maht ja vorm – kaks asja, mida ma pigem positiivsena ära märgiks. Ja otse loomulikult oli ka hulk lugejaid, keda häiris, et raamatus olid pooltoonid ning puudus selge hea/kurja eristamine – taas ilmne pluss.

Itaalia ulmeilma tüüptoode – raamatusarja osa või hoopis ajakiri? Viimasest tulenevalt on David Hardy taaskasutatud kaanepildiga köites veel ka artiklid. Janusz Gutkowski pilt poolakeelsel on aga ainus originaalkaas romaani tõlgetel.

Sarjas või mitte? 1980. aasta lõpus ilmus raamatuklubi (SFBC) kogumik «Sometimes, After Sunset», kus ühtede kõvade kaante vahele pandi kaks Tanith Lee õhemat romaani – «Sabella, or The Blood Stone» ja «Kill the Dead». Ja just sellest köitest on läinud rändama ekslik mõte, mis seob need kaks üheks sarjaks. Ma pole küll romaani «Sabella» lugenud, aga on päris keeruline uskuda, et kuidagi saavad üheks sarjaks tuleviku Marsil elav vampiir ja meie ilmaga mitteseotud fantaasiamaailm.

Don Maitzi kaanepilt sidus kogumiku kaks romaani ka kenasti kokku.
Seesama kogumik ilmus 2004. aastal ka vene keeles suvalise kaanepildiga, mille autor Bill Schmidt jäeti loomulikult mainimata.


Päris huvitav on vaadata, kuidas ja keda on kaanepiltidel kujutatud – esmatrükil Parl Dro, kogumikul Myal Lemayal oksal istumas ja kordustrükkidel siis tõenäoliselt Ciddey Soban.

Lugemisjärgselt sattus mulle aga kätte Tanith Lee kordustrüki saatesõna, kus ta selgitas nende kummaliste nimede tagamaid – oli hariv sissevaade autori loomisprotsessi, aga romaani hinnet see teadmine ei muuda. Hea, suisa nauditav romaan, aga puudustega.


Viited

23.8.26

Meelis Kraft «Hauarahu»


Kolm meest kulguriga Marsil täitmas ülesannet, mille olemust neile alles töö käigus seletatakse. Selline klassikaline planeediseiklus, kus karused, aga kergelt tülpinud mehed probleemid lahendavad ja asjad ära teevad. Kuna aga tegu on moodsa tekstiga, siis on võõrplaneetse probleemide taustad suisa maised.

Jutu algus oli minu jaoks pisut tüütu. Meenutas vana nõukogude ulmet, kus karmid mehed üksteist verbaalselt patsutavad – ma täitsa ootasin (seltsi)mehelikke embusi, aga õnneks ei saanud mu ootused liha luudele. Probleem, mida kolmik lahendama saadeti, oli aga äge ja uhke. Kuna ma ei taha võimalike lugejate elamust rikkuda, siis ma rohkem ei räägi. Küll aga ütlen, et lisaks lohisevale algusele, võinuks ka lõpp järsem olla.

Antoloogias «Pidu aja lõpus» saadab juttu «Hauarahu» Liis Rodeni hurmavalt uhke illustratsioon, mida ma siin päris teadlikult ei jaganud. Osaliselt seetõttu, et maakeelne raamat pole mingi haruldus, aga peamiselt seetõttu, et minu mõtted viis see pilt hoopis teises suunas minema. Noh, et ma olin juba pilti näinud ja siis juttu lugedes ootasin ma hoopis midagi muud. Ei, pilt on täpne ja puha, aga parem on seda näha raamatus just siis, kui oled jutu lugemisega sinnamaani jõudnud...

Kõrvaline mõte, aga kas ma olen ainus, kel seda teksti lugedes tuli meelde keegi Elon Musk ja tema Marsi-auto?


Viited

11.7.26

Sue Burke «Spiders»

«Spiders» oli esimene proosapala, mille Sue Burke profiväljandele maha müüs ehk siis pea viisteist aastat kulus debüüdist profidebüüdini. Samas, õpipoisiaeg läks vist asja ette, sest juttu pandi tähele, taastrükiti ja tõlgiti.

Teksti esmatrükk oli ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2008. aasta märtsinumbris ja juba järgmisel aastal taastrükiti jutt esinduslikus antoloogias «Year's Best SF 14».

Jutu sisu on lihtne. Isa ja poeg jalutavad metsas. Isa näitab pojale taimi-loomi ja selgitab nende olemust. Mets asub võõral planeedil, loodus on enam kui värvikas ja sageli ka ohtlik. Isa õpetab pojale, et hoolimata ohtlikkusest, pole kõik üldse jube, et ka inimesel on selle kõige keskel kohta. Eks vihjamisi aimdub, et inimesed on sellel planeedil võõrad – kolonistid, kel on õnnestunud päris vaenulikus keskkonnas püsima jääda ja isegi oma kolooniat laiendada-arendada.

Pealkirjaga «Pókok» ilmus jutt 2015. aasta septembris ungari keeles, ajakirja «Galaktika» 306-s numbris.

Eks ma juttu lugema hakates ju teadsin, et tekst on seotud autori esikromaaniga «Semiosis» (2018). Täpsemalt öeldes, teadsin ma, et Sue Burke sai 2004. aastal valmis oma esikromaani, aga tal ei õnnestunud seda maha müüa ja siis mingil hetkel ta otsustas võtta sealt romaanist materjali ja teha sellest paar juttu, need avaldada jne. Muide, ajakirja «Asimov's Science Fiction» autoritutvustuses väidetakse töösoleva romaani pealkirjaks hoopis «Transplants». Kronoloogiliselt paigutub jutt «Spiders» romaani «Semiosis» kolmanda ja neljanda peatüki vahele, st romaanis seda teksti pole. Kokkuvõttes tasus autori taktika end ära küll: jutt taastrükiti ära aasta parimate ulmelugude antoloogias ja just selle jutu pealt sai Sue Burke ka oma esikromaani lepingu.

Hispaania keeles on jutu pealkirjaks «Arañas». Tõlkis Argentina ulmekirjanik Sergio Gaut vel Hartman, kelle blogis «Microficciones y cuentos» see ka käesoleval aastal ilmus.

Tegu on lihtsa jutuga... näiliselt lihtsa, sest nappide vahenditega annab autor päris kena ja omajagu harali pildi maailmast, inimestest seal sees, visandab konflikte ja pisut isegi moraliseerib. Kokku selline päris meeldiv lugemine. Jah, alguses ehk pisut tüütu, aga autor võtab lugeja vaikselt haardessse ja lahti enam ei lase ning lugemisjärgne mulje on päris meeldiv...


Viited