Wojciech Świdziniewski «Policzcie piramidy»

Inimesed vajavad nn hea tuju kirjandust. Iseküsimus muidugi, kellel mis tuju heaks teeb. Näiteks allpool käsitletav jutt ei ole kindlasti tekst, millest lugevad massid heldiksid, aga minul on see tekst tervelt viis korda tuju heaks teinud...

Tegu on lühikese jutuga, mille moodustavad dokumentide katkendid, ajaleheväljalõiked ja lühidialoogid – ainult asjast, ei mingit lödi heietamist.

Poola egüptoloogia edendamiseks sõlmitakse Poola ärimeestega võimas raamleping ja esimese sammuna toimub siis Poola ärieliidi ja tippegüptoloogide ühine väljasõit Egiptusesse. Ajal, mil poolakad Giza kandis püramiide imetlevad, otsustab mingi rätipeade bande maailmale sõnumi saata. Üks plahvatus ja mõned automaadivalangud ning Poola ärieliidi ja egüptoloogia tippudega on ühel pool. Egiptuse riigile ja maailmale ei lähe toimunu korda, mispeale Poola eriüksus õhib sfinksi...

Olukord üha eskaleerub. Seda enam, et pearätipea on mingi Egiptuse võimumehe lähisugulane. Poolakad pöörduvad abi saamiseks USA poole. Ikkagi auküsimus! USA president Joseph Levinsky teatab, et poolakatel pole kunagi mingit au olnud ja selle, mida nad auks peavad, võivad nad pista teadagi kuhu. Mispeale astuvad tegevusse Poola häkkerid ja maailm on kohe sammu kaugusel tuumasõjast...

Ja kui pärast pressikonverentsil Poola presidendi kõneisikult küsitakse, et mida te lõppude-lõpuks saavutasite, siis kõlab tagasihoidlik soovitus püramiidid kokku lugeda.

Jutt «Policzcie piramidy» ilmus esimest ja ainumast korda 2001. aastal Poola ajakirja «Science Fiction» kümnendas numbris. Number pole dateeritud, aga kusagil aasta lõpus see ilmus.

Väga lustlik jutt! Jah, mitte kõige originaalsem, sest sel teemal, kuidas Poola ja/või poolakad maailmas korda loovad, seda on Poola ulmes omajagu. Ilma erilise pingutuseta võib taolisi tekste kümmekond üles lugeda. Eks poolakatel ole ajaloolisi solvumisi jne, aga enamjaolt on need tekstid ikka keel-põses-lood või suisa räme irvitus. Wojciech Świdziniewski jutt on pigem irvitav ja üsna teadlikult ka varasematele viitav. Võiks ju kaaluda punktilangetust, aga jutt, mis viiel erineval lugemisel suu kõrvuni veab ja tuju heaks teeb – selline jutt on väärt vaid maksimumhinnet.


Viited

• Wikipedia: Wojciech Świdziniewski
• Encyklopedia Fantastyki: Wojciech Świdziniewski
• Fantasta: Wojciech Świdziniewski
• FantLab: Войцех Свидзиневский «Policzcie piramidy»
• Ulmekirjanduse BAAS: Policzcie piramidy

Maks Kidruk «Бот: Атакамська криза»

Mul tekkis selle romaani lugemise käigus teatav eetilis-moraalne konflikt. Menukas ukraina romaan, aga poole lugemise peal olin ma päris rahulolematu. Sellega seoses võttis korraks maad isegi teatav moraalne kahevahelolek: kas mul üldse on sõja ajal õigust ukraina autorile halba hinnet panna..?

Maks Kidruki romaan «Bot» on tehnopõnevik (technothriller). Väidetakse suisa, et Ukraina esimene. Selles väites ma pisut kahtlen, aga võibolla isegi on? Küll aga on kindel, et 2012. aastal ilmunud «Bot» on kuulsa rännumehe ja reisikirjaniku esimene ulmeromaan ning üldse esimene ilukirjanduslik raamat.

Romaani peategelaseks on Ukraina progeja Tõmur Koršak, kes saab ahvatleva tööpakkumise. Tõsi, pakkumisel on n-ö veider lõhn küljes, aga noore abielumehena tunneb Tõmur, et raha oleks rohkem vaja ja töö välismaal oleks suurepärane võimalus rahalise seisu parandamiseks. Pärast pikemat reisi ja mitmeid ümberistumisi leiab Tõmur end Tšiilist, täpsemalt Atacama kõrbest.

Kõrbes asub salajane labor, kus rahvusvaheline uurimisrühm tegeleb biloogiliste bottide loomisega. Tegu siis mingite kloonide-biorobotitega, kelle n-ö programmeerimiseks Tõmur Koršak palgatigi. Tegelikult tegeles Tõmur nendega ka Ukrainas, aga siis ta omaarust proges mingit videomängu. Kuna tekkis probleeme ja eelmine mees, kes Tõmuri tehtut juurutas, sai otsa, siis otsustatigi Tõmur ise kohale tuua.

Olukord on aga päris hapu, sest osa botte on jooksu pääsenud ja nad on suht agressiivsed. Tundub ka, et labori erinevatel juhttöötajatel on kergelt erinev arusaam, mida ja kuidas nad saavutada tahavad. Tulemuseks siis paras tohuvabohu ja lugejal saab kiirelt selgeks, et laipu tuleb ja mitte vähe...

Romaan on tehnopõnevik, mis tähendab, et autor kasutab oma raamatu ideestikus moodsa teaduse värskemaid ja päris värskeid suundumisi ja infot. Lugejale tähendab see hulka nn tehnomula, mille tõsiseltvõetavust toetab veel suur hulk skeeme ja graafikuid. Noh, et ilukirjandus vaheldumisi päris põhjaliku teaduspopiga. Mind hakkas mainitud teduspopp mingi hetk rämedalt ärritama ning siis mul tekkiski ülalmainitud moraalne kahevahelolek ja suisa soov romaan pooleli jätta.

Samas, põneviku pool oli ikka tõeliselt põnev ja seetõttu ei tulnud lugemise katkestamine kõne alla. Küll aga hakkasin ma teaduspopi peatükke diagonaalis lugema, ikka väga diagonaalis. Noh, et kui ma mingit teemat väga ei jaga, siis ilukirjanduse teaduspopp mind ka eriti targemaks ei tee, kui ma aga teemat jagan, siis ei anna mainitud teaduspopp mulle suurt midagi juurde.

Lühidalt: sain aru, et ma pole taoliselt vormistatud teksti sihtgrupp ning ma püüdsin elamust ja lugemisnaudingut saada omal egoistlikul moel. Ja elamust oli küll ja küll, sedavõrd, et algsed kõhklused hinde asjus tõusid lõpuks päris korralikuks neljaks. Tugev teos, eriti kui võtta veel arvesse, et tegu on siiski (ilukirjandusliku) debüüdiga.

Jah, tehnopõnevik pole päris minu rida, aga ulme teaduslikum osa mulle samas meeldib ning romaanis oli teadust ja värskeid mõtteid piisavalt. Kirjutamine ja kujutamine oli samuti pädev: inimesed olid usutuvad, toimuv loogiline ja botijõmpsikad veenvad.

Ma täitsa mõistan, miks romaan menukas on, millest müügimenu, auhinnad ja tõlked. Esialgu on tõlkeid küll vaid kaks: vene ja poola keelde. Olen lugenud, et vene tõlkes on originaali roppnaturalistlikku keelekasutust omajagu nuditud. Tekste võrdlema ma siiski ei vaevunud. Niisamuti ei vaevunud ma kontrollima, kuidas keelekasutuse värvikus poola keeles lahendati.

Romaani lõpus vihjati ka järjele ja 2015. aastal ilmuski «Бот: Ґуаякільський парадокс». Ilmselt oli järje ilmumine ajendiks, miks esikromaan sai 2020. aasta uustrükis alapealkirja «Atacama kriis». Alguses polnud järje lugemine mul plaanis, aga esimese romaani lõpp keris ikka päris vinged tuurid üles ning kuuldavasti on teises romaanis ka tehnomula vähem...


Viited

• Нові Темні Віки | Бородатий Тамарин | Макс Кідрук
• Вікіпедія: Кідрук Максим Іванович
• FantLab: Макс Кидрук «Бот»
• Ulmekirjanduse BAAS: Bot: Atakamska krõza

Kirill Jakimets «Отряд «Омега»»

Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest:

1. tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused,
2. autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe,
3. tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).

Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.

Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...

Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.

Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.

Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.

Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.


Viited

• Википедия: Якимец, Кирилл Игоревич
• Архив фантастики: Якимец Кирилл Игоревич (22 мая 1964 – 9 апреля 2018)
• FantLab: Кирилл Якимец «Отряд «Омега»»
• Rujanaut: Ulmepatrull! Kirill Jakimets, «Отряд «Омега»»
• Ulmekirjanduse BAAS: Otrjad «Omega»

Juhan Habicht «Õhtud vanaisa juures»

Ma ei tea, kui sageli siia uut sisu tulema hakkab, aga loodan, et paariaastased pausid jäävad möödanikku. Peamine vast, et uue algusega seonduvalt muudan ma formaati, et lihtsam ja vähem mehaaniline...

Jutu «Õhtud vanaisa juures» tegevus algab on pastoraalse õhtusöögiga, kusagil agraarses majapidamises, aga eks juba esimene lause diislist ja gatlingitest annab selge vihje, et asjalood on hapuvõitu. Lugejal saab üsna kiirelt ka selgeks, et tegevuskohaks on kliimakatastroofijärgne maailm, täpsemalt kusagil kunagise Eesti rannikualadel. Jutt ongi selline pastoraal-olustikuline kirjeldus elust uutest tingimustes. Lugu keritakse Jeebuse-nimelise poisikluti silme läbi ning poisikese teadmishimu annab autorile kena võimaluse tutvustada toimuvat ja näidata, kuidas asjalood niimoodi läksid.

Pole vist suur saladus, et see jutt on kirjutatud ühe antoloogia tarbeks. Kuna aga antoloogia ilmumine venis, siis ilmus tekst ajakirja «Looming» 2022. aasta 12. numbris. Kuigi tegu on tervikliku tekstiga, võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.

Maailm on kenasti skitseeritud, tegelasi on omajagu, nad erinevad ja eristuvad. Isiklikult minule on sümpaatne ka see vaikne kriitika nende tobeduste asjus, mis maailma taolise katastroofini viisid.

Muarust on tegu Juhan Habichti parima seniilmunud ulmetekstiga. Ma vaid loodan, et mu kiidukõne ei tekita teistes selliseid ootusi, mis panevad teksti lugedes iga hinna eest puudusi otsima ja keskmise hinde teemal kiusu kiskuma.


Viited

• Jutu tekst wõrgus (Digar)
• Vikipeedia: Juhan Habicht
• Ulmekirjanduse BAAS: Õhtud vanaisa juures
• Eesti ulme bibliograafia: Juhan Habicht «Õhtud vanaisa juures»

Andrzej Pilipiuk «Kroniki Jakuba Wędrowycza»

2001. aastal Lublini kirjastuses Fabryka Słów ilmunud «Kroniki Jakuba Wędrowycza» oli Andrzej Pilipiuki esimene ulmeraamat ja ühtlasi ka esimene kogumik kolkaeksortsisti Jakuba Wędrowyczi lugudest. Esimene raamat oma nime all, sest varasemalt oli mees pseudonüümi all avaldanud neli-viis seiklusromaani lastele.

Esimene igas mõttes, sest raamatus olev lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» oli kaugel 1985. aastal üks esimesi tekste, mille Pilipiuk kirjutas. Tõsi, omaaegne käsikiri pole säilinud ja autor kirjutas loo kogumiku tarbeks uuesti. Väärib ka märkimist, et kui Andrzej Pilipiuk 1996. aastal ulmes debüteeris, siis viiest esimesel aastal ilmunud jutust olid neli eksortsist Jakubi lood.

Jakub Wędrowycz on Poola külakolkas elav eksortsist, kes ajab pidevalt samakat ja vaatab, mida annab kusagilt ära virutada. Tal on ka kaks regulaarset topsisõpra, kes on pisut rohkem inimese moodi. Jakub on üks tige, asotsiaalne vanamehenäss, kuid kõigest hoolimata saab ta tumedate jõududega täitsa kenasti hakkama. Ahjah, räme antikommunist on ta samuti. Kogumiku lood ongi siis Jakubi eksosrtsistliku tegevuse ja muidurämpslemiste kirjeldused. On satiiri, esineb rämedat koomikat ja lopsakat nalja.

Ma olin mitmeid selle kogumiku jutte lugenud erinevates venekeelsetes antoloogiates ja muljed olid üsna vastandlikud. Samas ma teadsin, et Poolas on Andrzej Pilipiuk hullult populaarne ja ta (ulme)loomingut loevad ja teavad isegi need, kes ulmest eriti ei hooli. Tekkis teatav huvi ja hasart kontrollida, kas venelased olid valinudki kehvemad lood, või...

Ma olen kõigist juttudest siinsamas eraldi kirjutanud, et kes tahab, see loeb...

• Zabójca (1998) 3/5
• Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza (2001) 4/5
• Na rybki (1998) 2/5
• Horroskop na rok bieżący (2001) 4/5
• Głowica (1997) 3/5
• Hochsztapler (1998) 5/5
• Rewizja (2001) 3/5
• Świńska rebelia (1998) 4/5
• Implant (2001) 3/5
• Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza (2001) 2/5
• Z archiwum Y (2000) 3/5
• Tajemnice wody (1997) 3/5
• Bajeczka dla wnuczka (2001) 4/5
• Przeciw pierwszemu przykazaniu (1997) 5/5
• Protokół zatrzymania (2001) 5/5

15 erinevas pikkuses teksti, millest seitse ilmusid esmakordselt just selles kogumikus. Andrzej Łaski kaanepilt ja illustratsioonid. Kuigi kogumiku juttude keskmine võiks ehk üle kolme kokku anda, oli raamatu lugemine ajuti päris väsitav. Lihtsad, liigagi sirgjoonelised ja üsna ühetaolised lood. Andrzej Pilipiuk on end korduvalt eneseirooniliselt nimetanud Suureks Grafomaaniks ja tuleb tunnistada, et sellises hinnangus on päris mõru tõetera peidus. Eraldi lugedes mõjuvad jutud pisut paremini, aga koos muutuvad kiirelt korduvaks ja kurnavaks.

Võimalik, et probleem on minu naljasoones... mitte et see puuduks, lihtsalt selle soone keerud on teistpidi kui selle raamatu naljade omad. Võimalik? Või kuidas seletada raamatu seitset kordustrükki Poolas, kogumiku tõlkeid tšehhi (Kroniky Jakuba Vandrovce) ja ukraina keelde (Хроніки Якуба Вендровича)? Või seda, et esimesele kogumikule on Poolas järgnenud veel üheksa!?

Üks on kindel: niipea ma järgmist Jakubi kogumikku ei loe. Järgmine Andrzej Pilipiuki raamat, mida ma loen on tõenäoliselt Jakubi-vabade juttude kogu «2586 kroków» (2005), sest see justkui lubaks ägedamat elamust.


Viited

• Andrzej Pilipiuk – Strona Autorska
• Wikipedia: Andrzej Pilipiuk
• Encyklopedia Fantastyki: Andrzej Pilipiuk
• Fantasta: Andrzej Pilipiuk
• ISFDB: Andrzej Pilipiuk
• FantLab: Andrzej Pilipiuk «Kroniki Jakuba Wędrowycza»
• Ulmekirjanduse BAAS: Kroniki Jakuba Wedrowycza

Minu esimene tõlge

Kraamisin mingeid vanade paberitega kaste ja leidsin kooliaegse kaustiku oma tõlgetega. Oma kõige esimeste tõlgetega. Siinjagatav ongi tõenäoliselt mu kõige esimene. Kui tekstile peale vaadata, siis peaks ju üsna selge olema, miks seitsmenda klassi nooruk tõlkimiseks just sellise jutu valis – olematu hulk kirjeldusi, lühike ja konkreetne jne. Noh, et ka nõrga keeleoskusega saab kiirelt valmis. Ja eks ma just vene keele oskuse edendamiseks tõlkima hakkasin...

Juuresolevalt pildilt on kenasti näha, et mingit mustandit ma ei teinud, tõlkisin otse kaustikusse. Ka saab pildilt võrrelda, kui palju ma nelikümmend aastat hiljem toimetama pidin. Teksti eripärast tulenevalt ma eriti toimetama ei pidanud, vaid kõige kriipivamad kohad silusin ära...

Juri Nikitin

Ankeet

«Sa vaid vaata seda ankeeti!» röökis 43-88-34 rõõmsalt, vehkides rahulolevalt sabaga. «Maailmas on ka niisuguseid üliprimitiivseid olendeid! Kuula, ma loen sulle vastuseid.»

«Ei.»
«Ei.»
«Ei oska.»
«Ei ole õppinud.»
«Ei ole võimeline.»
«Ei tea.»
«Ei suuda.»

«Ei oma.»
«Ei kõlba.»
«Ei tohi.»
«Ei lenda.»
«Ainult kuival maal.»
«Ei võta vastu.»
«Ainult seitse värvi.»
«Ainult kolmes mõõtmes.»
«Surelik.»
«Ei regenereeru.»
«Ainult orgaanika.»
«Telepaatiat ei valda.»
«Telekineesi ei valitse.»
«Ei teleporteeru.»
«Selgeltnägemine puudub.»
«Ja ikka samas vaimus edasi. Kuidas see sulle meeldib?»
«Sa lugesid Inimese ankeeti,» sosistas 43-16-39. Ja 43-88-34 tõmbas saba jalge vahele.

Illustratsioon: Robert Avotin
Ilmus: «Tehnika – molodjoži» 1968; nr 9
Tõlkis: Jüri Kallas

Tuuli Tolmov «Neetud taevakivi»

«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» (2017) on mul lugemata – seega siis esmatutvus. Autor ise ütleb saatesõnas, et see on fantaasiaromaan «Eesti noorema pronksiaja ja eesti mütoloogia ainetel».

Sisu
Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.

Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.


Seosed
Romaani avaldas 2019. aastal kirjastus Fantaasia, kaanepildi tegi Marge Nelk.


Hinnang
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki.

Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».

Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli.

Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema.


Viited

• Meie Maa: Lugemissoovitus – Tuuli Tolmov «Neetud taevakivi»
• Ulmekirjanduse BAAS: Neetud taevakivi