KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



21.2.19

Pjotr Bormor «В яблочко»


Pean kirjutama, muidu ma unustan selle teksti taas ning loen järsku veel ka kolmandat korda.


Sisu
Surmatähe projekteerimisel tekib probleem, et kuigi hästi võimas relv, on tegu niivõrd keerulise ehitisega, et seda on ilmvõimatu hävitamatuks ehitada. Küll aga tekib asjaosalistel geniaalne idee, lekitada mässajatele infot, et Surmatähe nõrk koht on reaktori juures. Et las siis pommitavad reaktorit seal kitsas kanalis...


Seosed
«В яблочко» ilmus esmakordselt 2015. aasta detsembris ajakirja «Mir fantastiki» 148-s numbris Aleksandr Remizovi illustratsiooniga ning see on ka teksti ainus ilmumiskord.

Tegu on ajakirja alguses ilmuva n-ö humoristliku laastuga, mis peaks numbri sisse juhatama. Kuna antud ajakirjanumbris oli väga palju materjale Star Warsi teemal, siis...


Hinnang
Mingi kirjanduslik saavutus see tekst küll pole. Suuresti oli seda päris tüütu lugeda, aga puänt oli ja isegi mingi muige sain suunurka ning isegi korduslugemisel.

See Luke Skywalker oli tõepoolest üks eri kuradi käpard...


Viited

18.2.19

Jacek Piekara «Czarne płaszcze tańczą»

Iga lugu peab kunagi ja kusagilt oma alguse saama ehk ma otsustasin lõpuks ometi kirjutada Mordimer Madderdinist.


Sisu
Jutt «Mustad kuued löövad tantsu» pajatab meile loo noorest Mordimerist, kes koos teiste noorinkvisiitoritega sai ülesandeks leida ja likvideerida libahuntide jõuk. Noored said ülesandega kenasti ja kiirelt hakkama, kõik kaheksa libardit löödi maha ja rahu jälle maa peal.



Eks korralik töö vajab ka tähistamist. Linnaisad maksid töö eest tasu, aga pahalaste hävitajatele kaeti ka rikkalik laud – söögid, joogid ja loomulikult libud laua äärde. Erinevalt kamraadidest Mordimer end päris kooma ei joo, seda enam, et pidusöögi nurgatagustes lähenes talle üks jõukas kaupmees, kes palus Mordimeri abi oma süütult vangistatud poja vabastamiseks. Eks mainitud palve ja räägitud asjaolud viisid Mordimeri mõtted õiglaselt väljateenitud pummelungilt eemale.


Seosed
Jutu «Czarne płaszcze tańczą» näol on tegu hiljem kirjutatud avalooga. Jacek Piekara avaldas 2003. aastal kogumiku «Sługa Boży», mis oli ühtlasi esimene Mordimer Madderdini juhtumite raamat. Sari sai kiirelt populaarseks ning kui 2006. aastal ilmus kogumiku «Sługa Boży» kordustrükk, siis selle tarbeks kirjutaski Jacek Piekara n-ö proloogi, kus ta kirjeldab, kuidas kohtuvad Mordimer ja Kostuch ning kuidas Mordimer näeb esimest korda oma kaitseinglit (vt Dominik Bronieki illustratsiooni ülalpool).


Hinnang
Kui jätta kõrvale teatavat sorti programmilisus, siis on tegu väga hea tekstiga ning etteruttavalt võib öelda, et kogumik sai seeläbi kindlasti parem. Eks autor oli ka vahepeal selles maailmas rohkem sees olnud ning eks mingid asjad vajasid selgitamist ja paikapanemist.

Ka annab tekst kenasti aimu, mis lugejat edaspidi ees ootab. Juba püdelas roojas elusalt mädanevad vangid on täispunkte väärt, Mordimeri karmist olekust rääkimata. Autor näitab kenasti ja veenvalt kuidas tavalisest noorest inkvisiitorist saab omapäi tegutsev ja paindumatu jumalateener. Noh, et oli noormehes seda sisu, mida paljudes polnud.


Viited

15.2.19

Aleksandr Kopti «И раздаётся детский плач...»

Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...


Sisu
Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.

Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».


Hinnang
Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.

Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.

Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.


Viited

14.2.19

Martha Wells «All Systems Red»

Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud.

Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...


Sisu
On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.


Seosed
«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena.

Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.


Hinnang
Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.


Viited

23.1.18

Eleonora Ratkevitš «Собачий год»

Minu kätte on jõudnud ajakirja «Mir fantastiki» 2018. aasta esimene number.


Nagu traditsiooniks saanud sisaldab ajakiri Eleonora Ratkevitši ulmelaastu, mis asub kohe sisukorra järel, mida toimetus epigraafiks ehk siis motoks nimetab...


Sisu
Kronoterroristliku organisatsiooni kaks liiget korraldasid miskis vivaariumis pogrommi... nad ei tapnud aega, vaid lihtsalt kaotasid seda...


Seosed
Nagu öeldud, ilmus see laast ainukese venekeelse kommertsliku ulmeajakirja 2018. aasta jaanuarinumbris, mis kannab järjekorranumbrit 173. Jutu on illustreerinud Aleksandr Remizov.


Hinnang
Eks ma saan aru, et see selline valvelaast ole, otsekui juhtkiri jutukese vormis. Sellisena autorile paras väljakutse ning kahjuks enamjaolt ka lugejale, selline negatviivne väljakutse. Jah, autor on vaeva näinud, on päris leidlikku sõnadega mängimist, on ulmet ja on ka päevakajaline moment. Selline ulmelaast koera-aasta alguse puhul. Lugesin läbi, mühatasin ja üle kahe ma taolisele tekstile küll anda ei suuda.


Viited

22.1.18

Konrad T. Lewandowski «Przybysz»

Olen kogu käesoleva aasta haige olnud... noh, et õnnestus eelmise aasta lõpus miski ilge viirus külge haakida jne.

Kuna viirus oli tõesti ilge, siis eriti lugeda ei saanud, magasin ja mõtlesin asjadele, milleks vahepeal mahti pole olnud. Näiteks otsustasin enesele selgeks teha Konrad T. Lewandowski fantasysarja kuuluvate tekstide omavahelised seosed... ja kui tervis paremaks läks, siis mõttetöö loogilise jätkuna lugesin ka mõned sarja tekstid. Alustasin lühiromaanist, mis igatpidi on n-ö libakassi saaga (Saga o Kotołaku) esimene tekst.


Sisu
Ksin on libakass, ehk siis segavereline, kes muidu on inimene, aga täiskuu ajal muutub suureks ja karmiks kaslaseks. Tegelikult võib ta küll igal ajal muutuda, aga täiskuu paiku õnnestub see tal paremini ja valutumalt.

Lühiromaan algab ühe Vana Naise surmaga... sellesama vana naise, kes kunagi ammu päästis kolme haavavaiaga maa külge naelutatud lapse... jah, Ksini. Kasvatas liba üles ja õpetas teda olema inimene... loe: vastu seisma oma loomsetele tungidele...

Tekst keskendubki siis sellele, kuidas metsakolkas üleskasvanud libakass Ksin inimeste hulka läheb. Kohtub tüdrukuga, tehakse seda va vanainimeste asja, tapetakse kõiksugu pahasid, jõutakse linna, seatakse seal end sisse... siis saabuvad ühel ööl linna miskid eriti vägevad elajad, Ksin suudab ühe neist tappa ning pälvib kohaliku valitseja ja tema ülemmaagi tähelepanu...


Seosed
Konrad T. Lewandowski kirjutas lühiromaani «Przybysz» 1988. aastal ja poola keeles pole see eraldi tekstina ilmunudki. Alguses oli see esimene osa autori debüütromaanist «Ksin» (1991), siis esimene osa koondromaanist «Trop kotołaka» (1998) ning üsna hiljuti kirjutas ta selle täiemahuliseks romaaniks «Ksin: Początek» (2014). Kuupeatükilisest lühiromaanist sai 25-peatükiline romaan.


«Trop kotołaka» ilmus 2001. aastal pealkirjaga «След оборотня» ka vene keeles ning lühiromaani pealkirjaks oli seal «Пришелец».


Eraldi tekstina on lühiromaan ilmunud vaid tšehhi keeles. Kõigepealt ajakirja «Ikarie» 2002. aasta esimeses numbris pealkirjaga «Kočkodlak Xin» ning samal aastal ka samanimelises kogumikus, mis sisaldas koondromaani «Trop kotołaka» kolm esimest osa ja kogumikus oli lühiromaan oma õige pealkirjaga – «Vetřelec». Ajakirjast «Ikarie» on pärit ka need kaks Jan Štěpáneki mustvalget illustratsiooni.


Hinnang
Eks see üks konanism ole – et on praktiliselt võitmatu kangelane, kes suht sirgjooneliselt võiduka lõpu poole rühib. Olgu, tegelikult ma ikka pisut liialdasin, sest kõhklusi ja kahtlusi Ksinil on. Tegu ju kahe maailma vahele jäänud isikuga ning libakassi saaga maailmas on segaverelised võrdsustatud kõigi muude kollidega ning kuuluvad kindlasti hävitamisele. Et kuigi Ksin tahab oma metsikust poolest võitu saada ja inimene olla, ei vaja inimeste maailm taolist olendit... Suure tõenäosusega on tegu autori esimese tekstiga ning teatav rabedus on sellega ka kenasti põhjendatav.


Kiidaks aga teose maailma, eelkõige just kogu seda bestiaariumi. Eriti kiidaks aga teose/saaga tumedat tooni, seksi ja vägivalda ning naturalismi nende kirjeldamisel. Mulle meeldis!


Viited

20.11.17

Reidar Jensen «Forsidepiker smiler aldri to ganger»

Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette...

Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe...


Sisu
Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui juttude pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...

1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».


Hinnang
Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.


Viited