Alustuseks peaks paika panema paar fakti. Mõnikord räägitakse küll romaanist, aga «Stopping at Slowyear» on siiski lühiromaan ja kuigi teose copyright on aastast 1991, ilmus raamat esmakordselt 1992. aasta jaanuaris. Esmatrükk, see Rob Alexanderi kreemja kaanepildiga, oli limiteeritud ja signeeritud väikekirjastuslik väljaanne ning pool aastat hiljem ilmus Don Dixoni kaanepildiga laiatarbe pehmekaaneline. Selsamal 1992. aastal tõlgiti lühiromaan pealkirjaga «Paragem em Anolento» ka portugali keelde. Teadaolevalt siis ühel aastal, kahes keeles, kolm erineva kaanepildiga raamatut. Küll on aga pisut kummaline, kuidas kuulsa ja paljuavaldatud-tõlgitud autori hulga arvustusi pälvinud ja nelja esindusliku ulmeauhinna finaalis olnud tekst sedavõrd kiirelt käibelt kadus. Ei kordustrükke, ei taasavaldamisi kogumikes või antoloogiates. Jah, käesoleva postitusele FantLabi linki lisades sain teada, et vene wõrgus ringleb ka sel sajandil tehtud fännitõlge, kuid ega antud infokild ju suuremat pilti muuda.
Lugesin lühiromaani sinise kaanepildiga pehmekaanelisest, mis oma 150-leheküljelise mahu võlgneb pigem suurepunktilisele kirjale ja hästiliigendatud küljendusele. Ilmselt oli programmiline idee taastrükkida lühiromaan just eraldi köitena, sest sel ajal toimus ulme kirjastamises ja ka kriitilistes tekstides enneolematu lühiromaani kui formaadi fetišeerimine...
Lühiromaan «Stopping at Slowyear» saab alguse tähtedevahelisel kaubalaeval, mis aeglaselt kulgeb inimkolooniate vahel. Selline laev, mis kunagi läks teele ja mis kunagi koju tagasi ei jõua. Kaasas on kaubad, mis eriti ei vanane ja peaks olema sobilikud igal planeedil. Laev liigub tähesüsteemist tähesüsteemi, teeb planeetidel vahetuskaupa ja liigub edasi. Selline päris läbimõeldud, aga siiski riskantne ärivorm. Lisaks kõigele muule laev ka vananeb-laguneb ja meeskond lihtsalt väsib lõputust lennust. Lühiromaani teiseks tegevusliiniks on elu planeedil Slowyear, mil kulub tiiruks ümber oma päikese pea paarkümmend aastat. Antud faktist tulenevalt on planeedi kliima üsna omapärane ning aasataajad on pikad ja vahetuvad aeglaselt. Inimesi elab planeedil vähe ja peamiseks majandustegevuseks on lambakasvatus.
Kaubalaev jõuab aegalse aasta planeedile, kus vaid väga vanad inimesed mäletavad eelmise taolise laeva käiku. Lõputust lennust tülpinud laevnikele tundub planeet kui paradiis. Ühel laevnikul tekib suhe kohaliku poliitikuga ja ta leiab, et tal on kosmosest kõrini ja ta otsustab planeedile jääda. Eks lähemalt vaadates selgub, et paradiisis on samuti probleeme ja elu kolkaplaneedil polegi üks lõputu lust ja lillepidu, aga otsus on tehtud ja laev on juba lahkunud.
Lühiromaan kulgeb mitte just kõige kiiremas tempos – autor võtab endale aega ja näitab päris detailselt elu tähelaevas ja elukorraldust planeedil. On mõtteid, on konflikte, aga mingil hetkel, kui vaatad järgijäänud lehekülgi, hakkavad peas vemmeldama kartus, kas autor üldse mingi lõpplahenduseni jõuab. Õnneks lõpplahendus siiski tuleb...
Ma ei saaks öelda, et ma ei oleks lugemist nautinud – autoril mõtteid oli ja esitas ta neid läbimõeldult, saatuslikuks sai pigem valitud vorm. Muarust oleks sama materjal olnud parem kahe eraldi jutuna, kus üks oleks keskendunud üheotsa kaubalaeva saatusele ja teine oleks lahanud hääbuvat elu-olu veidral planeedil. Või oleks pidanud lisama veel kolmanda-neljanda liini ja kirjutama hoopis täispika romaani? Lühiromaan jäi aga kuidagi poolikuks: huvitav lugeda, aga raamatu sulgedes oli valdavaks emotsiooniks nõutus, isegi rahulolematus.
Lugemisjärgselt tahaks ma antud teksti kõrvutada Robert Silverbergi omadega, ilmselt ka seepärast, et Pohl siin silverbergilikult avab tegelasi ja ühiskonda seksuaalsuhete kaudu. Ei, seksi pole palju, aga see on teksti orgaaniline osa ja selle väljajätmine tuleks tekstile kindlasti kahjuks. Samas, kui Silverberg on oma taolistes tekstides kirglik ja suisa lopsakas, siis Pohl on siin pigem kiretu ja kuivavõitu. Nõrgavõitu neli oleks päris õiglane hinne.
Viited
