Ulmeseosed

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».

Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).

Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.

Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...

Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.

Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.

Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.

Viited

14.5.26

Richard Wormser «Pan Satyrus»

Kui Nõukogude Liidus lennutati kosmosesse koeri, siis USAs saadeti orbiidile üks šimpans. Need loomad on jätnud oma jälje ka ulmekirjandusse, aga konkreetselt siin tuleb juttu Richard Wormseri 1963. aastal ilmunud romaanist «Pan Satyrus», mille viljakas pulpautor kirjutas 1961. aasta novembri lõpus toimunud šimpans Enose kosmoselennu värsketel jälgedel.

Kuigi Richard Wormser oli eelkõige krimi- ja westernikirjanik, on ta loomingulises kontos ka paar-kolm ulmekirjanduse piirile jäävat romaani ning ega «Pan Satyrus» pole ju žanriulme, pigem siiski ulmeelementidega satiir.

Kindlasti oli just räme koomika ja Ameerika ühiskonna kriitika põhjuseks, miks teos väga kiirelt vene keelde tõlgiti. Vähem kui kolm aastat ja paksu kirjandusajakirja «Inostrannaja literatura» 1966. aasta kahes esimeses numbris ilmuski vene tõlge «Пан Сатирус в космосе», mis veel selsamal aastal sai ka raamatuks.

Romaani sisu on lihtne. Lennutatakse pärdik orbiidile ja tagasi, järjekorras juba kolmeteistkümnes. Ulme tuleb mängu sellega, et šimpans on arukas ja räägib ning ta ehitas ka oma kosmoselaeva ümber, täiustas seda. Astronaudist ahv palub end nimetada Pan Satyruseks ja tekitab sellega suure segaduse, et mitte öelda skandaali. Võimumehed otsustavad jutuka pärdiku üldsuse eest ära peita ja samas teada saada, mida ta kosmoselaevaga tegi. Koduaresti pandud Pan Satyrus sõbruneb aga teda valvavate meremeestega ja nad panevad kambakesi plehku. Satiir on aga see, mis edasi juhtub ehk lihtsa jõugu seiklused 1960ndate USAs. Naps, tüdrukud, ühiskond ja selle kriitika.

Esimene vene raamatuväljaanne ilmus 1966. aaastal sarjas «Зарубежная фантастика». Kaanepildi ja tiitliillustratsiooni tegi Jevgeni Batšurin.

Väärib märkimist, et kui originaalis jäigi Richard Powersi kaanepildiga esmatrükk ainukeseks ilmumiskorraks, siis vene keeles jõudis romaan pärast esmatrükki ajakirjas veel kuus korda ka raamatukaante vahele ja vene keeles kipub romaani kogutiraaž kuhugi miljoni eksemplari kanti.

Läti keeles ilmus romaan 1968. aaastal sarjas «Fantastikas pasaulē».
Kaanepildi ja illustratsioonid tegi Viesturs Grants.

Romaan tõlgiti ka läti (Pans Satiruss) ja armeenia (Պան Սատիրուս) keelde. Eestis pole romaani avaldatud, küll aga tõlkis ja seadis Leonid Parašin selle raadio järjekuuldemänguks «Pan Satyrus kosmoses» (1971).

1981. aastal taastrükiti teos ameerika ulme antoloogias «Паломничество на Землю», millest 1985. aastal ilmus kordustrükk ja mis 1986. aastal tõlgiti ka armeenia keelde. Antoloogia illustreerisid Boriss Fedotov ja Anatoli Semjonov.

Raamatut võib vägagi lihtsalt n-ö mööda lugeda – tõsimeelse ulmefänni jaoks on ulmet vähe, põnevushuvilise jaoks napib seiklusi jne. Poliitiliselt laetud tegelased näevad raamatus aga armas-võimsa USA halvustamist, ehk isegi kommude vandenõud?..

Raamatusarja «Американская фантастика» köidete trükiarv oli pool miljonit, antoloogial «Нулевой потенциал» (1993) aga «kõigest» 50 000.
Antoloogia illustreeris Aleksandr Skorohod.

Kuidas aga tegelikult? No kindlasti ei saa Richard Wormseri süüdistada kommunismuses või Ameerika-vaenulikkuses. Mees kirjutas lihtsa, aga mõneti klassikalise satiiri, kus veidriku või lihtsa hinge asemel on šimpans, kelle silme läbi näidatakse siis ühiskonda kogu oma toreduses ja jaburuses.

Viimane vene raamatuväljaannne ilmus juba käesoleval sajandil, 2001. aastal. Pehmekaaneline, mille auguga ümbrispaberist võib näha Aleksei Kapinski kaaneillustratsiooni fragmenti.

Lugesin romaani esmakordselt 1983. aasta aprillis 1981. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Паломничество на Землю». Tean seepärast nii täpselt, sest lugesin õhtul pärast vanaema matuseid. Sees oli üsna tühi tunne ja taoline emotsionaalne ulmesatiir mõjus üsna teraapiliselt. Mõjus, meeldis ja jäi meelde. Käeoleval aasta aprillis originaali üle lugedes oli emotsioon küll pisut nõrgem ja see õhuke romaan tundus ka pisut venivat, aga ausa nelja teenib teos välja küll.

Viited

3.11.24

Maniakkide Tänav «Muinaskuningas»

Romaani «Muinaskuningas» tegevusaeg on ebamäärane muinasaeg, võiks öelda «eestlaste muistne vabadusvõitlus» – umbes nagu «Vambola», «Ümera jõel», «Urmas ja Merike» ja «Musta risti ikke all» –, kui nimetada vaid mõned värvikamad. Maniakkide Tänava raamat on peaaegu samasugune, kuid pole üldse sarnane. Välisvaenlast pole, on pigem nn siseriiklikud heitlused, küll on aga teispoolsust ja kõiksugu tumedaid ja veel tumedamaid fantastilisi elajaid ja elukaid. Kui kaanelt autori nime vaadata, siis ei tohiks ju taolised olendid üllatada.

Sündmusi käivitav probleem on niisama vana kui on inimilm. Vana kuningas, kel on tütar ja poeg – ja ega ma rohkem ei peagi vist ütlema –, kõik teavad ju niigi, et vana kuninga valduste pärast läheb löömaks. Ja ega autor ei pakugi venna-õe konflikti erilise üllatusena. Üllatuslikumad hetked tulevad mängu pigem ulmelisema poole pealt, aga ka seal, kus autor hakkab selgitama kuninga laste tegelikku olemust, nende tegude tõeliseid ajendeid...

«Muinaskuningas» on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.

Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.

Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti osa. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.

Viited

27.10.24

Alan K. Baker «Dyatlov Pass»

Alan K. Baker (s 1964) on mitte eriti tuntud inglise autor, kes elab hoopis USAs. Oma esimese ulmejutu avaldas ta küll 1994. aastal, aga põhjalikumalt sisenes kirjandusilma alles sajandivahetusel. Autori loomingu iseloomustamiseks võib kasutada märksõnu: aurupunk, krimi, õudus ja parateemad. Mehelt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut, kaks neist – «Vaimud ja hinged» (Ghosts and Spirits; 1999, ek 2000) ja «Ajaloo saladused» (The Enigmas of History; 2008, ek 2010) –, on pigem pseudoteaduslik mumbo-jumbo. Romaani «Djatlovi kuru» (Dyatlov Pass) iseloomustamiseks sobivad aga kõik ülalmainitud žanrid, aurupunk väljaarvatud.

Romaani ilmumislugu on üsna segadusttekitav. Siit-sealt kokkunopituna sain ma kokku järgmise rea: 2011. aasta kevadel oli uudis, et Alan K. Bakeri ilmumata romaani «Dyatlov Pass» põhjal hakatakse filmi tegema, 2012. aasta oktoobris ilmus romaan pealkirjaga «Перевал Дятлова» vene keeles kirjastuses Gonzo, 2013. aasta juulis ilmus romaan inglise keeles kirjastuses Thistle ja 2013. aasta novembris eesti keeles kirjastuses Ersen. Kommentaariks vast niipalju, et filmist ei saanudki asja. Ka peaks mainima, et esmatrükk vene keeles tekitas sealmaistes ulmelugejates omajagu kahtlusi, kas tegu pole hoopis vene autoriga, sest tundmatu kirjanik, tundmatu kirjastus, tundmatu tõlkija, inglise keeles ilmunud pole ja Venemaa asjadest kah veel. Vene- ja eestikeelse raamatu kaanel on autor ilma K-initsiaalita, samamoodi on ta ka oma agendi kodulehel.

Eks romaani pealkiri annab enam kui selge vihje, et juttu tuleb nn Djatlovi kuru juhtumist ehk siis sellest kuidas 1959. aasta veebruaris hukkus mainitud kurus rühm suusamatkajaid. Päris selget vastust pole tänaseni, küll aga on toimunu kohta hulk (fantastilisi) teooriaid. Romaani tegevus toimubki kahes ajaliinis: 1959. aasta retk ja kaasajal, mil juhtunu taas aktuaalseks saab. Retke osa on päris ränk õuduslugu, kaasajal toimuv aga pigem paranoidne põnevik. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see õudusosa kõvasti rohkem. Romaan on lobedalt loetav, kuigi vahepeal kisub see kõik ikka rämedalt võikaks kätte ära.

Romaani hindamine on märksa keerulisem, eriti, kui veel pisut analüüsida. Angloautori puhul tuleb kohe kiita vägagi veenvat Venemaa kujutamist. Kuigi jah, arvan, et mitte ükski vene autor poleks pannud uurijale nimeks Strugatski. Samas, kõik see ekspeditsiooni puutuv oli ju dokumentide ja mitmete raamatute näol varem olemas – loe, uuri, mõtesta ja kirjuta oma lugu. Võib öelda, et anglokirjanik Baker kirjutas kokku loo, mis veerandi jagu on tema oma ja ulmeline ning siis kolmveerandi osas põhineb reaalsetel sündmustel. Pean silmas ekspeditsiooni osa, kaasajas toimunu on juba täielikult autori fantaasia. Kahjuks on kaasajas toimuv ülejäänud romaanist omajagu nõrgem.

Mind pisut häiris küll Maia Planhofi tõlge, aga samas ei saa ma tõlkijat süüdistada. Püüan selgitada-seletada. Romaani tegevus toimub Venemaal, tegelased on venelased, autor aga inglane ja tõlgitud on inglise keelest. Tõlge on täpne ja pädev, aga vene materjali asjus kuidagi võõrik. Mina oleks seda tõlget kuidagi venepärasemaks toimetanud, sest kuigi autor on head tööd teinud, ei kõla mingid asjad üldse õigesti, inglise keelest tõlkiv inimene seda aga ei märka. Märkab see, kes on palju vene keeles lugenud. Kordan veelkord: tõlge on korralik, aga isiklikult mind mitmed kohad häirisid.

Kõike eelnevat arvesse võttes võiks kirjastuse Ersen nimetu ulmesarja esimesele raamatule nelja anda küll. Imelik valik tõlkimiseks, aga üldiselt loetav ja ajuti suisa ihukarvu püstiajav. Kui väga aus olla, siis võiks neljale ehk isegi miinuse sappa panna, aga kolme ei saaks küll kuidagi anda – see poleks romaani suhtes üldse aus.

Viited

6.12.23

Fabrice Colin «Vengeance»

Nägin paari päeva eest Goodreadsis oma kunagist lugemisjärgset reaktsiooni ja mõtlesin, et ma peaks sellest romaanist pikemalt kirjutama – milleski on teos ja tolle ilmumislugu enam kui tüüpiline.

Fabrice Colini «Vengeance» on fantaasiaromaan, täpsemalt kangelasfantaasia, mille proloogiks on hukk ja häving ehk meile kirjeldatakse, kuidas sitikolendite rass hävitab inimriigi. Üks suurt sugu noormees pääseb. Edasi saame lugeda noore mehe rännu- ja kujunemisaastaid. On seiklusi, aga lugeja teab, et see kõik on vaid lõppeesmärgi ehk kättemaksu nimel. Ütleb seda ju ka romaani pealkiri.

Romaan on küllaltki hästi kirjutatud. Maailm on samuti huvitav, ajuti suisa originaalne. Meeldejääv on see raamat samuti. Probleemid on mujal. Esiteks – peategelane! Autor kuhjab talle selga voorusi ja oskusi, aga unustab möödaminnes karakteri loogika. Või ei unustanud, vaid tahtis lihtsalt luua omanäolist kangelast. Tulemuseks on ebaloogiliselt käituv tapamasin, kes enamjaolt on kui halav mahehipi, aga ajuti lihtsalt tüütu ilalõug. Originaalne ehk küll, aga väga ebaveenev. Taolise käitumisega seal maailmas kaua ei elaks.

Ebakõla autori tahtmise ja teostuse vahel ongi vist romaani suurim probleem. Lisaks kangelase ebaloogilisusele, on sama häda ka toimuvaga, kus kõigepealt pikalt seletatakse, kui vägev ja võitmatu on vastane ning lõpulahingus toimub kõik siiski suhteliselt mänglevalt. Ilmselt taipas ka autor, et nii ei lähe ja otsutas siis kunstipärast traagikat kangutama hakata ehk pani tegelased sõgedalt rahmeldama. Loed ja vihastud ning oigad ilmkuulsa teatraali kombel: «Ei usu! Kohe üldse ei usu!»

Romaan ilmus esmakordselt 2001. aasta septembris. Kirjastus oli Bragelonne ning efektse ja sisulise kaanepildi tegi Philippe Caza. Juba järgmisel aastal ilmus romaan horvaadi keeles (Osveta) ja 2005. aastal vene keeles (Возмездие). Romaan on Prantsusmaal saanud kaks kordustrükki ja üks kord on romaani taastrükitud ka Venemaal. Justkui lubaks, aga kahjuks mitte üldse. Kahtlustan, et romaani tõlgetes on «süü» kirjastuse Bragelonne heal müügitööl. Noh, et raamatumessidel räägiti teosele n-ö kuldne kuu selga ja müüdi tõlkeõigused. Kahjuks on tänapäeva kirjastuselu sedavõrd laisk, et raamatuid enne tõlke- ja kirjastamisotsust isegi enam ei loeta. Rääkimata sellest, et keegi loeks läbi kasvõi valiku konkreetse autori teoseid ja teeks otsuse loetu pealt. Rääkimata sellest, et võetaks vaevaks ja tehtaks endale selgeks konkreetse autori koht antud riigi-rahva kirjanduses. Taolise logardluse tulemusena siis ilmuvadki raamatud, mis tegelikult ei peaks algkeelest kaugemale jõudma...

Lugesin romaani vene keeles ja kuigi ma romaaniga rahul pole, ei saa ma midagi ette heita Jekaterina Nikitina tõlkele. Probleem ikka romaanis endas. Eks alati ole ka lugeja süüdi, et miks ta ei vali või valib valesti. Takkajärgi targana arvan, et oleks pidanud lugema hoopis mehe romaani «À vos souhaits» (2000), aga mind tõrjus teadmine, et prantsuse autor on oma aurupungiloo tegevuskohaks valinud Londoni, et milleks, kas Pariis ei sobinud. Ma ei arva, et iga autor peaks kirjutama vaid oma kodumaast, aga London ja aurupunk on juba sedavõrd pruugitud teema, et ma eelistasin abstraktsema tegevuskohaga kangelasfantaasiat. Lugemisjärgselt tundub, et see teine romaan olnuks ehk parem valik. Fabrice Colin pole moodsas prantsuse ulmes ju päris viimane mees ja seda aurupungi romaani on rohkem taastrükitud ja tõlgitud. Palju see ei määra, aga midagi siiski.

Viited

26.11.23

Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»

Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.

Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.

Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.

Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.

Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!

Viited

9.11.23

Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»

Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.

Juttu lugenuna ma romaani asjus päris puhas leht polnud. Noh, et teadsin, et postapo ja mingi aimdus oli maailmast samuti olemas. Aga romaan on siiski suurem hulk teksti ning arusaam sellest, mis juhtunud ja mis toimub ... no ütleme: pilt sai avaram.

Põhimõtteliselt on romaan Jeebuse nimelise poisi/nooruki silmade avanemise ehk siis arengulugu. Vaiksest ja turvalisest külast läheb Jeebus laia maailma, kohtub heade ja ka halbade inimestega, leiab sõpru ja võitleb pahalastega. Koos Jeebusega avastab maailma ka lugeja.

Kirjutasin raamatust ka ulmeajakirja «Reaktor» oktoobrinumbris ja ma ei näe mingit vajadust sealöeldut siia dubleerida, seda enam, et link postituse lõpus ju olemas. Küll tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.

Viited