KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



10.7.17

Indrek Hargla «Clemens Fellinus, Rex Estonicum»

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...


Sisu
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.

Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.


Seosed
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».


Hinnang
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.

Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.


Viited

22.5.17

Ṭālib ʻUmrān «Laysa fī al-qamar fuqarāʼ»

Ma võin nüüd eksida, aga siinvaadeldav tekst oli mul tõenäoliselt esimene kord lugeda araabiakeelset žanriulmet.

Jutu autor Ṭālib ʻUmrān on Süüria teadlane ja kirjanik ning teda on sageli nimetatud ka araabiakeelse žanriulme (üheks) rajajaks...


Sisu
Maale läheneb hiiglaslik komeet. Arvutused näitavad, et peaks toimuma kokkupõrge. Maa valitsused püüavad komeedi trajektoori rakettidega muuta, kuid see ebaõnnestub. Seejärel võetakse salaja vastu otsus ehitada suur kosmoselaevastik ja emigreeruda Kuule. Kuna kõigi Maa elanike päästmine pole võimalik, siis koht laevas maksab ja mitte vähe. Tasuta saavad kaasa tippteadlased ja teised Kuu ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikud, aga mitterahakad.

Minategelaseks on astronoomiadoktor Samer, kes on sedavõrd oluline teadlane, et tema ja ta pere võetakse Kuule tasuta kaasa. Doktor Sameri närivad pidevad kahtlused, et selline põgenemine pole eetiliselt õige ning Kuul need kahtlused/kõhklused vaid süvenevad...


Seosed
Jutt, mille pealkiri maakeeles «Kuul vaeseid pole», ilmus esmakordselt 1983. aastal Ṭālib ʻUmrāni samanimelises autorikogus. Ülalolev kaanepilt on küll selle raamatu 2002. a kordustrüki oma. Väidetavalt on autor seda teksti kolm korda ümber kirjutanud ja/või redigeerinud.

Mina lugesin juttu vene tõlkes «На Луне не бывает бедных» ja lugesin seda kommunistliku ulme almanahhi «Buinõi brodjaga» viiendast numbrist, mis ilmus eelmise aasta sügisel. Sealtsamast pärineb ka allpoololev illustratsioon.


Hinnang
Eks see ole üks keeruline tekst hinnata. Üheltpoolt selline tavaline, pisut heietav ja n-ö punane lugu. Pole ka ju kuigi vapustav idee. Samas, autor näikse üldiselt oskavat. Sõnailu ma eriti hinnata ei saa ja tundus, et see polnud ka teemaks, kuid kompositsioon oli paigas ning näiline etteaimatavus sai mitu korda jõnksu sisse.



Kindlasti ei olnud jutu lugemine minu jaoks vapustav elamus, samas kurnav kah polnud. Jah, oli pisut vanamoodne ja meenutas nõukogude ulmet, aga teistsugune kogemus on ka midagi väärt. Hoolimata sellest, et tekst oli vormistatud korraliku ja tõsise teadusliku fantastikana, esines seal ka usklike motiive, rääkimata revolutsioonist ja kogukondliku maailmavaate kiitusest. Tugev kolm tuleb auga ära.


Viited

21.4.17

Jaagup Mahkra «Tarvaste tulek»

Tuleb tunnistada, et olin hinnet andes omajagu hädas...


Sisu
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.


Seosed
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».


Hinnang
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...

Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...

Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.


Viited

Ilja Varšavski «Старший брат»

Arvan, et kõik kirjanikud peaksid oma lootusetud käsikirjad hävitama...


Sisu
Üks mees sõidab vihmase ilmaga pimedal maanteel ning kuuleb ootamatult hüüatust: «Seis!». Mees vajutab pikemalt mõtlemata piduripedaali, saab auto pidama ja märkab siis asfaldil istuvat hiidtitte. Titt nagu titt ikka, aga ilgelt suur ning peas on kõrvaklapid ja rinnal miski karp, millest läheb juhe klappidesse.


Mees võtab tite autole, viib suvilasse, kuhu ta ise parajasti teel oli. Suvilas nad siis vestlevad. Selgub, et titt on n-ö vanem mõistuslik vend, kelle teadvus energikimbuna Maale saadeti ja millele siin kohalikest materjalidest keha ehitati...


Seosed
Jutt «Vanem vend» ilmus esmakordselt 1989. aastal ajakirja «Junõi tehnik» märtsinumbris O. Tarassenko illustratsioonidega. Tegu on n-ö postuumse publikatsiooniga, sest Ilja Varšavski oli selleks ajaks juba pea viisteist aastat surnud.



2002. aastal taastrükiti see jutt mahukas, 800-leheküljelises koondkogus «Тревожных симптомов нет» ja eelmisel aastal veel ka valikkogus «Под ногами Земля».


Hinnang
Ma olen seda teksti kaks korda lugenud – kohe ilmudes ja eile. Meelde polnud jäänud ja korduslugemine elamust ei andnud. Intrigeeriv algus mandus üsna kähku päris puiseks seletamiseks. Mõni mõte ju oli, aga üldiselt tüütu.



Ma pean Ilja Varšavskit autoriks, kes oma parimate tekstidega on absoluutne maailmatase. «Vanem vend» nimetatud tasemel ei ole, kohe üldse ei ole. Võimalik, et jutt sellisel kujul pole lõpetatud tekst – lõpp tuli ootamatult ja n-ö puänt mõjus päris mannetult. Ma mõistan, et on olemas seisukoht, et iga tekstiräbal autori arhiivist tuleks kindlasti avaldada, aga sellised tekstid autori renomeele tegelikult head ei tee.


Viited

21.3.17

Dezső Kemény «A harmadik generáció»

Kosmos ja robotid – paljude arvates selline see ulme ongi...


Sisu
Jutu tegevus toimub Maal, kus pärast Kahetunnist sõda ei ela enam ühtegi inimest. Kosmosesse ehitati Suur Rõnga nime kandev Maad ümbritsev võrumaailm ning vähene ellujäänud inimkond kolis sinna. Maal ja mujal Päikesesüsteemis tegutsevad robotid, varustades Suure Rõnga elanikke kõige vajalikuga. Orbiidil on sündinud ja üles kasvanud juba kolm põlvkonda ning see pealkirjas mainitud kolmas põlvkond pole oma eluga enam päris rahul...

Ja siis ühel ilusal päeval astub Maal asuva robotite ja küborgide tööbüroo uksest sisse inimene, kes tahab teada, mis tööd talle pakkuda on. Tegu on esimese inimesega, kes orbiidilt Maale tagasi on tulnud, aga mehe jutust selgub, et temasuguseid on varsti veel tulemas...


Seosed
Jutu esmatrükk ilmus 1984. aastal ulmealmanahhi «Galaktika» 55. numbris, mis oli järjekordne ungari autorite eriköide ja mille illustreeris Lajos Kondor. Kolmanda põlvkonna jutu illustratsioon on ülalpool kenasti näha. Samas, see esmatrüki küsimus on vaieldav, sest 1980. aasta lõpupoole ilmus Jaapanis kaheköiteline Ida-Euroopa ulme antoloogia (東欧SF傑作集) ning seal oli Dezső Kemény tekst, mille pealkiri tähendab jaapani keeles kolmandat põlvkonda (第三世代) ja see on tõesti seesama jutt. Et kas tõlgiti käsikirjast, mis on vaieldav, sest ülejäänud antoloogia tekstid on kõik märksa vanemad, või on see lugu ungari keeles ka varem ilmunud (ajaleht, fanzine) või sealses raadios ette loetud?


Lisaks jaapani keelele on juttu tõlgitud rumeenia (Generaţia a treia) ja vene keelde (Третье поколение). Tõlgete ilmumiskohad annavad suurepäraselt aimu ka teksti temaatikast: rumeeniakeelne robotiulme antoloogia «Povestiri ciberrobotice» (1986) ning venekeelsed loodushoiu teemat kaardisatavad antoloogiad «Ночная погоня» (1989) ja «Рай земной» (1990). Esimesena mainitud venekeelsest antoloogiast on pärit ka allpoololev Jelena Fljorova illustratsioon.


Hinnang
«A harmadik generáció» pole paha jutt, aga ega see vaimustusest ka ohkima pane. Selline pisut skemaatiline situatsiooni kirjeldus, et pikemana ei oleks viitsinud ehk lugeda, aga praegusel kujul pole ka mingi elamus. Kiita tuleb taustal tuksuvat huumorit ja autori oskust anda üsna napimahulises tekstis edasi päris terviklikku maailmapilti. Laita polegi otseselt midagi...



Samas, üle tugeva kolme oleks patt anda: loed läbi, mühatad ja muigad ning unustad üsna ruttu. Segadus jutu esmatrüki ümber on tunduvalt intrigeerivam ning kui tekst üleüldse meelde jääb, siis just seetõttu.


Viited

16.3.17

Dmitri Volodihhin «Колонисты»

Milline see tulevik siis kord kunagi tuleb...


Sisu
Üks mitte kõige optimistlikum pildike kosmose koloniseerimisest... et tulevik, kauge planeet ja agraarne elulaad.


Seosed
See pisut üleleheküljeline laast kuulub sarja «Labürindi Oikumeen», on kronoloogiliselt sarja teine tekst. Tegevusajaks on aasta 2050 ja tegevuskohaks planeet Terra-2.

Lugu ilmus esimest ja ainumast korda aprillis 2007 fanzine'i «Bezõmjannaja Zvezda» kaheteistkümnendas numbris.


Hinnang
Tugev tekst, vist suisa meisterlik. Sellise lühikese looga annab autor mitu vaatenurka ning suudab isegi pisukese mõtte ja moraali esitada.


Viited

15.3.17

Harry Turtledove «The Road Not Taken»

Harry Turtledove on enam kui viljakas autor, kes tänapäeval kirjutab peamiselt vaid alternatiivajalugusid ning peamiselt tüsedate romaani(sarja)dena.


Kunagi ammu, kirjanikukarjääri algusaastatel avaldas Turtledove omi tekste pseudonüümi Eric G. Iverson all. Algajana kirjutas ta loomulikult rohkem jutte ja kirjutas neid ka märksa laiemas teemaspektris.


Sisu
Kosmoses lendab üks armaada, mille laevades pole elektrit ning seal on rõske ja haiseb väljaheidete järgi. Võitlusvaim on neil aga äge ja üks planeet teise järel saab nende omaks...



Jutu alguses märkavad roksalanid järjekordset paljulubavat planeeti ning kuna autor on armaadalaste võõrikust omajagu rõhutanud, siis keskmiselt taiplik lugeja mõistab, et uus vallutusobjekt on Maa. Nii ongi ning edasine jutt on kahe tsivilisatsiooni kohtumisest, sõjast ja selle tagajärgedest.


Seosed
Jutt käimata radadest ilmus esmakordselt 1985. aastal, ajakirja «Analog» novembrinumbris ning on Roxalani-sarja avalugu. Kummalise tõsiasjana ilmus sarja teine (ja viimane) jutt «Herbig-Haro» aasta varem.



Tundub, et tegemist on populaarse tekstiga, sest juba järgmine aasta ilmus see menuka antoloogiasarja «There Will Be War» viiendas köites «Warrior». Seejärel autorikogus «Kaleidoscope» (1990), mis tõlgiti ka tšehhi keelde. Seejärel venekeelses valimikus «Земная хватка» (1995). Lisaks veel valikantoloogiad «Masterpieces: The Best Science Fiction of the Century» (2001) ja «Alien Contact» (2011), neist esimene on täies mahus ilmunud ka tšehhi, poola ja hispaania keeles. Et pidevad kordustrükid ja viis tõlget... eriti, kui arvestada, et Harry Turtledove ei ole eriti tõlgitud autor.


Hinnang
Tõttöelda mind hämmastab selle jutu menu. Jah, on leidlik ja omajagu jabur idee tulelukuga püssidega mõistuslikest karudest kosmoses. On huvitavaid mõtteid. Kummalise ja jabura loona alanud jutt kisub teises pooles pigem traagiliseks ning seal teises pooles esitatud mõtted on tegelikult päris ägedad... Kuid autor ja tema stiil, õigemini selle puudumine. Jah, ma saan aru, et algaja ja tahtmist täis, aga tulemus on kohutav. Alguses mingi surmigav salatsemine, kuigi Bob Waltersi illustratsioonid andsid ju kohe teada, et karud. Lahingukirjeldused olid päris head, aga asjad läksid ikka nii, nagu autor oli plaaninud, ja see oli primitiivne ja läbinähtav. Jah, lõpp juba lubas ning jutu teine pool oli ka mõnusam lugeda, aga kolmest kõrgemat hinnet ma panna ei suuda. Lugemisjärgselt ja bibliograafiates sobrades selgus, et mul on isegi kodus olemas see venekeelne valikkogu, püüdsin meenutada, et kas ma seda juttu ka sealt lugesin ja läbi hägu meenus, et alustasin, aga ei suutnud...



Ja mind jääb ikkagi vaevama küsimus, et kuidas jõudis see tekst XX sajandi parimaid ulmelugusid koondavasse antoloogiasse. Orson Scott Card koostajana sellele vastust ei andnud... ütles lihtsalt, et tema valik, et võtke või jätke. Üks võimalik seletus, et see jutt mõjub üsna vanamoodsana, et otsekui oleks kirjutatud juba 1955. aastal ning lombitaguses ulmes, kus nostalgia on alati oluline, et järsku seepärast...


Viited