Veiko Belials «Põhjakönn»

Jutu tegevuskohaks olevas ilmas on ilmselt mingi jama toimunud ja asukad on arengus tagasi langenud. Lühidalt: tehnikat on ja see töötab, aga inimesed või vähemasti osad seda kasutada ei oska või kasutavad tehnilisi vidinaid kui maagilisi artefakte. Autor taustu eriti ei ava, pigem keskendub peategelasele ja ta retkele. Tegelane on teadmishimuline ja etteruttavalt võib öelda, et vastuseid ta ka saab, aga küsimusi tuleb samuti juurde...

Minu jaoks on sel tekstil üks paras puudus. See on isiklik, aga ega lugemine seeläbi vähem häiritud polnud. Puudus on jutu laadis, sest ma kohe üldse ei talu tekste, kus antakse asjadele-nähtustele teised nimed ja seeläbi tekitakse justkui pinget. Ja taolise võtte veel tüütum alajaotus on tehnoloogia ümbernimetamine fantasy või muinasjutu terminitega. Muarust on taolisi tekste kohutavalt tüütu lugeda. Jah, võte pole ju vale, aga mulle ei meeldi. Veiko Belialsi kiituseks tuleb öelda, et ümbernimetamine oli leidlik ja maitsekas ja seetõttu polnud lugemisprotsess üldse nii valulik, kui ma alguses kartsin.

Kuigi «Põhjakönn» on päris tüüpiline Veiko Belialsi tekst, kus esineb didaktikat ja moraliseerimist ja poeetilisi kirjeldusi, on see hästi teostatud. Ütleks, et isegi parem kui paljud teised autori samalaadsed jutud. Ja pealkiri on super! (Ja otse loomulikult kiidan ka Liis Rodeni illustratsiooni.) Aga vaat see eeltoodud n-ö puudus ei luba mul loole siiski maksimumhinnet anda, sest kui ikka 100% ei naudi, siis...


Viited

• Vikipeedia: Veiko Belials
• Eesti ulme bibliograafia: Veiko Belials «Põhjakönn»
• Ulmekirjanduse BAAS: Põhjakönn

Meelis Kraft «Hauarahu»

Kolm meest kulguriga Marsil täitmas ülesannet, mille olemust neile alles töö käigus seletatakse. Selline klassikaline planeediseiklus, kus karused, aga kergelt tülpinud mehed probleemid lahendavad ja asjad ära teevad. Kuna aga tegu on moodsa tekstiga, siis on võõrplaneetse probleemide taustad suisa maised.

Jutu algus oli minu jaoks pisut tüütu. Meenutas vana nõukogude ulmet, kus karmid mehed üksteist verbaalselt patsutavad – ma täitsa ootasin (seltsi)mehelikke embusi, aga õnneks ei saanud mu ootused liha luudele. Probleem, mida kolmik lahendama saadeti, oli aga äge ja uhke. Kuna ma ei taha võimalike lugejate elamust rikkuda, siis ma rohkem ei räägi. Küll aga ütlen, et lisaks lohisevale algusele, võinuks ka lõpp järsem olla.

Antoloogias «Pidu aja lõpus» saadab juttu «Hauarahu» Liis Rodeni hurmavalt uhke illustratsioon, mida ma siin päris teadlikult ei jaganud. Osaliselt seetõttu, et maakeelne raamat pole mingi haruldus, aga peamiselt seetõttu, et minu mõtted viis see pilt hoopis teises suunas minema. Noh, et ma olin juba pilti näinud ja siis juttu lugedes ootasin ma hoopis midagi muud. Ei, pilt on täpne ja puha, aga parem on seda näha raamatus just siis, kui oled jutu lugemisega sinnamaani jõudnud...

Kõrvaline mõte, aga kas ma olen ainus, kel seda teksti lugedes tuli meelde keegi Elon Musk ja tema Marsi-auto?


Viited

• meeliskraft©
• Vikipeedia: Meelis Kraft
• Eesti ulme bibliograafia: Meelis Kraft «Hauarahu»
• Ulmekirjanduse BAAS: Hauarahu

Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»

Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.

Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.

Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.

Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.

Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!


Viited

• Vikipeedia: Manfred Kalmsten
• Reaktor: Jüri Kallas «Saaga, see täheraua saaga»
• Ulmekirjanduse BAAS: Täheraua saaga

Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»

Maikuus kirjutasin ma siinsamas: «/.../ võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.» Ja siin ta nüüd on – romaan «Kui tuugenid vaikisid», mille avapeatükk on seesama vanaisa-jutt.

Juttu lugenuna ma romaani asjus päris puhas leht polnud. Noh, et teadsin, et postapo ja mingi aimdus oli maailmast samuti olemas. Aga romaan on siiski suurem hulk teksti ning arusaam sellest, mis juhtunud ja mis toimub ... no ütleme: pilt sai avaram.

Põhimõtteliselt on romaan Jeebuse nimelise poisi/nooruki silmade avanemise ehk siis arengulugu. Vaiksest ja turvalisest külast läheb Jeebus laia maailma, kohtub heade ja ka halbade inimestega, leiab sõpru ja võitleb pahalastega. Koos Jeebusega avastab maailma ka lugeja.

Kirjutasin raamatust ka ulmeajakirja «Reaktor» oktoobrinumbris ja ma ei näe mingit vajadust sealöeldut siia dubleerida, seda enam, et link postituse lõpus ju olemas. Küll tahaks aga sõnastada midagi, mida ma kohe lugemisjärgselt öelda ei taibanud. Parafraseerides üht tuntud ütlust, iseloomustaks ma romaani nõnda: «John Wyndhami oled lugenud? Oled!? Vaat tuugenite-romaan on täpselt nagu mõni Wyndhami romaan, aga samas pole üldse sarnane.» Et siis kodune-hubane postapo. Ja sellisena enam kui mõnuga loetav.


Viited

• Vikipeedia: Juhan Habicht
• Reaktor: Jüri Kallas ««Kui tuugenid vaikisid» ehk otsekui debüüt»
• Eesti ulme bibliograafia: Juhan Habicht «Kui tuugenid vaikisid»
• Ulmekirjanduse BAAS: Kui tuugenid vaikisid