KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



4.11.26

Stoil Stoilov «Конгамата»

Jutu tegevus toimub Põhja-Rodeesias (tänapäeva Sambia), Kongo piiri lähedal, kus pärismaalaste seas levivad kuuldused Kongamatast ehk Surmavarjust. Doktor Matthew Wright koos oma abilise Erikuga läheb asja uurima.
Eks Zdeněk Buriani illustratsioon annab lugejale lahenduse kohe kätte, aga autor ei pidanudki vist oluliseks varjata, et Kongamata on hiiglaslik lendsisalik, kes ei taha tunnistada fakti, et temasugused surid juba 70 miljoni aasta eest välja. Autorit näikse huvitavat pigem seiklused džunglis, pärismaalased ja iidse eluka küttimine. Kuna keegi seda juttu niikuinii ei loe, siis võin öelda, et valged mehed leiavad punase Surmavarju, kes neid kohe ka ründab, valged filmivad-pildistavad ja koos kohaliku hõimu parima kütiga lasevad lendelaja ka maha.

Stoil Stoilov on bulgaaria kirjanik, kelle kohta wõrgust just palju ei leia. Mees on avaldanud raamatud Spartacusest ja Hannibalist, aga samuti kuus ulmejuttu, millest kaks on vaid vene keeles ilmunud. Ajakirja «Kosmos» 1963. aasta esimeses numbris ilmunud «Конгамата» oli Stoilovi ulmedebüüt. Ajakirjas nimetati lugu seiklusjutuks ja illustratsiooni autori nime ka ei märgitud. Määratlus seiklusjutt on hiljem nii mõnegi pannud arvama, et see polegi ulmejutt, aga kui lugeda, siis pole mingit kahtlust – ulme!
Minu andmetel pole seda juttu kunagi uuesti avaldatud, aga üsna hiljuti, tõlgiti tekst kaks korda pealkirjaga «Конгамато» vene keelde ja need tõlked avaldati olematu trükiarvuga isekirjastuslikes paleoulme antoloogiates «Видение в Гоби» (2017) ja «Пещера чудовищ» (2019).

Ma olen kunagi ammu-ammu vene keeles lugenud kolme Stoil Stoilovi ulmejuttu – ega need eriti muljet ei avaldanud ja meelde ei jäänud. Juttu «Конгамата» lugesin eelkõige seetõttu, et ma tahtsin aru saada, kuidas see tekst suhtestub Mihhail Jemtsevi ja Jeremei Parnovi juttu «Кангамато» (1964). Selgus, et suuresti seob neid vaid krüptozoloogiline lendelajas, kellest tolleaegsed ajalehed ilmselt sentsatsioonihõngulisi nupukesi avaldasid.

Stoil Stoilovi jutule paneks ma hindeks kolme. Võiks ju kaaluda paremat hinnet, aga jutt on isegi ilmumisaastat arvesse võttes üsna hõre, suisa skemaatiline. Autoril tuli mõte, pani selle kirja, avaldas, inimesed lugesid ja kõik selle ka unustasid. Tõenäoliselt unustan ka mina, aga olgu siinolev meeldetuletuseks...


Viited