KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



21.10.07

Warlords of Atlantis (1978)

Minu lapsepõlv möödus rõveda nõukogude tegelikkuse tingimustes ning väljaspool soome telekanalite leviala... teisisõnu siis kaks ja pool Pärnu kino ning ETV ja KTV. Ei ole vaja vist eriti lennukat fantaasiat, et mõista, kuivõrd nigel oli võimalike nähtavate filmide valik... ulmefilmide valik oli aga suisa olematu. Vaatasin kõike, mis nägemisulatusse sattus!


«Warlords of Atlantis» (1978), mis nõukogude Eesti kinolevis kandis pealkirja «Atlantise valitsejad», oli igerik ka sellist taustsüsteemi arvesse võttes. Isegi minusugune nõukogude varateismeline leidis, et eriefektid on haledad, et sisu pole olla, jne.


Sisu
Film jutustab loo ühest ekspeditsioonist, kus inglise arheoloog professor Aitken, tema poeg Charles ja ameerika insener Greg Collinson sõidavad merele katsetama inseneri poolt konstrueeritud tuukrikella. Ilmselt pole aparaadi katsetamine ekspeditsiooni ainus eesmärk...


Loole lisab omajagu pinget ka laeva meeskond, mis paistab olevat üks pätistunud, mässu- ja saagihimuline kolmik. Kapten näikse esialgu suht korralik inimene olevat ning junga on otsekui skaudiraamatust maha astunud etalonjõmpsikas: truu ja teadmishimuline.


Charles ja Greg laskuvad aparaadiga vee alla ning üsna kohe kohtuvad nad plesiosaurusega, siis leiavad nad suure kullast kuju, mille ülesse laevale saadavad.


Kuju ongi see viimane asi, mida oli vaja, et laevamehed mässama hakkaksid. Tuukrikella tross raiutakse läbi, vana professor saab kuuli ja minnakse kaptenit tapma. Siis ründab aga laeva hiidkaheksajalg...


Miski veealune keeris haarab omaette triiviva tuukrikella kaasa ning viskab mingil hetkel mingis grotis pinnale. Sinnasamasse groti liivarannale viib hiidkaheksajalg ka kapteni ja mässulised laevamehed. Õnnelik lahendus? Iseküsimus, et kuidas saavad mingid kaljud ja grott olla keset ookeani?


Seosed
Film on järjekordne andam Atlantisele pühendatud ulme altarile ning sealjuures suhteliselt ebaoriginaalne. Üldiselt järgib see film ju üsna täpselt Arthur Conan Doyle'i romaani «The Maracot Deep» (1927) sisu. H. P. Lovecraft ja kõikvõimalik Cthulhu tuleb filmi vaatamisel samuti meelde.


Film ise põhineb siiski n-ö originaalkäsikirjal, küll aga kirjutas keegi Paul Victor stsenaariumi põhjal ametliku romaniseeringu.


Hinnang
Film oli hale omal ajal... ja oli ka nüüd vaadates niisama hale. Kumbagi vaatamist ma samas ei kahetse... midagi selles fimis isegi oli. Ka oli filmis mõningaid uljaid ja helgeid hetki.


Soovitan filmi vaadata vaid erivajadustega publikul, ehk siis nostalgitsejatel...


Viited

19.10.07

Kas tehaksegi kolmas Дозор?

Olen lugenud Sergei Lukjanenko romaane (tõsi, vaid kahte esimest) ja näinud mõlemat Timur Bekmambetovi filmi.

Olen ka kuulnud, et on olnud uitmõte teha ka kolmas film... samas ei kujuta ma hästi ette, kuidas jätkata lugu pärast teise filmi lõppu..?

Kuid ega ilmselt minu käest ka küsima tuldaks.



Nüüd tundub siiski nõnda, et kolmas film on lähituleviku reaalsus. Või mida peaks tähendama reklaamlause: «The Second Chapter in the Epic Fantasy Trilogy»? Et kas kolmanda filmi tegemine on kindel? Ja mida nad siis filmivad? Esimese romaani kolmanda osa, või jõutakse lõpuks siiski ka teise romaani kallale?


Viited

17.10.07

Printsess Leia postmark

Kirjutasin mõned päevad tagasi Tähesõdade margiplokist.

Kui ma otsisin paremat ja suuremat pilti sellest margiplokist ja üldse infot asja kohta, siis sattusin kusagil foorumis kõrvaloleva «postmargi» peale.

Vildakast huumorist olen ma alati lugu pidanud: sestap sai ka see pilt oma arvutisse kopeeritud.

Jagan nüüd oma saaki ka teiste selle blogi lugejatega ning iseäranis soovitan tähelepanu pöörata «margi» väärtusele...

Lingid:

16.10.07

China Miéville «Details»

China Miéville'i romaanid on jätnud mulle vägagi peletava mulje... õigem oleks öelda, et kahe alustatud romaaniga pole ma kuigi kaugele jõudnud. Jutustuse «Details» arvustus Ulmekirjanduse BAASis ahvatles siiski seda teksti lugema...

Sisu:
Teksti minategelaseks on üks poiss, kes meenutab, kuidas ta pidi kord nädalas viima süüa ühele vanemale naisele. Naine elas üksinda, uks oli pidevalt lukus ning ukse taga oli alati mitu inimest, kellega naine läbi ukse rääkis. Eks lugeja saab üsna kähku aimu, et antud naisterahvas on nö teadmanaine.

Jutustuse raskuspunkt on siiski mujal. Tundub, et naine on kunagi kohtunud millegi jubedaga ning see jubedus ei jäta teda enam rahule. Antud tõsiasjast tuleneb siis ka teadmanaise inimpelgus, ja tema korteri pentsik sisekujundus.

Seosed:
Jutustus ilmus esmakordselt John Pelani ja Benjamin Adamsi koostatud originaalantoloogias «The Children of Cthulhu: Chilling New Tales Inspired by H. P. Lovecraft» (2002). Kuigi pealkiri lubab Cthulhut, annab alapealkiri siiski vihje, et köide sisaldab eelkõige vanameistrist inspireeritud tekste. Teisisõnu: puuduvad otsesed vihjed H. P. Lovecrafti loodud mütoloogiale, kuid vaimult on tekst nii Lovecraft, kui veel olla saab!

Hinnang:
Jutt on ilmunud mitmes aasta parimate õudus- ja fantasylugude antoloogias. Ise lugesin seda samuti kõigepealt Ellen Datlow ja Terri Windlingi koostatud antoloogias «The Year's Best Fantasy and Horror: Sixteenth Annual Collection» (2003)... õigemini selle antoloogia vene väljaandes, mis ilmus aastal 2005.

Igatahes hankisin ma endale China Miéville'i kogu «Looking for Jake and Other Stories» (2005) ning kui ülejäänud jutud on niisama head, siis võibolla võtan uuesti ka sama mehe romaanid ette.

Lingid:

13.10.07

Tähesõdade margiplokk

Olen juba siin blogis kirjutanud ühest aktsioonist, millega Lucasfilm, Ltd. ja U.S. Postal Service tähistasid käesoleval aastal kolmekümneseks saavat Tähesõdade saagat.

Täna siis järgmisest, ehk Tähesõdade-teemalisest margiplokist.



NB! Pilt läheb klõpsates suuremaks!

Lingid:

9.10.07

Orson Scott Card «Eye for Eye»

Teksti, millest hiljem sai lühiromaan «Eye for Eye» alustas Orson Scott Card 1970ndate lõpus, kirjutas valmis ja saatis kõikvõimalikesse toimetustesse. Igalt poolt lükati see tekst tagasi. Üks põhjusi oli ka teksti pikkus... leiti, et liialt pikk. Ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» toimetaja Stanley Schmidt kirjutas isegi autorile pika kirja, milles ta selgitas mitteavaldamise põhjuseid. Aastaid hiljem sattus kirjanikule see kiri taas näppu ning kirjast ajendatuna kirjutas ta teksti ümber. Peamine muudatus oli see, et oma algsel kujul polnud tekst minavormis.

Orson Scott Card saatis lühiromaani uue versiooni taas Stanley Schmidtile, kes selle taas tagasi lükkas, kuid teksti avaldas hoopis ajakiri «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» oma 1987. aasta märtsinumbris.

Tekst sai kiirelt menukaks, mida tõestab kasvõi auhindade sadu: ameeriklaste Hugo ja jaapanlaste Seiun. Lisaks veel parima lühiromaani kategoorias ajakirja «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» lugejatelt teine koht ja ajakirja «Locus» lugejatelt kolmas koht.

Hoolimata teksti pikkusest, on lühiromaani ikka ja jälle taasavaldatud. Lisaks autorikogudele on mul ka näiteks köide kaksikraamatute sarjast «Tor SF Double», kus ühtede kaante vahel ilmusid Cardi lühiromaan ja Lloyd Biggle, Jr.-i jutt «The Tunesmith» (1957). Lloyd Biggle, Jr. on autor, keda Orson Scott Card peab oma suureks eeskujuks ning antud köites on ka pikk kaheosaline essee sel teemal. Erinevalt tavalisest kaksikraamatust, mis on kaks selgapidi kokku köidetud ühikut, on Cardi ja Biggle'i köide selline tavaline raamat ühe kaane ja üksteisele järgnevate tekstidega.

Sisu:
Teose sisuks on ühe peaegu täiskasvanud nooruki elu hetkel, mil teda hüljanud vanemad ta taas üles otsivad. Tagasivaadetena saab aimu ka poisi kasvamisest ja kõigest muust, mis toimus enne lühiromaani nullpunkti jõudmist..

Seosed:
Konkreetselt selle tekstiga mingeid seoseid ei esine, aga kui laiemalt võtta, siis saab lugeja loo, kus kirjeldatakse eriliste võimetega isiku kujunemist. Erinevalt õudus- või põnevusloost, mis tavaliselt sedasorti isikuid lahkavad, on Cardi lühiromaan rohkem argumenteeritud... erinevalt näiteks Stephen Kingist, kelle tegelaste erilised võimed tekivad reeglina avariist või untsuläinud psühhokatsest. Orson Scott Card on teaduslikum, aga tegelikult vaid siiski näiliselt...

Hinnang:
Kuigi ma lühiromaani «Silm silma vastu» absoluutseks tipptekstiks ei pea, leian, et selle ilmumine antoloogias on igati õigustatud ning peaks ka eesti ulmelugeja silmaringi avardama.

Lingid:

3.10.07

Orson Scott Card «Kingsmeat»


«Kingsmeat» ilmus esmakordselt antoloogias «Analog Yearbook» (1978), mille koostas Ben Bova. Antud köide sisaldas jutte, mida toimetaja tagasi ei tahtnud lükata, kuid mis päris hästi ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» ei sobinud või ei mahtunud. Kõrval on näha antoloogia pehmekaanelise väljaande kaas... kõvakaanelise esmatrüki kaanepilti ei suutnud ma wõrgust leida.

«Kingsmeat», mis mõjub kui science fantasy ja on tegelikult hoopis religioosne mõistulugu, poleks kindlasti olnud sobilik tekst ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact». Ben Bova on vägagi hea maitsega toimetaja ning Orson Scott Card oli tal ka üks lemmikumaid noorautoreid...

Nagu enamus kirjaniku jutuloomingust, ilmus ka «Kingsmeat» mahukas koondkogus «Maps in a Mirror: The Short Fiction of Orson Scott Card» (1990), mis omakorda lammutati lahti neljaks vähemaks köiteks ning siis sattus jutt kogusse «Cruel Miracles: Tales of Death, Hope, and Holiness» (1992). Eks kogumike alapealkirjad räägi enda eest. Loomulikult on jutt ka mujal ilmunud, aga need kaks köidet on mul endal olemas.

Sisu:
Inimeste koloonia langeb jõhkra tulnukapaari saagiks. Inimesi ähvardab nahkapistmine, kuid ühel inimesel tuleb «päästev» idee...

Seosed:
Mul puuduvad andmed, et seda juttu oleks ekraniseeritud või koomiksiks joonistatud. Tegelikult selline tõsiasi suisa hämmastab, sest mul tekkis lugedes pidevalt silme ette pilt, et see ablas tulnukapaar oleks otsekui mõnest Alieni-filmist pärit.

Hinnang:
Tegu on väga tugeva jutuga, millest on raske mitte elamust saada. Samas on ilmselge, et enamus lugejaid kaapab sel tekstil ainult pealispinda.

Jutt «Kuninglik liha» on silmapaistev tekst isegi antoloogia «Pilet utoopiasse» ühtlaselt heatasemiliste juttude seas. Tore, et nüüd on see suurepärane jutt ka maakeeles loetav!

Lingid:
* Hatrack River: The Official Web Site of Orson Scott Card
* Wikipedia: Orson Scott Card
* Ansible Wiki: The Orson Scott Card Knowledge Base
* Imago Christi: Christ-Figures in the Fiction of Orson Scott Card (by Michael Collings)
* FantLab: Орсон Скотт Кард «Королевский обед»
* Ulmekirjanduse BAAS: Kingsmeat
* Mister Costello — kangelane: Orson Scott Card “Kuninglik liha”