Orson Scott Card «Eye for Eye»

Teksti, millest hiljem sai lühiromaan «Eye for Eye» alustas Orson Scott Card 1970ndate lõpus, kirjutas valmis ja saatis kõikvõimalikesse toimetustesse. Igalt poolt lükati see tekst tagasi. Üks põhjusi oli ka teksti pikkus... leiti, et liialt pikk. Ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» toimetaja Stanley Schmidt kirjutas isegi autorile pika kirja, milles ta selgitas mitteavaldamise põhjuseid. Aastaid hiljem sattus kirjanikule see kiri taas näppu ning kirjast ajendatuna kirjutas ta teksti ümber. Peamine muudatus oli see, et oma algsel kujul polnud tekst minavormis.

Orson Scott Card saatis lühiromaani uue versiooni taas Stanley Schmidtile, kes selle taas tagasi lükkas, kuid teksti avaldas hoopis ajakiri «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» oma 1987. aasta märtsinumbris.

Tekst sai kiirelt menukaks, mida tõestab kasvõi auhindade sadu: ameeriklaste Hugo ja jaapanlaste Seiun. Lisaks veel parima lühiromaani kategoorias ajakirja «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» lugejatelt teine koht ja ajakirja «Locus» lugejatelt kolmas koht.

Hoolimata teksti pikkusest, on lühiromaani ikka ja jälle taasavaldatud. Lisaks autorikogudele on mul ka näiteks köide kaksikraamatute sarjast «Tor SF Double», kus ühtede kaante vahel ilmusid Cardi lühiromaan ja Lloyd Biggle, Jr.-i jutt «The Tunesmith» (1957). Lloyd Biggle, Jr. on autor, keda Orson Scott Card peab oma suureks eeskujuks ning antud köites on ka pikk kaheosaline essee sel teemal. Erinevalt tavalisest kaksikraamatust, mis on kaks selgapidi kokku köidetud ühikut, on Cardi ja Biggle'i köide selline tavaline raamat ühe kaane ja üksteisele järgnevate tekstidega.

Sisu:
Teose sisuks on ühe peaegu täiskasvanud nooruki elu hetkel, mil teda hüljanud vanemad ta taas üles otsivad. Tagasivaadetena saab aimu ka poisi kasvamisest ja kõigest muust, mis toimus enne lühiromaani nullpunkti jõudmist..

Seosed:
Konkreetselt selle tekstiga mingeid seoseid ei esine, aga kui laiemalt võtta, siis saab lugeja loo, kus kirjeldatakse eriliste võimetega isiku kujunemist. Erinevalt õudus- või põnevusloost, mis tavaliselt sedasorti isikuid lahkavad, on Cardi lühiromaan rohkem argumenteeritud... erinevalt näiteks Stephen Kingist, kelle tegelaste erilised võimed tekivad reeglina avariist või untsuläinud psühhokatsest. Orson Scott Card on teaduslikum, aga tegelikult vaid siiski näiliselt...

Hinnang:
Kuigi ma lühiromaani «Silm silma vastu» absoluutseks tipptekstiks ei pea, leian, et selle ilmumine antoloogias on igati õigustatud ning peaks ka eesti ulmelugeja silmaringi avardama.

Lingid:

• Hatrack River: The Official Web Site of Orson Scott Card
• Wikipedia: Orson Scott Card
• Ansible Wiki: The Orson Scott Card Knowledge Base
• Imago Christi: Christ-Figures in the Fiction of Orson Scott Card (by Michael Collings)
• FantLab: Орсон Скотт Кард «Око за око»
• Mister Costello — kangelane: Orson Scott Card «Silm silma vastu»
• Ulmekirjanduse BAAS: Eye for Eye

Orson Scott Card «Kingsmeat»

«Kingsmeat» ilmus esmakordselt antoloogias «Analog Yearbook» (1978), mille koostas Ben Bova. Antud köide sisaldas jutte, mida toimetaja tagasi ei tahtnud lükata, kuid mis päris hästi ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» ei sobinud või ei mahtunud. Kõrval on näha antoloogia pehmekaanelise väljaande kaas... kõvakaanelise esmatrüki kaanepilti ei suutnud ma wõrgust leida.

«Kingsmeat», mis mõjub kui science fantasy ja on tegelikult hoopis religioosne mõistulugu, poleks kindlasti olnud sobilik tekst ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact». Ben Bova on vägagi hea maitsega toimetaja ning Orson Scott Card oli tal ka üks lemmikumaid noorautoreid...

Nagu enamus kirjaniku jutuloomingust, ilmus ka «Kingsmeat» mahukas koondkogus «Maps in a Mirror: The Short Fiction of Orson Scott Card» (1990), mis omakorda lammutati lahti neljaks vähemaks köiteks ning siis sattus jutt kogusse «Cruel Miracles: Tales of Death, Hope, and Holiness» (1992). Eks kogumike alapealkirjad räägi enda eest. Loomulikult on jutt ka mujal ilmunud, aga need kaks köidet on mul endal olemas.

Sisu:
Inimeste koloonia langeb jõhkra tulnukapaari saagiks. Inimesi ähvardab nahkapistmine, kuid ühel inimesel tuleb «päästev» idee...

Seosed:
Mul puuduvad andmed, et seda juttu oleks ekraniseeritud või koomiksiks joonistatud. Tegelikult selline tõsiasi suisa hämmastab, sest mul tekkis lugedes pidevalt silme ette pilt, et see ablas tulnukapaar oleks otsekui mõnest Alieni-filmist pärit.

Hinnang:
Tegu on väga tugeva jutuga, millest on raske mitte elamust saada. Samas on ilmselge, et enamus lugejaid kaapab sel tekstil ainult pealispinda.

Jutt «Kuninglik liha» on silmapaistev tekst isegi antoloogia «Pilet utoopiasse» ühtlaselt heatasemiliste juttude seas. Tore, et nüüd on see suurepärane jutt ka maakeeles loetav!

Lingid:
* Hatrack River: The Official Web Site of Orson Scott Card
* Wikipedia: Orson Scott Card
* Ansible Wiki: The Orson Scott Card Knowledge Base
* Imago Christi: Christ-Figures in the Fiction of Orson Scott Card (by Michael Collings)
* FantLab: Орсон Скотт Кард «Королевский обед»
* Ulmekirjanduse BAAS: Kingsmeat
* Mister Costello — kangelane: Orson Scott Card “Kuninglik liha”