KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
27.6.26
Andrei Miller «Безнаказанность»
Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...
Lühilugu ilmus esmakordselt wõrguajakirja «DARKER» 2019. aasta juulinumbris, mis sajanda ehk juubelinumbrina oli pühendatud vene õudusele. Järgmisel aastal sai jutt taastrüki autorikogus «El creador en su laberinto», mis hoolimata hispaaniakeelsest pealkirjast on täitsa tavaline väikekirjastuslik venekeelne pehmekaaneline.
Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.
Viited
18.6.26
René Sussan «En manière d’introduction»
Alustama peaks vast sellest, et oma kirjanikutee alguses kirjutas René Sussan kodanikunime all, hiljem aga kasutas pigem pseudonüümi René Reouven. Ulmet kirjutas-avaldas ta mõlema nimega.
1974. aastal avaldas René Sussan 13 ulmejuttu sisaldava kogumiku «L'anneau de fumée» ja viieleheküljeline «En manière d’introduction» on köite avatekst. Eks sellele viitab juba pealkiri, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Midagi sissejuhatuseks» või «Avasõna asemel».
Jutu alguses näeb keegi Jean-Julien, kuidas rongi korstnast tõuseb üles kena ja korrapärane suitsurõngas. Mees on lummatud ja ta juhib ka kaasreisijate tähelepanu ilusale vaatepildile, aga keegi ei jaga tema vaimustust. Tööl räägib ta juhtunust kolleegidele, aga ka nemad suhtuvad juhtumisse enam kui loiult, pigem keeravad Jean-Julieni vaimustuse piinlikuks naljaks. Suur osa teksti tegelebki Jean-Julieni kolme kolleegi töntsi olemuse kirjeldamisega. Ja siis jõuab lugeja viimase lõiguni ja saab puändi, mis keerab loo ulmeks...
Lugesin juttu, mis vene keeles kandis pealkirja «Трудные времена», ajakirja «Vokrug sveta» 1983. aasta märtsinumbrist. Olude lahedamaks muutudes ilmus tekst veel kaks korda vene keeles – kiiret raha teenivas vanu ajakirju rüüstavates värdantoloogiates: «Ловушка» (1989, 16 lk, trükiarv: 100 000) ja «Они не прилетят. Крабы ложатся на дно. Похождения космической проститутки. Эффект лягушки» (1990, 82 lk, trükiarv: 2000). Minu andmetel ongi esmatrükk originaalis ja kolm korda vene keeles jutukese ainsad ilmumiskorrad.
Jutt on primitiivne, selline ajalehe naljanurga tasemel didaktiline humoresk, millistest ulmekauged ja rahvalikud väljaanded kubisevad. Vähegi vilunud ulmelugeja jaoks oli jutus toimuv juba ilmumishetkel üks hõredavõitu klišee. Samas, korralikult teostatud, läheb libedalt alla ja ununeb kiirelt – nõrgavõitu kolme saab kätte küll.
Viited
17.6.26
William T. Powers «A Congregation of Vapors»
Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...
Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).
Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.
Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...
Jelena Fljorova illustratsioonid.
Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.
Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.
Viited








