KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label Jack Gaughan. Show all posts
Showing posts with label Jack Gaughan. Show all posts

26.8.26

Tanith Lee «Kill the Dead»

Ma olen lugenud Tanith Lee'lt vähemalt kümmekond romaani, neist kaks maakeeles, aga samuti kahte kogumikku ja teist samapalju jutte ajakirjades-antoloogiates. Ja siiski on seda vähe, liiga vähe. Seetõttu mõtlen ma ikka ja jälle, et peaks veel midagi lugema. Ja nõnda «Kill the Dead» mul lugemisele sattus...
Esmatrüki kaanepildi tegi Don Maitz,
frontispissi illustratsiooni aga Jack Gaughan.


Eks Tanith Lee loominguga ole üks pidev probleem, et mida lugeda ja millises järjekorras. Ikkagi pea sadakond romaani ja kolmsada erinevas pikkuses lühemat teksti. Paljud veel ka sarjades. Romaan «Kill the Dead» (1980) sai valitud nii teema kui ka mittesarjalisuse pärast.

Romaan on inglise keeles saanud kolm kordustrükki: 1990 – Mick Poseni kaanepildiga Inglismaal, 2010 – autori abikaasa John Kaiine'i kaanepildiga väikekirjastuses ja 2021. aastal ametliku e-raamatuna.

«Kill the Dead» oli päris kummaline lugemine. Raamatu peategelane Parl Dro on mees, kes näeb surnuid/viirastusi ja saab neid seeläbi tappa. Tondid näevad ka ja püüavad tedagi hävitada. Kindlasti pole Parl Dro mingi kangelane, pigem ihult ja hingelt katkine tüüp, kes püüab teha head, aga toob selle käigus maailmale ja inimestele kannatusi juurde. Mitte küll kogu aeg, aga piisavalt sageli.

Romaani esimestes peatükkides saab kokku reisiseltskond – Parl Dro, muusik Myal Lemayal ja tütarlaps Ciddey Soban –, kes asuvad teele surnute linna poole. Mõlemad noored on samuti üsna katki: noormees Myal on lapsena parajalt näguripäevi näinud ning Ciddey on kaotanud isa ja õe. Reisiseltskond pole päris tavaline ja teekond pole samuti tüüpiline quest, pigem kulgemine läbi lugude, pajatuste ja meenutuste.

Lääne-Euroopa tõlgete kaantel võeti taaskasutusse anglo-fantasy kaanepildid: Michael Whelan Hollandis ja Prantsusmaal ning Eric Ladd Saksamaal.

«Kill the Dead» on tume romaan, mitte küll grimdark, aga piisavalt tume ja dekadentlik. Samas, ega Tanith Lee'lt ju midagi helget ei ootakski. Meeldis tegevuse esitamine põimitud ja katkevate lugudena – jah, lugedes peab olema tähelepanelikum, aga kokkuvõttes on raamatus rohkem kui napid leheküljed lubavad. Tuleb, aga tunnistada, et kusagil viimases kolmandikus kadus autoril järg pisut käest... või siiski minul. Küll aga kiidaks lõppu surnute linnas – maitsekas ja loogiline.

Kuna romaani ei peeta autori olulisemate hulka kuuluvaks, siis ma pisut lugesin teisi arvustusi/muljeid ning peamised etteheited olid just vähene maht ja vorm – kaks asja, mida ma pigem positiivsena ära märgiks. Ja otse loomulikult oli ka hulk lugejaid, keda häiris, et raamatus olid pooltoonid ning puudus selge hea/kurja eristamine – taas ilmne pluss.

Itaalia ulmeilma tüüptoode – raamatusarja osa või hoopis ajakiri? Viimasest tulenevalt on David Hardy taaskasutatud kaanepildiga köites veel ka artiklid. Janusz Gutkowski pilt poolakeelsel on aga ainus originaalkaas romaani tõlgetel.

Sarjas või mitte? 1980. aasta lõpus ilmus raamatuklubi (SFBC) kogumik «Sometimes, After Sunset», kus ühtede kõvade kaante vahele pandi kaks Tanith Lee õhemat romaani – «Sabella, or The Blood Stone» ja «Kill the Dead». Ja just sellest köitest on läinud rändama ekslik mõte, mis seob need kaks üheks sarjaks. Ma pole küll romaani «Sabella» lugenud, aga on päris keeruline uskuda, et kuidagi saavad üheks sarjaks tuleviku Marsil elav vampiir ja meie ilmaga mitteseotud fantaasiamaailm.

Don Maitzi kaanepilt sidus kogumiku kaks romaani ka kenasti kokku.
Seesama kogumik ilmus 2004. aastal ka vene keeles suvalise kaanepildiga, mille autor Bill Schmidt jäeti loomulikult mainimata.


Päris huvitav on vaadata, kuidas ja keda on kaanepiltidel kujutatud – esmatrükil Parl Dro, kogumikul Myal Lemayal oksal istumas ja kordustrükkidel siis tõenäoliselt Ciddey Soban.

Lugemisjärgselt sattus mulle aga kätte Tanith Lee kordustrüki saatesõna, kus ta selgitas nende kummaliste nimede tagamaid – oli hariv sissevaade autori loomisprotsessi, aga romaani hinnet see teadmine ei muuda. Hea, suisa nauditav romaan, aga puudustega.


Viited

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».


Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).


Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.
Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...
Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.


Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.
Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.


Viited

7.1.07

Christopher Stasheff «The Warlock in Spite of Himself»


Mõnikord läheb mu maitse ikka absoluutselt lahku lugeva enamuse maitsega. Loed ja imestad, et kellele see raamat ning veel enam imestad, et selline raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse ja saanud hulga järgesid.

Christopher Stasheffi romaan «The Warlock in Spite of Himself» (1969) on just selline raamat! Romaan on tõesti populaarne, sest seda Stephen Hickmani kaanepildiga väljaannet on ikka tõesti palju avaldatud. Esmatrüki punase kaanepildi autoriks on aga Jack Gaughan.

Romaani on tõlgitud ka üsna mitmesse keelde... mul endalgi kodus näiteks kaks venekeelset väljaannet. Ja neid venekeelseid väljaandeid on rohkemgi... ka on romaan tõlgitud itaalia (kaanepilt: Don Maitz) ja tšehhi (kaanepilt: Zdeňka Boušková) keelde.

Sisu:
Romaan «The Warlock in Spite of Himself» pajatab loo kellestki Rod Gallowglassist, kes koos robotajuga maandub planeedil Gramarye. Planeedi on kunagi koloniseerinud romantilise meelelaadiga maalased, kes püüdsid planeedil siis üles ehitada miski pseudokeskaegse maailma. Aadlikud, lossid jne.

Rod Gallowglass (kes polegi planeedil päris juhuslikult) püüab koos imelise robotajuga (kes esineb suure musta ratsu kujul) toimuvast sotti saada. Eriti see neil ei õnnestu, sest Rod pole just eriline ajuhiiglane ning planeedil pole ka kõik nii nagu peaks.

Rod Gallowglass otsustab esineda kohaliku ülikuna, aga see ei õnnestu eriti, sest kõik peavad härra Rodi miskipärast maagiks...

Seosed:
See oli Christopher Stasheffi debüütteos ning ühtlasi ka esimene science fantasy sarjast, kus tegutseb Rod Gallowglass. Sarja kuulub kolmteist romaani ning «The Warlock in Spite of Himself» (1969) paigutub sarjas teiseks, sest 1983. aastal ilmus sarjale nö. avaromaan «Escape Velocity».

Kuna sari on populaarne, siis on Christopher Stasheff avaldanud ka kümme romaani Rod Gallowglassi poja Magnus d'Armandi juhtumustest ja neli romaani ülejäänud lastest. Lisaks veel mõned tekstid ajast, mis eelnes Rod Gallowglassi saabumisele.

Hinnang:
Algatuseks ma juba ütlesin, et mind paneb selle romaani menu imestama ning see on veel pehmelt öeldud. Ikka suisa arusaamatu on, et kuidas saab sedavõrd igerik romaan nii menukas olla!?

Minuarust on romaan igav ja praktiliselt naljavaene. Autor püüab küll igal võimalikul juhul lõõpida, aga tulemus on hale.

Vene tõlge «Чародей поневоле» teeb tulemuse veelgi haledamaks, aga kõike ei saa ka vene tõlke kaela ajada. Lehitsesin pisut originaali ning ega seegi sõnailuga hiilanud.

Kasutasin seda romaani uinutajana ning selle ülesande romaan ka täitis: neid öid oli vähe, kus viis lehekülge õnnestus vastu pidada.

Lingid:
* Christopher Stasheff's Gramarye
* Wikipedia: Christopher Stasheff
* Ulmekirjanduse BAAS: The Warlock in Spite of Himself
* Stumblebum Studios Archives: Punch-Drunk: The Author in Spite of Himself
* SFFWORLD.COM: The Warlock in Spite of Himself
* Science Fiction Inventions and Ideas: The Warlock in Spite of Himself
* Science Fiction Planets: Christopher Stasheff's Gramarye