KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label Kiira Sošinskaja. Show all posts
Showing posts with label Kiira Sošinskaja. Show all posts

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».


Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).


Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.
Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...
Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.


Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.
Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.


Viited

1.9.12

Kiira, Kirill ja Alissa

Kunagi ühte wõrguotsingut tehes ma sellele fotoseeriale sattusin... täna hommikul tulid need jälle meelde ja siis ma need uuesti üles ka otsisin...

Tegu siis fotoseeriaga, mis kajastab ööpäeva Moskva arhitekti Kiira Sošinskaja elust.

Pildistas Juri Abramotškin ning need näitusel «APN-68» eksponeeritud seeria pildid on suures osas üles võetud 10. jaanuaril 1968.

Minu jaoks on nende väärtus pigem selles, et näen inimest, keda ma tean eelkõige kui ulmeraamatute illustreerijat ja mõne leidlikku lühijutu autorit, hoopis teistsuguses ja märksa argisemas valguses. Jah, võib öelda, et fotod on klantspiltlikud ja tegelikkust lakeerivad propagandapildid... aga aeg oli teine, esteetika oli teine ja mina küll miski kohtumõistja olla ei taha.


Sel pildil on arhitekt Kiiral ja tema abikaasal Igoril (seisab ja serveerib) aga külalised. Igaks juhuks ütlen, et Igor Možeiko oli juba 1968. aastal mõõdukalt tuntud kui kirjanik Kirill Bulõtšov. Tõsi, sel ajal teadsid antud fakti vaid lähedased ja paar-kolm toimetajat. Kulus aastaid ja kirjanikunimest Kirill Bulõtšov sai Kir Bulõtšov, kasvas kuulsus ning riikliku preemia määramisel ei olnud enam võimalik varjunime saladust hoida...


Põhisarjast eraldi on aga 13. jaanuaril pildistatud foto, kus Kiira Sošinskaja on koos tütre Alissaga. Jah, seesama Alissa, kes andis nime kuulsale Alissa Seleznjovale...


Viited

19.9.10

Bob Shaw «Skirmish on a Summer Morning»

Lühiromaan «Skirmish on a Summer Morning» oli omal ajal esimene Bob Shaw teos, mida ma lugesin. Takkajärgi targana ütleks, et päris tüüpiline see tekst autorile pole, aga see on ikkagi vaid takkajärgi tarkus.

Lugesin lühiromaani ülikõvast venekeelsest antoloogiast «Лалангамена» (1985) ja toimus see ilmselt kusagil aasta pärast raamatu ilmumist. Teksti esmatrükk ilmus Bob Shaw autorikogus «Cosmic Kaleidoscope» (1976), kust venelased selle ka tõlkisid.


Sisu
On mingi keskeale lähenev mees... selline õigluseotsija, kelle vastasseis kohaliku peamise kurikaelaga on viinud selleni, et mehel on käed vigased – kurikaela käsilased murdsid need mingi aeg tagasi ära.

Mees sõidab vankriga linna ning näeb kuidas eelpoolmainitud kurikaela käsilased ühte tundmatut, suursugust ja uhkelt riides naisterahvast ahistavad. Tõuseb tüli, mille tulemusena üks kaabakas saab tõsiselt kannatada...


Gregg (see õigluseotsija) viib naise enda juurde. Morna (see naine) on väga kummaline ja mõistatuslik daam, kes lisaks kõigele muule hakkab kohe-kohe ka sünnitama. Gregg palub appi oma sõbranna ja kunagise pruudi, müüjatar Ruthi. Ka Gregg ise peab abiks olema, sest on oodata suuremat heitlust... üsna kohe on Mehhikost tagasi saabumas ringkonna suurim kurikael, kelle käsilane Greggi lasust hinge vaagub... ka on kusagil mingi (must) Prints, keda Morna üsna paaniliselt pelgab.


Konflikt on paigas. Mida teeb Gregg, kes oma kangete kätega eriline võitleja pole? Kes on see enigmaatiline kõikvõimas Prints? Kes on Morna? Küsimusi on teisigi... mõni neist saab lühiromaani lõpuks vastatud, mõni jääb ka vastuseta...


Seosed
Tegu on westerni ja aegruumiooperi elegantse seguga.


Hinnang
Lühiromaan on igatpidi enam kui õnnestunud sulam. Lisaks erinevatele žanritele, on Bob Shaw siin seganud ka muud – tekst on väga detailne ja realistlik, samas on jällegi paljud asjad antud vihjetena või jäetakse üldse seletamata, ühelt poolt hästi realistlik, teisalt aga hoopis unistav ja häppiendlik.


Olen seda lühiromaani oma kolm-neli korda lugenud. Mõningad detailid on ehk teinekord juba ununenud, aga see on alati meeles, et tegu on hea teosega ning korduslugemised pole sundinud mind oma arvamust muutma.


Viited

17.8.10

Robert E. Toomey, Jr. «A Skip in Time»

Robert E. Toomey, Jr. avaldas eelmise sajandi 70-ndate alguses kuus-seitse ulmejuttu ja ühe -romaani ning kadus. Vähemasti ulmega seoses pole mehest hiljem midagi kuulda olnud.

Jutt «A Skip in Time» ilmus 1970. aastal ajakirja «Amazing Stories» mainumbris ning oli tõenäoliselt autori kolmas ilmunud tekst.


Sisu
Jutt algab traditsiooniliselt: mingi tüüp istub baaris ja joob. Tüüp on ajakirjanik, kes teatavatel põhjustel istub toimetuse asemel hoopis pooltühjas baaris.

Mingil hetkel algab baari akna taga linnakese peatänaval lärm ja segadus. Inimesed jooksevad, suisa tallavad üksteise otsas... ja siis ilmub nähtavale dinosaurus... täpsemalt brontosaurus, kes põhjustaski paanika.

Lehemehe alkoholis loksuvad ajud haistavad siit rammusat ja sensatsioonilist lugu.

Eks lugeja juba pealkirja põhjal aimab, et tegu on mingisuguse ajarännuga. Napsusel lehemehel see aimamine aga sedavõrd ruttu ei käi – kõigepealt otsib ta üles ühe professori jne.

Professor on omal ajal ülikoolist n-ö kinga saanud ning on seetõttu kuhugi vanasse viljaaita oma labori teinud ja selles laboris on ta mingi aparaadi ehitanud.

Lugejal on taaskord kõik juba üldjoontes selge, purjus ajakirjanik vajab aga pikki seletusi. Samas õnnestub professoril lehemeest üsna lihtsalt veenda minevikku minema, et ta seal siis revolvrit paugutades brontosauruse ära ehmataks, et loom kogemata ajamasina tegevusraadiusesse ei roniks ja tulevikku ei satuks...


Seosed
Tegu on sellise uuema põlvkonna ajarännujutuga, kus püütakse taaskord läbi mängida sedasama tuttavat lugu ning kulunud skeemi jaburate detailide lisamisega läikima lüüa.


Hinnang
Vaatan, et olen eneselegi ootamatult saanud maha üsna pika sisukirjeldusega, aga ega keegi seda teksti niiehknaa ei loe...


Jah, lõpus on veel üsna mitu jõnksu, aga kõik see on varem ja vähemtüütuna juba paljudes teistes tekstides olnud ning 1970. aastal oli selline jutt isegi algaja kohta hale sooritus. Tõsist hämmingut tekitab aga vene tõlge «Мгновенье вечность бережет» ning eriti veel selle kaks kordustrükki.


Ainus, mis selle jutu esiletõstmist vääriks, oleks esmatrükki illustreerinud Michael Wm. Kaluta joonistus. Vähemal määral ka Kiira Sošinskaja tehtud pilt antoloogia «Фантастические изобретения» täiendatud kordustrüki tagakaanel.


Viited

23.4.08

Kir Bulõtšov «Перевал»

Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал) on paljude arvates autori parim tekst. Kas just parim, aga ka minu meelest on tegu autori esiviisikusse kuuluva teosega. Lühiromaan ilmus esmakordselt 1980. aasta juulist novembrini aimeajakirjas «Znanije – sila».

1983. aastal ilmus lühiromaan «Перевал» ka Kir Bulõtšovi samanimelises kogus ning selle Kiira Sošinskaja poolt illustreeritud köitega antud teksti avaldamislugu vene keeles ka piirdub.


Sisu
Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise.

Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...

Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat pärast ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, ehk siis need lapsed, kes laevahuku ajal olid 5–6-aastased.


Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi. Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat, sest Oleg on samasugune kui nad ise.
Dick on tõeline kütt – koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, mida ta austab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema, samas ei pelga ta võõra planeedi loodust ja püüab sealt leida seda, mis inimestele kasuks võiks tulla.


Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub tähelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtšov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.


Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.


Seosed
1988. aastal avaldas Kir Bulõtšov romaani «Поселок» ning lühiromaanist «Перевал» sai selle raamatu esimene osa. Romaani kuulub nn dr Pavlõši sarja ning koos romaaniga kuulub ka siis «Перевал», kuigi lühiromaanis mingeid viiteid sarjale polnud.

Pärast seda, kui lühiromaanist sai romaani esimene osa... pärast seda lühiromaani vene keeles enam eraldi ei avaldatud...

Lühiromaanist «Перевал» on tehtud vähemasti üks koomiks (aga ilmselt siiski pigem kaks) ning 1988. aastal valmis ülimalt võrratu pooletunnine animafilm.


Hinnang
Lühiromaanis puudub muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtšovi puhul häirib. Teksti võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud. Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu), kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse.


«Mäekuru» sai kiirelt populaarseks tekstiks nii vene keeles, kui ka paljudes sotsialistliku sõprusühenduse riikides. Põhjuseks vast eriline kargus ja realism, mida sotsialistlikus ulmes just sageli ei esinenud.


Üleval siis Poola ajakirja «Fantastyka» 1983. aasta aprillinumbri tagakaas ja kolm kaanepilti, ehk siis tšehhi-, poola- ja saksakeelne raamat, kus samuti see lühiromaan ilmus. Tšehhi- ja saksakeelne sisaldavadki vaid «Mäekuru», poolakeelses on veel üks lühiromaan lisaks.


Viited

7.9.07

Kiira Sošinskaja «Бедолага»


Kiira Sošinskaja pole kirjanik. Mitte seepärast, et ei oskaks kirjutada... pigem siiski seepärast, et kirjandus pole tema põhiala.

Raske on ju pidada kirjanikuks inimest, kes avaldab kolme aasta jooksul vaid neli juttu ning need neli teksti on ka pigem sellised lühikesed humoreskid. Kõik need neli juttu olid tegelikult head, aga millegipärast ei ilmunud autorilt pärast 1968. aastat enam ridagi. Samas ei saa väita, et Kiira Sošinskaja oleks vene ulmes väheoluline isik... vastupidi, vägagi oluline tegija, aga pisut teisel alal.

Kiira Sošinskaja oli üks olulisemaid venekeelsete ulmeraamatute illustraatoreid. Tema kaanepiltidega on vist pooled raamatud kirjastuse «Mir» sarjas «Зарубежная фантастика». Kiira Sošinskaja illustreeris ka vene autorite raamatuid, eriti tuleks esile tõsta abikaasa Kir Bulõtšovi omadele tehtut.

Tõttöelda on mul pisuke kahtlus, et ka kõrvalolev pilt, mis illustreeris jutu esmatrükki ajakirjas «Iskatel», on Kiira Sošinskaja tehtud. Ajakirjas endas polnud pildi autorit iagatahes märgitud.

Sisu:
Jutt sellest, kuidas miski Siberi taigaküla järves oma «meremadu» elab... igasugu «uurijaid» tormab muidugist murdu kohale jne.

Seosed:
Igasugused seosed muu ulme ja teiste kunstivormidega puuduvad.

Hinnang:
Tegu on lihtsa ja südamlikult küünilise jutuga, millel veel ka hurmav puänt.

Jutt pole just kõikse tuntum. Minu andmetel on vene keeles seda vaid korra taasavaldatud ning korra on see ilmunud ka saksa keeles.

Eesti lugeja on märksa paremas seisus, sest 1976. aastal ilmus see pealkirjaga «Vaeseke» krestomaatilises nõukogude ulme antoloogias «Diogenese latern», mille koostas ja tõlkis Juhan Nurme.

Lingid:
* Jutt «Бедолага» wõrgus
* Ulmekirjanduse BAAS: Бедолага