Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...
Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».
Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).
Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.
Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.
Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...
Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.
Jelena Fljorova illustratsioonid.
Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.
Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.
Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.
Viited
.jpg)