Tšehhi ulmes on tegelikult kaks erinevat autorit nimega Jaroslav Petr: pseudonüüm, mille all ilmus 1982. aastal üks ulmeromaan ning autor, kelle üks esimesi jutte oli «Achillovy svaly».
See kolmeleheküljeline tekst ilmus 1984. aastal raamatus «Stalo se zítra: Antologie české a slovenské science fiction» ning on tõenäoliselt autori esimene kommertslikel alustel ilmunud tekst.
Sisu
Lühijutu esimene pool kirjeldab profist jalgratturi Georg Zikowski pingelist võistlust ja võitu. Loo teises pooles tuleb mängu ka Georgi kaksikvend Franz ning lugejale näidatakse tuleviku tippspordi ebainimlikkust.
Seosed
Kuigi tegu autori ühe esimese tekstiga, on see kindlasti ta kõige tuntum ja tõlgitum. Esmatrükk kuulsas antoloogias ja tõlked saksa (Achillesmuskeln), poola (Ścięgno Achillesa) ja vene (Ахиллесовы мышцы) keelde.
Hinnang
Neli trükki neljas keeles ja hindeks paneksin ma samuti nelja... võibolla mõtleks isegi kolmest, aga jutt jäi esimese lugemisega kohe meelde ning tundub, et on jäänud ka teistele meelde, sest olen kohanud viiteid sellele tekstile ikka üsna kummalistes kohtades.
Samas, eks ta üks ühe-idee-jutt ole. Aga ladusalt ja samas üsna lihtsakoeliselt kirja pandud... et loed läbi, ühmad midagi omaette... ja kahjuks ei unusta (seda, kuidas üks vend teisele oma lihased annab ning selle tulemusena nad mõlemad ratastoolides on)...
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
Showing posts with label Fantastyka. Show all posts
Showing posts with label Fantastyka. Show all posts
2.12.11
27.1.11
Ljuben Dilov «Новогодишна трагедия»
Ljuben Dilov, kes nüüdseks juba manalamees, oli oma eluajal üks Bulgaaria tuntumaid ulmekirjanikke. Mis seal salata, üks paremaid samuti.
Lühijutt «Новогодишна трагедия» ilmus esmakordselt nädalalehe «Anteni» 1978. aasta viimases numbris ja sai ka üsna ruttu menukaks tekstiks ning ainuüksi bulgaaria keeles on seda veel viies erinevas raamatus taastrükitud.
Sisu
Jutu peategelane töötab Saturni suurimal kaaslasel Titaanil ja pajatab lugejatele pisut jabura loo, mis juhtus tema sõbra Ivaniga.
Ivan armastas oma naist Yvonne'i ning tahtis vana-aasta õhtu kindlasti Titaanil veeta. Kahjuks pidi Ivan tööasjus Maale lendama ning tagasi Titaanile poleks ta aastavahetuseks enam saanud, sest turistid olid kõik raketipiletid ära ostnud. Kahtlaselt lahke robot soovitas Ivanile aga teleportatsiooni. Uus ja veel riskantne reisimismoodus, aga ega armastus küsi...
Õnnetuseks juhtuski äpardus ning kui Ivan Titaanil teleportatsiooni lõpetas, siis oli ta ainult poolenisti Ivan... vööst allapoole oli mehel hoopis tundmatu noore naise alakeha...
Seosed
Jutt «Новогодишна трагедия» ei kuulu küll ühtegi sarja, aga hiljem liitis autor selle oma romaani «Пропуснатият шанс: Из съчиненията на моя компютър» (1981).
Romaaniks võib antud köidet vaid tinglikult lugeda. Eks ütleb ka selle nn romaani alapealkiri, et tegu on kirjaniku arvuti loominguga ja seda see raamat täpselt ongi: igavavõitu raamlugu kirjanikust ja tema arvutist ning paremad ja halvemad vahenovellid. «Новогодишна трагедия» on neist juttudest üks parimaid.
Hinnang
Aga see jutt pole tugev tükk ainult antud libaromaani kontekstis, ka Ljuben Dilovi loomingus üldiselt on tegu väärika ja tänapäevalgi mõnuga loetava tekstiga. Jutt on pealkirjaga «Новогодняя трагедия» neli korda vene keeles ilmunud ja lisaks veel ka tšehhi, poola ja ungari keeles.
Jah, on küll pajatuslik lugu, ehk siis selline mis mulle sageli ei meeldi, aga sedapuhku on mõnus ja omajagu tiirane pajatus. Enne korduslugemist mõtlesin isegi nelja panna, aga ei saa... autor lüpsab jaburat situatsiooni kenasti ja kuigi naljalugu seda ei nõuaks, austab autor ka loogikat ja läbimõeldust.
Viited
Lühijutt «Новогодишна трагедия» ilmus esmakordselt nädalalehe «Anteni» 1978. aasta viimases numbris ja sai ka üsna ruttu menukaks tekstiks ning ainuüksi bulgaaria keeles on seda veel viies erinevas raamatus taastrükitud.
Sisu
Jutu peategelane töötab Saturni suurimal kaaslasel Titaanil ja pajatab lugejatele pisut jabura loo, mis juhtus tema sõbra Ivaniga.
Ivan armastas oma naist Yvonne'i ning tahtis vana-aasta õhtu kindlasti Titaanil veeta. Kahjuks pidi Ivan tööasjus Maale lendama ning tagasi Titaanile poleks ta aastavahetuseks enam saanud, sest turistid olid kõik raketipiletid ära ostnud. Kahtlaselt lahke robot soovitas Ivanile aga teleportatsiooni. Uus ja veel riskantne reisimismoodus, aga ega armastus küsi...
Õnnetuseks juhtuski äpardus ning kui Ivan Titaanil teleportatsiooni lõpetas, siis oli ta ainult poolenisti Ivan... vööst allapoole oli mehel hoopis tundmatu noore naise alakeha...
Seosed
Jutt «Новогодишна трагедия» ei kuulu küll ühtegi sarja, aga hiljem liitis autor selle oma romaani «Пропуснатият шанс: Из съчиненията на моя компютър» (1981).
Romaaniks võib antud köidet vaid tinglikult lugeda. Eks ütleb ka selle nn romaani alapealkiri, et tegu on kirjaniku arvuti loominguga ja seda see raamat täpselt ongi: igavavõitu raamlugu kirjanikust ja tema arvutist ning paremad ja halvemad vahenovellid. «Новогодишна трагедия» on neist juttudest üks parimaid.
Hinnang
Aga see jutt pole tugev tükk ainult antud libaromaani kontekstis, ka Ljuben Dilovi loomingus üldiselt on tegu väärika ja tänapäevalgi mõnuga loetava tekstiga. Jutt on pealkirjaga «Новогодняя трагедия» neli korda vene keeles ilmunud ja lisaks veel ka tšehhi, poola ja ungari keeles.
Jah, on küll pajatuslik lugu, ehk siis selline mis mulle sageli ei meeldi, aga sedapuhku on mõnus ja omajagu tiirane pajatus. Enne korduslugemist mõtlesin isegi nelja panna, aga ei saa... autor lüpsab jaburat situatsiooni kenasti ja kuigi naljalugu seda ei nõuaks, austab autor ka loogikat ja läbimõeldust.
Viited
seosed:
5/5,
Anteni,
Belaja bezdna,
bulgaaria,
Dilov-2,
Fantastyka,
jutt,
Ljuben Dilov,
Nezabravimo,
Perpendikuljarno vreme,
Propusnatijat šans,
Teren es idön tul,
Točkata,
Totška,
Vesela Hristozova
16.9.09
Jacek Piekara «Baśń o Trzech Słowach»
Kaua aega oli Jacek Piekara lühijutt «Baśń o Trzech Słowach» ainuke selle autori tekst, mida ma lugenud olin... ja see tundus tõsine viga olevat.
Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.
Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...
Sisu
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.
Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!
Seosed
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.
Hinnang
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on! Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...
Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis veel tšehhi tõlge «Balada o třech slovech» fanzine'is «Leonardo» (1/1991)... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах» antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).
Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.
Viited
Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.
Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...
Sisu
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.
Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!
Seosed
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.
Hinnang
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on! Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...
Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis veel tšehhi tõlge «Balada o třech slovech» fanzine'is «Leonardo» (1/1991)... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах» antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).
Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.
Viited
10.1.09
William King «Geheimnisnacht»
«Geheimnisnacht» ilmus esmakordselt David Pringle'i koostatud antoloogias «Ignorant Armies» (1989). See köide oli üks esimesi (ISBN-numbri põhjal teine) raamatuid, kus ilukirjanduslikus vormis lahati Warhammeri maailma.
«Geheimnisnacht» oli selle antoloogia avalugu ning oli ka lugejate esmakohtumiseks selle ühismaailma populaarsemate tegelastega: trollitapja Gotrek Gurnissoni ja poeedi Felix Jaegeriga.
Sisu
«Geheimnisnacht» on üsna pretensioonitu jutt ühest Gotreki ja Felixi seiklusest.
Noh, et rännukaaslased on ühest kõrtsist välja visatud... siis tahab neid alla ajada süngest metsast välja tuisanud must tõld... siis jõuavad nad järgmisesse kõrtsi ja kuulevad läheduses toimuvast tumedast orgaiast... asuvad orgia toimumispaika teele... ning siis järgneb rohke ja verise hakkimisega finaal...
Seosed
Warhammer on lauamäng, mida mängitakse täringute ja miniatuursete kujukestega. Tegu on väga süngetoonilise fantaasiamaailmaga, millel tugev teutooni varjund.
Ülalpool sai juba öeldud, et jutt kuulub Warhammeri ühismaailma, Gotreki ja Felixi alamsarja. 1999. aastal ilmus William Kingi esimene raamat «Trollslayer», mida nimetakse küll romaaniks, kuid mis tegelikult on jutukogu. «Geheimnisnacht» on ka selle raamatu esimene jutt.
Hinnang
Jutu sisukirjeldus võib jätta jabura mulje. Asi siiski sedavõrd hull pole. Päästab sünge maailm ja karismaatilised tegelaskujud... iseäranis muidugi punase pungiharjaga trollitapja.
William King pole küll suur sõnameister, aga avab lühikese ja pisut kiretu jutu jooksul üsna osavalt tegelaste varasemaid suhteid ja maailma ka üldisemalt.
Lugesin seda mõnusat ajaviitelugu poola ajakirja «Nowa Fantastyka» 1990. aasta teises (ehk augusti)numbris. Kaanepildist võib aru saada, et Warhammer oli mingitpidi numbri teemaks: et päkatsi kuju kaanel, William Kingi jutt ja ka väike nupuke Warhammeri teemal seda saatmas. Jutt oli ka illustreeritud, aga need Kevin Walkeri pildid pärinesid miskist muust allikast... igatahes kujutasid need Gotreki sellistes situatsioonides, mida jutus polnud.
Viited
«Geheimnisnacht» oli selle antoloogia avalugu ning oli ka lugejate esmakohtumiseks selle ühismaailma populaarsemate tegelastega: trollitapja Gotrek Gurnissoni ja poeedi Felix Jaegeriga.
Sisu
«Geheimnisnacht» on üsna pretensioonitu jutt ühest Gotreki ja Felixi seiklusest.
Noh, et rännukaaslased on ühest kõrtsist välja visatud... siis tahab neid alla ajada süngest metsast välja tuisanud must tõld... siis jõuavad nad järgmisesse kõrtsi ja kuulevad läheduses toimuvast tumedast orgaiast... asuvad orgia toimumispaika teele... ning siis järgneb rohke ja verise hakkimisega finaal...
Seosed
Warhammer on lauamäng, mida mängitakse täringute ja miniatuursete kujukestega. Tegu on väga süngetoonilise fantaasiamaailmaga, millel tugev teutooni varjund.
Ülalpool sai juba öeldud, et jutt kuulub Warhammeri ühismaailma, Gotreki ja Felixi alamsarja. 1999. aastal ilmus William Kingi esimene raamat «Trollslayer», mida nimetakse küll romaaniks, kuid mis tegelikult on jutukogu. «Geheimnisnacht» on ka selle raamatu esimene jutt.
Hinnang
Jutu sisukirjeldus võib jätta jabura mulje. Asi siiski sedavõrd hull pole. Päästab sünge maailm ja karismaatilised tegelaskujud... iseäranis muidugi punase pungiharjaga trollitapja.
William King pole küll suur sõnameister, aga avab lühikese ja pisut kiretu jutu jooksul üsna osavalt tegelaste varasemaid suhteid ja maailma ka üldisemalt.
Lugesin seda mõnusat ajaviitelugu poola ajakirja «Nowa Fantastyka» 1990. aasta teises (ehk augusti)numbris. Kaanepildist võib aru saada, et Warhammer oli mingitpidi numbri teemaks: et päkatsi kuju kaanel, William Kingi jutt ja ka väike nupuke Warhammeri teemal seda saatmas. Jutt oli ka illustreeritud, aga need Kevin Walkeri pildid pärinesid miskist muust allikast... igatahes kujutasid need Gotreki sellistes situatsioonides, mida jutus polnud.
Viited
28.6.08
John Morressy «Mirror, Mirror, Off the Wall»
Jutt «Mirror, Mirror, Off the Wall» ilmus esmakordselt 1988. aastal, mil ajakiri «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» avaldas selle oma augustinumbris. Tegu oli n-ö kaanelooga, mis tähendab, et Trina Schart Hymani tehtud kaanepilt illustreeris just seda teksti.Kaanepilt tehakse tavaliselt tekstile, mille autor on ajakirja lugejate seas piisavalt tuntud ja/või kui tekst on piisavalt kõnekas, et saaks teha pildi, mis oleks efektne ja aitaks ka ajakirja seda numbrit paremini müüa. Suvaline tekstiräbal kaanelooks ei saa, olgu siis autoriks kuulsus või tundmatu algaja.
Lugesin juttu «Mirror, Mirror, Off the Wall» kõigepealt poolakeelse ajakirja «Fantastyka» 1989. aasta juulinumbris, kus see kandis pealkirja «Moggropple po tamtej stronie lustra».Poola ajakiri oli mul omal ajal tellitud ning seega lugesin seda juttu ilmselt reaalajas... inglisekeelse ajakirja sain ma alles paar-kolm aastat hiljem. Allpool olevad mustvalged illustratsioonid pärinevadki ajakirjast «Fantastyka» ning nende autoriks on Alicja Szubert-Olszewska.
Sisu:
Jutt algab vägagi tüüpiliselt: Kedrigern ja ta elukaaslane Printsess söövad aias hommikust... üks muffin jääb üle ja Kedrigern otsustab selle sädistavatele linnukestele sööta... üks lind hakkab aga Kedrigerniga rääkima. Lind on mehaaniline ning selle ehitas magister Aponthey, kes on antud maailma üks geniaalsemaid maagist mehaanikuid. Aponthey palub abi miski maagilise kristalli asjus...
Kedrigern ja Printsess asuvad teele, aga kolme päevateekonna kaugusel Aponthey lossi nad ei märka... hiljem siiski märkavad, sest see oli rajult võssa kasvanud. Aponthey on vanaks jäänud ja miskipärast ei mäleta, et ta oleks Kedrigernilt abi palunud. Kristall tal on... on ka komplekt miskeid kummalisi peegleid... kristall on kellukesekujuline ning sellesse on vangistatud vaimolend, kes omakorda annab teada ühte peeglisse vangistud naisest.Seosed:
«Mirror, Mirror, Off the Wall» on jutt Kedrigerni kroonikate põhisarjast ning on mõneti ka järjeks sama sarja varasemale tekstile «The Crystal of Caracodissa» (1982). 2005. aastal ilmusid need jutud isegi ühise jutustusena ja pealkirjaga «The Mirrors of Moggropple».Kedrigern on suhteliselt noor võlur, kel vanust kõigest 160 aastat. Tegu on mugavustarmastava, kui mitte suisa laisa võluriga... loll ta pole, pigem suisa nutikas. Ka on tal naine, keda lihtsalt Printsessiks nimetatakse. Printsessil on seljal tiivad ja ta lendab.
Hinnang:
Tegu on lustliku ja muhedalt kirjapandud looga, mis mõnuga pruugib üsna mitme muinasjutu ja peegli taga käinud Alice`i motiive. Midagi sõnulseletamatut jääb siiski vajaka, seetõttu ka hindeks vaid neli.

John Morresy looming üldse ja võlur Kedrigerni sari iseäranis on miskipärast kõikse populaarsemad Tšehhis ja Poolas. Ülalpool siis kolme kgumiku kaaned, kus jutt «Mirror, Mirror, Off the Wall» on ilmunud. Esimene on tšehhikeelne originaalkogu «Kedrigern doma a na cestách» (1994), kus teksti tõlge kannab pealkirja «Pověz mi, zrcadlo...». Teine on poolakeelne originaalkogu «Kedrigern pokazuje, co potrafi» (1997), kus taasavaldati seesama ajakirjas ilmunud tõlge. Kolmas on kolmeköitelise teostevalimiku «Kedrigern Chronicles» esimene kogu «The Domesticated Wizard» (2002), mis sisaldab sarja esimsed kaks romaani ja kuus juttu.
Lingid:
23.4.08
Kir Bulõtšov «Перевал»
Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал) on paljude arvates autori parim tekst. Kas just parim, aga ka minu meelest on tegu autori esiviisikusse kuuluva teosega. Lühiromaan ilmus esmakordselt 1980. aasta juulist novembrini aimeajakirjas «Znanije – sila».
1983. aastal ilmus lühiromaan «Перевал» ka Kir Bulõtšovi samanimelises kogus ning selle Kiira Sošinskaja poolt illustreeritud köitega antud teksti avaldamislugu vene keeles ka piirdub.
Sisu
Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise.
Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...
Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat pärast ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, ehk siis need lapsed, kes laevahuku ajal olid 5–6-aastased.
Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi. Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat, sest Oleg on samasugune kui nad ise.
Dick on tõeline kütt – koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, mida ta austab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema, samas ei pelga ta võõra planeedi loodust ja püüab sealt leida seda, mis inimestele kasuks võiks tulla.
Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub tähelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtšov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.
Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.
Seosed
1988. aastal avaldas Kir Bulõtšov romaani «Поселок» ning lühiromaanist «Перевал» sai selle raamatu esimene osa. Romaani kuulub nn dr Pavlõši sarja ning koos romaaniga kuulub ka siis «Перевал», kuigi lühiromaanis mingeid viiteid sarjale polnud.
Pärast seda, kui lühiromaanist sai romaani esimene osa... pärast seda lühiromaani vene keeles enam eraldi ei avaldatud...
Lühiromaanist «Перевал» on tehtud vähemasti üks koomiks (aga ilmselt siiski pigem kaks) ning 1988. aastal valmis ülimalt võrratu pooletunnine animafilm.
Hinnang
Lühiromaanis puudub muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtšovi puhul häirib. Teksti võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud. Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu), kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse.
«Mäekuru» sai kiirelt populaarseks tekstiks nii vene keeles, kui ka paljudes sotsialistliku sõprusühenduse riikides. Põhjuseks vast eriline kargus ja realism, mida sotsialistlikus ulmes just sageli ei esinenud.
Üleval siis Poola ajakirja «Fantastyka» 1983. aasta aprillinumbri tagakaas ja kolm kaanepilti, ehk siis tšehhi-, poola- ja saksakeelne raamat, kus samuti see lühiromaan ilmus. Tšehhi- ja saksakeelne sisaldavadki vaid «Mäekuru», poolakeelses on veel üks lühiromaan lisaks.
Viited
1983. aastal ilmus lühiromaan «Перевал» ka Kir Bulõtšovi samanimelises kogus ning selle Kiira Sošinskaja poolt illustreeritud köitega antud teksti avaldamislugu vene keeles ka piirdub.
Sisu
Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise.
Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...
Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat pärast ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, ehk siis need lapsed, kes laevahuku ajal olid 5–6-aastased.
Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi. Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat, sest Oleg on samasugune kui nad ise.
Dick on tõeline kütt – koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, mida ta austab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema, samas ei pelga ta võõra planeedi loodust ja püüab sealt leida seda, mis inimestele kasuks võiks tulla.
Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub tähelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtšov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.
Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.
Seosed
1988. aastal avaldas Kir Bulõtšov romaani «Поселок» ning lühiromaanist «Перевал» sai selle raamatu esimene osa. Romaani kuulub nn dr Pavlõši sarja ning koos romaaniga kuulub ka siis «Перевал», kuigi lühiromaanis mingeid viiteid sarjale polnud.
Pärast seda, kui lühiromaanist sai romaani esimene osa... pärast seda lühiromaani vene keeles enam eraldi ei avaldatud...
Lühiromaanist «Перевал» on tehtud vähemasti üks koomiks (aga ilmselt siiski pigem kaks) ning 1988. aastal valmis ülimalt võrratu pooletunnine animafilm.
Hinnang
Lühiromaanis puudub muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtšovi puhul häirib. Teksti võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud. Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu), kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse.
«Mäekuru» sai kiirelt populaarseks tekstiks nii vene keeles, kui ka paljudes sotsialistliku sõprusühenduse riikides. Põhjuseks vast eriline kargus ja realism, mida sotsialistlikus ulmes just sageli ei esinenud.
Üleval siis Poola ajakirja «Fantastyka» 1983. aasta aprillinumbri tagakaas ja kolm kaanepilti, ehk siis tšehhi-, poola- ja saksakeelne raamat, kus samuti see lühiromaan ilmus. Tšehhi- ja saksakeelne sisaldavadki vaid «Mäekuru», poolakeelses on veel üks lühiromaan lisaks.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)


















