Iga lugu peab kunagi ja kusagilt oma alguse saama ehk ma otsustasin lõpuks ometi kirjutada Mordimer Madderdinist.
Sisu
Jutt «Mustad kuued löövad tantsu» pajatab meile loo noorest Mordimerist, kes koos teiste noorinkvisiitoritega sai ülesandeks leida ja likvideerida libahuntide jõuk. Noored said ülesandega kenasti ja kiirelt hakkama, kõik kaheksa libardit löödi maha ja rahu jälle maa peal.
Eks korralik töö vajab ka tähistamist. Linnaisad maksid töö eest tasu, aga pahalaste hävitajatele kaeti ka rikkalik laud – söögid, joogid ja loomulikult libud laua äärde. Erinevalt kamraadidest Mordimer end päris kooma ei joo, seda enam, et pidusöögi nurgatagustes lähenes talle üks jõukas kaupmees, kes palus Mordimeri abi oma süütult vangistatud poja vabastamiseks. Eks mainitud palve ja räägitud asjaolud viisid Mordimeri mõtted õiglaselt väljateenitud pummelungilt eemale.
Seosed
Jutu «Czarne płaszcze tańczą» näol on tegu hiljem kirjutatud avalooga. Jacek Piekara avaldas 2003. aastal kogumiku «Sługa Boży», mis oli ühtlasi esimene Mordimer Madderdini juhtumite raamat. Sari sai kiirelt populaarseks ning kui 2006. aastal ilmus kogumiku «Sługa Boży» kordustrükk, siis selle tarbeks kirjutaski Jacek Piekara n-ö proloogi, kus ta kirjeldab, kuidas kohtuvad Mordimer ja Kostuch ning kuidas Mordimer näeb esimest korda oma kaitseinglit (vt Dominik Bronieki illustratsiooni ülalpool).
Hinnang
Kui jätta kõrvale teatavat sorti programmilisus, siis on tegu väga hea tekstiga ning etteruttavalt võib öelda, et kogumik sai seeläbi kindlasti parem. Eks autor oli ka vahepeal selles maailmas rohkem sees olnud ning eks mingid asjad vajasid selgitamist ja paikapanemist.
Ka annab tekst kenasti aimu, mis lugejat edaspidi ees ootab. Juba püdelas roojas elusalt mädanevad vangid on täispunkte väärt, Mordimeri karmist olekust rääkimata. Autor näitab kenasti ja veenvalt kuidas tavalisest noorest inkvisiitorist saab omapäi tegutsev ja paindumatu jumalateener. Noh, et oli noormehes seda sisu, mida paljudes polnud.
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
Showing posts with label Jacek Piekara. Show all posts
Showing posts with label Jacek Piekara. Show all posts
18.2.19
9.4.12
Jacek Piekara «To, co najważniejsze»
Jutt «To, co najważniejsze» avab Jacek Piekara kogu «Arivald z Wybrzeża» (2000).
Sisu
Arivald oli maag, vähemasti arvasid Mereäärse elanikud sedamoodi. Kes siis ikka käib ringi sinise ja hõbetähtede kaetud mantliga, kel on kristallkuul jne.
Tegelikult oli Arivald petis. Mehe nimi oli hoopis Penszo ning ta oli rändlaulik, kes kogemata sattus juures olema, kui üks vana maag keset paksu metsa suri. Penzo mõtles, et viib maagiaraamatu, kristallkuuli, mantli ja muud asjad mõne teise maagi kätte, aga uudishimust vaatas ta maagiaraamatusse ja juhtumisi sai sellest aru ning üsna kähku sai ta ka lihtsamad trikid selgeks. Penzo võttis endale nimeks Arivald ning asus elama Mereäärsesse, sest sealse kehva maanurga vastu ei tundnud huvi ei vallutajad, ei kaupmehed ning oht saada paljastatud oli peaaegu olematu.
Ühel hommikul avastab Arivald, et Mereäärsele ligineb piraatide laevastik, et üks maag on nad palganud ning see maag teab väga hästi, et Arivald on kõigest Penzo. Maag lubab, et Arivaldi tapab ta niikuinii, Mereäärse printsessi võtab ta samuti naiseks niikuinii – küsimus on vaid selles, et kas ta ka Mereäärse hävitab?
Seosed
«See, mis kõige tähtsam» on esimene sarjast «Mereäärse Arivaldi lood» – ilmus esimesena ja on sarjasiseses kronoloogias esimene.
Jutt ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1992. aasta esimeses numbris. 2000. aastal ilmus Jacek Piekara jutukogu «Arivald z Wybrzeża», mis sisaldas kõik seniilmunud Arivaldi-sarja tekstid. 1996. aastal tõlgiti jutt tšehhi keelde ja avaldati pealkirjaga «Nejdůležitější na světě» poola fantasy antoloogias «Maladie: Andrzej Sapkowski a dalších jedenáct mágů polské fantasy». 2005. aastal ilmus Arivaldi-lugude täiendatud uustrükk «Ani słowa prawdy», millest 2008. aastal tehti uue kujundusega kordustrükk.
Arivald on tegev ka Jacek Piekara loodud arvutimängus «Książę i Tchórz» ning levib kuulujutte, et kirjanik kavatseb edaspidigi sellest maailmast lugusid kirjutada.
Hinnang
Hakkasin seda teksti lugema pigem kohusetundest, sest ma arvasin end üldiselt teadvat, et mis laadi asju Jacek Piekara kirjutab ning kuna ma Arivaldi-sarjast midagi lugenud polnud, siis mõtlesin maitseproovi võtta. Tulemus ei olnud eriti ootuspärane. Ei, ma ei pea Jacek Piekarat viletsaks kirjanikuks, pigem vastupidi, aga olles lugenud ta vanemaid ja uuemaid tekste, oli mul enda arvates juba üsna selge pilt, et mida oodata võiks. Arvasin, et selline rahulikult ja suisa muretult algav lugu ei saa hästi lõppeda. Kuna teadsin, et see on sarja esimene tekst, siis oli selge, et Arivald jääb ellu... kuid kahtlustasin, et täiskomplekti kehaosadega ja terve mõistusega ta seda juttu ei läbi.
Pean tunnistama, et ääretult meeldiv on kogeda, kuidas juba väljakujunenud arvamus autorist paraja põntsu saab. Neli oli hindeks enam kui kindel, aga jutu järelmaitse sundis mind maksmimumhinnet panema. Ei ole just palju tekste, mis oleksid siiralt heasüdamlikud ning ei mõjuks sealjuures läilalt.
Viited
Sisu
Arivald oli maag, vähemasti arvasid Mereäärse elanikud sedamoodi. Kes siis ikka käib ringi sinise ja hõbetähtede kaetud mantliga, kel on kristallkuul jne.
Tegelikult oli Arivald petis. Mehe nimi oli hoopis Penszo ning ta oli rändlaulik, kes kogemata sattus juures olema, kui üks vana maag keset paksu metsa suri. Penzo mõtles, et viib maagiaraamatu, kristallkuuli, mantli ja muud asjad mõne teise maagi kätte, aga uudishimust vaatas ta maagiaraamatusse ja juhtumisi sai sellest aru ning üsna kähku sai ta ka lihtsamad trikid selgeks. Penzo võttis endale nimeks Arivald ning asus elama Mereäärsesse, sest sealse kehva maanurga vastu ei tundnud huvi ei vallutajad, ei kaupmehed ning oht saada paljastatud oli peaaegu olematu.
Ühel hommikul avastab Arivald, et Mereäärsele ligineb piraatide laevastik, et üks maag on nad palganud ning see maag teab väga hästi, et Arivald on kõigest Penzo. Maag lubab, et Arivaldi tapab ta niikuinii, Mereäärse printsessi võtab ta samuti naiseks niikuinii – küsimus on vaid selles, et kas ta ka Mereäärse hävitab?
Seosed
«See, mis kõige tähtsam» on esimene sarjast «Mereäärse Arivaldi lood» – ilmus esimesena ja on sarjasiseses kronoloogias esimene.
Jutt ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1992. aasta esimeses numbris. 2000. aastal ilmus Jacek Piekara jutukogu «Arivald z Wybrzeża», mis sisaldas kõik seniilmunud Arivaldi-sarja tekstid. 1996. aastal tõlgiti jutt tšehhi keelde ja avaldati pealkirjaga «Nejdůležitější na světě» poola fantasy antoloogias «Maladie: Andrzej Sapkowski a dalších jedenáct mágů polské fantasy». 2005. aastal ilmus Arivaldi-lugude täiendatud uustrükk «Ani słowa prawdy», millest 2008. aastal tehti uue kujundusega kordustrükk.
Arivald on tegev ka Jacek Piekara loodud arvutimängus «Książę i Tchórz» ning levib kuulujutte, et kirjanik kavatseb edaspidigi sellest maailmast lugusid kirjutada.
Hinnang
Hakkasin seda teksti lugema pigem kohusetundest, sest ma arvasin end üldiselt teadvat, et mis laadi asju Jacek Piekara kirjutab ning kuna ma Arivaldi-sarjast midagi lugenud polnud, siis mõtlesin maitseproovi võtta. Tulemus ei olnud eriti ootuspärane. Ei, ma ei pea Jacek Piekarat viletsaks kirjanikuks, pigem vastupidi, aga olles lugenud ta vanemaid ja uuemaid tekste, oli mul enda arvates juba üsna selge pilt, et mida oodata võiks. Arvasin, et selline rahulikult ja suisa muretult algav lugu ei saa hästi lõppeda. Kuna teadsin, et see on sarja esimene tekst, siis oli selge, et Arivald jääb ellu... kuid kahtlustasin, et täiskomplekti kehaosadega ja terve mõistusega ta seda juttu ei läbi.
Pean tunnistama, et ääretult meeldiv on kogeda, kuidas juba väljakujunenud arvamus autorist paraja põntsu saab. Neli oli hindeks enam kui kindel, aga jutu järelmaitse sundis mind maksmimumhinnet panema. Ei ole just palju tekste, mis oleksid siiralt heasüdamlikud ning ei mõjuks sealjuures läilalt.
Viited
16.9.09
Jacek Piekara «Baśń o Trzech Słowach»
Kaua aega oli Jacek Piekara lühijutt «Baśń o Trzech Słowach» ainuke selle autori tekst, mida ma lugenud olin... ja see tundus tõsine viga olevat.
Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.
Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...
Sisu
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.
Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!
Seosed
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.
Hinnang
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on! Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...
Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis veel tšehhi tõlge «Balada o třech slovech» fanzine'is «Leonardo» (1/1991)... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах» antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).
Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.
Viited
Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.
Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...
Sisu
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.
Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!
Seosed
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.
Hinnang
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on! Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...
Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis veel tšehhi tõlge «Balada o třech slovech» fanzine'is «Leonardo» (1/1991)... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах» antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).
Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)







