KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.12.19

Andrzej Pilipiuk «Protokół zatrzymania»

See on nüüd põhimõtteline, aga ma tahan veel enne aasta lõppu Andrzej Pilipiuki esikkogu tekstidele joone alla tõmmata. Viimaseks jäänud tekst kannab pealkirja «Kinnipidamisprotokoll».


Sisu
Tegu polegi jutuga, kui sellisega. Pealkiri ütleb kõik ning lugeja saab Jakubi isikuandmed ja muu taolise, mida õiguskaitseorganid seaduserikkuja kinnipidamisel kirja panevad.


Seosed
«Protokół zatrzymania» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Protokol o zadržení), vene (Протокол задержания) ja ukraina (Протокол затримання) keelde.

Ilmselt väärib ka märkimist, et kogumiku kordustrükkidel on see tekst mõnikord paigutatud hoopis reklaamina raamatu tagakaanele ning sellisena on tekst olnud ka mitme järgneva Jakub Wędrowyczi kogumiku tagakaanel.


Hinnang
Ilmselgelt on antud teksti hindamine jutuna kas just ilmvõimatu, aga keeruline küll. Samas, mingi laiema määratluse järgi on see siiski ka jutt. Vaimukas niiehknaa!


Viited

9.10.19

Andrzej Pilipiuk «Przeciw pierwszemu przykazaniu»

Erinevatel põhjustel tuli mul joodikeksortsisti lugude lugemisse pikk paus, aga eile otsustasin raamatuga siiski ühele poole saada – siinvaadeldav «Esimese käsu vastu» on teadupoolest autorikogu «Kroniki Jakuba Wędrowycza» (eel)viimane jutt.


Sisu
Kolkakülla saabub uus vaimulik.

Juba esimestel päevadel saab Paweł Markowski aru, et tema uus kogudus pole lihtsalt mingi usuleigete matside kamp. Nii mõnigi külaelanik näeb suisa koopainimene välja, aga ega ülejäänud suurt paremad pole. Kirik laguneb ja mõjub ka muidu imelikult.

Paweł Markowski käib ka kohalikul surnuaial ning see on veel hullema välimusega kui kirik. Oma eelkäija haual oleva ristilaadse moodustise küljest leiab vaimulik Jakub Wędrowyczi visiitkaardi, mille tagaküljel on soovitus toimikutes tuhnida. Eks uus vaimulik uuribki toimikuid ja koguduse rahaasju ning küsimusi tuleb vaid juurde.

Öösel kõlab aga koputus aknale ning mingi SS-lase kuues kahtlane tüüp nõuab, et vaimulik tuleks temaga kaasa, sest üks surija tahab pihtida. Kahtlane tüüp on joodikeksortsist Jakub, kes pikalt ei seleta, käsutab vaimuliku mootoratta külgkorvi ja läheb sõiduks.

Lõpuks jõutakse kohale. Üksik maja mägedes ning metsikud sugulased, kes ei soovi vaimulikku majja ja surija juurde lasta. Läheb löömaks, tulevahetuseks jne. Lõpuks jõutakse end tuppa barrikeerinud surija juurde, kes jõuab vaid öelda, et ta on rikkunud esimest käsku...


Seosed
Jutt «Przeciw pierwszemu przykazaniu» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris. 2000. aastal taastrükiti jutt esinduslikus poola ulme antologias «Robimy rewolucję» ning aasta hiljem Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Proti prvnímu přikázání) ja ukraina (Проти першої заповіді) keelde.


Hinnang
Alguses tundus, et ma loen kogumiku kõige ägedamat teksti. Lohutu kolkaküla, mille inimestele ja kogudusele on kirik tegelikult n-ö käega löönud. Kogudus, kuhu saadetakse jalust ära tülikamaid ja eesrindlikke vaimulikke. Et karistus ja pealegi letaalse lõpuga, sest vaid paar vaimulikku on seal üle aasta elus püsinud... ju siis kohanesid kogudusega.

Üldiselt pidas autor seekord peaaegu lõpuni vastu ja ei libastunud. Jah, otsad sõlmiti taas kiirelt kokku, aga objektiivselt võttes oligi nii vist õige – ei pea nämmutama, kui kõik juba selge. Ja eks vaimulik käitus nii nagu ta südametunnistus ja õpetus käskis... iseküsimus, kui arukas selline käitumine oli.


Viited

10.7.19

Andrzej Pilipiuk «Bajeczka dla wnuczka»

Nagu pealkirjast näha, on kogumiku seekordne lugu lapselapse unejutt.


Juba paar korda on raamatus juttu olnud Jakubi pojast, korra vist ka ta naisest ning seekord saab lugeja tuttavaks nende pojaga.


Sisu
Jakub peab lapselapsele unejuttu rääkima. Poisiklutt on küll kõigest kuuene, aga tahab verd ja õudust ning siis Jakub pajatabki tõese versiooni Punamütsikese loost.


Seosed
Jutt «Bajeczka dla wnuczka» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Pohádečka pro vnoučka) ja ukraina (Казочка для внучка) keelde.


Hinnang
Jutu algus lubas palju ning ei saa öelda, et tekst leidlik poleks olnud. Probleem pigem selles, et joodikeksortsisti hüplik ja üha joomasemaks kalduv jutustamislaad oli hästi välja mõeldud ja kirja pandud, aga mulle see isiklikult ei meeldinud ja segas pigem teksti omandamist.

Hinnet kergitas aga jutu lõpp ehk see, mis toimus siis, kui unejutt oli räägitud ja lapsuke oleks pidanud magama.


Viited

9.7.19

Andrzej Pilipiuk «Tajemnice wody»

Jutu pealkiri võiks maakeeli olla «Vetevalla mõistatused», et ikka parem kui sõna-sõnaline «Vee mõistatused».


Iseküsimus, kas taolisel tasemel teksti oleks üldse kunagi põhjust tõlkida..?


Sisu
Jakub Wędrowycz on tervisevetel.

Mingi üsna räämas sanatoorium, mille paremad ja uhkemad päevad olid tõenäoliselt sotsialistliku Poola päevil, umbes-täpselt siis, kui sanatoorium ehitati.

Jakub on sanatooriumi elu-oluga üldiselt kohanenud – käib regulaarselt söömas ja protseduuridel ning trimpab salaja semude saadetud samakat.

Ühel päeval näeb Jakub, kuidas lähedalasuvast veekogust tõmmatakse välja uppunu. Ikka juhtub, aga Jakub läheb millegipärast ärevaks, sest talle tuleb midagi meelde, midagi on selles kõiges tuttavat. Ja kui ta veel kuuleb pealtvaatajate summas, et see pole seal esimene, ega ka mitte teine – selliseid uppunuid on igal aastal üsna mitu...

Jakub saab aru, et nende upumiste taga on midagi üleloomulikku, midagi teispoolset. Just midagi sellist, mis nõuab eksortsisti sekkumist.


Seosed
Jutt «Tajemnice wody» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris ja kandis seal pealkirja «Tajemnica wody». 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza».

Juttu on tõlgitud kaks korda tšehhi (Tajemství vody) keelde, aga samuti ka vene (Загадки воды) ja ukraina (Таємниця води) keelde.


Hinnang
Jutt «Tajemnice wody» on mõneti väga tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, kus on koos kõik Andrzej Pilipiuki selle sarja lugude head ja vead.

Et esmapilgul justkui tugev ja mõnus tekst, kus on korralik lugu ja vägagi äge ulmeline idee. Mõnusat huumorit ja rammusaid detaile on samuti. Esialgu ongi lugedes selline tunne, et siit tuleb nüüd küll üks hea elamus ja hinne.

Ja siis hakkad märkama vigu. Üks kerge vääratus siin, üks ülenurgalaskmine seal ning mida edasi, seda rohkem. Mingil hetkel taipad, et sa ei loe teksti enam üldse mõnuga, pigem inertsist, et saaks läbi ja joone alla.

Mäletan, et esmalugemisel antoloogias «Ангел быстрого реагирования» (2009) valdasid mind just taolised tunded. Nüüd üle lugedes kõik see vaid kinnistus.

Kolm, selline tavaline kolm.


Viited

4.7.19

Andrzej Pilipiuk «Z archiwum Y»

See pole sul mingi Christopher Nolan, kes tahab Lasnamäe kanalis oletuslikku suurfilmi filmida. Ei, lugu on karmim ja kindlasti ka rämedam...

Siinvaadeldava jutu pealkiri maakeeles oleks ehk «Poolsalatoimikud», kui jätkata seda traditsiooni, mis tõlkis sarja «The X-Files» kui «Salatoimikud».


Sisu
Uljas ärimees Paweł Skorliński püüab rahvusvahelist filmitööstust Poola pinnale meelitada. Mees rääkis USAs olulistele isikutele augud pähe ning sarja «Salatoimikud» tegemine tuuaksegi Poola.

Selge on ka see, et head nahka taolisest olukorrast tulla ei saa. Eriti veel juhul, kui võttepaik asub Jakub Wędrowyczi elukoha naabruses ning Mulder kohalikku kõrtsi eksib.


Seosed
Jutt «Z archiwum Y» ilmus esmakordselt 2000. aastal rollimänguajakirja «Portal» neljandas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Z archívu Y), vene (Y-files: Рассекреченные материалы) ja ukraina (Y-files: Розсекречені матеріали) keelde.


Hinnang
Mäletan, et esmalugemisel antoloogias «Чего хотят демоны» (2008) olin ma sellest jutust päris vaimustuses, aga nüüd üle lugedes oli mul raske mõista selle vaimustuse põhjusi.

Einoh, mürtsu oli – joodi härjalt, oldi sadistlikud tulnukakostüümis kääbusega jne. Kuid kuidagi sihitu ja hakitud oli see kõik! Selline tekst peaks panema vatsa naerust vabisema, aga parematel hetkedel sain vaid kerge muige suunurka.

Võib-olla ehk kõige lõbusam oli, kuidas Poola parmud ei suutnud meelde jätta ja/või välja öelda nime Mulder ning kasutasid seeasemel hoopis titenime Mundek.


Viited

26.6.19

Andrzej Pilipiuk «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza»

Kogumiku «Kroniki Jakuba Wędrowycza» järjekordne tekst on suisa lühiromaan ja päris pika pealkirjaga, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Kotka hotell, ehk Jakub Wędrowyczi puhkus».


Tegelikult oleks selline pealkirjatõlge vaid sõnasõnaline, sest tõlkida võiks seda ka Röövlihotelliks ning teose sisu taolist tõlke varianti ka toetaks.


Sisu
Jakub otsustab poja õhutusel puhkusele minna. Esimest korda elus! Kuna ta aga ei suuda leida sobivat kohta puhkamiseks, siis ostab ta mingi vana ja lagunenud häärberi ning teeb sellest pealkirjas mainitud hotelli. Jakub ja kolm ta asotsiaalset topsisõpra hotelli pidamas? Kõlab kahtlaselt! Maja on räämas, et mitte öelda enam. Majas kummitab. Külalised on ka veidrad: ukraina rikkur trofeetibiga, natsiveteran poegadega, maksuametnik, satanistide kogudus jne. Ja meie neli hotellipidajat pügavad ja röövivad oma klientuuri, kuidas aga suudavad.


Seosed
Lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Hotel U loupežníka, aneb Prázdniny Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Готель «У грабіжника», або Канікули Якуба Вендровича) keelde.


Hinnang
Teoreetiliselt võiks see ju hea tekst olla, aga ei ole. Lühiromaani on kuhjatud kokku palju ja mõnusat, aga kahjuks on välja tulnud sihitu trall, mida võiks iseloomustada ütlusega «vihma käest räästa alla». Lugesin seda tekstilasu kaks õhtut, sest ühe hooga lihtsalt ei jaksanud. Sellest ka hinne.


Viited

25.6.19

Andrzej Pilipiuk «Implant»

Lühilugu «Kiip» on lugu joomisvõistlusest ja alkoholi kasulikkusest...


... et just õige tekst eestlastele, kes end jaanipäeval poolsurnuks jõid ning nüüd esimesel tööpäeval tasa käivad ja muidu hellad on.


Sisu
Lugu algab meeleolukalt. Jakub Wędrowycz ja nõukogude armee polkovnik peavad kohalikus kõrtsis joomisvõistlust. Jõukatsumine on kestnud juba tunde – rahvas teeb panuseid, sekundandid on laua all koomas, aga Jakub ja polkovnik ei väsi. Mingil hetkel teatab polkovnik, et tuleb teha nn joomistreppi, et küll see asjad paika paneb. Jakub pole vastu. Minnakse kambaga vana kellatorni juurde, abilised panevad igale trepiastmele kaks viinapitsi ning Jakub ja polkovnik hakkavad trepist üles minema, ise igal astmel pitsi kummutades. Poole trepi peal polkovnik väsib ära ja jääb magama, aga Jakub seda ei märka ja kütab edasi. Torni tipust tuleb joodikeksortsist alla juba neljakäpukil, juues tühjaks ka polkovnikust joomata jäänud pitsid.

Aga mis kiip? Kui Jakub joomisvõistluselt näljakäpukil kodu poole koperdab, siis kohtub ta tulnukatega, kes panevad talle pähe jälgimiskiibi...


Seosed
Lühijutt «Implant» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Čip), vene (Имплантат) ja ukraina (Імплант) keelde.


Hinnang
Pool juttu oli asjasse vähepuutuv joomisvõistlus ning teine pool oli siis tulnukad ja nende kiip. Viimasel poolel leheküljel sõlmiti need kaks episoodi kokku ja anti ka mingi lahendus. Lihtne jutt ja hindamine on samuti lihtne – kindel kolm.


Viited

23.6.19

Andrzej Pilipiuk «Świńska rebelia»

Siinvaadeldava jutu pealkiri oleks maakeeles «Sigade mäss».


Rõõmust rõkatades teatan, et samanimelise Eesti filmiga pole jutul mitte mingit pistmist...


Sisu
«Świńska rebelia» on tekst, kus põimuvad kaks liini.

Esimene on mingist nõiast-ravitsejamoorist, kes tahab kolida eksortsist Jakubi mõjualadele. Kuna eelmine nõiamoor suri ja koht on seega vakantne. Jakubit selline jutt ei rõõmusta, sest ta ei armasta konkurentsi. Jah, eelmist moori ta talus, sest too oli talle kaugelt sugulane.

Teine liini võib kokku võtta sõnapaariga «Jakub ja seakasvatus». Jakub peab nimelt kuuris kahte siga, nuumab neid, lööb maha, sööb ära ja ringkäik algab algusest...

Seekordsed sead on aga kuidagi taibukad sattunud – räägivad ja soovivad n-ö lepingut ümber vaadata. Neid nimelt ei rahulda lõppeesmärk. Jakub saadab sead pikalt. Sead aga ei jäta jonni ning kuna samasse kuuri on Jakub igasugu vana elektroonikat ja rauakola kogunud, siis ehitavad sead Terminaatori.


Seosed
Jutt «Świńska rebelia» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kolmandas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Vzpoura vepřů), vene (Свиной бунт) ja ukraina (Свинячий бунт) keelde.


Hinnang
Mäletan, et esmalugemise järel olin ma selle jutu peale ikka üsna tige. Võib-olla oli viga ka minus, sest nüüd üle lugedes tuli posijamoori liin mulle täieliku üllatusena, et kohe üldse ei mäletanud. Kontrollisin veel ka antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) spetsiaalselt üle, et järsku oli vene tõlge kärbetega. Ei olnud.

Ütleks, et teisel lugemisel oli mulje kõvasti parem. Mulle meeldisid need vaheldumisi kulgevad liinid. Kumbki polnud ju eraldivõttes midagi erilist, aga koos muutsid nad tüüpiliselt monotoonsevõitu Jakub Wędrowyczi humoreski päris mõnusaks. Must maagia, pila, gore, räme huumor jne kenaks pudruks kokku segatud. Kaalusin ning leidsin, et nõrk neli on täitsa kohane hinne.


Huvitav on võrrelda, et mida on pilditegijad oluliseks pidanud – poolakeelse jutukogu illustreerija Andrzej Łaski pidas pildiväärseks musta maagiat ja rümbarebu, venekeelse antoloogia kunstnik Ilja Voronin innustus aga hoopis sigade Terminaatorist.


Viited

21.6.19

Andrzej Pilipiuk «Rewizja»

Otsustasin pisut vahet pidada Andrzej Pilipiuki joodikeksortsisti kogumiku juttude (üle)lugemisega. Noh, et pärast võimast teksti ei tahtnud järelmaitset rikkuda, sest ma teadsin, et järgmised kolm juttu ei ole nii head...


Sisu
Lühijutt «Rewizja» algab hoogsalt – Jakub Wędrowyczi äratab prõmmimine uksele. Seadusesilm Birski koos oma alluvatega nõuab ukse avamist, sest neil on läbiotsimisorder. Birski oli saanud anonüümse kaebuse, et Jakubil on suurem puskaritegu käsil. Jakub laseb muidugi mundrimehed tarre tuustima, sest orderiga ju ei vaidle. Mundrimehed otsivad, aga midagi, mis võimaldaks Jakubi taas kolmeks aastaks vangi panna, nad ei leia.


Seosed
Lühilugu «Rewizja» ilmus esmakordselt 1998. aastal kvartaliajakirja «Inne Planety» esimeses numbris. Tegu oli pigem sellise fänniajakirjaga – fanzine, noh! 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Kontrola), vene (Ревизия) ja ukraina (Ревізія) keelde.


Hinnang
See läbiotsimislugu on selline keeruline tekst hinnata. Pole eriti mahukas, kõigest neli lehekülge raamatus, aga ega taolise idee peale midagi pikemalt ka ei kirjuta. Maht on paras, iseküsimus, kas sellise jutukese kirjutamiseks üldse erilist põhjust oli. Otsiti ja leiti ega leitud ning kogu lugu.

Suvalise jutuna kogumikus on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin teksti kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Eks mul tekkis ka küsimus, et miks üldse selline suvaline jutt antoloogiasse tõlgiti?

Einoh, muhe ja kergelt naljakas isegi, aga kuna eelmine lugu oli ikka väga tugev, siis...

Eks ma püüdsin hinde panekul end distantseerida eelmisest tekstist ning hinnata vaid konkreetset juttu.


Viited

18.6.19

Andrzej Pilipiuk «Hochsztapler»

Jutustuse pealkirjaks olev sõna tähendab poola keeles petist, sullerit jne.


Teksti sisu arvesse võttes oleks «Šarlatan» täitsa korrektne pealkirjatõlge.


Sisu
Paweł Skorliński on ettevõtja, kes püüab oma väikeärile jalgu alla saada. Mees on rentinud kunagise tööstushoone, ise elab ta ülakorrusel. Vaat ühel reedeõhtul jääb mees oma eluruumides televiisori ette magama... mingil hetkel ta ärkab, tajub ruumis liikumist, näeb viirastust, tulistab seda...

Järgmine nädal jääb Paweł taas teleri ette tukkuma, taas ilmub viirastus ning taas püüab Paweł viirastust püstolist tappa, aga tulistab hoopis telerit. Lärmi peale ilmub kohale politseipatrull. Üks politseinik, kes ise samas kandis kasvanud, räägib algajale ettevõtjale, mis selles majas varem on juhtunud. Lühidalt: kunagi on toimunud ränk veretöö ja majas tõesti kummitab.


Seosed
Jutustus «Hochsztapler» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta seitsmendas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hochštapler) ja ukraina (Шахрай) keelde.


Hinnang
«Hochsztapler» on tunduvalt pikem kui tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, pealt nelikümmend lehekülge raamatus, aga mitte see pole hea hinde põhjuseks. Siinlahatav pikk jutustus on hulga läbimõeldum ja meenutas mulle juba Andrzej Pilipiuki mitte-Jakubi lugusid, mida ma lugenud-nautinud olen. Ajuti oli ka päris õudne...

Tõsi, suuresti on «Hochsztapler» Paweł Skorliński lugu – sellest, kuidas algaja ärimees kummitusega kimpus on ning kuidas praktiline mees püüab taolisest probleemist vabaneda. Jakub Wędrowycz tuleb mängu pisitasa ja otsekui möödaminnes ning peamiselt alles jutustuse teises pooles ja isegi siis käitub joodikeksortsist kuidagi talutavamalt kui tavaliselt.


Viited

16.6.19

Andrzej Pilipiuk «Głowica»

Alustama peaks vast sellest, et lahatava jutu pealkiri on maakeeli «Lõhkepea».


Võiks öelda ka tuumalõhkepea, aga see oleks juba liigvaba ümberpanek.


Sisu
Ukraina mafioosod varastasid tuumalõhkepea ja tahavad seda Poola mafioosodele maha müüa. Kohtumine lepitakse kokku, ukrainlased tulevad lõhkepeaga ja poolakad rahaga. Üldiselt tundub kõik laabuvat, aga kui poolakad dosimeetriga kontrollima hakkavad, siis dosimeeter ei reageeri. Antakse vastastikku tina, on surnuid ning ellujäänud põgenevad. Lõhkepea jäetakse maha, sest muresid niigi palju.

Õnnetuseks valisid mafioosod tuumatehingu toimumispaigaks Stary Majdani lähedase prügimäe. Teadupoolest on Stary Majdan just see küla, kus elab Jakub Wędrowycz ning ega kedagi ei üllatagi, kui Jakub selle lõhkepea leiab ja enesele koju tarib.


Seosed
Jutt «Głowica» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta neljandas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hlavice) ja ukraina (Боєголовка) keelde.


Hinnang
Jutt läheb kenasti käima – autor kirjeldab mõnuga Ukraina mafioososid ning ega tal ka Poola omade kirjeldamisel värvidest puudust pole. Lõbus on ka see, mida Jakub leitud lõhkepeaga teeb, kuigi see osa hakkab mingil hetkel pisut venima. Päris hea on ka konstaabel Birskiga toimuv.

Ma täitsa tõsiselt mõtlesin juba hindeks nelja panna, aga siis tuli lõpp... õigem oleks öelda, et jutt lõppes, aga lõppu õieti polnudki.


Viited

15.6.19

Andrzej Pilipiuk «Horroskop na rok bieżący»

Taas võib alustada tõdemusega, et see tekst ei ole jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses.


Keskmiselt arukas inimene suudab oletada ja pealkirjast välja lugeda, et tegu on tulevase aasta horoskoobiga.


Sisu
Jakub Wędrowyczi vaimus horoskoop on künismi ja misantroopia segu, mis lubab head, halba ning hulgaliselt asotsiaalseid ja morbiidseid juhtumisi.


Seosed
Tekst «Horroskop na rok bieżący» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Esmatrüki pealkirjaks oli «Horroskop na rok 2002 według Jakuba Wędrowycza», kogumiku kordustrükkides muudeti pealkiri suvalisele aastale sobivaks. Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Horoskop na rok 2003 podle Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Гороскоп на 2013 рік (за Якубом Вендровичем)) keelde.


Hinnang
Praeguse seisuga raamatu parim tekst. Jah, ma tean, et tagapool tuleb ka maksimumhinde väärilisi, aga esimese nelja teksti seas on see pika edumaaga teistest parem. Või nagu kalade horoskoobis öeldi, et kui su nimi on Andrzej Pilipiuk, siis on sul ainulaadne võimalus saada kuulsaks kirjanikuks. Kui sul on aga mõni muu nimi, siis on su võimalused tunduvalt kehvemad, aga selles oled sa juba ise süüdi.


Viited

14.6.19

Andrzej Pilipiuk «Na rybki»

Iga slaavi keeli tönkav inimene peaks aru saama, et jutu pealkirjaks on «Kalal».


Joodikeksortsist Jakub Wędrowyczi suhtumine kalapüüki on lihtne – kui tahad kala, siis dünamiidiga või elektriga, aga kui kala ei taha, siis õngega.


Sisu
Józef Paczenko, üks Jakubi püsi(jooma)kaaslastest, leiab oma semu kohaliku tuletõrjedepoo taga asuva tiigi äärest, kus eksortsistil paarkümmend õlut vees jahtumas ning ajaviiteks ka kahemeetrine toigas õngeks käes.

Jakub püüab kuldkala! Noh, selle, kes kolm soovi täidab. Kahjuks on Jakub kuldkala purkipaneku hetkeks juba silmini täis ning sel hetkel ei räägi temaga mitte ainult kuldkala, vaid ka ta hobune, kes käseb Jakubil end puhtaks pesta, sest nii räpast tegelast ta oma selga ei lase.

Pesemise ja muu taolise rahmeldamise käigus unustab Jakub aga purgi kuldkalaga tiigi kaldale...


Seosed
Jutt «Na rybki» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta kolmandas numbris ning seejärel 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Na rybách) ja ukraina (На рибалці) keelde.


Hinnang
Pean tunnistama, et mind see tekst küll kuidagi ei haakinud. Ma ei saaks öelda, et kirjutatu mulle kuidagi vastu oleks hakanud, lihtsalt tüütu ja tühi oli. Helgemaid hetki oli umbes paar-kolm: Jakub Wędrowyczi kalamehekoodeks ja kaks anekdooti venelasest ja kuldkalast.

Eraldi tuleks ka mainida tegelast nimega Marcin Bardak, keda autor iseloomustas sõnaga «degenerant» ning lugejale anti mõista, et tegu on isegi Jakub Wędrowyczist madalama eluvormiga.


Viited

13.6.19

Andrzej Pilipiuk «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza»

Tegelikult ei ole see tekst jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses.


Keeleoskaja inimene loeb ju pealkirjast välja, et tegu on väljavõtetega Jakub Wędrowyczi kokaraamatust.


Sisu
Leheküljeline laast sisaldab kõigest kaks retsepti: Hot Dog ja Ghost Dog.

Eks Andrzej Łaski illustratsioon jutu alguses annab kenasti mõista, et vähemasti ühe retsepti puhul tuleb sõna «koer» täht-tähelt mõista.


Seosed
Tekst «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Z kuchařské knihy Jakuba Vandrovce) ja ukraina (З кулінарної книги Якуба Вендровича) keelde.


Hinnang
Eks see tekst selline rohmakas-küüniline naljand ole. Väga naerma ei aja, aga kerge muige suunurka veab. Kiidaks just lühidust, mis pärast kogumiku lohisevat avajuttu suisa kirgastavalt mõjub. Maksimumhinnet siit ei tule, aga ausa nelja võib küll rahuliku südamega anda.


Viited

Andrzej Pilipiuk «Zabójca»

Otsustasin läbi lugeda Andrzej Pilipiuki esimese ulmeraamatu.


Sisu
Lühijutt «Zabójca» algab uljalt – joodikeksortsist Jakub Wędrowycz askeldab oma õues, kõlab lask ning kuul viib mehelt tüki kõrva. Lasule järgneb teine jne. Jakub on päris üllatunud, et kuidas kellegil üleüldse on niipalju julgust, et tema elu kallale kippuda.

Eks siinlahatav palgamõrtsuka jutt olegi suuresti sellest, kuidas Jakub end varjab ning kuidas saladuslik palgamõrtsukas ta ikkagi kätte saab ja elusalt maha matab ning kuna tegu on kogumiku esimese tekstiga, siis pole ka suur üllatus, et Jakub kirstust välja ronib...


Seosed
Lühilugu «Zabójca» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kuuendas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Zabíječ), vene (Киллер) ja ukraina (Кілер) keelde.


Hinnang
«Zabójca» on n-ö avalugu, kus lugeja peaks sarja peategelasest aimu saama, et kes ta on ja mida ta endast kujutab. Ütleks, et saab aimu küll.

Avaloona on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin seda kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Ja eks see esmatrükk ajakirjas «Fenix» oli ju samamoodi kontekstiväline.

Nüüd poola keeles autorikogus üle lugedes püüdsin ma meenutada oma esimest lugemiselamust ja võrdlesin seda praegusega. Noh, et oli ja ei olnud kah – olen endiselt arvamusel, et eraldiseisva tekstina see lugu ei tööta ning ega ta kogumiku avaloona kah mingi mõnusat minekut ei anna.

See tekst on liiga pikk! Autor kirjeldab, kuidas Jakubi elu kallale kiputakse, kuidas Jakub keldrisse varjub, kuidas Jakub palgamõrtsukat peletab, kuidas Jakub seejärel kodukõrtsi läheb ja seal suurem löömingu korraldab, siis jälle palgamõrtsukas, siis Jakub kirstus jne. Tosin lehekülge, palju rahmeldamist, aga lugeda on igav ja pole ka kuigi naljakas. Jutu lõpp on samuti suht suvaline... ütleksin, et õiget lõppu polegi. Samas, kui ma panen teksti autori kirjanikustaaži ja antud sarja taustsüsteemi, siis kolm on just õiglane hinne.


Viited

21.2.19

Pjotr Bormor «В яблочко»

Pean kirjutama, muidu ma unustan selle teksti taas ning loen järsku veel ka kolmandat korda.



Sisu
Surmatähe projekteerimisel tekib probleem, et kuigi hästi võimas relv, on tegu niivõrd keerulise ehitisega, et seda on ilmvõimatu hävitamatuks ehitada. Küll aga tekib asjaosalistel geniaalne idee, lekitada mässajatele infot, et Surmatähe nõrk koht on reaktori juures. Et las siis pommitavad reaktorit seal kitsas kanalis...


Seosed
«В яблочко» ilmus esmakordselt 2015. aasta detsembris ajakirja «Mir fantastiki» 148-s numbris Aleksandr Remizovi illustratsiooniga ning see on ka teksti ainus ilmumiskord.

Tegu on ajakirja alguses ilmuva n-ö humoristliku laastuga, mis peaks numbri sisse juhatama. Kuna antud ajakirjanumbris oli väga palju materjale Star Warsi teemal, siis...


Hinnang
Mingi kirjanduslik saavutus see tekst küll pole. Suuresti oli seda päris tüütu lugeda, aga puänt oli ja isegi mingi muige sain suunurka ning isegi korduslugemisel.

See Luke Skywalker oli tõepoolest üks eri kuradi käpard...


Viited

18.2.19

Jacek Piekara «Czarne płaszcze tańczą»

Iga lugu peab kunagi ja kusagilt oma alguse saama ehk ma otsustasin lõpuks ometi kirjutada Mordimer Madderdinist.


Sisu
Jutt «Mustad kuued löövad tantsu» pajatab meile loo noorest Mordimerist, kes koos teiste noorinkvisiitoritega sai ülesandeks leida ja likvideerida libahuntide jõuk. Noored said ülesandega kenasti ja kiirelt hakkama, kõik kaheksa libardit löödi maha ja rahu jälle maa peal.



Eks korralik töö vajab ka tähistamist. Linnaisad maksid töö eest tasu, aga pahalaste hävitajatele kaeti ka rikkalik laud – söögid, joogid ja loomulikult libud laua äärde. Erinevalt kamraadidest Mordimer end päris kooma ei joo, seda enam, et pidusöögi nurgatagustes lähenes talle üks jõukas kaupmees, kes palus Mordimeri abi oma süütult vangistatud poja vabastamiseks. Eks mainitud palve ja räägitud asjaolud viisid Mordimeri mõtted õiglaselt väljateenitud pummelungilt eemale.


Seosed
Jutu «Czarne płaszcze tańczą» näol on tegu hiljem kirjutatud avalooga. Jacek Piekara avaldas 2003. aastal kogumiku «Sługa Boży», mis oli ühtlasi esimene Mordimer Madderdini juhtumite raamat. Sari sai kiirelt populaarseks ning kui 2006. aastal ilmus kogumiku «Sługa Boży» kordustrükk, siis selle tarbeks kirjutaski Jacek Piekara n-ö proloogi, kus ta kirjeldab, kuidas kohtuvad Mordimer ja Kostuch ning kuidas Mordimer näeb esimest korda oma kaitseinglit (vt Dominik Bronieki illustratsiooni ülalpool).


Hinnang
Kui jätta kõrvale teatavat sorti programmilisus, siis on tegu väga hea tekstiga ning etteruttavalt võib öelda, et kogumik sai seeläbi kindlasti parem. Eks autor oli ka vahepeal selles maailmas rohkem sees olnud ning eks mingid asjad vajasid selgitamist ja paikapanemist.

Ka annab tekst kenasti aimu, mis lugejat edaspidi ees ootab. Juba püdelas roojas elusalt mädanevad vangid on täispunkte väärt, Mordimeri karmist olekust rääkimata. Autor näitab kenasti ja veenvalt kuidas tavalisest noorest inkvisiitorist saab omapäi tegutsev ja paindumatu jumalateener. Noh, et oli noormehes seda sisu, mida paljudes polnud.


Viited

15.2.19

Aleksandr Kopti «И раздаётся детский плач...»

Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...


Sisu
Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.

Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».


Hinnang
Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.

Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.

Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.


Viited