KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.7.08

Roman Zlotnikov «Не только деньги»

Olen seni Roman Zlotnikovi romaane teadlikult vältinud, sest kõik mida nende kohta lugemata saab teada, see kõik vaid peletab. Jutu «Не только деньги» lugemine oli mõneti aga sundsituatsioon, kuna see oli järg Oleg Divovi lühiromaanile «Мы работаем за деньги».

Sisu:
Üks kahest pearahakütist, kes tegutsesid lühiromaanis, kohtub tänaval noore neiuga. Kohtumine pole juhuslik, sest neidis on selle naismutandi tütar, keda tüübid eelmises tekstis püüdsid.

Elu ja aeg on aga edasi läinud ning ka mutandikütt on pisut taltunum.

Hiljem linnas jalutades tuvastab tüüp aga tundmatu täiskasvanud mutandi. Otsustab ulapealoleva mutandi kinni püüda, aga...

Seosed:
Antoloogias «Eurocon 2008: Спасти Чужого» (2008) ilmunud jutt «Не только деньги» on otsene järg Oleg Divovi lühiromaanile «Мы работаем за деньги». Roman Zlotnikov on omapoolses loos püüdnud leida lahendust Divovi lühiromaani kompromissitule maailmale. Osaliselt tal see ka õnnestub, aga ainult osaliselt.

Jutus esineb ka Oleg Divovi nimeline tegelane ning ma pole siiani päris kindel, et kas see on lahe jõnks tekstis või maitsevääratus.

Hinnang:
Hindeks olev viis üllatab mind ennastki, aga ilmselt on siin omajagu «süüd» ka autori isikus. Võimalik, et hea elamus on tingitud sellest, et hirmud Roman Zlotnikovi loomingu ees olid suuremad kui asi väärt. Ilmselt loen edaspidigi mõnda Zlotnikovi teksti...

Lingid:

Oleg Divov «Мы работаем за деньги»

Oleg Divovi (jutu)loomingule on enamjaolt omane, et tegelased peaasjalikult joovad, ülbitsevad, ropendavad ja rämpslevad niisama. Kui antud asotsiaalsed tegevused arvestamata jätta, siis näikse tegu olevat vägagi toredate ja korralike inimestega. Kõik see kehtib ka lühiromaani «Мы работаем за деньги» kahe peategelase kohta.

Sisu:
Ühel ilusal hommikul istuvad ühe lõunamaise luksuskuurordi politseijaoskonna trepil kaks tüüpi. Kui jaoskond avatakse, siis astuvad nad sisse ja tutvustavad endid kui vabakutselist kunstnikku ja kutselist kirjanikku.

Politseinikud (ja ka lugeja) taipavad kiirelt, et tegu on miskisuguste pearahaküttidega.

Eks lugeja saab üsna kohe aru, et kõik pole üldse nii, kui alguses paistab ning seda arusaamist jagub kogu lühiromaani ulatuses. Noh, et lugeaja peab kogu aeg saadud infot ja hinnaguid enda jaoks ümber hindama.

Ilmselt ei lobise ma nüüd midagi olulist välja, aga antud loos käib jutt mutantidest, kellega tegeleb Kuues Rahuvalvebrigaad, kuhu kuuluvad ka peategelasteks olevad kaks subjekti. Või kuulusid... nüüd nad vist ei kuulu enam... samas mutante nad kütivad..?

Seosed:
Tekst ilmus antoloogias «Eurocon 2008: Убить Чужого» (2008) ning on seega siis karm lugu. Roman Zlotnikov on kirjutanud sellele tekstile n-ö leebe järjeloo «Не только деньги».

Hinnang:
Lühiromaani hindes on mul mõningaid kõhklusi: kas neli või viis. Kuna olen Divovilt lugenud mitut märksa paremat teksti, siis panen nelja. Tegu on siiski aga hea tekstiga, mida julgelt soovitan.

Lingid:

28.7.08

Exorcist: The Beginning (2004)


Kinkisin abikaasale sünnipäevaks karbitäie eksortsismifilme. Noh, et see klassikaline 1973. aasta oma ning siis järjed ja eellugu.

Hakkasime siis karpi kohe ka otsast vaatama ning teise filmiga tabas meid paras hämming, et otsekui paar päeva tagasi vaadatud «Dominion: Prequel to the Exorcist» (2005). Et oli justkui sama film ja polnud kah! Panime plaadi pausile ning kontrollisime wõrgust – selgus, et ongi rahastajate nõudel tehtud remix.

Sisu:
Filmi peategelaseks on Jumalas pettunud vaimulik Lankester Merrin, kellele tehakse ettepanek minna Aafrikasse väljakaevamistele.

Tegevus toimub pärast teise ilmasõja lõppu, mil Keeniast leitakse kummaline kristlik pühakoda, mis praktiliselt on pinnase alla mattunud. Hakatakse pühakoda välja kaevama ning loomulikult pääseb siis ka midagi kurja liikvele.

Seosed:
Rahastajad polnud rahul Paul Schraderi filmiga «Dominion: Prequel to the Exorcist», sest nende meelest oli see liiga palju draama ja liiga vähe õudusfilm. Kaukamehed panid filmi enne lõplikku montaaži riiulile ja palkasid Renny Harlini tegema mustast materjalist uut ja paremat. Soomlane ei osanud valmis materjaliga suurt midagi peale hakata ning filmis juurde portsu materjali, mille ta siis juba olemasolevaga kokku monteeris.

Kommertsversioon edukas polnud ning siis tuli kaukameetel ikkagi Paul Schraderi tehtud «Dominion: Prequel to the Exorcist» ekraanile lasta.

Hinnang:
Kui ma poleks näinud Paul Schraderi tehtut, siis võibolla oleks miskis heas tujus Renny Harlini filmi rahuldavaga hinnanud. Praeguse asjade seisu juures pole see aga võimalik.

«Exorcist: The Beginning» on õpetlik näide, et mis juhtub, kui rahajõmm kunsti üle otsustama pääseb. Renny Harlin tegi püüdliku käsitöölisena kõike, et kaukameeste nõudmisi rahuldada ning selle tulemuseks on üks närune film, mis olulistest asjadest kiirelt üle kappab ning väheolulisi asju lõputult nämmutab. Kui Renny Harlin lahkneb Paul Schraderi tehtust, siis pakub ta alati välja vaid banaalsemaid ja viletsamaid lahendusi. Rääkimata juba neist kohustuslikest ja ülilollidest ehmatamiskohtadest.

Lingid:
* Ulmeseosed: Dominion: Prequel to the Exorcist (2005)
* Ametlik leht
* IMDB: Exorcist: The Beginning
* Wikipedia: Exorcist: The Beginning

24.7.08

Raudtaevas teeb ärevaks


Olen juba mitut puhku kuulnud ja lugenud filmist «Iron Sky». Pisut filmiblogides, aga peamiselt siiski seoses, et Johanna Sinisalo kirjutab sellele filmile stsenaariumi. Eile, kui ma kirjutasin siia blogisse Sinisalo jutu kohta postitust, siis tuli see tõsiasi taas mulle meelde. Läksin seepeale filmi kodukale: lugesin, vaatasin isutekitajat ning vaatasin pilte ja sättisin ühe neist ka tööarvutile tapeediks.




Tundub, et see Timo Vuorensola film tõotab vägagi tahe tükk tulla. Ei kujuta küll, et kuidas sellele reageerib multikultuurse maailma juhmim osa, kuid keda see huvitab..?

Kuna film tuleb inglisekeelne, siis panen lingi inglisekeelsele Wikipediale ning kasutan filmist kirjutades pealkirja «Iron Sky».

Lingid:
* Iron Sky – The Next Film from the Creators of Star Wreck
* Wikipedia: Iron Sky

23.7.08

Johanna Sinisalo «Lentävä hollantilainen»

Soome esiulmekirjaniku Johanna Sinisalo jutt «Lentävä hollantilainen» ilmus esmakordselt ajakirja «Portti» 2000. aasta esimeses numbris. Järgmisel aastal võitis see tekst soomlaste kaalukaima ulmeauhinna Atoroxi.

2003. aasta juulis avaldas jutu oma üheksandas numbris hobiajakiri «Enhörningen». Kuna tegu on soomerootsi ajakirjaga, siis ilmus jutt tõlgituna rootsi keelde ja pealkirjaga «Den flygande holländaren». Järgmisel aastal ilmus jutt veel teistki korda rootsi keeles, sedapuhku siis pisut kommertslikuma Rootsi ajakirja «Nova science fiction» esimeses numbris. Kas see ka sama tõlge on, seda ma ei tea.



2003. aastal toimus kümnes Finncon, mis ühtlasi oli ka Eurocon 2003 ning selliseks puhuks tegi ajakiri «Portti» inglisekeelse erinumbri. Selles ilmunud Sinisalo jutu tõlget «The Flying Dutchman» illustreerisid Hannu Mänttäri tehtud pildid, mis minu mäletamist olid kasutusel ka jutu esmatrüki puhul, kuid päris kindel selles ma enam pole.

Sisu:
Autor pajatab (see on just see õige sõna) lugejale loo sellest, mis toimus 2162. aasta juulis Neptuuni orbiidil.

Teadupoolest leidis Voyager 2 1989. aasta suvel, et Neptuunil on miski anomaalia, miski tume laik. 2153. aastal startiski Maalt neljaliikmeline meeskond, et siis võtta Neptuunilt proove ja uurida ka seda anomaaliat. 2162. aastaks jõudsid nad planeedi orbiidile...

Uurimislaeva meeskonda kuulus kaks meest ja kaks naist, kelle segasevõitu (kui mitte öelda suisa haiglastele) suhtele autor keskendubki. Vahele veel paljusõnalisi kirjeldusi lendamise võlust ja pisut räägitakse ka Neptuunist ja selle saladustest.

Seosed:
Jutt kuulub autori n-ö planeetide tsüklisse. Teisisõnu, Johanna Sinisalo on kirjutanud praeguse seisuga kaheksa juttu, mille tegevus toimub erinevatel päikesesüsteemi planeetidel (või nende planeetide läheduses).

Hinnang:
Lugesin seda juttu kõigepealt inglise keeles ja siis kerkis mul korduvalt küsimus, et kas ma ei oska enam inglise keelt. Jutt oli hästi tüütu ja oli ka arusaamatu, et miks jutt üldse inglise keelde tõlgiti. Rääkimata sellest, et kuidas sai selline jutt võita Atoroxi! Eesti keeles üle lugedes sai selgeks, et viga pole minus, et jutt ongi igav, tüütu ja jabur... et minu inglise keele oskusel polnudki midagi viga. Tõttöelda jäi mul maakeeles lugedes jutt isegi pooleli ning nädala möödudes sai see lihtsalt jõumeetodil läbi loetud.

Ütleks vaid, et kahest päästab jutu algus ja lõpp. Pean silmas neid ajaloolisi lõike, mis asetavad toimunu suuremasse pilti. Muidu aga selline tüüpiline moodne ulme, kus palju tühja juttu, mis peab autorist ja teosest sügavamõttelise mulje jätma. Kui aga oled sõnarägast end läbi närinud, siis saab selgeks, et ega midagi eriti ei olnudki.

Samas ei tahaks ma teha etteheiteid Arvi Nikkarevile, kes avaldas jutu «Lendav Hollandlane» jaanipäeva paiku ilmunud antoloogias «Soome ulme». On ju see jutt Ulmekirjanduse BAASis saanud ka neljasid ja viisi ning võitis see ju ka Soomes auhinna. Ilmselt on tekstis väärtusi, mida mina hoomata ei suuda...

Lingid:

21.7.08

Stalker 2008

18.–20. juuli 2008 toimus Põlvamaal, Mesikamäe puhkemajas eesti ulmefännide igasuvine kokkutulek Estcon. Traditsiooniliselt kuulutati ka välja ulmeauhinna Stalker võitjad... sedapuhku siis 2007. aastal eesti keeles ilmunud ulme alal. Kõrvaloleval pildil (autoriks Klaus Erik Tihhonov) ongi näha, et kuidas ma järjekordset võitjat välja kuulutan.

Parim tõlkeromaan või kogumik
George R. R. Martin «Troonide mäng» (Varrak)

Parim tõlkejutt
Orson Scott Card «Kuninglik liha» (antoloogia «Pilet utoopiasse»)

Parim eesti autori romaan või kogumik
Andrus Kivirähk «Mees, kes teadis ussisõnu» (Eesti Keele Sihtasutus)

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Siim Veskimees «Keskpäevapimedus» (Fantaasia)

Parim eesti autori lühijutt
Taivo Rist «Laatsaruse rahamasin» («Algernon» 2007; aprill)

Mõlemad tõlkeautorid on ka varem Stalkeri võitnud. Kõigil eesti autoritel oli see aga esimene kord. Hämmastav on see, et Andrus Kivirähk sai rohkem punkte kui George R. R. Martin. Tavaliselt on kõige rohkem hääletajaid tõlkeromaani kategoorias ning seega on ka tõlkeromaani võitjal kõige suurem punktisumma.

Lingid:

16.7.08

Планета бурь (1962)

Mõnikord filmiblogijad kirjutavad ja näitavad pilte oma filmikogudest. Noh, et kenasti riiulitel jne.

Minul pole sellist tahtmist esialgu tekkinud, sest elutoas on remont ikka veel tegemata ning seega on ka seinad riiulitega katmata (erinevalt kabinetist ja magamistoast, kus kogu vaba seinapinda katavad raamaturiiulid) ning seetõttu on DVD-d kas teleka all klaaskapis, sahtlites või pappkarpides... lisaks veel paar-kolm permanentset hunnikut. Pole ju midagi pildiliselt presenteerida..?

Kuna filmid on toas mitmes kohas laiali, siis tekib hunnikute, riiulite ja karbisisude sorteerimisel ajuti suisa üllatusi.

Nii näiteks avastasin üleeile öösel ühest kingakarbist miski vanema eepilise anime ja vene ulmefilmi «Планета бурь» (1962) DVD-d. Olin seda filmi lapsest saati tahtnud näha... ja nüüd siis selline leid..!

Sisu:
Lendavad kolm Nõukogude Liidu kosmoselaeva Veenusele. Kolm seetõttu, et siis saavad üksteist julgestada. Kahjuks ilus idee ei tööta, sest Veenuse ligidal saab üks laev kosmilise prahiga pihta ja hävib. Abi on küll tulekul, aga nõukogude kosmonaudid ei raatsi mitu kuud orbiidil oodata ning hakkavad juurdlema, et kuidas saaks minna kohe Veenust uurima. Õnneks on neil kaasas ka üks lääneriigi teadlane, kes oma suura ja mõtleva roboti abiga pakub välja optimaalse skeemi.

Ja lähevadki siis... kolm nõukogulast suure laevaga... üks nõukogulane ja lääne teadlane oma superrobotiga lähevad aga teise laeva maandumiskapsliga... tehes ühtlasi eel-luuret suurele laevale. Maandumiskapsli omad teatavad ühe hea kvadraadi maandmuiseks ning siis tuleb teade, et neid veab kõrvale ning siis kostab raadiost kolinat ja maandumiskapsli raadio vaikib igaveseks.

Suure laeva kolm nõukogulast otsustavad siiski maanduda sellesse kvadraati, mida neile soovitati. Teise suure laevaga jääb Veenuse orbiidile siis kahe meeskonna ainus naiskosmonaut, kes töötleb planeedilt tulevaid andmeid ja peab sidet.

Tuleb tunnistada, et Veenus on selles filmis üsnagi liigirikas paik: küll ähvardab nõukogude kosmonauti mõrtsukalik kombitsatega taim (pilt ülal), küll kohtutakse pikatoimelise saurusega, ollakse kimpus lendsisalikuga jne. Lõpuks jõuab asi suisa kontaktini välja... st leitakse jälgi tsivilisatsioonist ning ehk isegi midagi enamat...

Seosed:
Film põhineb Aleksandr Kazantsevi lühemal romaanil «Внуки Марса» (1962). Romaan ilmus küll filmiga samal aastal, aga antud juhul pole tegu romaniseeringuga.

Asjalood on märksa keerulisemad. Aleksandr Kazantsev kirjutas ühe teise tüübiga kahasse stsenaariumi populaarteaduslikule filmile, mida pidi hakkama lavastama Pavel Klušantsev. Käsikiri osutus aga sedavõrd nõrgaks, et Klušantsev loobus filmi tegemisest, stsenaristid olid muidugi marus jne.

Hiljem suutis Klušantsev siiski veenda Kazantsevit uut stsenaariumi kirjutama. Lavastajale oli nimelt silma jäänud romaani «Внуки Марса» katkendid ajalehes «Komsomolskaja pravda». Kuna katkendid ilmusid pealkirjaga «Планета бурь», siis sai see ka filmi nimeks. Vältimaks taas võimalikke halbu üllatusi käsikirjaga, hakkas Pavel Klušantsev kohe ka kaasstsenaristiks.

Film sai Nõukogude Liidus kiirelt populaarseks ning selle näitamisõigused müüdi ligi kolmekümnesse riiki. B-filmide kuningas Roger Corman ostis aga ära miskid peenemad õigused ning selle tulemusena valmisid Ameerikas filmid «Voyage to the Prehistoric Planet» (1965) ja «Voyage to the Planet of Prehistoric Women» (1968). Mõlemad koosnevad suuremalt jaolt filmi «Планета бурь» (1962) materjalist, mida on siis ümber lõigatud ja tembitud ameerikaliku materjaliga.

Hinnang:
Omal ajal oli tegu kindlasti teedrajava ulmefilmiga. Pavel Klušantsevi töö pidavat tänaseni olema Ameerika filmikoolide õppekavas ning mitmed suured meistrid on seda samuti kiitnud.

Kui jätta kõrvale õõnes kommunismiehitajalik paatos, siis on tegu ju laheda seiklusfilmiga, mida mõningate mööndustega pole ka tänapäeval halb vaadata. Noh, et võib võtta kui friikšõud, või siis kui ulmefilmi ajalugu. On ju film tegelikult üsna täpne peegeldus omaaegse sotsialistliku ulme teatavaist suundumustest. Tõsi, film on omas laadis parem kui käsikirja aluseks olev romaan omas.

Kui tahta viriseda, siis tuleks filmile «Планета бурь» (1962) ette heita teatavat läbimõtlematust. Küll katsub kosmonaut jalaga planeedi pinda, tehes seda äsjamaandunud kosmoselaeva redelilt... huvitav, et miks ei peaks kalju meest kandma, kui laeva kannab..? Võis siis räägitakse sellest, et õhku on skafandrites vaid ööpäevaks ning pisut hiljem avab robot sellesama kosmonaudi kiivriklaasi ja pistab mehele tableti suhu!

Samas ei tahaks viriseda, sest film on tunduvalt läbimõeldum ja realistlikum enamikest sama ajastu filmidest. Lavastajapoolne realismitaotlus oleks ka äärepealt saatuslikuks saanud, sest nõukogude kultuuriminister tahtis filmi ära keelata. Naisterahvast ministrile polnud vastuvõetav, et nõukogude naiskosmonaut nutab, et seda ei saa ju olla! Pisarad voolasid siis, kui naine sai teada, et tema armastatu on Veenusel surma saanud...

Lingid:

13.7.08

Thomas M. Disch «Moondust, the Smell of Hay, and Dialectical Materialism»

Thomas M. Disch oli (ulme)kirjanik ning samavõrd ka küünik ja nihilist. Selline oli ka mehe looming: küüniline, nihilistlik, misantroopne ning tavafännile piisavalt võõrik ja ebamugav.

Nii nagu elu ja looming, nii ka surm: Thomas M. Disch tappis end käesoleva aasta neljandal juulil. Eks depressioon oli mehel juba mitu aastat kallal, aga et enesele jänkide iseseisvuspäeval ots peale teha, selleks peab ikka vastav veregrupp olema.

Lühijutt «Moondust, the Smell of Hay, and Dialectical Materialism» ilmus esmakordselt 1967. aastal ajakirja «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» augustinumbris.

Aasta hiljem taasavaldas Thomas M. Disch teksti autorikogus «Under Compulsion», mida ameerika lugeja teab alates 1970. aastast pealkirjaga «Fun with Your New Head». Selsamal 1970. aastal lülitas Hal Clement selle jutu soliidsesse teemaantoloogiasse «First Flights to the Moon».

Vene keeles ilmus jutt Valentin Reliktovi koostatud antoloogias «Смерть Вселенной» (1992) ja pealkirjaga «Лунная пыль, запах сена и диалектический материализм». Seda tõlget ma ka lugesin.

Sisu:
Jutt on pealtnäha traagiline lugu esimesena Kuu pinnale astunud inimesest. Kuna tegu on ulmejutuga, siis on selleks inimeseks venelane. Kaua ta oma kangelastegu nautida ei saa, sest miski totra tehnilise rikke tõttu Maale ta tagasi ei pääse...

Jutt algabki sellest hetkest, mil vene kosmonaudil on jäänud elada miski 5–7 minutit, pärast mida sureb ta hapnikupuudusesse. Kosmonaut püüabki enne surma selgusele jõuda, et mille nimel ta siis sureb: teaduse, armastuse või hoopis riigi ja partei. Ja märkamatult saab traagilisest ulmejutust kirbe-küüniline sotsiaalne kommentaar. Lisaks veel tõsiasi, et Maal ei saagi laiem üldsus teada venelase kangelasteost, sest nõukogude kosmonautikas räägiti lennust vaid siis, kui see õnnestus!

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Kuigi enamuse jutust moodustab sureva kosmonaudi sisemonoloog, hindan ma juttu viiega, sest seesamune monoloog on hästi ja meeldejäävalt kirja pandud. Ulmekirjanduse uus laine oma parimal kujul!

Lingid:

11.7.08

Vladimir Vassiljev «Спасти рядового Айвена»

Käesoleva aasta Eurocon toimus Venemaal ning sellise sündmuse puhul avaldas Moskva kirjastus AST antoloogia «Eurocon 2008: Спасти Чужого», mis koondab kaasaegse vene ulme kuulsaimate autorite verivärskeid tekste. Jutud pidid olema kirjutatud spetsiaalselt selle antoloogia tarbeks ning pealkirjast lähtuvalt pidi autor oma tekstis võõraid/tulnukaid (alien, чужой) hästi kohtlema. «Спасти рядового Айвена» on üks neist.

Sisu:
Selgub, et kogu lugu arast rätsepast on vaid vaimuhaige Ivani sonimine. Ivan on patsient, keda elfist raviarst suupäraselt Aivaniks nimetab. Jah, elfid tulid tõesti Maale tagasi, aga mingist anastamisest ei saa juttugi olla. Millegipärast aga inimesed surevad... või lõpetavad vaimuhaiglas.

Elfist vaimuvaeguste ravitseja uurib ja püüab leida Ivani (või siis Aivani) mõistuse ähmastumise tagamaid... patsient on üldiselt koostööaldis ja uuringud sujuvad... kuid siis on ühel kenal päeval patsient kadunud...

Segast sasipundart asub lahti harutama elfist sõjaväelane, kes kiirelt avastab, et inimesed on haldjarahvast lihtsalt lollitanud. Ja see on vaid algus...

Seosed:
Jutt «Спасти рядового Айвена» on n-ö optimistlik paariline Sergei Lukjanenko jutule «Сказка о трусливом портняжке». Juttu võib ilmselt ka eraldi lugeda, aga parima elamuse saab siiski sel juhul, kui loed Vassiljevi teksti Lukjanenko oma järel.

Hinnang:
Vladimir Vassiljev on rohkem siiski rõhku pannud küünilisevõitu vaimutsemisele (vt kasvõi pealkirja), aga ka tema tekst keerab lõpupoole tõsisemaks... iseküsimus, et kuivõrd tõsiseks saab sedasorti lõpplahendust üldse pidada. Neli just selle eest, et jutt on pisut teisejärguline ning autoril on ajuti ka probleeme mõõdutundega.

Lingid:

10.7.08

Sergei Lukjanenko «Сказка о трусливом портняжке»

Käesoleva aasta Eurocon toimus Venemaal ning sellise sündmuse puhul avaldas Moskva kirjastus Eksmo antoloogia «Eurocon 2008: Убить Чужого», mis koondab kaasaegse vene ulme kuulsaimate autorite verivärskeid tekste. Jutud pidid olema kirjutatud spetsiaalselt selle antoloogia tarbeks ning pealkirjast lähtuvalt pidi autor oma tekstis võõraid/tulnukaid (alien, чужой) halvasti kohtlema. «Сказка о трусливом портняжке» on üks neist.

Sisu:
Kunagi valitses planeet Maad haldjarahvas (loe: elfid). Siis lendasid nad tähtedele ning võtsid lohed, orkid ja päkapikud samuti kaasa.

Nüüd tulid nad koos oma teenrite lohede, orkide ja päkapikkudega Maale tagasi ning pärast lühikest ja võidukat sõda alistasid inimkonna.

Jutu (või muinasjutu) peategelaseks on rätsep Ivan, keda külastab elfist Metsa Kommander ning avaldab soovi, et rätsep õmbleks talle balliks piduliku mundri. Et siis üsna imelik värk: kõrges auastmes elf (kes näeb välja kui segavereline) ning käitub ka üsna (südamlikult ja) inimlikult.

Rätsep Ivan on muidugi nõus, sest kuidas sa keeldud ning pealegi on antud rätsep üsna kollabratsionistlik mees. Seda arvas kunagi Ivani tütar ning seda ütleb talle ka naabrimees Leonid, kes ärgitab rätseppa mundri valmimist saboteerima.

Tegelikult on aga kõik märksa keerulisem. Rätsep Ivan on murtud mees, kelle tütar hukati ja kelle naine end üles poos. Naabrimees Leonid on põrandaalusest vastupanuliikumisest, kes tahab Ivani omil eesmärgil ballile sokutada. Elf on aga...

Seosed:
Vladimir Vassiljev on kirjutanud sellele jutule n-ö optimistliku järje «Спасти рядового Айвена».

Hinnang:
Sergei Lukjanenko uuemad jutud pole just alati kõikse paremad olnud. Ja see on veel suisa leebe hinnang! Jutt «Сказка о трусливом портняжке» sunnib aga autorile paljut andestama. Leidlik, läbimõeldud, uusi lähenemisnurki avav – kiitmist võiks veel pikalt samas vaimus jätkata. Eraldi märgiks ära, et üsna paroodiamaigulisena alanud jutt muutub sündmustiku arenedes suisa tõsiseks tekstiks. Hindeks viis selle kõige klaarimal kujul.

Lingid:

9.7.08

Dominion: Prequel to the Exorcist (2005)


Pealkiri annab teada, et «Dominion: Prequel to the Exorcist» on eksortsisti-filmide eellugu ning valmimisaasta annab ka aimu, et tegu on takkajärgi tehtud eellooga...

Sisu:
Filmi peategelaseks on Jumalas pettunud vaimulik Lankester Merrin, kes sõja ajal on pidanud tegema ränkasid valikuid... noh, et pidi natsidele näitama kümmekond inimest oma kogudusest mahalaskmiseks, või muidu oleks natsid terve koguduse likvideerinud.

Filmi põhiline tegevus toimub pärast teise ilmasõja lõppu ja Aafrikas, kus Keeniast leitakse kummaline kristlik pühakoda, mis praktiliselt on pinnase alla mattunud. Hakatakse pühakoda välja kaevama ning loomulikult pääseb siis ka midagi kurja liikvele.

Lisaks ühe eksinud vaimuliku usu (taas)leidmisele, muudab olukorra keeruliseks ka templi kaitseks saabunud Briti armee üksus ning kohalik hõim, kel pole illusioone sel teemal, et kelle rahu arheoloogilised väljakaevamised on häirinud.

Seosed:
Tegu on eellooga filmile «The Exorcist» (1973) ning vaatajal on võimalus näha, et kuidas isa Merrinist sai eksortsist.

Kuigi film on osaks pikemast sarjast, võib seda vaadata ka inimene, kes pole kunagi midagi kuulnud 1973. aasta filmist.

Hinnang:
Formaalselt on tegu õudusfilmiga, sisuliselt on tegu aga hoopis draamaga ning sellisena pole «Dominion: Prequel to the Exorcist» üldse halb film. Pole ka muidu halb, aga kuidagi tuli teha vahe sisse 1973. aasta filmiga ning sellises valguses see eellugu neljast kõrgemat hinnet ei saa.

Kiidaksin nii käsikirja (Caleb Carr ja William Wisher Jr.), kui ka Paul Schraderi lavastajatööd. Tõsi, filmi rahastajatel oli asjast teine arusaam...

Loomulikult tuleb kiita Stellan Skarsgårdi esitust isa Merrinina. Ka pisut vähemad rollid on kenasti sooritatud, iseäranis vääriks nimetamist Gabriel Mann (isa Francis), Clara Bellar (Rachel Lesno) ja Andrew French (Chuma). Võiks ka mainida, et osa filmi muusikast kirjutas Angelo Badalamenti.

Lingid:
* Ametlik leht
* IMDB: Dominion: Prequel to the Exorcist
* Wikipedia: Dominion: Prequel to the Exorcist