Ulmeseosed: Fantasy and SF

Showing posts with label Fantasy and SF. Show all posts

5.11.11

Sarah Langan «The Man Inside Black Betty: Is Nicholas Wellington the World's Best Last Hope?»

Sageli küsitakse mu käest, et miks ma selle ja tolle tundmatu autori juttu lugesin ning enamjaolt ma taolistele pärimistele arukat vastust anda ei suuda. Käesoleva Sarah Langani jutuga on aga vastus lihtne – lugemishuvi tekitas David Hardy tehtud kaanepilt «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta septembri/oktoobrinumbrile.

Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.

Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.

Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.

Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.

Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.

Viited

22.4.09

«The Magazine of Fantasy & Science Fiction» muutis ilmumissagedust

Üleilmne majanduslangus või -kriis ei jäta puutumata ka sedavõrd «elukauget» sfääri, kui on seda ulme ja selle kirjastamine.

Näiteks ilmub «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» alates aprillist kord kahe kuu jooksul. Kui igakuise numbri mahuks oli 164 lehekülge, siis topeltnumber on 260 lehekülge.

Ilmumissageduse muutuse tingis eelkõige soov postikuludelt kokku hoida. Loominguliselt annab aga paksem number rohkem võimalusi ka lühiromaani mahus tekstidele, sest tavanumbris kippus üks korralik lühiromaan liialt jutte varjutama.

«The Magazine of Fantasy & Science Fiction» on üks vanimaid järjepidevalt ilmuvaid Ameerika ulmeajakirju. Ajakirja esimene number ilmus 1949. aasta sügisel ning vanemad on vaid «Weird Tales» ja «Analog Science Fiction and Fact». Tõsi, kahe viimatimainitu puhul on see järjepidevuse jutt juba pisut vaieldav, eriti kui rääkida ajakirjast «Weird Tales».

Lingid:

1.12.08

Dale Bailey «Spells for Halloween: An Acrostic»

Dale Bailey kirjutab sõgedaid jutte ja kirjutab enamjaolt õudust... olen mehelt lugenud oma kümmekond juttu ning kõik need on olnud sõgedad õudukad.

Jutu «Spells for Halloween: An Acrostic» esmailmumiskohaks oli ajaleht «Charlotte Observer», kus see siis 2004. aasta oktoobri teises pooles üheksaosalise järjeloona ilmus.

Ulmerahva rõõmuks toimus pea aasta hiljem kordustrükk «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» oktoobri-novembrinumbris ning sama aasta novembris ilmus ka Stephen Jonesi koostatud valikantoloogia «The Mammoth Book of Best New Horror: Volume Sixteen», mis samuti käesoleva jutu olulise tekstina taastrükkis.

Sisu:
Jutt kui selline koosneb üheksast omavahel mitte eriti haakuvast tosinarealisest lõigust. Iga lõik keskendub miskile mütoloogilisele ja õõvasele. Lõikude esitähed annavad kokku sõna «halloween».

Seosed:

Kuigi viimane lõik on «Necronomiconist», ei tee see (vähemasti minu jaoks) tekstist veel Cthulhu sarja osa.

Hinnang:
Dale Bailey on kindlasti huvitav ja lugemistvääriv autor, aga antud jutukes(t)e võlust ma küll aru ei saanud. Mõnda juppi ma isegi nautisin... kolmeks parimaks peaksin polaaruurija Scotti ja surnuteriigi, lükantroopia ning «Necronomiconi» oma... ja just selles järjekorras. Tervik pani aga vaid õlgu kehitama.

Ilmselgelt on autor kirjutamist enam nautinud, kui mina lugemist. Taastrükk valikantoloogias teeb aga suisa nõutuks.

Lingid:

4.10.08

Nick DiChario «Dragonhead»

Mõnikord satud tekstile, mida autoril oli põnev välja mõelda ja huvitav kirjutada. Lugemiselamus aga...

Sisu:
Jutu (õigemini laastu) sisuks on ühe haige inimese mõtted. Haigus on seotud ajusse tulvava info uputusega ning seetõttu saab lugeja oma kraesse ühe paraja pudru sõnadest ja lausetest. Infot on palju ja selle seos on segane. Täielik pudru ja kapsad.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:

Autor püüab kirjeldada haige inimese maailma seestpoolt. See tal õnnestub ning isegi mingit traagikat aimdub. Miinuseks on selle lausesodi tüütu loetamatus, plussiks ulmelaastu lühidus. Autor oskab, mina piinlesin. Piinade eest üks, oskuste eest viis – kokku saabki aus kolm!

Jutuke ilmus «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2003. aasta juulinumbris ning aasta hiljem pani Gardner Dozois selle antoloogiasse «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection». Kindlasti huvitav katsetus, aga kas see peaks taasilmuma aasta parimate lühilugude valikus..?

Lingid:

13.7.08

Thomas M. Disch «Moondust, the Smell of Hay, and Dialectical Materialism»

Thomas M. Disch oli (ulme)kirjanik ning samavõrd ka küünik ja nihilist. Selline oli ka mehe looming: küüniline, nihilistlik, misantroopne ning tavafännile piisavalt võõrik ja ebamugav.

Nii nagu elu ja looming, nii ka surm: Thomas M. Disch tappis end käesoleva aasta neljandal juulil. Eks depressioon oli mehel juba mitu aastat kallal, aga et enesele jänkide iseseisvuspäeval ots peale teha, selleks peab ikka vastav veregrupp olema.

Lühijutt «Moondust, the Smell of Hay, and Dialectical Materialism» ilmus esmakordselt 1967. aastal ajakirja «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» augustinumbris.

Aasta hiljem taasavaldas Thomas M. Disch teksti autorikogus «Under Compulsion», mida ameerika lugeja teab alates 1970. aastast pealkirjaga «Fun with Your New Head». Selsamal 1970. aastal lülitas Hal Clement selle jutu soliidsesse teemaantoloogiasse «First Flights to the Moon».

Vene keeles ilmus jutt Valentin Reliktovi koostatud antoloogias «Смерть Вселенной» (1992) ja pealkirjaga «Лунная пыль, запах сена и диалектический материализм». Seda tõlget ma ka lugesin.

Sisu:

Jutt on pealtnäha traagiline lugu esimesena Kuu pinnale astunud inimesest. Kuna tegu on ulmejutuga, siis on selleks inimeseks venelane. Kaua ta oma kangelastegu nautida ei saa, sest miski totra tehnilise rikke tõttu Maale ta tagasi ei pääse...

Jutt algabki sellest hetkest, mil vene kosmonaudil on jäänud elada miski 5–7 minutit, pärast mida sureb ta hapnikupuudusesse. Kosmonaut püüabki enne surma selgusele jõuda, et mille nimel ta siis sureb: teaduse, armastuse või hoopis riigi ja partei. Ja märkamatult saab traagilisest ulmejutust kirbe-küüniline sotsiaalne kommentaar. Lisaks veel tõsiasi, et Maal ei saagi laiem üldsus teada venelase kangelasteost, sest nõukogude kosmonautikas räägiti lennust vaid siis, kui see õnnestus!

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Kuigi enamuse jutust moodustab sureva kosmonaudi sisemonoloog, hindan ma juttu viiega, sest seesamune monoloog on hästi ja meeldejäävalt kirja pandud. Ulmekirjanduse uus laine oma parimal kujul!

Lingid:

28.6.08

John Morressy «Mirror, Mirror, Off the Wall»

Jutt «Mirror, Mirror, Off the Wall» ilmus esmakordselt 1988. aastal, mil ajakiri «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» avaldas selle oma augustinumbris. Tegu oli n-ö kaanelooga, mis tähendab, et Trina Schart Hymani tehtud kaanepilt illustreeris just seda teksti.

Kaanepilt tehakse tavaliselt tekstile, mille autor on ajakirja lugejate seas piisavalt tuntud ja/või kui tekst on piisavalt kõnekas, et saaks teha pildi, mis oleks efektne ja aitaks ka ajakirja seda numbrit paremini müüa. Suvaline tekstiräbal kaanelooks ei saa, olgu siis autoriks kuulsus või tundmatu algaja.

Lugesin juttu «Mirror, Mirror, Off the Wall» kõigepealt poolakeelse ajakirja «Fantastyka» 1989. aasta juulinumbris, kus see kandis pealkirja «Moggropple po tamtej stronie lustra».

Poola ajakiri oli mul omal ajal tellitud ning seega lugesin seda juttu ilmselt reaalajas... inglisekeelse ajakirja sain ma alles paar-kolm aastat hiljem. Allpool olevad mustvalged illustratsioonid pärinevadki ajakirjast «Fantastyka» ning nende autoriks on Alicja Szubert-Olszewska.

Sisu:

Jutt algab vägagi tüüpiliselt: Kedrigern ja ta elukaaslane Printsess söövad aias hommikust... üks muffin jääb üle ja Kedrigern otsustab selle sädistavatele linnukestele sööta... üks lind hakkab aga Kedrigerniga rääkima. Lind on mehaaniline ning selle ehitas magister Aponthey, kes on antud maailma üks geniaalsemaid maagist mehaanikuid. Aponthey palub abi miski maagilise kristalli asjus...

Kedrigern ja Printsess asuvad teele, aga kolme päevateekonna kaugusel Aponthey lossi nad ei märka... hiljem siiski märkavad, sest see oli rajult võssa kasvanud. Aponthey on vanaks jäänud ja miskipärast ei mäleta, et ta oleks Kedrigernilt abi palunud. Kristall tal on... on ka komplekt miskeid kummalisi peegleid... kristall on kellukesekujuline ning sellesse on vangistatud vaimolend, kes omakorda annab teada ühte peeglisse vangistud naisest.

Seosed:

«Mirror, Mirror, Off the Wall» on jutt Kedrigerni kroonikate põhisarjast ning on mõneti ka järjeks sama sarja varasemale tekstile «The Crystal of Caracodissa» (1982). 2005. aastal ilmusid need jutud isegi ühise jutustusena ja pealkirjaga «The Mirrors of Moggropple».

Kedrigern on suhteliselt noor võlur, kel vanust kõigest 160 aastat. Tegu on mugavustarmastava, kui mitte suisa laisa võluriga... loll ta pole, pigem suisa nutikas. Ka on tal naine, keda lihtsalt Printsessiks nimetatakse. Printsessil on seljal tiivad ja ta lendab.

Hinnang:
Tegu on lustliku ja muhedalt kirjapandud looga, mis mõnuga pruugib üsna mitme muinasjutu ja peegli taga käinud Alice`i motiive. Midagi sõnulseletamatut jääb siiski vajaka, seetõttu ka hindeks vaid neli.

John Morresy looming üldse ja võlur Kedrigerni sari iseäranis on miskipärast kõikse populaarsemad Tšehhis ja Poolas. Ülalpool siis kolme kgumiku kaaned, kus jutt «Mirror, Mirror, Off the Wall» on ilmunud. Esimene on tšehhikeelne originaalkogu «Kedrigern doma a na cestách» (1994), kus teksti tõlge kannab pealkirja «Pověz mi, zrcadlo...». Teine on poolakeelne originaalkogu «Kedrigern pokazuje, co potrafi» (1997), kus taasavaldati seesama ajakirjas ilmunud tõlge. Kolmas on kolmeköitelise teostevalimiku «Kedrigern Chronicles» esimene kogu «The Domesticated Wizard» (2002), mis sisaldab sarja esimsed kaks romaani ja kuus juttu.

Lingid:

27.2.08

Jan Lars Jensen «The Secret History of the Ornithopter»

«The Secret History of the Ornithopter» ilmus esmakordselt ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 1999. aasta juuninumbris ning ilmumisaastal tehti sellest tekstist juttu igas korralikus inglisekeelse lühiulme ülevaates.

Sisu:

Jutu peategelaseks briti härrasmees Edward Frost, kes tegeleb ornitopterite ehitamisega. Kes veel ei tea, siis neile teadmiseks, et ornitopter on lennuaparaat, mis jäljendab linnu lendu.

Jutt haarab endasse ajavahemiku 1899–1953 ning kujutab Edward Frosti elukäiku ja ornitopterite võidukäiku (vähemasti mõnes maailmajaos). Eks pealkirigi viita sellele, et asjalood on pisut teisiti kui meie maailmas.

Ei, vennad Wrightid teevad ka selles loos oma esimese lennu 1903. aastal ja eks see sündmus mõjub üsna hävitavalt Edward Frosti ornitopterite ehitamisele, majanduslikule olukorrale ning ka abielule.

1906. aastal külastavad aga Edward Frosti kaks jaapanlast ja kutsuvad ta Jaapanisse ornitoptereid ehitama. Alguses tundub söör Edwardile see kõik üsna naeruväärne, et mis Jaapan, et mis tehnoloogia, et mis rahad. Kuid jaapanlased annavad omal delikaatsel moel mõista, et venelaste Nikolai ka arvas, aga kus nüüd on see vägev Vene laevastik..?

Ilmselge, et looduslähedastele ja poeetilistele jaapanlastele tundub ornitopter sümpaatsem kui tavaline lennuk, sestap saatiski üks ülik oma sugulased söör Edwardit veenma. Edward Frost võtab oma poja Reginaldi kaasa ja lähebki Jaapanisse...

Jaapanis saab lennumasinate ehitamine uue hoo, aga jutt pole õnneks vaid sellest... autor jälgib ka söör Edwardi kohanemist ja noore Reginaldi kujunemist ja veel paljut muud. Tuleb ka nentida, et autor ei otsi banaalseid konflikte ja lihtsaid lahendusi.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Noor Canada autor Jan Lars Jensen, kel jutu ilmudes veel kolmekümnes sünnipäev pidamata oli, pani selle tekstiga ikka väga võimsa märgi maha. Intrigeeriv sisu, usutavad tegelased, veenvad situatsioonid, omajagu kummastav maailm ning kõik see on veel ka edasi antud perfektses vormis.

Jutt kandideeris mitmele auhinnale, aga kahjuks ei saanud ühtegi. Kurioosumina võiks mainida, et jutt oli parima tõlkeloona ka jaapanlaste kaalukaima ulmeauhinna nominent.

Olgu, auhindu on siiski vähe ja noorel tundmatul autoril on suhteliselt keeruline neid võita, aga miks ei jõudnud tekst aasta parimaid jutte koondavatesse antoloogiatesse? David G. Hartwelli jaoks võis jutt ehk liialt fantasyhõnguline olla, aga mis takistas Gardner Dozois'd? Kas ainult see, et jutt ilmus vales ajakirjas?

2003. aastal pääases õiglus siiski võidule ning ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» toimetaja Gordon Van Gelder taasavaldas jutu antoloogias «One Lamp: Alternate History Stories from The Magazine of Fantasy & Science Fiction»

Jill Baumani suurepärane kaanepilt leidis veel kord kasutamist, kui tšehhide «Magazín Fantasy & Science Fiction» avaldas oma 2007. aasta neljandas numbris jutu «Tajná historie ornitoptéry». Eks ajakirja nimest võib aimata, et tegu on emaväljaande tšehhikeelse versiooniga.

Lingid:

6.2.08

James Powell «The Quest for Creeping Charlie»

James Powell on avaldanud lühijutte ligi pool sajandit, aga enamjaolt on need krimilood. Autor on sellel alal üsna edukas olnud ning on saanud ka vastavaid auhindu. Aeg-ajalt on autor eksinud ka ulmesse. «The Quest for Creeping Charlie» on samuti ulmejutt ning ilmus ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris.

Sisu:

Lühiloo peategelaseks on keegi George Muir, kes abituriendina satub lehitsema miskit vana mõtteterade kogumikku ning lugema sealt miskit mõttekäiku kõige targemast loomast. Mõte oli, et looma tarkus seisneb selles, et ta pole lasknud inimestel end veel avastada. Loomulikult pühendab nohikust George Muir oma järgneva elu selle looma otsimisele...

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Enamus juttu on tüütu kirjeldus ühe nohiku mitte eriti arukast elust. Lugemine on kurnav ning seega negatiivne kogemus. Kõige hullemast päästab korralik kirjatehnika, selgelt esitatud sisu ning teatava mõtte olemasolu.

Lingid:

3.12.07

Andreas Eschbach «Die Haarteppichknüpfer»

Saksa ulme lugemisel on isiklikult minul suurimaks takistuseks vähene saksa keele oskus... sestap tulebki seda mul enamjaolt tõlgetena lugeda.

Tõlkeid on aga vähe ja valik on enam kui juhuslik. Andreas Eschbach, Wolfgang Hohlbein ja Herbert W. Franke on kolm viljakat ja enimtõlgitut saksa ulmekirjanikku. Eschbach asub otsekui nende kahe vahel: pole nii viljakas kui Hohlbein ning on märksa ajaviitelisem kui Franke. Uuem tegija kah!.

Jutt «Die Haarteppichknüpfer» on kirjaniku debüüttekst ning ilmus see 1985. aasta detsembris ajakirjas «Flugasche». Tegu rohkem sellise tudengilehe moodi üllitisega ning seepärast pole mul ka võimalik siia lisada selle väljaande kaanepilti.

Inglise keeles on jutu pealkirjaks «Carpetmaker's Son» ning ilmus see «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2001. aasta jaanuarinumbris.

Sisu
Ostvanil on suur pere: palju naisi, poeg ja palju tütreid. Ja Ostvan on vaibakuduja.

Selgub, et üks Ostvani naistest on taas õnnistatud olekus. See ongi loo sõlmituse aluseks, sest kui sünnib poeg, siis Ostvan tapab selle – vaid ühel pojal on põhjust elada. Selline on Jumala seadus. Ostvani ainus poeg Abron nimetab tülihoos seetõttu Jumalat julmaks, kuid ega seetõttu see seadus tema elu mõjutamata jäta...

Seosed
Jutust sai autori debüütromaani «Die Haarteppichknüpfer» (1995) esimene peatükk. Samas maailmas (nn Sternenkaiser-Universum) toimub veel ka jutu «Die Wiederentdeckung» (2000) ja romaani «Quest» (2001) tegevus.

Hinnang
Lühike ja väga mõjuv jutt. Ja seda ka pärast teist-kolmandat lugemist...

Viited

4.7.07

Gene Wolfe «A Cabin on the Coast»

1981. aastal ilmus Saksamaal, Goldmanni kirjastuses Peter Wilferti koostatud antoloogia «Tor zu den Sternen». Tegu oli A4 formaadis luksusliku maiuspalaga kollektsionääridele, mis sisaldas enam kui poolsada värvitahvlit ilmkuulsate ulmekunstnike piltide reprodega. Antoloogia pidi tähistama antud kirjastuse ulmetoimetuse kahekümnendat tegevusaastat ning oli ühtlasi kirjastuse neljasajas ulmeraamat.

Ka olid kõik antoloogias ilmunud jutud esmatrükid, või siis esmatõlked saksa keelde. Tegelikult oli ka enamik tõlkelugusid esmatrükid, mis olid tõlgitud käsikirjadest.

Ülemaailmne esmatrükk selles antoloogias oli ka Gene Wolfe'i jutt, mis saksa tõlkes kandis pealkirja «Eine unheimliche Begegnung der dritten Art». Ma ei teagi, et kas algselt oli jutul teine pealkiri või muutsid sakslased ise pealkirja. Kuna see pealkiri kõlab nii igisaksalikult ja see pealkirjade muutmise traditsioon on neil ka väga tugev, siis kaldun ma oma oletustes pigem teise variandi kasuks.

Inglise keeles ilmus jutt «A Cabin on the Coast» alles 1984. aastal, mille selle avaldas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» oma veebruarinumbris.

Sisu:
Rannal on majake... majakese uksel istub poiss... toas magab tüdruk... ja silmapiiril seilab laev.

Noored on armunud, kel plaanis abielluda. Poisi poliitikust isa pole vist küll asjast teadlik ja poleks sellega ka vist eriti päri, aga poiss on juba päris suur poiss ning on võimeline ise otsuseid vastu võtma.

Laev merel aga tuleb üha lähemale...

Ühel hetkel on tüdruk majakesest kadunud. Poiss otsib teda igalt poolt, aga ei leia. Pöördub politseisse, aga ei saa abi sealtki. Politsei räägib, et iga aasta kaob hulk inimesi, et hoovused ja muu... kuid nende jutt pole kuigi veenev ja tekitab pigem kahtlusi juurde.

Poiss otsustab sellele saladuslikule laevale ujuda, mis nüüd taas kaldast kaugeneb...

Seosed:
Kui mitte arvestada seoseid mütoloogiaga, siis seosed puuduvad.

Hinnang:
Hea jutt, aga minuarust on autor asja ajanud segasemaks, kui oleks vajalik. Maksimumelamus jäi mul saamata lugedes nii originaali, kui ka eesti tõget «Majake rannal» üle lugedes.

Lingid:
* Lupine Nuncio: Gene Wolfe News and Rumors
* Wikipedia: Gene Wolfe
* A Tribute to Gene Wolfe (by Patrick O'Leary)
* Ulmekirjanduse BAAS: A Cabin on the Coast
* Mister Costello — kangelane: Gene Wolfe “Majake rannal”