Ulmeseosed: saksa

Showing posts with label saksa. Show all posts

12.3.17

Herbert W. Franke «Schlag und Gegenschlag»

Võimalik, et elamust tappis mu lugemus ning pea kuuskümmend aastat tagasi ei olnud jutus toimuv lugejatele veel nii ilmselge...

Sisu
Kai ja Ben, kaks kosmosehunti maanduvad ühel planeedil. Tundub, et planeedil elu enam pole, aga mingil hetkel läheb madinaks... et mingid vanad relvasüsteemid hakkavad tööle...

Et siis selline laast hukkunud planeedist ja selle ikka veel tulevalmis relvasüsteemidest... et löök ja vastulöök...

Seosed
See lühike jutuke kuulub autori nn Kai ja Beni sarja, ehk siis sarja kus nimetatud tegelased kosmoses kõikvõimalike kummaliste nähtustega kokku puutuvad. Võõrtsivilisatsioonid, võõras tehnika jne.

Jutt ilmus esmakordselt 1958. aastal amatöörajakirja «Nova» viiendas numbris, seejärel Herbert W. Franke esikkogus «Der grüne Komet» (1960).

Teksti on tõlgitud jaapani ja ungari keelde, vastavalt siis ajakirjad «S-F Magajin» ja «Galaktika». Ungarlaste ajakirjast on pärit ka ülalpoololev Mihály Vassi illustratsioon. Samuti on jutt leidnud taastrükkimist antoloogias «Der letzte Frieden: Science-fiction-Geschichten gegen den Krieg» (1983).

Hinnang
Eks see hinne üks väga nõrk kolm tuleb... kahest päästab peamiselt autori üsna olematu kirjanikustaaž.

Selline pisike jutuke, kus lugejal on asjad üsna kohe selged, kangelastel aga mitte ning lugeja peab kannatlikult koos Kai ja Beniga võõrast planeeti uurima ja siis järeldusi tegema.

Viited

18.1.17

Herbert W. Franke «Start»

Hakkasin eelmine aasta lugema Herbert W. Franke esikkogu «Der grüne Komet» (1960). Saksa keeles... noh, et arendada ja siluda oma saksa keele oskust.

Sisu
Üsna keeruline on anda mingit suurt ja köitvat sisuseletust jutust, mil pikkust napp viis lehekülge ja mis suuresti koosneb meeleolukatest kirjeldustest.

Lühidalt: jutt on esimese kosmoselaeva stardi kirjeldus. Tee tähtedele on nüüdsest siis avatud. Ja siis on veel üks väike jõnks...

Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1960. aastal Herbert W. Franke esimese raamatu avajutuna. Selline programmiline tekst, et otsekui proloog kõigele järgnevale...

Teksti on taastrükitud kahes saksakeelses antoloogias ning tõlgitud jaapani ja vene keelde.

Hinnang
Nagu öeldud, on tegu programmilise teksti ja/või jutukogu proloogiga. Ilmselt seetõttu pole see tekst vist kunagi ka üksi ilmunud, ikka on vähemasti kaks (või rohkem) muud juttu veel juures.

Taolises kontekstis tuleb nõrk neli ka ära, kui oleks seda kusagil üksi lugenud, siis üle kolme ei paneks.

Viited

9.2.13

Alexander Huiskes «Trommeln in der Tiefe...»

Raamatus on autori nimeks märgitud küll Alexander A. Huiskes, aga see näikse olevat mingi ühekordne juhtum... mehe arvukate romaanide kaantel seda initsiaali eesnime ja perenime vahel pole.

Sisu
Jutt, mille pealkiri maakeeles oleks «Trummid sügavikus...», on lahendatud kui ajakirjaniku intervjuu rockstaariga. Staariks on mingi balrog, kes pajatab oma loo...

Seosed
Tekst ilmus esmatrükis Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning eks see anna vihje, et millest see tekst tegelikult on...

Hinnang
Minu kui lugeja probleem on selles, et ma pole sedavõrd kursis J. R. R. Tolkieni loominguga, et ma suudaksin nautida kõiki neid vihjeid, mida see jutt pakub või ei paku. Jah, kõik neli raamatut on mul loetud, aga ega ma detaile eriti ei mäleta.

Tunnistan, et ma ei suutnud heldida ka jutukese keelekasutusest – selline omapoisilik laheda semu släng oli üsna tüütu lugeda. Alguses arvasin, et ehk on vene tõlkija enesele liigseid vabadusi lubanud, aga saksakeelne originaal oli niisama tüütu.

Hinne kaks tuleb keelekasutuse ja sisukuse eest. See, kas autor pilastas J. R. R. Tolkieni mälestust või ei pilastanud, see ei läinud mulle korda ja see ei mõjutanud ka hinnet. Jutt on lihtsalt nõrk ja tüütu!

Viited

21.1.13

Kerstin Gier «Jeremy Ohneland und der Drache»

Kerstin Gier on üsna viljakas saksa (ajaviite)kirjanik, kes põhiliselt kirjutab noortekaid ja naistekaid ning milledest üks on isegi maakeeles ilmunud.

Sisu
Kuningas otsustab oma kaks tütart mehele panna. Olemas on ka kaks väärikat kosilast, kuid neile lisaks on veel keegi Jeremy, kes pole küll eriti jõukas, kuid kellel on suured tunded. Kihluspidu on kenas hoos, kui saabub lohe Brunophylax...

Seosed
See pea lühiromaani mõõtu jutt on esimene tekst Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning isegi saksa keelt mitteoskav inimene peaks taipama, et antud köide sisaldab J. R. R. Tolkieni vaimus lugusid.

Jutustuse «Jeremy Ohneland und der Drache» kirjutamisel on olnud eeskujuks J. R. R. Tolkieni lühiromaan «Talumees Giles Hamist» (Farmer Giles of Ham; 1949, ek 1993) – õigem oleks vast isegi öelda, et sakslanna tekst on kuulsa loo remix, mis kõõlub üsna ohtlikult hea maitse ja plagiaadi piiril.

Hinnang
Raske ja samas kerge on hinnata seda teksti. Kirjanduslikud oskused on Kerstin Gieril kenasti omandatud ning lugu ise oli üsna muhe lugemine. Miinuseks vast see, et kõik mis hea, oli ka Tolkienil olemas.

Eks see üritus oli algusest peale nurjumisele määratud, sest algtekst on selline saavutus, mis isegi vist Tolkienil kogemata nii hästi õnnestus. Kerstin Gieril oli võtta tugev skelett, millele poleks raske olnud normaalne lugu peale ehitada, kuid kahjuks on tulemuseks kohutavalt teisejärguline teos. Pole paha lugeda, aga kui Tolkien loetud, siis pole lugemiseks vähimatki vajadust. Väga nõrk kolm.

Viited

26.8.12

Klaus Frühauf «Was du ererbt...»

Kui juba mingi asi ette sai võetud, siis tuleb ka lõpuni minna...

Sisu
«Was du ererbt...» on pajatuslik lugu Mehhikost, kus ühes kehvikuperes on põlvkondade kaupa häid võitlushärgi kasvanud...

Seosed
See on Klaus Frühaufi teise autorikogu kolmas jutt. See on ka üks mehe viiest jutust, mis Vikerraadios järjejutuna ette loetud. Eesti keeles on jutu pealkirjaks «Mis on pärilik» ja esitas seda näitleja Hans Kaldoja.

Hinnang
Jutt on muidugi kõvasti parem kui «Öine rong» (Nachtzug), mida ma siinsamas paar-kolm päeva tagasi n-ö kottisin. Oleks ehk isegi nõrga nelja pannud, aga lõpp läks jälle tarbetult segaseks ning üle kolme oleks patt panna...

Viited

23.8.12

Klaus Frühauf «Nachtzug»

Üldiselt on inimestel kombeks kiruda saksa ja eriti endise Ida-Saksa kirjandust... enamjaolt on need kirujad muidugi lollpead, kes kiruvad seda, millest neil aimugi pole... kui tahta otsida, siis leiab igast kirjandusest sellises koguses saasta, et iga rahva kirjanduse võib silmagi pilgutamata maha kanda...

Klaus Frühaufi lugu «Nachtzug» on mehe jutukogu «Das fremde Hirn» (1982) esimene tekst. See on minu andmetel ka antud jutu ainus ilmumiskord.

Sisu
Tekst tegeleb elundisiirdamise problemaatikaga ning peamiselt sellega, et organism tahab võõrast elundit ära tõugata.

Seosed
Kuigi lugu on esitatud teadusliku fantastikana, esineb tekstis ka õuduskirjanduse elemente.

Hinnang
Ma alustasin oma tillukest arvustust täitsa teadlikult negatiivses võtmes, sest sellest jutust saadud elamus on kõike muud kui positiivne. Autor oli lühikesse juttu mõõdutundetult kõiksugu asju kokku kuhjanud ning tulemuseks oli enam kui sogane esitus, mille varjust võis leida üsna primitiivse ja vaimuvaese loo.

Ega ma rohkem ei viitsigi seletada, sest huvilised (kui neid on) leiavad jutu eesti tõlke «Öine rong» Andres Raagi etteloetuna ERR-i digiarhiivist.

Viited

23.9.09

Karel Vrchovecký «Vezmi poklady a odejdi»

Vene keeles lugedes juhtub tihti nõnda, et loed mõnda teksti ning pärast hakkad juurdlema, et kes see autor selline on ja kuidas võiks teksti pealkiri kõlada originaalis.

Teadupoolest on venelastel suuri raskusi ladina tähestikuga ning sellest (aga mitte ainult) tulenevalt ei meeldi neil panna tõlkelugude juurde autori nime originaalkuju, rääkimata juba teksti originaalpealkirjast...

Lugesin kunagi koolipoisina ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1984. aasta septembrinumbris juttu «Возьми сокровища и уходи!». Ajakirjas väideti, et tegu on Tšehhoslovakkia autoriga ja et tõlge on tehtud tšehhi keelest. Mingit muud infot polnud.

Paar aastat tagasi sattusin aga wõrgus mitmele asjalikule ja põhjalikule tšehhikeelse ulme bibliograafiale ning neis polnud mingitki märget sellest jutust, autorist rääkimata.

Tõlkisin autori nime tagasi tšehhi keelde ning leidsin, et Karel Vrchovecký on avaldanud vaid asjalikke aimeraamatuid õhusõidust ja Moraaviast ning et 1978. aastast elas mees Saksamaal ja suri USAs. Saksa keeles on ta aga nime Karl von Wetzky all avaldanud mitu raamatut juutidest ja Holokaustist ja isegi nende eest auhindu saanud.

Karl von Wetzky on saksa keeles ka ühe ulmejutu avaldanud ning saksakeelse ulme bibliograafia märkis, et Karl von Wetzky pseudonüümiks on Karl Wrchowetzky, kelle kontos on veel neli saksakeelset ulmejuttu. Kõikse vanem neist ongi «Nimm die Schätze und verlasse uns!», mis ilmus 1982. aastal ajakirja «Heyne Science Fiction Magazin» kolmandas numbris.

Kuna ma ei suutnud leida mingit märget, et (vähemasti) kakskeelne autor oleks tšehhi keeles mõne ulmeteksti avaldanud, siis kaldun arvama, et jutt ongi kirjutatud saksa keeles ja selles ajakirjas ilmumine oligi esmatrükk. Ma muidugi ei välista, et see jutt on tšehhi keeles kusagil perioodikas ilmunud... Kuid nüüd pea kuus aastat hiljem sain teada, et mees jõudis enne Lääne-Saksamaale pagemist selle jutu siiski ka tšehhi keeles avaldada, täpsemalt ajakirja «Věda a život» 1978. aasta kolmandas numbris.

Sisu
Jutt on esitatud inkade preestri kirjana oma ülemusele, kus ta kaebab miski valge mehe peale, kes varandusi ei taha, aga samas tüütab varanduse valvureid oma jutuga miskitest lendavate taldrikutega saabuvatest jumalatest.

Noh, et need, keda valge mees jumalateks nimetab... et järsku need võtavad selle tüütu tegelase kaasa ja panevad oma maailmas loomaaeda...

Seosed
Jutt tallab paleokontakti rohtumata radadel... õnneks omal sarkastilisel moel...

Hinnang
Tegu on humoreskiga, kus on leidlikke käike, aga mis lugeda on pisut tüütu. Kuna tekst on lühike, siis kord lugemist pole kurjast...

Viited

3.12.07

Andreas Eschbach «Die Haarteppichknüpfer»

Saksa ulme lugemisel on isiklikult minul suurimaks takistuseks vähene saksa keele oskus... sestap tulebki seda mul enamjaolt tõlgetena lugeda.

Tõlkeid on aga vähe ja valik on enam kui juhuslik. Andreas Eschbach, Wolfgang Hohlbein ja Herbert W. Franke on kolm viljakat ja enimtõlgitut saksa ulmekirjanikku. Eschbach asub otsekui nende kahe vahel: pole nii viljakas kui Hohlbein ning on märksa ajaviitelisem kui Franke. Uuem tegija kah!.

Jutt «Die Haarteppichknüpfer» on kirjaniku debüüttekst ning ilmus see 1985. aasta detsembris ajakirjas «Flugasche». Tegu rohkem sellise tudengilehe moodi üllitisega ning seepärast pole mul ka võimalik siia lisada selle väljaande kaanepilti.

Inglise keeles on jutu pealkirjaks «Carpetmaker's Son» ning ilmus see «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2001. aasta jaanuarinumbris.

Sisu
Ostvanil on suur pere: palju naisi, poeg ja palju tütreid. Ja Ostvan on vaibakuduja.

Selgub, et üks Ostvani naistest on taas õnnistatud olekus. See ongi loo sõlmituse aluseks, sest kui sünnib poeg, siis Ostvan tapab selle – vaid ühel pojal on põhjust elada. Selline on Jumala seadus. Ostvani ainus poeg Abron nimetab tülihoos seetõttu Jumalat julmaks, kuid ega seetõttu see seadus tema elu mõjutamata jäta...

Seosed
Jutust sai autori debüütromaani «Die Haarteppichknüpfer» (1995) esimene peatükk. Samas maailmas (nn Sternenkaiser-Universum) toimub veel ka jutu «Die Wiederentdeckung» (2000) ja romaani «Quest» (2001) tegevus.

Hinnang
Lühike ja väga mõjuv jutt. Ja seda ka pärast teist-kolmandat lugemist...

Viited