KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label TM. Show all posts
Showing posts with label TM. Show all posts

17.5.21

Minu esimene tõlge

Kraamisin mingeid vanade paberitega kaste ja leidsin kooliaegse kaustiku oma tõlgetega. Oma kõige esimeste tõlgetega. Siinjagatav ongi tõenäoliselt mu kõige esimene. Kui tekstile peale vaadata, siis peaks ju üsna selge olema, miks seitsmenda klassi nooruk tõlkimiseks just sellise jutu valis – olematu hulk kirjeldusi, lühike ja konkreetne jne. Noh, et ka nõrga keeleoskusega saab kiirelt valmis. Ja eks ma just vene keele oskuse edendamiseks tõlkima hakkasin...


Juuresolevalt pildilt on kenasti näha, et mingit mustandit ma ei teinud, tõlkisin otse kaustikusse. Ka saab pildilt võrrelda, kui palju ma nelikümmend aastat hiljem toimetama pidin. Teksti eripärast tulenevalt ma eriti toimetama ei pidanud, vaid kõige kriipivamad kohad silusin ära...



Juri Nikitin

Ankeet



«Sa vaid vaata seda ankeeti!» röökis 43-88-34 rõõmsalt, vehkides rahulolevalt sabaga. «Maailmas on ka niisuguseid üliprimitiivseid olendeid! Kuula, ma loen sulle vastuseid.»
«Ei.»
«Ei.»
«Ei oska.»
«Ei ole õppinud.»
«Ei ole võimeline.»
«Ei tea.»
«Ei suuda.»
«Ei oma.»
«Ei kõlba.»
«Ei tohi.»
«Ei lenda.»
«Ainult kuival maal.»
«Ei võta vastu.»
«Ainult seitse värvi.»
«Ainult kolmes mõõtmes.»
«Surelik.»
«Ei regenereeru.»
«Ainult orgaanika.»
«Telepaatiat ei valda.»
«Telekineesi ei valitse.»
«Ei teleporteeru.»
«Selgeltnägemine puudub.»
«Ja ikka samas vaimus edasi. Kuidas see sulle meeldib?»
«Sa lugesid Inimese ankeeti,» sosistas 43-16-39. Ja 43-88-34 tõmbas saba jalge vahele.


Illustratsioon: Robert Avotin
Ilmus: «Tehnika – molodjoži» 1968; nr 9
Tõlkis: Jüri Kallas

10.2.16

Jacek Sawaszkiewicz «Sygnał»

Avastasin hiljuti ehmatusega, et mu viimane BAASiarvustus pärineb 2014. aasta 11. novembrist... ma teadsin küll, et paus on pikaks veninud, aga et nii pikaks...


Sisu
Uus töötaja saabub observatooriumi. Vanade olijate sõnul on töö rahulik ja konti ei murra – istutakse vaheldumisi valves ning aeg-ajalt võetakse kosmosest vastu signaale, mis seni on osutunud lihtsalt kosmiliseks müraks. Jaama töötajatel on isegi hobi seda n-ö müra muusikaks kokku monteerida.


Eks selline rahumeelne algus häälestab lugejat millekski ootamatuks... et seekord ja uue töötajaga on saabuv signaal midagi muud. Ja ega autor lootusi/ootusi ka peta, iseküsimus, kas...


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Jacek Sawaszkiewiczi esimeses ulmeraamatus, autorikogus «Czekając» (1978). On olemas ka vene tõlge «Контакт», mis ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1979. aasta juuninumbris. Juri Makarovi illustratsioon on küll uljas, aga pisut mööda – jutus olid makilindid, aga pildil MacInto käes olev...

Ega ma omal ajal päris kindel polnud, kas poolakeelne «Signaal» ja venekeelne «Kontakt» on üks ja seesama jutt, aga eelmisel nädalal sain kätte Sawaszkiewiczi esikkogu ning nüüd pole enam kahtlust: sama tekst jah!


Hinnang
Ühelt poolt on meeldiv, et autor palju ja pikalt ei laterda, aga teiseltpoolt on jutt kuidagi rabe ja lame. Ei jätnud see jutt mingit muljet omal ajal vene keeles, ei olnud elamus ka eelmisel nädalal poola keeles. Ei, jutt pole halb, jääb meelde, aga kuidagi ükskõikseks jätab. Seetõttu ka hindeks selline pisut tülpinud kolm.


Viited

25.3.13

Timur Alijev «Чипсы»

Ajakiri «Tehnika – molodjoži» avaldab küll igas numbris kaks-kolm ulmejuttu, kuid sageli tundub, et nad valivad põhimõttel, et oleks aga igavam ja tüütum. Kurb, sest ajakirjal on olnud väga suuri teeneid vene (nõukogude) ulmekultuuri edendamisel.


Sisu
Jutustajaks on selline parajalt küüniline ja kõiketeadev mölakas, kes värskeltavatud supermarketis kohtab ootamatult naabrimeest. Ootamatult seetõttu, et uus supermarket asub tegelaste kodust üsna kaugel.


Naaber on selline igavene nooruk, keda hoolimata vanusest ikka veel vaid poisikesenimega kutsutakse. Selgub, et naabrimees Stasik ostab n-ö kosmilisi krõpse... noh, et mõnes pakis on tähelaeva mudel ja kui kümme mudelit kokku saad, siis saab sinust maailma valitseja. Stasik on juba korteri maha müünud ja peaaegu kogu raha eest krõpsupakke kokku ostnud.


Seosed
See pisike jutt ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» eelmise aasta oktoobrinumbris ning selle autoriks on endine ajakirjanik ja praegune Tšetšeenia presidendi abiline.


Hinnang
Nagu juba alguses sai öeldud, ei ole ajakirja «Tehnika – molodjoži» ja ulmekirjanduse suhted praegu kõige paremal järjel. See krõpsude-jutt aga oli lugedes täitsa muhe ning on ka veel pool aastat hiljem meeles. Päris kõva sõna, eriti kui arvestada, et enamus selles ajakirjas uuemal ajal avaldatud tekstidest ununeb juba lugemishetkel. Ja kui veel võtta arvesse, et autor on praktiliselt algaja, siis tuleb neli lahedalt ära.


Viited

25.8.12

Mike Gelprin «Ант и Барбоска»

Ajakirja «Tehnika – molodjoži» augustinumbri juttudega saab kohe ka ühele poole...


Sisu
On küberkoer Ant, kelle nimi on lühend sõnast «antiterror» ning kes tegeleb ilmvõimatute pantvangikriiside lahendamisega... ja on küberkoer Barboska, kes peab ühe poisi käimistel silma peal hoidma. Jutt ongi antud vaheldumisi peatükkidena nähtuna kahe koera silme läbi. Eks taoline esituslaad annab mõista, et mingil ajal need kaks lugu peavad kohtuma, lõikuma või üheks saama.


Seosed
Autor väidab, et see jutt kuulub n-ö robotite sarja... et neli juttu on ja siinarvustatav jääb tõenäoliselt viimaseks...


Hinnang
Mike Gelprin on augustikuise «Tehnika – molodjoži» kolmest ulmeautorist kindlasti kõikse nimekam... tundub ka, et kõige andekam. Ning ometigi vedeles see 2010. aastal kirjutatud jutt ajakirja toimetuses paar aastat, enne kui avaldamiskõlblikuks tunnistati.

Tekst on elavalt kirja pandud, on häid detaile, on läbimõeldud lugu, on isegi leidlikke pöördeid, on krõbedat keelekasutust ja karmi tänavaelu. Miinuseks aga teatav etteaimatavaus.

Peamiseks miinuseks siiski, et kogu lugu on antud küberkoerte pajatustena. Kuulun nimelt sellesse koolkonda, kes arvab, et võõrast psühholoogiat pole võimalik välja mõelda ning ma pole kohanud mitte ühtegi veenvat teksti, kus on püütud minavormis esitada võõra eluvormi arutlusi. Kõik need teosed on alati pseudolt mõjunud – nii ka see lugu. Halvemast hindest päästab see, et Mike Gelprin ei ole lugu sajaprotsendiliselt koerte silme läbi näidanud, et vahel saavad ka inimesed sõna...


Viited

Valeri Gvozdei «Стечение обстоятельств»

Jätkan ajakirja «Tehnika – molodjoži» augustinumbri ulmejuttudega...


Sisu
Lendab üks kaubalaev kosmoses – kapteniks lahutatud naine ja tüürimeheks mees. Pärast ruumihüpet satuvad nad miski keelutsooni servale ning kohe on võõrtsivilisatsiooni kosmosehävitajate kolmik ka neil kannul.

Õnneks on läheduses planeedisüsteem ja kaubalaev meeskond otsustab seal pelgupaiga leida. Planeedisüsteemi serval pesitsevad aga kosmosepiraadid, kes kohemaid ka ründavad...


Seosed
Valeri Gvozdei on minu jaoks tuntud nimi. Tõsi, lugenud (ja siin arvustanud) olen temalt vaid ühte juttu, aga ainuüksi ajakirjas «Tehnika – molodjoži» on sel mehel ilmunud käesoleval aastal juba seitse juttu... ja seda kõigest kaheksas numbris!?


Hinnang
Lugeda ju kõlbas, elamust ei saanud, aga silmaringi ehk kröömikese avardas. Nali oli sellise kommunaalhuumori tasemel: ei muutu alimendid sellest naljakamaks, kui teema kosmosesse lohistada.


Viited

24.8.12

Fatima Erkenova «Недольман»

Võtsin siis ette ajakirja «Tehnika – molodjoži» sellekuise numbri ulmejutud...


Sisu
Nedolman on keegi «hull füüsik», kes on teinud mingi kohutava avastuse ning keda seepärast kõik kardavad...


Mongoolia valitsus pakkus mehele miljardit, aga mees keeldus... ning ajakirjanikke vaevab küsimus, et ega Nedolman ei kavatse ometi Universumit kokku pressida..?


Seosed
Fatima Erkenova on ilmselt debütant, sest sellise (üsna haruldase nimega) isiku kohta leiab venekeelsest wõrgust infot küll ja küll, aga sel kõigel on vähe pistmist ulme ja kirjandusega.


Hinnang
Eks see üks järjekordne hullu teadlase lugu ole, plussiks üsna muhe esituslaad ja lühidus. Loed, muigad pisut ja unustad...


Viited

1.8.12

Kuu. Tormide ookean. Gagarini prospekt. Aasta 1996

Käesoleva kunstipostituse teemaks on Juri Švets ja üks tema viimaseid ulmemaale.


Maali nimi on «Луна. Океан бурь. Проспект им. Гагарина. 1996 год» ning see on ajakirja «Tehnika – molodjoži» väitel dateeritud 1972. aastaga. Kuna kunstnik samal aastal ka liiklusõnnetuses hukkus, siis võib üsna kindlalt oletada, et tegu ongi Juri Švetsi viimase maaliga... või siis vähemasti viimase lõpetatud maaliga.

Pilt annab ka aimu, et mehe (1902–72) parimad loomeaastad jäid varasemasse aega, täpsemalt kolme-, nelja- ja viiekümnendatesse. Tuleb veel ka mainida, et tänapäeval mäletatakse Juri Švetsi eelkõige kui filmikunstnikku. Eks pealkirjad «Город под ударом» (1933), «Новый Гулливер» (1935), «Космический рейс» (1935), «Небо зовет» (1959) ja «Мечте навстречу» (1963) kõnelevad enda eest ning nimetatud said vaid ulmefilmid.


Viited

17.8.11

Aleksandr Varakin «Писатель»

Kirjanikel (eriti noorematel) meeldib kirjutamisest kirjutada. Ilmselt on see teema algaja kirjaniku jaoks uus ja huvitav ning ilmselt on see üks väheseid eluvaldkondi, mida algaja sulesepp läbi ja lõhki tunneb.


Sisu
Juba maast-madalast on Jegor Golganovit saatnud teadmine, et temast saab kirjanik. Ise ta selles ehk nii kindel polnudki, kuid sugulased, peretuttavad, õpetajad ja koolikaaslased muudkui rääkisid, et sinust saab kindlasti kirjanik.

Mul on küll kahtlusi antud illustratsiooni autori asjus, aga...

Ülikooli lõpetamise järel elab Jegor tüüpilise nõukogude inseneri elu. Sai suunamise, abiellus tudengipõlve kallimaga, aga töö on rohkem palga pärast. Kõik vaba aeg kulub Jegoril kirjutamisele – viie aastaga valmis Jegoril neli romaani (neist üks värssides) ning arutul hulgal jutte ja luuletusi. Mingil hetkel Jegor tundis, et nüüd on aeg ning saatis oma jutud ja luuletused toimetustesse teele. Romaanid jättis n-ö teiseks laineks. Algajale kirjamehele lisas tublisti enesekindlust naabrimehe loodud aparaat, mille abil Jegor nägi tuleviku raamatukogus kirjanik Golganovi kogutud teoseid...


Seosed
See ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1982. aasta augustinumbris ilmunud jutt oli Usbeki NSV-s elava ja vene keeles kirjutava Aleksandr Varakini üks esimesi jutte. Omaaegses Nõukogude Liidus oli trükkipääsemine kordades raskem ja ilmselt sealt tuleb ka antud teksti tagamaid otsida. Seda enam, et Jegor Golganov uurib tulevikus Saranski linna raamatukogu riiuleid ning see linn on ka kirjanik Varakini sünnilinn.


Hinnang
Jutt on muhe ja tõi esimesel lugemisel (ehk aasta pärast ilmumist) muige suunurka... tõi ka täna, enam kui veerand sajandit hiljem. Juba seepärast võiks viie panna, et hoolimata lugeja vanusest ja riigikorrast, et ikka hea. Lisaväärtuseks, et tuhandete loetud juttude seast on see tekst mul siiani meeles. Igihaljas ja hästitehtud naljalugu.


Viited

14.7.11

Ondřej Neff «Bílá hůl ráže 7,62»

Kui Ondřej Neff 1985. aastal oma esikkogu «Vejce naruby» avaldas, siis oli kohe ka selge, et tšehhikeelne ulme on saanud uue ja huvitava autori.

Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.

Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.


Sisu
Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.


Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.

Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...


Seosed
Kuigi jutustus põhineb originaalsel ideel ja tegu on populaarse tekstiga, ei ole minu andmetel sellest tehtud ei koomiksit, ei filmi...


Hinnang
Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.

Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.

Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.

Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...


Viited

30.1.11

Valeri Gvozdei «Контролировать процесс»

Üldiselt ma juhulugemist ei harrasta, aga teinekord ikka juhtub. Nii ka seekord: vaatasin ajakirja «Tehnika – molodjoži» käesoleva aasta jaanuarinumbri sisukorda ning avastasin sealt kolm ulmejuttu. Ühe jutu autoreid ma teadsin, teise omasid mitte ning kolmas Valeri Gvozdei oli mulle justkui tuttav. Valisin siis selle justkui tuttava autori.


Sisu
Lühiloo tegelasteks on algaja ulmekirjanik ja tema sõber. Algajal fantastil on taaskord üks jutt tagasi lükatud ning pettunud sõber teeb ettepaneku ise toimetusse kohale minna, et asju näost-näkku selgitada.

Semud hiilivad valvurist mööda ja jõuavad lõpuks peatoimetaja ukseni, avavad selle vaikselt ning nähtu mõju all põgenevad kiirelt.


Seosed
Õnneks vist mitte.


Hinnang
Ääretult loll jutt. No ei pea nali olema totter ja ka naljaloos võiks mõningane sisu esineda. Jutu lugemise järel uurisin, et kust see nimi võis mulle meelde jääda ning avastasin, et ainuüksi eelmisel aastal on Valeri Gvozdei avaldanud sessamas ajakirjas kümmekond ulmejuttu. Juba sellise hulga peale võiks mõningane kirjaoskus tekkida. Pisut edasi uurides sain teada, et tegu on filoloogiakandidaadi ja õppejõuga, kes on hoolega Tšehhovit uurinud ja novellimeistrist ka hulga töid kirjutanud. Teoreetiliselt peaks ju mees teadma, et mis on hea kirjandus...

Eraldi peaks aga «tunnustama» ajakirja «Tehnika – molodjoži» toimetust, kes sellise abitu teksti avaldasid ja kes panid teksti juurde illustratsiooni, mis lobises välja enamuse puändist.


Viited

23.9.09

Karel Vrchovecký «Vezmi poklady a odejdi»

Vene keeles lugedes juhtub tihti nõnda, et loed mõnda teksti ning pärast hakkad juurdlema, et kes see autor selline on ja kuidas võiks teksti pealkiri kõlada originaalis.

Teadupoolest on venelastel suuri raskusi ladina tähestikuga ning sellest (aga mitte ainult) tulenevalt ei meeldi neil panna tõlkelugude juurde autori nime originaalkuju, rääkimata juba teksti originaalpealkirjast...



Lugesin kunagi koolipoisina ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1984. aasta septembrinumbris juttu «Возьми сокровища и уходи!». Ajakirjas väideti, et tegu on Tšehhoslovakkia autoriga ja et tõlge on tehtud tšehhi keelest. Mingit muud infot polnud.

Paar aastat tagasi sattusin aga wõrgus mitmele asjalikule ja põhjalikule tšehhikeelse ulme bibliograafiale ning neis polnud mingitki märget sellest jutust, autorist rääkimata.

Tõlkisin autori nime tagasi tšehhi keelde ning leidsin, et Karel Vrchovecký on avaldanud vaid asjalikke aimeraamatuid õhusõidust ja Moraaviast ning et 1978. aastast elas mees Saksamaal ja suri USAs. Saksa keeles on ta aga nime Karl von Wetzky all avaldanud mitu raamatut juutidest ja Holokaustist ja isegi nende eest auhindu saanud.

Karl von Wetzky on saksa keeles ka ühe ulmejutu avaldanud ning saksakeelse ulme bibliograafia märkis, et Karl von Wetzky pseudonüümiks on Karl Wrchowetzky, kelle kontos on veel neli saksakeelset ulmejuttu. Kõikse vanem neist ongi «Nimm die Schätze und verlasse uns!», mis ilmus 1982. aastal ajakirja «Heyne Science Fiction Magazin» kolmandas numbris.

Kuna ma ei suutnud leida mingit märget, et (vähemasti) kakskeelne autor oleks tšehhi keeles mõne ulmeteksti avaldanud, siis kaldun arvama, et jutt ongi kirjutatud saksa keeles ja selles ajakirjas ilmumine oligi esmatrükk. Ma muidugi ei välista, et see jutt on tšehhi keeles kusagil perioodikas ilmunud... Kuid nüüd pea kuus aastat hiljem sain teada, et mees jõudis enne Lääne-Saksamaale pagemist selle jutu siiski ka tšehhi keeles avaldada, täpsemalt ajakirja «Věda a život» 1978. aasta kolmandas numbris.


Sisu
Jutt on esitatud inkade preestri kirjana oma ülemusele, kus ta kaebab miski valge mehe peale, kes varandusi ei taha, aga samas tüütab varanduse valvureid oma jutuga miskitest lendavate taldrikutega saabuvatest jumalatest.

Noh, et need, keda valge mees jumalateks nimetab... et järsku need võtavad selle tüütu tegelase kaasa ja panevad oma maailmas loomaaeda...


Seosed
Jutt tallab paleokontakti rohtumata radadel... õnneks omal sarkastilisel moel...


Hinnang
Tegu on humoreskiga, kus on leidlikke käike, aga mis lugeda on pisut tüütu. Kuna tekst on lühike, siis kord lugemist pole kurjast...


Viited

1.11.08

Natalia Nikonova «Адам и Ева»

Ajuti ma mõtlen, et mis sunnib noori ja algajaid kirjutama konjuktuurselt. Noh, et püütakse meele järgi olla lugejatele, avaldajale või siis valitsevale poliitilisele kambale. Tegelikult on küsimus muidugi retooriline, sest põhjus on ilmselge: soov saada avaldatud. Ja ma isegi usun, et palju algajate autorite vaimset ja poliitilist prostitutsiooni sünnib tegelikult poolteadlikult.

Vaat selline mõte tuli pähe, kui lugesin Natalia Nikonova juttu «Адам и Ева» ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1967. aasta aprillinumbris. Tegu oli debüüdiga ning minu andmetel pole seda juttu enam avaldatud ning pole ka autor teisi tekste avaldanud.

Sisu:
Tulevikus leiavad maalastest kosmonaudid mingilt planeedilt inimese skafandris laiba.

Maal õitseb kommunism, laip aga kuulus rassistist maalasele, kes püüdis kaugel planeedil kunagi luua puhtatõuliste inimeste kapitalistlikku paradiisi. Tegu oli geniaalse teadlasega, kes suutis teha nõnda, et Maa kosmosesondid kuulutasid planeedi inimesele kahjulikuks, planeeti rohkem ei uuritud ning nii võisidki kapitalistid hakata kommunismi langevalt Maalt ümber asuma. Kõik ei läinud siiski plaanipäraselt...

Seosed:
Natalia Nikonova jutt «Адам и Ева» saavutas esimese koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.

Hinnang:
Postituse alguses ma juba rääkisin loomingulisest prostitutsioonist ning jutt «Адам и Ева» on paras poliitiline prostitutsioon... iseküsimus, et nõukogude noor võiski ju nõnda mõelda. Olgu, jätaks ideoloogia kõrvale, aga jutu loogika ja kirjanduslik teostus ei luba siiski kahest kõrgemat hinnet panna. Isegi debütandilt ootaks enamat!

Lingid:

Pjotr Oreškin «Дважды два...»

Kes ütles, et ulme peab kindlasti vaid proosavormis olema? Võib ju ka luule olla.

Pjotr Oreškini luuletus «Дважды два...» ilmus esmakordselt ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1966. aasta oktoobrinumbris. Kas seda veel kunagi on avaldatud, seda ma ei tea.

Sisu:
Mingile planeedile jäeti inimeste poolt maha robot. Noh, et pole mõtet kaasa võtta, et tuleme tagasi ja siis on robot kohe olemas... seni las kogub aga andmeid...

Robot, va lihtsameelne usubki ja muudkui jaurab mööda planeeti ringi, ise pomisedes: «Kaks korda kaks on neli.» Kuniks ta kohtab miskeid tegelasi, kes väidavad et hoopis viis on. Jääbki lahtiseks, et kas tegu on võõra mõistusega... või on robotil üksindusest lihtsalt «katus sõitma läinud».

Seosed:
Pjotr Oreškini luuletus «Дважды два...» saavutas teise koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.

Hinnang:
Ma pole just suurem asi luule hindaja, aga muige tõi suunurka küll. Kuna selle muigega lugemiselamus ka piirdus, siis üle kolme oleks patt anda...

31.10.08

Valentina Kutsenko «Океан»

Tundmatute autorite ja suvaliste juttude lugemisel on oma võlu ning mõnikord satub sedasi isegi miskit huvitavat näppu. Enamjaolt muutub võlu aga üsna kähku valuks...

Valentina Kutsenko lühijutt «Океан» ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1967. aasta juulinumbris ning teadaolevalt on see ka autori ainus ilmunud jutt.

Sisu:
Tegevus toimub mingil kaugel planeedil, kus asub maalaste uurimisjaam. Kodu on kaugel ning koduigatsust leevendavad kosmoseuurijad miski pseudokaminaga, mis küll kahjuks kohutavalt energiat tarbib...

Jutu esimene kolmandik ongi uurimisjaama elu-olu kirjeldus.

Jutu esimese kolmandiku lõpus leiavad kaks jaama jäänud uurijat kalda lähedalt veest oma meeskonnakaaslase.

Neli uurijat laskus sukeldumisaparaadiga planeedi ookeani ning nüüd vedeleb selle neliku juht üksinda vees...

Ülejäänud jutu moodustabki pääsenu jutustus sellest, kuidas kaaslased hukkusid, et milliseid võõraid eluvorme (ja ilmselt ka mõistust) nad ookeanis kohtasid, aga ka pääsemise kirjeldust.

Seosed:
Valentina Kutsenko jutt «Океан» saavutas kolmanda koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.

Hinnang:
Saavutada kolmas koht enam kui kuuesaja võistlustöö hulgas... see pole ju halb tulemus... iseküsimus, et mis tasemel see ülejäänud jutulaadung oli..? Jutu hindeks on kaks eelkõige seepärast, et juttu ennast õieti polegi... on vaid paar sugestiivset ulmelist (kujutlus)pilti, mida siis püüdlik sõnamört püüab ühtseks tervikuks tsementeerida.

Andrei Sokolovi maal ja ka illustratsioonid jutule oleksid võimaldanud enamat.

Lingid:

6.4.08

Gérard Klein «Civilisation 2190»

Gérard Klein on kaasaegse prantsuse ulme autoritest ilmselt tuntuim väljaspool prantsuse keeleruumi. Kaasaegse ulme all pean silmas autoreid, kes hakkasid avaldama pärast teist ilmasõda... st. välistan klassikud Jules Verne'i ja J.-H. Rosny aîné. Tuntuse aluseks võtan autori teoste tõlgitavuse. Üks romaan või jutt on Gérard Kleinilt ilmunud pea igas kultuurkeeles, aga suurematesse keeltesse on sageli tõlgitud 3–5 romaani ja/või kümmekond juttu. Eesti keel pole loomulikult suur keel ning ulmetõlkeid aluseks võttes pole eesti keel isegi kultuurkeel.

Jutt «Civilisation 2190» pärineb Gérard Kleini loometee algusest ning ilmus esmakordselt 1956. aasta jaanuaris ajakirja «Fiction» 26. numbris. Autor oli siis vaid 18-aastane.

Paar aastat hiljem taasavaldas Gérard Klein selle oma esikkogus «Les perles du temps» (1958). Autori kaasmaalased näikse seda juttu kõrgelt hindavat, sest teksti on taasavaldatud nii mitmeski prantsusekeelses ulmeantoloogias.

Minule teadaolevail andmeil on seda juttu tõlgitud vaid vene keelde, kus see ilmus 1993. aastal ajakirja «Tehnika – molodjoži» novembrinumbris. Vene keeles on jutu pealkirjaks «Цивилизация в 2190 году». Sealtsamast pärineb ka see sinkjas Robert Avotini illustratsioon.

Gérard Klein paistab ise ka seda teksti hindavat, sest taasavaldas selle oma värskeimas jutukogus «Mémoire vive, mémoire morte» (2007), mis on tegelikult valik autori omaaegsest esikkogust, mida raamivad siis autori kõige värskemad lühijutud.

Sisu:
Jutt on lihtne: on miski maja ning on miski üksus, kes sinna majja sisse murrab ja sealt tohutu raamatukogu leiab. Tegevus toimub aastal 2190 ja Maast on (ilmselt) üle käinud tuumasõda. Kirjandus ja suured kirjanikud on ellujäänud inimestel teada vaid väheste katkete ja kuulujuttude tasemel. Nüüd siis leiti terve raamatukogu, aga nende kuulsate kirjanike teoseid seal pole. On hoopis arutul hulgal pulpi...

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
1956. aastal oli selline idee piisavalt värske ning 18-aastane autor pole ka erilisse targutamisse laskunud, vaid on sisu pigem vihjetena edasi andnud. Teksti võikski iseloomustada kui Ray Bradbury ja varase Philip K. Dicki ristandit.

Ajaloolist perspektiivi arvesse võttes võib jutule lõdva randmega nelja panna. Tänase päeva seisukohalt omab tekst tähendust vaid neile, kes tahavad teada, kuidas hilisem tippkirjanik alustas.

Lingid:

1.2.07

Anton Donev «Диамантеният дим»

Sherlock Holmes kannab ilmselt õigusega tiitlit Suur Detektiiv. On temast ju kirjutatud ka pärast Arthur Conan Doyle'i arvukalt kriminaallugusid... on kirjutatud paroodiad, aga mitte vähem on kirjutatud täitsa tõsimeelseid Sherlock Holmesi uusi juhtumeid. Olgu, kriminaallugude puhul see ehk ei üllata, aga ka ulmes on piisaval hulgal Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni lugusid. Bulgaaria autori Anton Donevi jutt «Диамантеният дим» on üks säherdusi.

Sisu:
Ühel päeval saab Holmes miski makilindi (loe: kirja), milles palutakse kokkusaamist. Loomulikult tuleb Holmesil ja Watsonil tegeleda taas kuriteo avastamisega. Uus aeg ja uutmoodi kuritööd, kuid kurikaelte ja nende kaasosaliste mõttelaad pole muutunud.

Seosed:
Jutu aluseks on lihtne ja jabur mõtteuit, et iga kuue põlvkonna järel sünnivad absoluutselt identsed indiviidid. Ja nõnda kohtuvadki taas Sherlock Holmes ja doktor Watson. Tegelased samad, kuid aeg on hoopis teine. Lennatakse kosmosesse, elatakse teistel planeetidel... robotid ja puha...



Hinnang:
Omas žanris pole tegu ju halva jutuga, aga ju siis pole jaburtotter humoristlik ulme minu lemmikžanr.

Kuigi Anton Donevi jutte on tõlgitud enamikesse kultuurkeeltesse, siis jutt «Диамантеният дим» on minu andmetel tõlgitud vaid vene keelde. Jutt ise ilmus bulgaaria nädalalehes «Orbita» 1970. aastal. Esmatrükk vene keeles oli juba selsamal aastal ajakirja «Tehnika – molodjoži» kümnendas numbris. Järgmine aasta avaldati jutt antoloogias «Шутник: Сборник научно-фантастических произведений о роботах». Siis jõudis jutt valiksarja «Библитека современной фантастики» 23. köitena ilmunud sotsialistlike riikide ulmevalikusse «Антология» (1972) ja sama sarja nö. lisaköitena ilmunud bulgaaria ulme valikkogusse «Третье тысячелетие: Современная болгарская фантастика» (1976). Vahepeal jõudis jutu taastrükkida ajakiri «Ogni Bolgari», mida anti välja küll Bulgaarias, kuid vene keeles. Järgnes pikem paus ning 1991. aastal ilmus tekst veel ka miskis odavas ja pehmekaanelises «antoloogias», mis kandis andevaest pealkirja «Зарубежная фантастика». Sedavõrd rohke taasavaldamise tingis tõenäoliselt just jutu menukus ning menukus põhineb muidugi Suurel Detektiivil ja huumoril.

Lingid: