Ulmeseosed: Ondřej Neff

Showing posts with label Ondřej Neff. Show all posts

14.7.11

Ondřej Neff «Bílá hůl ráže 7,62»

Kui Ondřej Neff 1985. aastal oma esikkogu «Vejce naruby» avaldas, siis oli kohe ka selge, et tšehhikeelne ulme on saanud uue ja huvitava autori.

Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.

Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.

Sisu
Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.

Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.

Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...

Seosed
Kuigi jutustus põhineb originaalsel ideel ja tegu on populaarse tekstiga, ei ole minu andmetel sellest tehtud ei koomiksit, ei filmi...

Hinnang
Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.

Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.

Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.

Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...

Viited

3.3.11

Ondřej Neff «Konec dobrý, všechno dobré!»

«Konec dobrý, všechno dobré!» on selline omapärane tekst, et kuigi seda üldiselt jutuks peetakse, on tegu siiski pigem draamatekstiga... mitte küll päris näidend, aga miski raadio- või teledialoog küll. Tekstis pole nimelt ühtegi kirjeldavat lõiku... vaid puhas dialoog ning sulgudes mõned tegevust markeerivad repliigid.

«Konec dobrý, všechno dobré!» ilmus esmakordselt tšehhide ulmeajakirja «Ikarie» 2000. aasta juuninumbris ning see naeratav mees ajakirja kaanel on muideks Ondřej Neff ise.

Sisu
Antud «jutu» tegevus toimub telestuudios, kus vestlevad saatejuht ja fotograaf Paul Smeley, kelle ajalooline fotoreportaaž «Tee» on tunnistatud omas kategoorias maailma parimaks. Saatejuht siis ääri-veeri uuribki, et kuidas Paul Smeley sellise vapustava idee peale tuli...

Fotograaf jutustab oma õpinguaastatest ja sellest, kuidas ta leidis raudtee, mis kuhugi ei viinud... sest ajaloost on teada, et sealt tulid rongid tühjalt tagasi... et lõppjaamaks oli Oświęcimi koonduslaager...

Paul räägib siis televaatajatele, et kuidas ta valis välja ajarännuks sobiva isiku... (ajaränd on võimalik nõnda, et teadvus siirdatakse n-ö peremeesisikusse...) et kuidas alguses oli tal plaan kasutada mõnda juuti, aga hiljem taipas ta, et laagri valveülem pääseb igale poole ligi...

Seejärel kirjeldab Paul Smeley televaatajatele, kuidas saabus järjekordne rong juutidega, kuidas tema siis n-ö valveülemana oma tööd tegi. Samaaegselt tegi ta ka salaja pilte, aga tundis, et see pole ikka see. Siis märkas ta juudinaist laps süles ning võttis naise käest lapse. Naine tänas teda pilguga, sest niimoodi oli ehk lapsel lootust gaasikambrist pääseda... naine enda saatuse teemal illusioone ei omanud.

Ja vaat nüüd tundis Paul, et see on see õige asi, et seda naist ta pildistama peabki, et tema teekonda surma. Aga ikka oleks justkui midagi puudu ning kui naine juba gaasikambris olles ukseaknast tagasi vaatab, et veel viimast korda oma last vaadata, siis viskab Paul lapse valvekoerte kätte puremiseks, ise veel nalja heites, et tatikas tahtis põgeneda. Ja vaat see foto juudinaise ahastavast pilgust ongi see, mis Paulile võidu tõi.

Võidutöö taustad on televaatajatele lahti seletatud ja tundub, et saade hakkab ühele poole saama, aga selgub, et ka saatejuhil on oma lugu rääkida. Et mis toimus siis, kui Paul lahkus peremeesisiku teadvusest, et kuidas valveülem siis poisikese koerte käest päästis ja doktor Mengele kätte viis... ja ka sellest, et saatejuht Carla on koerte ette heidetud juudi poisikese lapselaps...

Seosed
Kui kellegile on eelnevast jäänud mulje, et tegu on miski traagilise ja popikal teemal halamisega, siis see keegi eksib rängalt...

Tegu on tšehhi huumori paremates traditsioonides looga, ehk küünilisemaga, kui tavaliselt harjutud ollakse... ja huumor on samuti kõvasti tumedamates toonides...

Hinnang
Saatejuht sai oma saate eest aga Pulitzeri ning eks ütleb ju loo pealkirigi «Lõpp hea, kõik hea!» Iseküsimus, et kas fotograaf Paul või saatejuht Carla kuigivõrd erinesid oma meetodite ja moraali poolest.

Ja hakkadki mõtlema kõikidele neile veristele ja vägivaldsetele pressifotodele ning paljastavatele reportaažidele... ja vaatad ilmselt pärast seda neid hoopis teise pilguga. Rääkimata sellest, et kui mingi sündmus oli vanaisa jaoks isiklik tragöödia, siis lapselapsele on see lihtsalt üks lugu... ehk karm, aga siiski vaid lugu...

Viited