Fabrice Colini «Vengeance» on fantaasiaromaan, täpsemalt kangelasfantaasia, mille proloogiks on hukk ja häving ehk meile kirjeldatakse, kuidas sitikolendite rass hävitab inimriigi. Üks suurt sugu noormees pääseb. Edasi saame lugeda noore mehe rännu- ja kujunemisaastaid. On seiklusi, aga lugeja teab, et see kõik on vaid lõppeesmärgi ehk kättemaksu nimel. Ütleb seda ju ka romaani pealkiri.
Romaan on küllaltki hästi kirjutatud. Maailm on samuti huvitav, ajuti suisa originaalne. Meeldejääv on see raamat samuti. Probleemid on mujal. Esiteks – peategelane! Autor kuhjab talle selga voorusi ja oskusi, aga unustab möödaminnes karakteri loogika. Või ei unustanud, vaid tahtis lihtsalt luua omanäolist kangelast. Tulemuseks on ebaloogiliselt käituv tapamasin, kes enamjaolt on kui halav mahehipi, aga ajuti lihtsalt tüütu ilalõug. Originaalne ehk küll, aga väga ebaveenev. Taolise käitumisega seal maailmas kaua ei elaks.
Ebakõla autori tahtmise ja teostuse vahel ongi vist romaani suurim probleem. Lisaks kangelase ebaloogilisusele, on sama häda ka toimuvaga, kus kõigepealt pikalt seletatakse, kui vägev ja võitmatu on vastane ning lõpulahingus toimub kõik siiski suhteliselt mänglevalt. Ilmselt taipas ka autor, et nii ei lähe ja otsutas siis kunstipärast traagikat kangutama hakata ehk pani tegelased sõgedalt rahmeldama. Loed ja vihastud ning oigad ilmkuulsa teatraali kombel: «Ei usu! Kohe üldse ei usu!»
Romaan ilmus esmakordselt 2001. aasta septembris. Kirjastus oli Bragelonne ning efektse ja sisulise kaanepildi tegi Philippe Caza. Juba järgmisel aastal ilmus romaan horvaadi keeles (Osveta) ja 2005. aastal vene keeles (Возмездие). Romaan on Prantsusmaal saanud kaks kordustrükki ja üks kord on romaani taastrükitud ka Venemaal. Justkui lubaks, aga kahjuks mitte üldse. Kahtlustan, et romaani tõlgetes on «süü» kirjastuse Bragelonne heal müügitööl. Noh, et raamatumessidel räägiti teosele n-ö kuldne kuu selga ja müüdi tõlkeõigused. Kahjuks on tänapäeva kirjastuselu sedavõrd laisk, et raamatuid enne tõlke- ja kirjastamisotsust isegi enam ei loeta. Rääkimata sellest, et keegi loeks läbi kasvõi valiku konkreetse autori teoseid ja teeks otsuse loetu pealt. Rääkimata sellest, et võetaks vaevaks ja tehtaks endale selgeks konkreetse autori koht antud riigi-rahva kirjanduses. Taolise logardluse tulemusena siis ilmuvadki raamatud, mis tegelikult ei peaks algkeelest kaugemale jõudma...
Lugesin romaani vene keeles ja kuigi ma romaaniga rahul pole, ei saa ma midagi ette heita Jekaterina Nikitina tõlkele. Probleem ikka romaanis endas. Eks alati ole ka lugeja süüdi, et miks ta ei vali või valib valesti. Takkajärgi targana arvan, et oleks pidanud lugema hoopis mehe romaani «À vos souhaits» (2000), aga mind tõrjus teadmine, et prantsuse autor on oma aurupungiloo tegevuskohaks valinud Londoni, et milleks, kas Pariis ei sobinud. Ma ei arva, et iga autor peaks kirjutama vaid oma kodumaast, aga London ja aurupunk on juba sedavõrd pruugitud teema, et ma eelistasin abstraktsema tegevuskohaga kangelasfantaasiat. Lugemisjärgselt tundub, et see teine romaan olnuks ehk parem valik. Fabrice Colin pole moodsas prantsuse ulmes ju päris viimane mees ja seda aurupungi romaani on rohkem taastrükitud ja tõlgitud. Palju see ei määra, aga midagi siiski.
Viited
