KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



25.9.09

Kevin L. Donihe «The Last Living Man»

Juhulugemisel on ka omad võlud. Võtad kätte D. L. Snelli ja Elijah Halli koostatud antoloogia «The Undead: Zombie Anthology» (2005), vaatad sisukorda ning näed, et praktiliselt kõik nimed on tundmatud. Lõpuks leiad Kevin L. Donihe nime, mis oleks justkui kusagilt tuttav ja loed selle autori teksti läbi.

Sisu:
Antoloogia ja jutu pealkirjade ühildamisel peaks jutu sisu ka selge olema.

Nii ongi!

Jutt on viimase elava inimese minavormis pajatus ebasurnutega täidetud maailmast ning antud isiku kohast selles ilmas.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ei meeldi mulle pajatuslikud tekstid. Enamjaolt ei meeldi. Samas, see viimase inimese roll selles ilmas oli ju leidlik!? Jutt on aga lühike ja jätab siiski üsna ükskõikseks. Autorilt loeks aga midagi veel...

Lingid:

24.9.09

Fahrenheit 451 (1966)

Ajuti tundub mulle, et see film on saatnud mind kogu elu... vähemasti teadliku osa sellest. Kui aga kainelt järele mõelda, siis tõesti vaid tundub, sest esimest korda lugesin ma sellest filmist ilmselt alles ülikoolis õppides ning siis nägin ilmselt ka esimesi pilte sellest. Filmi ennast nägin ma esimest korda aga circa viisteist aastat hiljem... ehk siis paarkümmend aastat tagasi.

Sisu:
Tegevus toimub düstoopses tulevikus, kus raamatud on keelatud ning nende omamise eest (lugemisest rääkimata) saab karmilt karistada. Tuletõrjujad (loe: meelsuspolitsei) tegelevad sellega, et otsivad ja põletavad raamatuid ning nad püüavad ka neid, kes ei taha järgida antud ühiskonna norme.

Filmi peategelaseks on tuletõrjuja Guy Montag, kel on kodus võõrandunud naine, kelle ainsaks tegevuseks näikse olevat teleris esinevatele nn nõbudele kaasa elamine.

Tänapäevases mõistes võiks seda nõbude värki nimetada interaktiivseks tõsieluseebiks.

Guy Montag pole oma pritsimehe-ameti ja üha juhmistuva naisega rahul ning sellises kahtlevas meeleolus kohtubki ta lapsesuise Clarisse'iga.

Seosed:
Film on vägagi tekstitruu ekranissering Ray Bradbury samanimelisest 1953. aastal ilmunud romaanist.

Hinnang:
Ütleks kohe, et «Fahrenheit 451» (1966) on väga mõjuv film. Kõik need kõledad ja enamjaolt inimtühjad linnavaated, pisut räämas keskkond, haige ühiskond ja mõned normaalsed inimesed ka seal sees.

Kiidusõnad pälvivad Guy Montagi kehastanud Oskar Werner ja Montagi naise ja Clarisse'i kaksikrolli teinud Julie Christie. Meeldejääva soorituse tegi ka Cyril Cusack pritsimeeste pealikuna.

Öeldagu mida tahes, aga François Truffaut tegi tugeva ja ilmselt isegi omast ajast ees oleva ulmefilmi. Kummaline küll, aga ma hindan filmi kõrgemalt kui romaani.

Lingid:

23.9.09

Karel Vrchovecký «Vezmi poklady a odejdi»

Vene keeles lugedes juhtub tihti nõnda, et loed mõnda teksti ning pärast hakkad juurdlema, et kes see autor selline on ja kuidas võiks teksti pealkiri kõlada originaalis.

Teadupoolest on venelastel suuri raskusi ladina tähestikuga ning sellest (aga mitte ainult) tulenevalt ei meeldi neil panna tõlkelugude juurde autori nime originaalkuju, rääkimata juba teksti originaalpealkirjast...



Lugesin kunagi koolipoisina ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1984. aasta septembrinumbris juttu «Возьми сокровища и уходи!». Ajakirjas väideti, et tegu on Tšehhoslovakkia autoriga ja et tõlge on tehtud tšehhi keelest. Mingit muud infot polnud.

Paar aastat tagasi sattusin aga wõrgus mitmele asjalikule ja põhjalikule tšehhikeelse ulme bibliograafiale ning neis polnud mingitki märget sellest jutust, autorist rääkimata.

Tõlkisin autori nime tagasi tšehhi keelde ning leidsin, et Karel Vrchovecký on avaldanud vaid asjalikke aimeraamatuid õhusõidust ja Moraaviast ning et 1978. aastast elas mees Saksamaal ja suri USAs. Saksa keeles on ta aga nime Karl von Wetzky all avaldanud mitu raamatut juutidest ja Holokaustist ja isegi nende eest auhindu saanud.

Karl von Wetzky on saksa keeles ka ühe ulmejutu avaldanud ning saksakeelse ulme bibliograafia märkis, et Karl von Wetzky pseudonüümiks on Karl Wrchowetzky, kelle kontos on veel neli saksakeelset ulmejuttu. Kõikse vanem neist ongi «Nimm die Schätze und verlasse uns!», mis ilmus 1982. aastal ajakirja «Heyne Science Fiction Magazin» kolmandas numbris.

Kuna ma ei suutnud leida mingit märget, et (vähemasti) kakskeelne autor oleks tšehhi keeles mõne ulmeteksti avaldanud, siis kaldun arvama, et jutt ongi kirjutatud saksa keeles ja selles ajakirjas ilmumine oligi esmatrükk. Ma muidugi ei välista, et see jutt on tšehhi keeles kusagil perioodikas ilmunud... Kuid nüüd pea kuus aastat hiljem sain teada, et mees jõudis enne Lääne-Saksamaale pagemist selle jutu siiski ka tšehhi keeles avaldada, täpsemalt ajakirja «Věda a život» 1978. aasta kolmandas numbris.


Sisu
Jutt on esitatud inkade preestri kirjana oma ülemusele, kus ta kaebab miski valge mehe peale, kes varandusi ei taha, aga samas tüütab varanduse valvureid oma jutuga miskitest lendavate taldrikutega saabuvatest jumalatest.

Noh, et need, keda valge mees jumalateks nimetab... et järsku need võtavad selle tüütu tegelase kaasa ja panevad oma maailmas loomaaeda...


Seosed
Jutt tallab paleokontakti rohtumata radadel... õnneks omal sarkastilisel moel...


Hinnang
Tegu on humoreskiga, kus on leidlikke käike, aga mis lugeda on pisut tüütu. Kuna tekst on lühike, siis kord lugemist pole kurjast...


Viited

17.9.09

The Mists of Avalon (2001)

Olin selle minisarja kohta lugenud üsnagi hävitavaid hinnanguid. Mitte just lausmaterdamist, aga pigem sellist ümmargust ja keerutavat mula, mis tavaliselt saadab teoseid, mille kohta halba öelda ei taheta ja head ei suudeta öelda. See tegi justkui ettevaatlikuks. Kuna tegu on siiski ühe vägagi märgilise romaani ekraniseeringuga, siis ikkagi hankisin DVD ja asusin vaatama...

Sisu:
Filmi peategelane on Morgaine, kes jutustab oma loo. Tema lugu on tihedalt seotud ka tema venna Arthuri looga.

Teisisõnu siis kuningas Arthuri lugu Morgan Le Fay silme läbi.

Seosed:
USA, Saksamaa ja Tšehhi koostööna valminud minisari «The Mists of Avalon» (2001) põhineb Marion Zimmer Bradley samanimelisel 1983. aastal ilmunud (ja isegi eesti keelde tõlgitud) romaanil.

Hinnang:
Ütleks, et mitmedki asjad selles filmis mulle ei meeldinud... aga need asjad ei meeldinud mulle ka romaanis...

Kui aga ideoloogia kõrvale jätta, siis on tegu vägagi korraliku minisarjaga. Uli Edeli lavastatu on romaani suhtes täpne ning õnneks pole filmitegijad arvanud, et nad on targemad kui kirjanik.

Kiita tuleb ka kunstnikutööd, sest loodusvaated ja riietus on vägagi lummavad ja samas ka ehedad. Eraldi tõstaks aga esile Lee Holdridge'i muusika.

Näitlejate nimed olid mulle esmavaatlusel tundmatud... vaid Anjelica Huston oli tuttav nimi, aga temalt olen ka paremaid sooritusi näinud.

Nimed nimedeks, aga filmis oli suur hulk toredaid ja veenvaid näitlejatöid. Kõigepealt muidugi Morgainet mänginud Julianna Margulies! Aga ka Michael Byrne (Merlin), Mark Lewis Jones (Uther Pendragon), Hans Matheson (Mordred), Michael Vartan (Lancelot) ja Joan Allen (Morgause) tegid vägagi head tööd. Eraldi tooks välja vaid paar korda ekraanil olnud Tony Currani, kes mängis Uther Pendragoni nimetut väepealikut.

Kuigi minisari on kuningas Arthurist, pole filmis parktiliselt üldse madinat ega lahingustseene. Jutustaja on ju naine ja tema keskendub hoopis teistele asjadele. Ja kuigi minisari kestab kolm tundi, on seda suhetepundart ja võimuintriige vägagi huvitav vaadata. Võibolla mõjutab mu pandud maksimumhinnet ka kuristik ootuste ja elamuse vahel, aga neli oleks liialt nõder number tähistamaks seda rahulolu, mis mind filmi vaatamise järel täidab.

Lingid:

16.9.09

Jacek Piekara «Baśń o Trzech Słowach»

Kaua aega oli Jacek Piekara lühijutt «Baśń o Trzech Słowach» ainuke selle autori tekst, mida ma lugenud olin... ja see tundus tõsine viga olevat.

Nüüdseks olen mehel mitu raamatut läbi lugenud ning võin öelda, et selline tundmus oli õige. Nostalgilistel kaalutlustel kirjutaks siiski kõigepealt aga sellest Kolme Sõna loost.

Nõukogude Liidu lõpuaastail, siis kui uutmine ja avalikustamine peale hakkasid, siis muutus vabamaks ka muust maailmast ajakirjanduse tellimine. Kasutasin kohe juhust ja tellisin poolakate «Fantastyka» ning ei kahetse seda siiani. Ajakirja 1989. aasta juulinumbrist ma seda Jacek Piekara juttu lugeda saingi ning esmane elamus on siiani meeles. Eks oma osa oli ka Arkadiusz Matysiaki tehtud pildil, mis illustreeris juttu... tõsi, pilt rõhus rohkem jutu mõttele, aga mitte sisule...


Sisu
On üks koobas... koopas on keegi, kelle kuuldes tuleb öelda Kolm Sõna, mis võtaksid ütleja arvates kokku kogu maailma olemus. Kes sõnad õieti ära arvab, ehk need õiged sõnad ütleb... selle päralt on maailm.


Jutt kirjeldab kahte katset neid sõnu ära arvata. Esimene katse ebaõnnestus ning proovija hukkus. Teine vist õnnestus... või sai Looja teise proovija peale pahaseks... maailm muutus igatahes üsna kardinaalselt!


Seosed
Jutt «Baśń o Trzech Słowach» ei kuulu (minuteada) ühtegi selle autori sarja, ega pole ka ühegi ühismaailma osa.


Hinnang
Ei oska küll öelda, et miks, aga see jutt jääb meelde ning läheb ikka mulle kuratlikult palju ka korda. Mitte lugu ise, vaid hoopis kõik see, mis seal sees ning mis selle taga on! Et siis jutu lugemine polegi eriline nauding, aga mõte ja emotsioon on mõnusad...

Lühijutt pole vist eriti menukas... ei teagi miks, aga seda pole isegi poola keeles teist korda ilmunud... ja siis veel tšehhi tõlge «Balada o třech slovech» fanzine'is «Leonardo» (1/1991)... ja siis on veel ka vene tõlge «Баллада о Трех Словах» antoloogias «Человек в лабиринте» (1991).

Praeguste teadmistega võin lisada, et lühiloos «Baśń o Trzech Słowach» on kenasti näha ka antiklerikaalse ulme alged. On selline ulme alaliik, mille kõikse stiilsemaid ja efektsemaid tekstinäiteid võib leida just katoliikliku Poola postsotsialistlikust ulmest.


Viited

10.9.09

Cradle of Fear (2001)

Selle filmi puhul mainitakse eelkõige fakti, et nimetu Mees on filmis Dani Filth, kes on tuntud ka kui ühe teatud bändi laulja...

Teise ja märksa olulisema faktina märgitakse ära, et film «Cradle of Fear» (2001) järgib omaaegsete stuudio Amicus n-ö antoloogiafilmide formaati. Teisisõnu koosneb film tegelikult lühifilmidest, mida raamlugu üheks seob.

Sisu:
Nagu öeldud koosneb film neljast novellist...

Esimene on kahest lõbujanulisest neiust, kel meeldib hängida nn tumeda subkultuuri klubides. Ühel õhtul haagib üks neiu ühe eriti sünge tüübi endaga kaasa...

Teine on kahest noorest naisest, kes sisustavad oma aega sissemurdmistega. Järjekordsel vargusel satub neile majaperemees peale ning lahenduseks on tapatöö, mis tingib järgmise tapatöö jne.

Kolmas on rikkast mehest, kel on elus kõik olemas... ainult jupp jalga on puudu... kuna vabu jalgu saadaval pole, siis tuleb see puuduv tükk kuidagi muud moodi hankida...

Neljas noormehest, kes wõrgus surfates satub saidile The Sick Room. Antud saidil saab siis näha reaalset vägivalda ja tapmist... saab seda suisa ise juhendada... eks noormehe kihud süvenevad ja...

Raamlugu on seotud hullumajaga ning seal kinnihoitava lapsetapja ja kannibaliga, kes samas justkui sealt hullumajast ka uusi kuritegusid dirigeerib. Raamlugu on ka kõhedusttekitavast politseidetektiivist, kes teistes novellides toimuvaid veretöid uurib...

Seosed:
Kui jätta kõrvale austusavaldus stuudiole Amicus, siis muid seoseid ma ei täheldanud.

Hinnang:
Eks see film mängib suuresti klišeede peal. Suurim klišee on muidugi filmi kuulsaim osatäitja Dani Filth, kes osaleb suisa omades riietes. Noh, et kolemuusika bändi laulja, et ilmselt satanist ja muidu kole inimene...

Ja siis muidugi kõikvõimalikud muud klišeed: tume subkultuur, seks, narkootikumid, amoraalne rikkur, perverdist arvutikasutaja jne. Lisame juurde rohke palja pinna, soolikad ja vere ning saamegi filmi mida kinos ei näidata, kuid mis on suisa määratud kultusfilmiks saama... või siiski ei saa. Vist ei saanudki!

Teoreetiliselt oleks säärasest materjalist ja säärase eelarvega saanud isegi täitsa vaadatava filmi, aga käsikirja autor ja lavastja Alex Chandon sellega hakkama küll ei saanud.

Edmund Dehn ja Stuart Laing tegid täitsa kenad näitlejatööd (ja eks nende rollid seda ka kõikse paremini võimaldasid)... peaaegu kõigi ülejäänute puhul on aga raskusi sõna «näitleja» kasutamisel... kõikse küündimatu soorituse teeb aga «staar» Dani Filth ise...

Ja see teleteatrit või videofilmi meenutav pilt ja heli vaid rõhutab filmi üldist abitust.

Lingid:

7.9.09

The Dark Knight (2008)

«Ega see hullem ikka olla ei saa kui Batman?»

«Kas jälle mingi Batman?»

«Võrreldes Batmaniga on see ju täitsa hea film?»

Sellised (ja teised sama tüüpi) laused/hinnangud on saanud meie kodus tavaliseks pärast filmi «The Dark Knight» (2008) vaatamist.

Sisu:
Ilmselt pole mul põhjust sisust rääkida, aga formaat siiski nõuab...

On miski Jokker, kes on ilmselgelt tasakaalutu tegelane... on keegi Bruce Wayne (ehk Batman)... ja on üks kompromissitu seadusesilm Harvey Dent. Otsekui miski armukolmnurk! Aga ei, see pole sedasorti film!!!

Jokker teeb väikesi sigadusi ja väikesi kuritegusid. Härra Dent paneb pätte lihtsalt vangi ja Batman tegeleb nendega, kelle jaoks seaduse (loe: Denti) käed lühikeseks jäävad.

Seosed:
«The Dark Knight» on vägagi pikaealise koomiksikangelase Batmani järjekordne ülesastumine filmilises vormis.

Hinnang:
Ma ei saa öelda, et ma oleks Batmani tegemiste suur austaja, aga filme olen siiski vaadanud ja mitmeid koomikseid on ka loetud.

Film «The Dark Knight» (2008) on aga suur pettumus isegi Batmani skaalal... mingist üldisemast filmilisest mõõtkavast rääkimata.

Jah, ma saan aru, et lavastaja Christopher Nolan püüdis teha teistsugust ja ilmselt täiskasvanulikku filmi. Kahjuks on tulemuseks vaid tahtmine!

Ma ei saa eitada, et filmis poleks häid kohti olnud. Oli küll! Kuid selle vähese hea matsid enda alla need lõputud ja sisutühjad dialoogid ning mõttelagedad ja kohutavalt pateetilised (loe seda sõna nii inglise kui eesti keeles) avaldused.

Film oli ka ebavajalikult segaseks aetud... ehk siis suisa primitiivset lugu oli püütud hakkimise ja ütlematajätmistega keerulisemaks ja sügavamaks teha.

Ja mis põhiline – film oli lihtsalt igav!

Tegelikult kerkis mul pähe isegi korraks küsimus, et kas seda filmi oleks õige üldse siin blogis käsitleda? Et kas on ulme? Pisiasjades, aga siiski on! Pole ju Batmani auto/motikas kuigi realistlik masin? Ka Two-Face ei jääks oma vigastuste ja näoga vist ellu?

Samas, vähene ulmelisus mu hinnet siiski ei määranud.

Lingid:

6.9.09

Caprica (2009)

Keegi küsis mu käest reedel, et miks ma enam ulmest ei kirjuta, et kas töötus on tõesti nii masendav, et ulme tarvis enam jaksu pole..?

On jaksu küll ja olen viimasel nädalal üsna palju ka ulmega tegelenud, sest vaba aega on rohkem, aga miskipärast pole kirjutamiseni jõudnud.

Teen siis pisikese pausi järel filmiga «Caprica» (2009) otsa taas lahti.

Sisu:
Filmi tegevus algab miskis eriti rajus ööklubis, mis näikse üsna tabudevaene paik olevat. Kaamera võtab üsna kähku fookusesse ka kolm noort, kes erinevalt ülejäänud klubilastest kogu seda pillerkaari ei naudi... pigem näivad tülpinud olevat...

Tundub, et need kolm rahulolematut noorukit ongi filmi peategelased... kuid siis toimub sündmus, mis ei luba enam nõnda arvata.

Jah, need noorukid jäävad filmi edasist käiku mõjutama, aga raskuspunkt nihkub teistele inimestele... ning mis seal salata, et ka pisut ootamatus suunas...

Rahuolematute tulevikunoorte mässu asemel saab vaataja hoopis loo tehisintellekti loomisest ning vaatajat saab sellisel puhul vaid õnnitleda...

Seosed:
«Caprica» (2009) pikem variant samanimelise telesarja pilootosast. Sarja ennast hakatakse näitama alles 2010 aasta jaanuaris, aga «Caprica» riputati (ilmselt) publiku võitmiseks wõrku üles ja anti ka DVD-l välja.

Sarja «Caprica» tegevus toimub samas maailmas sarja(de)ga «Battlestar Galactica» (2003–09), aga peaaegu kuuskümmend aastat varem.

Seosed sarja(de)ga «Battlestar Galactica» on muidugi olemas, kuid «Caprica» kannatab samahästi ka puhta lehena vaatamist.

Hinnang:
Ütlen kohe ära, et «Caprica» on üks mu viimase aja parimaid filmielamusi – selline küps ja täiskasvanulik ulme. Praktiliselt on tegu draamaga ja tegu on hea draamaga. Taaskord näidatakse vaatajale lugu, kus head kavatsused viivad mitte enam nii heade tulemusteni... tulemusi tunnevad omal nahal aga hoopis lapsed ja lapselapsed.

Näitlejatöödest tuleks kohe ära märkida Eric Stoltz, kellele praktiliselt samaväärselt sekundeerib Esai Morales. Samas ei saaks öelda, et ka teised näitlejad oleks halvasti teinud... kuid need kaks meest olid ülejäänud trupist ikka peajagu üle. Ja eks see pilootosa ju ka nende tegelaste lugu oligi.

Lingid: