Teise ja märksa olulisema faktina märgitakse ära, et film «Cradle of Fear» (2001) järgib omaaegsete stuudio Amicus n-ö antoloogiafilmide formaati. Teisisõnu koosneb film tegelikult lühifilmidest, mida raamlugu üheks seob.Sisu:
Nagu öeldud koosneb film neljast novellist...
Esimene on kahest lõbujanulisest neiust, kel meeldib hängida nn tumeda subkultuuri klubides. Ühel õhtul haagib üks neiu ühe eriti sünge tüübi endaga kaasa...Teine on kahest noorest naisest, kes sisustavad oma aega sissemurdmistega. Järjekordsel vargusel satub neile majaperemees peale ning lahenduseks on tapatöö, mis tingib järgmise tapatöö jne.
Kolmas on rikkast mehest, kel on elus kõik olemas... ainult jupp jalga on puudu... kuna vabu jalgu saadaval pole, siis tuleb see puuduv tükk kuidagi muud moodi hankida...Neljas noormehest, kes wõrgus surfates satub saidile The Sick Room. Antud saidil saab siis näha reaalset vägivalda ja tapmist... saab seda suisa ise juhendada... eks noormehe kihud süvenevad ja...
Raamlugu on seotud hullumajaga ning seal kinnihoitava lapsetapja ja kannibaliga, kes samas justkui sealt hullumajast ka uusi kuritegusid dirigeerib. Raamlugu on ka kõhedusttekitavast politseidetektiivist, kes teistes novellides toimuvaid veretöid uurib...Seosed:
Kui jätta kõrvale austusavaldus stuudiole Amicus, siis muid seoseid ma ei täheldanud.Hinnang:
Eks see film mängib suuresti klišeede peal. Suurim klišee on muidugi filmi kuulsaim osatäitja Dani Filth, kes osaleb suisa omades riietes. Noh, et kolemuusika bändi laulja, et ilmselt satanist ja muidu kole inimene...
Ja siis muidugi kõikvõimalikud muud klišeed: tume subkultuur, seks, narkootikumid, amoraalne rikkur, perverdist arvutikasutaja jne. Lisame juurde rohke palja pinna, soolikad ja vere ning saamegi filmi mida kinos ei näidata, kuid mis on suisa määratud kultusfilmiks saama... või siiski ei saa. Vist ei saanudki!Teoreetiliselt oleks säärasest materjalist ja säärase eelarvega saanud isegi täitsa vaadatava filmi, aga käsikirja autor ja lavastja Alex Chandon sellega hakkama küll ei saanud.
Edmund Dehn ja Stuart Laing tegid täitsa kenad näitlejatööd (ja eks nende rollid seda ka kõikse paremini võimaldasid)... peaaegu kõigi ülejäänute puhul on aga raskusi sõna «näitleja» kasutamisel... kõikse küündimatu soorituse teeb aga «staar» Dani Filth ise...Ja see teleteatrit või videofilmi meenutav pilt ja heli vaid rõhutab filmi üldist abitust.
Lingid:
2 comments:
Dani Filth meeldib lauljana, aga mitte näitlejana. CoF ei pakkunud ka mulle midagi. Eks Dani etendas sama teatraalsust, mida ta ka laval korraldab.
krt see musa on tal ka ikka üsna ilge
Post a Comment