Sisu:
Jangtse jõe kaldale on kogunenud kirju seltskond: Mao Zedong, Stalin, Lavrenti Beria, Tšapajev, Mihhail Kalinin ja hulk Hiina RV tegelasi. Jõe teisel kaldal varitseb aga Trotski. Esimees Mao plaanib üle Jangtse ujuda ning Tšapajev kavatseb pilusilmaga kaasa ujuda, et järsku ei saa too hakkama ning siis Vassili Ivanovitš kingib talle kiire surma. Pohmellis Tšapajev praalib, et ta ju teeneline ujuja, et tal ju Uraali jões juba ujumiskogemus saadud jne.Mao ja Tšapajev hakkavad ujuma ning selle käigus arutlevad Hiina ja Venemaa tuleviku üle. Noh, et kus saablitega ja kus kõblastega. Jõe kaldal teeb Stalin vaikseid tähelepanekuid, õelutseb pisut Beriaga ja laseb Berial enesele head-paremat ette kanda ning esitab küsimusi kõikvõimalike tegelaste sugulaste kohta. Noh, et järsku on keegi veel ellu jäänud...
Seosed:
Kui jätta kõrvale tõsiasi, et tegelasteks on hulk ajaloolisi isikuid, siis muid seoseid pole.
Hinnang:
«Ujumine üle Jangtse» on selline muhe ja jõnksuga lugu, mis tavalisel ulmefännil klemmid mõnusa särinaga kokku laseb.Kiita tuleb muidugi ka autorit, kes on üsna osavalt jutu pealispinnale pannud banaalsed faktid, aga alltekst mängib hoopis peenemalt. Piisab, kui mainida, et 16. juulil 1966. aastal ujus Mao Zedong üle Jangtse ja andis sellega avasignaali Kultuurirevolutsioonile. Aga selliseid vihjeid on veel, näiteks Kalinin ja naised jne. Kindlasti tekitab see kõik vähemharitud ja pinnapealses lugejas paksu verd, aga ega selles autor süüdi pole.
Jutt ilmus esmakordselt samanimelises autorikogus «Заплыв через реку Янцзы» (2004). Tegelikult ilmus see raamat küll 2005. aastal ning ilmus vaid tuhandese trükiarvuga ja poodides seda ei müüdudki, vaid enamus tiraažist jagati kirjaniku koduoblasti raamatukogudele. Kuna Sergei Sinjakin on Volgogradi kirjanik ja teksti wõrgus ka pole, siis tekibki küsimus, et kuidas see jutt Arvi Nikkarevini jõudis? Igatahes on eesti lugeja vene omast märksa paremas seisus ning võib lihtsalt poodi minna ja osta raamatu «Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia» (2009).
Lingid:
11 comments:
Oot, kui see lugu tavalisel ulmefännil juhtmed särinaga kokku laseb, siis järelikult on tegu sellise looga, mille väärtusest saavad aru ainult gurud?
Ma ei tea siis kes ma olen: mul ei lasnud see lugu juhtmeid särinal kokku, ei avastanud ma sealt aga ka mingit teistele nähtamatut, ainult gurudele teadaolevat ja arusaadavat väärtust.
Oi-oi, kas ollakse solvunud..?
Sinu arvustus oli OK, aga kolmas ja neljas olid ikka väga küündimatud.
PS. Seletan pisut seda «tavalise ulmefänni» värki. Noh, et ma ei teinud vastandumist tavafänn versus Ulmeguru, vaid pigem ikkagi viitasin tavafännile kui mõttelaisale olendile, kelle jaoks poleks ulmes vaja midagi uut (või teistmoodi) teha. Ah, tööpäeva lõpuks on jutt segane, aga Sind ma tavafänniks ei pea... teist ja kolmandat arvustajat aga küll, Krikut tegelikult kah.
Ei mis solvunud, ega ma mingi teismeline hormoonitulva käes vaevlev emonooruk pole, et iga asja peale solvun. Ma solvun üldse väga harva. Aga mul on kõvasid probleeme igasugu autoriteetide tunnistamise ja tunnustamisega.
Väga hea, et ei solvunud.
Autoriteete võib tunnistada ja tunnustada, aga nende kummardamine on vale.
Kui hakata juuksekarva lõhki ajama, siis see tükk on salaajalugu, mis ei ole ulme. Aga ka zhanripiiride formaalseid asukohti hetkeks kõrvale jättes on on see tavakirjandusele tüüpiline satiiriline veste, mugandus tuntud anekdoodiskeemist (näiteks "loevad nikita ja reagan ajalehte" jne). Kui palju on seal ajaloolisi vihjeid, ei muuda asja.
Mõned inimesed püüavad enda seisukohtadega sobimatute väidete vastu argumenteerida, mõned teised jälle kuulutavad need eo ipso küündimatuks. Minu arvates ei tee viimaste hulka kuulumine kellelegi au.
Esiteks salaajalugu võib olla ulme või mitteulme. «Kolm musketäri» on mitteulmeline salaajalugu, Sinjakini jutt aga ulmeline.
Anekdoodiskeem ei tee ühstki tekstist automaatselt ei halba lugu, ega mitteulmelist teksti.
See et ma nimetan asju õigete nimedega... see ilmselt mulle paljude silmis plusspunkte (ehk siis n-ö au ei too), aga eks ma elan selle üle.
Ja mis siis teeb Sinjakini jutu ulmeliseks peale selle, et sina nii arvad?
Millises realistlikus jutus saaksid koos (samas kohas) viibida Mao, Tšapajev, Trotski ja Stalin?
Ma ei räägi esimesest kosmonaudist, kuna see tuleb alles jutu lõpus ning enamus ei saanud ehk aru, et jutt oli kellestki Gagarinist... õigemini sellest, et Gagarinit polnud ja tema asemel ütles selle kuulsa sõna hoopis üks pilusilm...
Salaajalugu - võtsid päevakese vabaks ja sõitsid kohale... Nad kõik ju elasid lõpuks ühel ajal, eksole. Põhimõtteliselt võimalik, kuigi me muidugi teame, et seda ei juhtunud. Aga seda, et Louis XIV-al ei olnud mingit kaksikvenda, kes raudset maski kandes kinni istus, me teame ju ka. Milles vahe seisneb?
Surnud Tšapajev võttis päeva vabaks... hm!?
Kurat küll, ma ajasin ta Budjonnõiga segamini. Vaat' mida vanadus inimesega teeb... OK, on formaalselt ulme, kuigi minu isikliku arvamuse kohaselt lahja ulme.
Post a Comment