KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.2.08

Jan Lars Jensen «The Secret History of the Ornithopter»

«The Secret History of the Ornithopter» ilmus esmakordselt ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 1999. aasta juuninumbris ning ilmumisaastal tehti sellest tekstist juttu igas korralikus inglisekeelse lühiulme ülevaates.

Sisu:
Jutu peategelaseks briti härrasmees Edward Frost, kes tegeleb ornitopterite ehitamisega. Kes veel ei tea, siis neile teadmiseks, et ornitopter on lennuaparaat, mis jäljendab linnu lendu.

Jutt haarab endasse ajavahemiku 1899–1953 ning kujutab Edward Frosti elukäiku ja ornitopterite võidukäiku (vähemasti mõnes maailmajaos). Eks pealkirigi viita sellele, et asjalood on pisut teisiti kui meie maailmas.

Ei, vennad Wrightid teevad ka selles loos oma esimese lennu 1903. aastal ja eks see sündmus mõjub üsna hävitavalt Edward Frosti ornitopterite ehitamisele, majanduslikule olukorrale ning ka abielule.

1906. aastal külastavad aga Edward Frosti kaks jaapanlast ja kutsuvad ta Jaapanisse ornitoptereid ehitama. Alguses tundub söör Edwardile see kõik üsna naeruväärne, et mis Jaapan, et mis tehnoloogia, et mis rahad. Kuid jaapanlased annavad omal delikaatsel moel mõista, et venelaste Nikolai ka arvas, aga kus nüüd on see vägev Vene laevastik..?

Ilmselge, et looduslähedastele ja poeetilistele jaapanlastele tundub ornitopter sümpaatsem kui tavaline lennuk, sestap saatiski üks ülik oma sugulased söör Edwardit veenma. Edward Frost võtab oma poja Reginaldi kaasa ja lähebki Jaapanisse...

Jaapanis saab lennumasinate ehitamine uue hoo, aga jutt pole õnneks vaid sellest... autor jälgib ka söör Edwardi kohanemist ja noore Reginaldi kujunemist ja veel paljut muud. Tuleb ka nentida, et autor ei otsi banaalseid konflikte ja lihtsaid lahendusi.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Noor Canada autor Jan Lars Jensen, kel jutu ilmudes veel kolmekümnes sünnipäev pidamata oli, pani selle tekstiga ikka väga võimsa märgi maha. Intrigeeriv sisu, usutavad tegelased, veenvad situatsioonid, omajagu kummastav maailm ning kõik see on veel ka edasi antud perfektses vormis.

Jutt kandideeris mitmele auhinnale, aga kahjuks ei saanud ühtegi. Kurioosumina võiks mainida, et jutt oli parima tõlkeloona ka jaapanlaste kaalukaima ulmeauhinna nominent.

Olgu, auhindu on siiski vähe ja noorel tundmatul autoril on suhteliselt keeruline neid võita, aga miks ei jõudnud tekst aasta parimaid jutte koondavatesse antoloogiatesse? David G. Hartwelli jaoks võis jutt ehk liialt fantasyhõnguline olla, aga mis takistas Gardner Dozois'd? Kas ainult see, et jutt ilmus vales ajakirjas?

2003. aastal pääases õiglus siiski võidule ning ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» toimetaja Gordon Van Gelder taasavaldas jutu antoloogias «One Lamp: Alternate History Stories from The Magazine of Fantasy & Science Fiction»

Jill Baumani suurepärane kaanepilt leidis veel kord kasutamist, kui tšehhide «Magazín Fantasy & Science Fiction» avaldas oma 2007. aasta neljandas numbris jutu «Tajná historie ornitoptéry». Eks ajakirja nimest võib aimata, et tegu on emaväljaande tšehhikeelse versiooniga.

Lingid:

26.2.08

King Kong (2005)


Õnnestus ka lõpuks ära näha Peter Jacksoni tehtud «King Kong» (2005). Ei, tegu pole miski filmiharuldusega... ma ise olin lihtsalt skeptiline ning pole ka see suure ahvi teema mind kunagi eriliselt köitnud. Kuid kui laenutuses nägin DVD-d, siis tekkis küll ulakas mõte, et vaataks ära... ikkagi Peter Jacksoni film!

Sisu:
Arvan, et iga inimene teab, et kes on King Kong ja milles tolle lugu seisneb... kes ei tea, seda see teema ilmselt ei huvita. Sama lugu on ka 2005. aasta uusversiooniga – ilmselt on seda kõik huvilised niikuinii näinud... ning sestap ei hakka ma end siin sisututvustusega vaevama.

Seosed:
King Kongi mõtles välja Merian C. Cooper, keda Peter Jacksoni filmis ka konkurendina mainiti. 2005. aasta film on tegelikult 1933. aasta filmi remake, aga samas on see ka katse teha antud materjal usutavamaks.

Hinnang:
Peter Jacksoni filmi puhul oli näha kahte taotlust: üheks oli (ilmselt rahastajate soovil) tahe teha lihtsalt vana filmi uusversioon, teiseks oli aga lavastaja soov teha omaenda filmi. See teine taotlus avaldus stiilses retros, heas pildis, usutavuses jne.

Lühidalt, kui võimutses lavastaja kunstiline taotlus, siis jooksis film täpselt õiges tempos ning seda oli hea vaadata. Mingil hetkel pääsesid aga võimule rahastajate soovid ning siis Peter Jackson filmiski neid lõike, mida tõsiuskne King Kongi fänn ootab: korraliku tegijana püüdis ta ka neid hästi teha, aga teatav sunduse maik jäi ikka juurde. Noh, et teeme selle sutsu ära ja lähme siis filmiga taas edasi. See teatavat sorti kahe isanda teenimine lavastaja poolt oligi minuarust filmi peamiseks miinuseks.

Eraldi kiitus aga selle eest, et Pealuude saarel olid ikka negroidid, et mitte ei hakatud musta rassi hingerahu huvides sinna miskeid muid tegelasi paigutama.

Film meeldis, aga koju ei ostaks, sest ma pole kindel, kas ma seda kunagi veel vaataks. Kummaline oli hoopis see, et laenutuses oli see peen kaheplaadiline väljalase, mille kaanepilt siin ülalpool. Tõsi, ma ei vavunud seda teist plaati isegi karbist välja võtma.

Ja seda ei saa ma ka ütlemata jätta, et Peter Jackson tegi King Kongist ühe paraja Titanicu!

Lingid:
* King Kong: Official Site
* IMDB: King Kong (2005)
* Wikipedia: King Kong (2005)
* Rotten Tomatoes: King Kong (2005)
* Sci-Fi Boys and Journey to Skull Island for the Two-Disc King Kong DVD

22.2.08

Panin hinded külge


Pärast pikki kõhklusi/kahtlusi hakkasin ka oma blogis teoseid hindama.

Põhimõtteliselt saavad viiepallises skaalas hinded kõik postitused, mis tegelevad miskite teostega... noh, et jutud, lühiromaanid, romaanid, filmid, seriaalid, koomiksid jne. Ei hakka aga hindama igasugu veidrusi, mis ma wõrgust leian ning millest ma samuti kirjutan...

Takkajärgi hindan ära ka vanad postitused ning sai tehtud ka vastavsisuline linklist kõrvalveergu.

21.2.08

Kage Baker «Merry Christmas from Navarro Lodge, 1928»

Kui jutu pealkirjaks on «Merry Christmas from Navarro Lodge, 1928», siis peaks see suurepäraselt sobima ajakirja jõulu- või detsembrinumbrisse. Sobiski, sest esmakordselt ilmus jutt ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2000. aasta detsembrinumbris. Selles ajakirjas ma seda kunagi ammu ka kõigepealt lugesin.

Sisu:
Mees nimega Dolliver leiab end jõuluõhtul maanteel vantsimas... on külm... raha pole... tuju on räbal... ja tegelikult on elu üldse nässus. Dolliver mõtleb isegi enesetapule, aga et enesetapp jõuluõhtul nõmedana tundub, siis jääb maanteeservalt murdlainetesse hüppamine vaid plaaniks.

Lootuse kaotanuna märkab Dolliver pimeduses kõrvalteed, mis viib orgu ning orus paistavad majad ja ühe katusel on kiri Navarro Lodge. Tegu on miski kolkahotelliga, kuid enim hämmastab Dolliveri maja ees olev autopark... kõik on sõidukorras uunikumautod.

Eks lugeja paneb kiirelt asjad peas kokku, sest seob ju pealkirigi hotellinime 1928. aastaga. Ajanihke lugu!

Kummalisem on hoopis see, et hotelli personal ja külastajad Dolliveri ei näe... samas saab Dolliver süüa ja juua, sest tema jaoks on minevik (kui inimesed välja jätta) suisa käegakatsutav. Hotellis on ka teine eluheidik, kes pärit meie ajast ning neil tekib Dolliveriga plaan pisut mineviku arvel teenida...

Seosed:
Jutt on lahendatud tuntud telesarjade «The Outer Limits» ja «The Twilight Zone» laadis ning Kage Baker ei varjagi seda, sest mõlemad sarjad leiavad tekstiski äramärkimist.

Hinnang:
Jutus pole uudseid ideid, ega ka originaalseid probleemiasetusi. Tegu on lihtsalt mõnusa ajaviitega. Kuna mulle eelpoolmainitud telesarjad vägagi meeldivad ning kuna autor on oma ülesandega suurepäraselt toime tulnud, siis hindan ka juttu kõrgelt. Sedavõrd, et ei pidanud paljuks kulutada 99 senti ja see omale Fictionwise'st osta.

Lingid:

6.2.08

James Powell «The Quest for Creeping Charlie»

James Powell on avaldanud lühijutte ligi pool sajandit, aga enamjaolt on need krimilood. Autor on sellel alal üsna edukas olnud ning on saanud ka vastavaid auhindu. Aeg-ajalt on autor eksinud ka ulmesse. «The Quest for Creeping Charlie» on samuti ulmejutt ning ilmus ajakirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris.

Sisu:
Lühiloo peategelaseks on keegi George Muir, kes abituriendina satub lehitsema miskit vana mõtteterade kogumikku ning lugema sealt miskit mõttekäiku kõige targemast loomast. Mõte oli, et looma tarkus seisneb selles, et ta pole lasknud inimestel end veel avastada. Loomulikult pühendab nohikust George Muir oma järgneva elu selle looma otsimisele...

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Enamus juttu on tüütu kirjeldus ühe nohiku mitte eriti arukast elust. Lugemine on kurnav ning seega negatiivne kogemus. Kõige hullemast päästab korralik kirjatehnika, selgelt esitatud sisu ning teatava mõtte olemasolu.

Lingid:

5.2.08

Andrei Plehhanov «Холст, свернутый в трубку»

Jutt «Холст, свернутый в трубку» ilmus esmakordselt 2003. aastal ajakirja «Zvjozdnaja doroga» esimeses numbris.

Sisu:
Istub üks tegelane kohvikus... järgneb nautlev lõik kohvikust ja minajutustaja lemmikjoogist. Mingil hetkel märkab jutustaja ühte pentsikut külastajat. Vestlevad. Hispaania kohvikus istuja kohe ei mõika, aga lugejal on selge, et kummaline kuju on venelane. Kunstnik, kes tuli toasussides toopi tõstma. Probleem selles, et Venemaa on kaugel ning kus ikkagi asub see Hispaania oma kohvikuga...

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Minu esmatutvus Andrei Plehhanovi loominguga ning esmatutvus eriti ei innusta. Jah, Andrei Plehhanov valdab sõna paremini, kui keskmine vene ulmekirjanik... samas oli (vähemasti see) jutt üsna sisutühi.

Jutt pole ju halb, aga pisut tuim lugeda ning mina küll aru ei saanud, et miks autor selle kirjutama pidi? Et tõestas, et oskab? Kuus romaani avaldanud autor peaks seda niigi teadma!

Igatahes autorikogu «Левый глаз» (2005) ma seepeale ostma ei tõtta.

Lingid:

4.2.08

Solomon Kane: The Return of Sir Richard Grenville (2006)

Otsisin wõrgust infot töös oleva Solomon Kane'i filmi kohta ning leidsin hoopis fänni tehtud lühifilmi «Solomon Kane: The Return of Sir Richard Grenville» (2006).


Sisu
Pisut alla nelja minuti kestva filmi puhul oleks sisuseletus kurjast... pealegi on postituse lõpus link ka filmile endale.


Seosed
Film põhineb Robert E. Howardi luuletusel «The Return of Sir Richard Grenville», mis esmakordselt ilmus postuumses autorikogus «Red Shadows» (1968).

Kuulub Solomon Kane'i sarja. Kuna ilmus postuumselt, siis polegi teada, et kas on tegu terviktekstiga, või on tegu toimetajate poolt silutud katkendi(te)ga.


Hinnang
Lühifilm on hea.

Ütleks, et suisa ootamatu elamus, sest tavaliselt jätab see fännikraam ikka üsna haleda mulje.


Viited

3.2.08

Aleksandr Gromov «Кот-такт»

«Кот-такт» on kassijutt ja on ka kontaktilugu, kuid eks seda lubab aimata juba pealkiri, mis on sulam vene sõnadest «kass» ja «kontakt».

Sisu:
Tegu on suhteliselt lühikese tekstiga ning seetõttu oleks igasugu sisuseletus kurjast. Niipalju ütlen, et lugu esitatakse tähelaevakassi silme läbi. Sellised pisut kirbed arutlused kahejalgsete olemusest.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Hea lugu, aga Aleksandr Gromovilt ootaks siiski midagi enamat...

Mainiks ka, et ajakirjas «Jesli» olev Ljudmilla Odintsova illustratsioon andis rammusa vihje puändile, aga seda saab aru vaid see, kes juttu on lugenud.

Lingid: